22 juuli, 2016

Nokk kinni, saba lahti

Meil käib hommikune ärkamine nii, et Matt'i telefon hakkab iga viie minuti tagant lärmama pool tundi enne seda kui ta päriselt üles peab tõusma. Tema selle peale ei reageeri, mina veel mõned nädalad tagasi reageerisin, aga nüüd magan rahus edasi. Milleks seda komejanti vaja on, pole ma päris täpselt aru saanud, aga ta väidab, et nii on kergem üles saada. Kui siis viimane piir saabub, hakkab kellraadio röökima. Vana kellraadio piikus, aga see läks kolimise käigus katki ja nüüd on uus, mis teeb nii kõva häält, et naabrid ehmuvad ka üles.

Kuna mul oma ajaga nagunii midagi asjalikku teha pole, olen hommikuti koos Matt'iga ärganud ning sel ajal kui ta peseb/riietub, kohvi ja hommikusöögi teinud.

Täna ärkasin oma telefoni alarmi peale (nagu alati) ja Matt ärkas ka. Kellraadio osa jäi täitsa vahele, sest elektrit polnud ja keegi polnud taibanud sellele riistapuule patareisid sisse panna. Ma polnudki juba ammu mõelnud, mille kõige jaoks me elektrit vajame:

+ mõlemal vannitoal on aken, ei pidanud pimeduses kobama
+ boiler töötab gaasiga, pesta sai ka
- veekeetja töötab elektriga, järelikult kohvi ei saa
+ vahepeal käis Matt korra köögis ja mainis, et meil on gaasipliit: jee, saan potis vett keeta!
- gaasipliidi süüde töötab elektriga (see väike särtsakas, mis gaasi põlema paneb): ei saagi vett keeta!
+ muna/peekon ja muu taoline kraam langes valikust välja, aga võileiba sai teha ja jogurtit-müslit-puuvilju ka
- röster ei tööta (tavaoludes Matt röstimata saia ei tunnista, aga mis sa hädaga teed)
+ vahepeal jõudis Matt uuesti kööki ja mainis, et gaasipliidi saab ju ka tikust põlema panna (daah, muidugi!)
- aga ma pole kunagi julgenud seda teha, sest kardan näppe kõrvetada
- meil on kohv ubadena ja see masin, mis nad pulbriks teeb, töötab elektriga. Tavaliselt on masina sahtlis ports kohvipuru ootamas, aga eile olin viimase pudi ära kasutanud, sest asja mõte on ikkagi selles, et neid ube värskelt purustada. Nüüd olen taimeril enam-vähem õige asendi avastanud, mis korraga täpselt õige koguse pulbrit annab, aga jah, elektrikatkestuse puhul on sellisest peenest süsteemist natuke vähe tolku.
+ vahepeal jõudsin rõõmustada, et läpaka aku sai õhtul täis laetud, saan vähemalt netis surfata…
- …aga netti ju pole! Mis tähendab ka seda, et ei saa uurida, kuhu elekter kadus ja millal tagasi tuleb. Ja helistada ei saa, sest vajaliku numbri leidmiseks oleks samuti netti vaja.
+ õnneks tuli meelde, et telefoni netti saab ka ilma wifi'ta kasutada, sain teada, et 7.30-ks lubatakse ühendus taastada ja paar minutit enne lubatud aega oli elekter tagasi. Sai kohvi ja puha!


Ma olen püüdnud igaks hommikuks mingi erineva asja teha, aga enda lemmikut - putru - polnud veel Matt'i peal katsetanud. Ükspäev küsisin, et kas ta põhimõtteliselt üldse sööks seda ja arvas, et mõnikord ikka sööks. Okei siis.

Kanadas pole mingit hullult head pudruhelveste valikut, nii et olen laias laastus ainult kaerahelveste peale jäänud. Mulle endale meeldib sellest kaks varianti:

1. Kaerahelbed veega hautatud, lõpus segan õuna- ja banaanitükid sisse ja hiljem valan kausis natukese vahtrasiirupiga üle. Vahel panen peale maasikaid (kui on). Või mingeid muid marju, aga muid enamasti ei ole.

2. Kaerahelbed piimaga hautatud, natuke soola ja ongi kõik. Kui juhtub parmesani olema, riivin õhukese riiviga natuke seda ka peale.

Ükspäev tegin esimest varianti. Matt imestas, et ainult siirup või? Aga kus pruun suhkur on? Pudru peale pidavat alati pruun suhkur käima! Kultuurilised erinevused, noh.

Eile tegin teist. Parmesani juhtus ka olema. Matt sai šoki! Ta ei ole kunagi kuulnud, et keegi pudru peale juustu paneks. Olevat ülimalt veider. Ja pruuni suhkrut jälle pole!

