Laupäev

Üks Vancouveri hüvesid on see, et linna kõrval on kolm mäge ja talv on iga kell omast käest võtta. Nele pakkus eile õhtul, et võiks laupäevase kohvi Mount Seymour'i otsas juua, saaks vaate kauba peale. Vurasime üles, aga tipu otsas istus pilv ja vaadet polnud. Küll aga oli talv!

Sõitsime siis alla tagasi, leidsime kohvi ja päikesepaiste ka. Loojangut läksime juba hoopis kolmandasse kohta vaatama, oli samuti tore. Selline tore linn on Vancouver! 

Loomapood

Mõtlesin, et jagan teiega ka, kuidas siinsetes loomapoodides kutsikaid müüakse. Eesti poodidest mäletan küll hamstreid ja papagoisid, aga koeri-kasse sai ju ikka ainult otse omanikult? Või ma eksin?

Igatahes siin käib siis nii. Hästi kurb vaatepilt mu meelest. Kassid on samasugustes "purkides" ja tavaliselt 2-3 tükki ühes. Ja lemmikloomakärusid ma kah Eestist ei mäleta...

Kepphobune

Eile käisime ühel sõbral külas ja mingil hämaral põhjusel oli tal, täiskasvanud mehel, kodus kepphobune. Keegi olevat kinkinud. Ja mis selgus - mitte ükski kohal olnud eestlastest ei teadnud sõna "kepphobune"! Kõik arvasid, et teen nende kulul nilbet nalja, kuniks korjasin telefoni välja, panin otsingusse "kepphobune" ja sain tõestuseks lehekülgede kaupa pilte kepphobustest. 

Uurisin, et mismoodi teie seda toigast siis nimetaks? Pakuti, et võib-olla puuhobuseks. Aga puust oli ainult tokk. Seega puukepphobune siis? Kanada variant on pehme peaga, ma mäletan, et meil nõukaaegses lasteaias oli ikka hobune ise kah puust. Aga see selleks. Vaadake parem kui ilus sinine naeratus Kairil on:

Täna käisime kambakesi lõunal ja see, kes koha valis, ütles kohe, et söök on uskumatult maitsev, aga teenindus täitsa halb. Oh jumal, kui halb see oli! Ühtlasi oli see ka esimene kord minu elus, kus viieliikmelisele seltskonnale kõik arved eraldi paberitel toodi - kes sõi prae ja magustoidu, sai näiteks kaks paberit. Kui su peika sõi samuti prae ja magustoidu ning plaanisite arve koos maksta, tuli neljal paberil olnud numbrid kokku liita.

Hea uudis on see, et toit oli tõepoolest hea ja väike Annabel ärkas alles pärast seda kui kõigil kõhud täis. Mulle sellised viisakad lapsed meeldivad.

Põrsas kotis

Ma ei ole nii ammu bloginud, et pidin lausa kontrollima, kus viimane kord pooleli jäin. Selgus, et auto ostmise ja kulude arvutamise juures. Kulude osas on nüüd lihtne, sest neid lihtsalt ei tule enam - pole midagi kulutada! Aga see-eest on mul auto!

Sellega, mida algselt tahtsin, läks nii, et auto ise oli tore, aga autoaia müüja nii ebameeldiv, et pärast viiendat idiootset lauset, mis tema poolt õhku lendas, küsisin Mattilt, kas oleks väga pahasti kui ma teda lööks? Kui olukord jõudis staadiumisse, kus Matti marurahulik isa oli kah juba valmis meest lööma, sõitsime lihtsalt minema.

Järgmiseks lemmikuks sai veelgi paremate omadustega auto - musta asemel küll tumehall, aga otse omanikult, mitte kunagi avariisse sattunud ja alati esinduses hooldatud. Kanadas on üleriigiline süsteem, kust saab väikese kopika eest kogu ajaloo tellida, nii et turvaline värk.

Omanikuks naine, müügiga tegeles tema boyfriend. Iga kord kui tuli asju ajada või kuhugi helistada, oli naisel vaja alustuseks kolm päeva ohkida ja siis kahe minutiga asi korda ajada. Boyfriend, kes meiega suhtles, oli muidu normaalne, aga natuke õrna närvikavaga - kui pruut kodus draamale kuuma andis, muutus veits suitsidaalseks.

Kogu kamm seisnes selles, et alustuseks tuli neil auto liisingust välja osta, pangast kinnitus saada ja taotleda, et süsteemis info ära muudetaks. Panganeiu unustas mingi jupi üles laadida ja iga asja jaoks oli vaja helistada, aga ainus, kellele infot jagati, oli seesama neiu, kel oli vaja kolme päeva kaupa ohkida ja alles siis jalad tagumiku alt välja kerida. Kohutavalt tüütu! 