Võib-olla ongi see ainult minu kiiks niimoodi putru süüa, aga igal juhul ei tundu mulle imelik kergelt soolase pudru peale kergelt soolast parmesani riivida. Oluliselt imelikum tundub tüüpiline Kanada hommikusöök, kus munad-peekon-vorstid-pannkook-praekartulid ühe taldriku peale pannakse ja vahtrasiirupiga üle valatakse. Soolane ja magus ei käi ju kokku!

Õhtul oli meil järjekordne Nanaimo perearstide grillipidu ja Matt kurtis sõpradele, et mis imelikku asja ma talle hommikul serveerisin. Keegi ei suutnud sellist komplekti endale ettegi kujutada, aga üks ütles, et oli kuskil reisil käinud ning seal oli pudru sisse võisilm pandud, mis tundus küll hästi kummaline, aga tegelikult maitses päris hästi! Ülejäänud kamp vangutas pead, et puder sulavõiga - väga imelik!


See residentuuriprogramm on siin ikka nii uskumatult hästi üles ehitatud, et pole ime, et nad selle eest isegi mingeid auhindu on saanud! Matt'il, vanal õnnejunnil, vedas ka sellega, et sai sellesse kliinikusse, kus töötab ka programmidirektor ise. Residentuur on nimelt haigla ja kliiniku vahel ära jagatud, mõned kuud ühes, mõned teises kohas, vahele selliseid päevi, kus tehakse pool ja pool. Iga päev kui ta kliinikus töötab, räägib koju jõudes esimese asjana pool tundi sellest kui rahul ta oma eluga on. Pole paha!

Igal nädalal on Nanaimo perearstide liit (või mis iganes see kohalik nimetus siin olla võiks) kõigile ühise grillipeo korraldanud. See toimub erinevate arstide koduhoovides, alati on catering, eile oli ka elav muusika, nännilaud ja loos.

Nende ürituste käigus saavad kõik arst-residendid ja vanad arstid omavahel paremini tuttavaks, õpivad üksteise kaaslasi ja lapsi tundma ning ehitavad kambavaimu. Kaaslased ja lapsed saavad jällegi omavahel tuttavaks ning see aitab uusi arste ka pärast residentuuri lõppu Nanaimos hoida. Väga kaval.

Ahjaa ja siis on neil veel selline töötaja, kes aitab arstide kaaslastele töökohad leida kui nad sellega ise hätta peaks jääma, nii et kui ma ka järgneva nädala jooksul ühtegi intervjuukutset ei saa, lähen räägin selle tädiga natuke.

Eilsest peost tegin vahetult enne äraminekut pilti ka, enamik külalisi olid küll juba lahkunud, aga koht oli väga kihvt. Eelmise nädala koht oli tegelikult veel lahedam - panga peal, mere kaldal, vaade väikestele saartele ja nende taga olevatele mägedele, aga unustasin pildistada. See residentuurivärk on siin nagu emotsioonilaager…

22 kommentaari:

  1. Mina söön kaerahelbeputru ainult moosiga, soovitavalt maasikamoosiga. ☺
    Seda võivärki pudru peal mäletan lapsepõlvest äkki lasteaiast?
    Aga riivjuust pudru peal on küll uus asi. ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo, Eestis elades sõin ma putru ainult toormoosiga! Tegin piima/vee seguga ja toormoos läks peale. Aga Kanadas polnud toormoosi kuskilt võtta! Õnneks on Nanaimos palju kohti, kus marju korjata ja suur sügavkülm, nii et sel talvel saab jälle õige pudrukombo peale minna.

      Kustuta
  2. Ka mina alles see talv avastasin, et putru saab soolasena ka süüa. Või noh, võiga olen ju ennegi söönud, aga nüüd panen pudru sisse kodujuustu ka. Valgud ka ilusti olemas, lisaks selline mõnus veniv :D Putru ennast teen kaerakliidest või kaeraklii-kaerahelbe segust. Jälle lisab venivust, paljudele selline kördi laadne toode ei istu, minule on lemmikuks saanud. Viimased pool aastat kindlasti juba igahommikune söök (vahel lausa õhtul ka). Aa ja viimase aja avastus on maapähklivõi pudrul tavalise või asemel, see peaks kanadalastele ka peale minema :D

    VastaKustuta
  3. Minu lemmik on vee ja piima seguga keedetud kaerakliipuder võisilmaga. Soolane kaerahelbepuder juustuga on täitsa maitsev. Ja kui laps soovib soolast hommikuputru siis talle keedan sel juhul tatrahelbeputru sibulahelvestega.

    VastaKustuta
  4. söön putru meelsamini soolasema, koik kölbab ka praetud peekoniviilud, need öhukesed.

    aga kanake on niii armas. mul oli kunagi vabalt elav viirpapagoi ja kui ma hommikuti kohvi jöin ja ristsönu lahendasin siis tuli kaasa aitama rippus pliiatsi kyljes. nujaah, ta oligi paras suslik, see linnuke ka dushi all käis minuga koos

    VastaKustuta
  5. Anonüümne23/7/16 01:08

    ma olen ka see napakas keĺlele meeldib soolane ja magus koos. aga seda siis pudru kontekstis. et on soolata keedetud puder aga elajaliku võisilmaga, millesse omakorda parajalt soola puistatud. samas ylejäänyd puder olgu moosikirmega kaetud. ma ei tea magus-rasvane-soolane koosluses lihtsalt on midagi

    VastaKustuta
  6. Anonüümne23/7/16 01:44

    Mina topin ka hommikul sada äratust, kuna kardan sisse magada :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures ma tegin ise kunagi ammu sama, aga lõpuks magasin ikka vahel sisse ka, sest ei saanud läbi une aru, mitu äratust juba ära on olnud. Ja siis otsustasin mingil hetkel, et panen ainult ühe ja magan mõnuga viimase hetkeni, ei ole tüütut pininant enne õiget ärkamisaega. Ja toimis :)

      Kustuta
  7. Ma jagan pudru tavaliselt mõtteliselt kaheks oma taldrikus ja poolele panen võisilma, kuhu soola sisse veel puistan, ja teisele poolele maasikamoos. Kõigepealt söön soolase poole ja siis magusa poole. Eriti head kohad on need, kus soolane sulavõi ja maasikamoos kokku on jooksnud pudrus. Kanada hommikusöök mulle ka meeldis, eriti see pannkookide olemasolu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Või ja maasikamoosi variant kõlab tegelikult täitsa isuäratavalt!

      Kustuta
  8. Kaerahelbepuder soolasena on üle prahi. Ainult, et mina söön seda tükeldatud keedumunaga segatult, mitte parmesaniga.

    Elektrikatkestus pidi kõige ehedamalt inimese natuuri välja tooma. Pooled lähevad õue ja hakkavad taskulambi välkudes ümber maja jooksma ning uurivad taskulampidega naabritelt, kas neil on ka ära ja ei tea, kui kaua see küll kesta võiks. Pooled võtavad telefoni ja uurivad sealt, kas teistel ka pole ja millal tuleb. Elekter siis.

    VastaKustuta
  9. Me sööme hommikuti kaerahelbeputru (Uus-Meremaal) ja ma ikka salaja raputan natuke soola sisse, et "normaalsem" puder tuleks, nii nagu ma Eesti lapsepõlvest harjunud olen - aga abikaasa (inglane) ikka pidevalt märkab ja kaebab, et ei, puder peab ainult magus olema, suhkruga, ja ärgu ma üritagu salaja teda soolaga ära harjutada, ta niikuinii märkab.

    Sest mina tahan putru soola ja võisilmaga. Tema aga tahab suhkru ja kookosehelvestega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga mind huvitab hoopis su blogi :) Kuskil kommentaaris jäi silma, et pead ka blogi lihtsalt inglise keeles. Äkki oled hästi lahke? :$

      Kustuta
    2. Ma blogin nüüd passionforinsight.blogspot.co.nz, aga ega seal suurt midagi tarka ei ole, kantseldan aina kahte last ja räägin niisama stabiilset sorti täiskasvanu juttu :P

      Kustuta
    3. Tänan! On väga sisutihe hommik olnud tänu sellele :)