Kuna nad elavad Vancouverist väljas, siis me enne ülevaatust autot vaatama ei läinudki. Ülevaatusel öeldi, et masin on väga heas korras ja kuna hind oli juba mitu nädalat tagasi kokku lepitud, sõitsime otse kohalikku ARK-i, et ost ära vormistada. Esimest korda tegin autoukse lahti alles pärast seda kui kõik paberid korras, raha makstud ja uued numbrimärgid külge kruvitud. Kotis istunud põrsas osutus väga hästi hoitud isendiks, millele polnud isegi parima tahtmise korral midagi ette heita! Jee!

Aga kindlustust maksan muidugi täie rauaga - selle summa eest, mis ainult esimese poolaasta eest küsiti, oleks veel ühe auto saanud. No veits vanema küll. Aga kui koju jõudsin ning guugeldasin, mis Eestis täpselt samade omadustega Civic'ud maksavad ja selgus, et seal on hind täpselt kaks korda kõrgem, läks tuju natuke paremaks. Ja noh, nüüd võin ju üüri pealt kokku hoida ja autosse elama kolida!

Kui nüüd veel natuke ajas tagasi minna, siis hokit käisime ju vaatamas! Väga äge oli tegelikult, kuigi hoki on tõesti selline spordiala, mida ma pole kunagi isegi telekast vaadanud. Tundub natuke absurd, et hunnik suuri mehi peene pulga abil karjakesi väikest litrit taga ajavad... Kõige suurem üllatus oli see, kui tihti jääl mängijaid vahetatakse (iga minuti või paari tagant!) ja kui kiirelt see kõik käib - igaüks teab täpselt, mida teha! Ei ole viipamist, et nüüd on sinu kord. Esireas istudes oli enamik aega üldse selline tunne nagu oleks kinos. 

Esimesel või teisel minutil lõid vastased meile kohe värava, aga lõpuks oli seis 2-2 ja siis kukuti eriti tuliselt vehklema, mis päädis meie meeskonna võiduga, hurraa! Jäält ära minnes läks veel kakluseks ka, nii et show kogu raha eest. Ma ei tea, mis seal kakelda oli, sest Florida meeskond koosnes ka peaaegu täies ulatuses kanadalastest :) 

Kulutabel

Ma olen üle kahe aasta kõik kulud tabelisse kirja pannud ja peab ütlema, et on olnud väga hariv lugemine! Tihti juhtub nii, et omaarust polegi midagi ostnud, aga numbrid räägivad täiesti teist keelt. Ja vahel (kuigi harvem, hahaa) vaatan keset kuud, et ohh kui vähe ma seekord söögile (riietele) olen kulutanud... Aga klassika on muidugi see, et vahetult peale meeldivat avastust viskab saatus mu teele midagi täiesti vastupandamatut, nii et kogu kokkuhoitud raha lendab kõmm-kõmm-kõmm nelja ilmakaare poole laiali.

Põhilahtrid on rent, toit, riided ja muu. Toit on siis nii kodus kui väljas söömine ning riiete alla kuuluvad ka jalanõud ja aksessuaarid. Viies lahter "reisimine" sisaldab alati kõige nutusemaid numbreid. Reisimise alla olen ka kõik nädalavahetuse tripid pannud, sest nii huvitav on jälgida kuidas "natuke seda" ja "natuke teist" lõpuks mingi müstilise lõppsummani jõuab. Aga noh, klassikuid tsiteerides ei pidavat inimesed surivoodil kahetsema, et liiga palju ringi rändasid ja liiga palju häid nädalavahetusi veetsid. Mitte, et ma plaaniks surema hakata, aga hea on valmistunud olla.

Üldiselt olen päris osav majandaja. Juba aastaid pole juhtunud, et ostaks mõne sellise hilbu, mis kappi seisma jääks. Küll aga soetasin näiteks detsembris täiesti lambist kõrge kontsaga kingad, mida mul absoluutselt vaja ei olnud (ja millega ma kõndida ei oska), aga see-eest läheb iga kord tuju heaks kui neid ukse kõrval seismas näen! Daamil võib ju ometigi üks paar soliidseid kingi olla, eksole.

Tabelisse uut numbrit trükkides avastasin, et võiks aastate keskmised kulud välja arvutada! Kuu lõikes kõigub number kohati lausa rohkem kui kahekordselt (kuradima reisimise lahter, ma ütlen!), nii et midagi silmnähtavat välja ei joonistu. Rendi jätsin sedapuhku arvestusest välja, sest see läks kevadel seoses uude kohta kolimisega odavamaks. Ja mis ma näen - 2015 kulutasin igas kuus keskmiselt 55 dollarit vähem kui 2014 aastal! Juhhei! Mõtle kui oleks veel kingad kah ostmata jätnud!!!

(patsutab omale veel paar päeva rõõmsalt õlale, aga siis ostab auto ja teab juba ette, et 2016 aasta keskmist kulu vabatahtlikult näha ei taha)