      Kustuta
  10. Tegelikult käib õige kohvi sisse ka pisiterake soola. Eriti kui on tehtud vanamoodsalt kannuga pliidil, mitte pressika või masinaga. See toob kohvi maitse esile, aga ei tee teda veel soolaseks. Pudru sisse võib soola panna keetmise ajal, samuti õige natuke, et imalmagedat maitset tunda ei oleks. Hilisem suhkur seda ära ei riku.
    Üldiselt eelistan ma soolaseid putrusid, ja sinna on obligatoorne Saaremaa või, see soolakristallidega nimelt. Võiks ju proovida ise soolast võid teha - panna või topsi ja hõõruda soolaga segamini.
    Magus puder on ainult mannast, ehk ka saagost ja riisist, viimasel juhul on tegemist magustoiduga. Karahelves on selline tüse toit, eriti piimaga, et seda mingi moosiga juba rikkuma ei hakka. Pigem jah sink, praemuna, riivjuust on väga hea mõte, pole veel proovinud, aga kindlasti proovin :) Roheline sibul sobib ka, või kui juba peekon, siis praetud sibularõngad ja ehk isegi mõni vorstike. Aga või on obligatoorne, tatra- ja hirsipudru sisse ka praerasv. Magusa pudru sisse sobiks ehk linaseemneõli, sellel on veidi magus maitse, aga panna tuleb alles vahetult enne söömist, sest see ei talu kuumutamist, ja mitte palju, ta on üsna omapärase maitsega - proovi enne kuskil serva peal. Herkulo sisse sobivad igasugu seemned ka hästi - needsamad linaseemned näiteks.
    Tegelikult ma leian, et see ameeriklaste komme (ja ilmselt mujalgi) kõike suhkruga (magusana) süüa on üks täielik umbluu - kui neil isegi vorsti sees on suhkur! Matt arstina võiks ju teada, et nii palju suhkrut pole tarvis. Nagunii on seda maisisiirupi kujul igale poole topitud, aga see, nagu te kõik teate, on saatanast.
    Mul pole mahti olnud laulvatest kanadest rääkida. Minu endisel kolleegil, olgu muld talle kerge, olid kunagi kanad (elasid vanas kasvuhoones). Käisin kord tema juures sünnipäeval, istusime õues, ning kanad ja kukk tulid talle ise sülle ja laulsid, kui ta neid silitas. Lasidki kohe sedasi põlve peale ennast lonti ja siristasid-kudrutasid :)
    Ja siis me käisime kuskilt piima ja mune toomas ja seal olid ka noored kanad, umbes samasuured kui sul, ja lasid ka endid sülle võtta ning laulsid-siristasid tasakesi, ise üle käsivarre mõnust lösakil ja silmad kinni. Niiet laulev või nurruv kana ei ole mingi haruldus - peaasi on teda hästi kohelda ja teda nätsutada, st sotsialiseerida, siis loomake-linnuke räägib sinuga.
    Mul rotidki räägivad minuga ja kassid on vapsee jutupaunikud. Ilmselt kuna ma ise olen ka jutukas tüüp, siis räägin mina nendega ja kõik mu loomad räägivad minuga ka. Isegi võõraste loomade ja lindude puhul see töötab :) Lapsepõlvest mäletan mingeid üksikute vanainimeste kasse, kes absoluutselt ei suhelnud-rääkinud, ainult jõllitasid nürilt, päris õudne oli. Ei, minu moto on - räägi inimestega-lastega-loomadega-lindudega, sest vanasõnagi ütleb, et hea sõna võidab võõra väe :)
    Lõpuks tsiteerides klassikuid: Tuled pudrunäljasena, aga oota sa, et keegi sulle lusika toob, pudrupõlle ette seob ja ütleb, et nüüd tuleb võtta lusikatäis isa eest, teine ema eest ja kolmas tädi Augusta eest XD XD XD

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See, et siinpool maakera igas asjas suhkur on, on jumala tõsi! Näiteks "beef jerky" on lausa nii magus, et mina ei suudagi seda süüa. Nagu komm! Liha ei peaks olema komm… Populaarne asi on veel "candied salmon" - kommilõhe või kuidas seda tõlkida. Väga magus lõhekala väikeste tükkidena.

      Ja maiustused on magusamad kui Eestis. Selles mõttes, et ka üleüldiselt on magusamad, aga tuntud kaubamärke toodetakse erinevatele regioonidele erineva magususega. Näiteks Snickersi shokolaadi saan ma Eestis vabalt süüa, aga siinne Snickers on nii tulimagus, et mingi trikiga ei lähe alla (ma olen muidu päris kõva magusasõber). Räägitakse, et Ameerika turule tehakse asjad veel magusamad kui Kanada omale, näiteks coca-cola ja sellised joogid pidavat USA'st ostes magusamad olema.

      Sellest, et maisisiirup mingitpidi paha oleks, pole siin keegi kuulnud, kedagi ei huvita ka.

      Kustuta
  11. Anonüümne26/7/16 14:27

    Su elu tundub seal küll lihtsalt IMELINE! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täitsa muinasjutt, ma ise ka vahel mõtlen, et huvitav, kas saabki nii tore olla või tuleb ikka kuskilt mingi krahh. Elame-näeme :)

      Kustuta
    2. Tüüpiline eestlane. Ikka peab ju mingi sõnnik kraevahele lendama, muidu pole õige asi :D

      Kustuta
    3. Onju! Ära hõiska enne õhtut jne.

      Kustuta
  12. Anonüümne28/1/17 01:45

    Mina söön oma putru jogurtiga.. Ja ei tea eriti kedagi, kes sarnaselt täisteravilja putru sööks;) Aga see-eest olen igas elatud riigis oma täisterapudrud kuskilt kõige alumiselt/tagumiselt riiulilt üles leidnud. Hiljuti Norras sõpradel külas käies (eesti-norra paar), üllatati mind täisterakaerahelbe pudruga, kuhu oli sisse pandud peekonit, muna ning lõpuks juustu (mis mõnusalt sisse sulas). Meesterahvas kokkas ja omg kui hea see oli!

    VastaKustuta