30 august, 2016

Kuldne lapsepõlv

Sõbranna helistas ja küsis, kas ma saan ikka aru, et juba ongi september! Või noh, peaaegu. Ja kui hea, et enam koolis ei pea käima, septembri algus olevat alati kõige nõmedam olnud - suvi läbi ning orjus ees.

Mul oli täpselt vastupidi (alguse osas)! Augusti viimane ja septembri esimene (paluks mitte segamini ajada teise, kolmanda ega neljandaga) nädal olid sünnipäeva ja jõulude kõrval kõige lemmikumad üldse.

Meil käis nii, et kohe kui kool läbi, seisis vanavanemate beež Lada ukse ees, mina pakkisin kogu oma maise vara seljakotti (mul oli seda vara tollal üsna vähe) ja põrutasimegi maale.

Naabri-Imbil oli kaks poega, kellega sai tiigi peal parvetada (ja peaaegu ära uppuda), mahajäetud majas kolada (ja läbi pehkinud põranda kukkuda) ning metsajärvest kala püüda (ja need Anu tungival soovil lõpuks vette tagasi lasta). Metsajärve äärde sai mööda sellist teed, mille kraavidesse visati surnud loomade laipu (elagu kolhoos!) ja see hais oli ikka hingemattev. Aga noh, meie käisime neid ikka lähedalt vaatamas, et mis staadiumis on, kas jalutavad kärbsed silmade peal või vaglad ribide vahel.

Kuldne lapsepõlv, ma ütlen!

Kui ma parasjagu koos Jantsuga mingeid sigadusi ei teinud, toimetasin omaette. Vanavanematel oli alati paar lehma, kolm siga ja ports kanu. Ma olen kõrval passinud kui vasikas sünnib ja iga seatapu ajal lörinal nutnud ning lubanud mitte iial seda liha süüa (ma polnud eriline lihasõber toona ja pole ka praegu, aga natuke ikka söön)…

Ükskord tõi hulkuv kass oma pojad meie juurde ja see oli nagu paradiis! Päris oma kassipojad (nad vist uputati ära, aga natukeseks oli ikkagi tore). Ja ühel suvel leidis keegi heina seest rotipesa ja siis olid päris oma rotipojad ka (aga ainult üheks tunniks, siis kästi kassile sisse sööta).


Paar päeva enne kooli algust pakkisin kodinad autosse ja sõitsin linna tagasi. Pärast kolme eemaloldud kuud tundus kodus kõik nii uus ja huvitav, minu toas olid alati mingid väiksed kingid (ema oli midagi ostnud ja ema sõbrannad külas käies nänni toonud) ning kõik lõhnas kuidagi värskelt (...ütleb terve suve lauda vahet voorinud laps).

Rahaga oli alati kitsas, nii et riiete ostmine ei olnud mingi igakuine lõbu, aga augusti lõpus sai alati mõned uued hilbud ja jalanõud ning ühtlasi võis sobivate piltidega vihikud välja valida. Alati mõtlesin, et seekord olen hästi tubli, üldse ei sodi, püüan korraliku käekirjaga kirjutada jne. Noh... jah. Etteruttavalt võin öelda, et ei tulnud välja.

Esimene september oli väga pidulik! Koogid-värgid. Alati tuli keegi külla ja puha. Esimesel nädalal olid õpetajad kah veel hästi toredad ja isegi naeratasid. Aga see läks suht ruttu üle. Mõned seevastu ei puhanud ka kolme suvekuuga koolielust nii palju välja, et mingisse lahkemasse faasi jõuda.

Alates teisest nädalast läks asi tavaliselt vanasse rööpasse tagasi - mina sain aru, et hullult hoolas olemine ei tule (isiksuseomaduste tõttu) ikka päris nii hästi välja kui plaanitud ning ka kõige paremini puhanud pedagoogidele meenus lõpuks, et nad seda tööd tegelikult ikkagi nii väga ei armasta.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

9 kommentaari:

  1. Jäin just üks päev mõtlema, et ma kandsin maal suvi läbi ühte seelikut! Mille ise õmblesin. Kas mul ka mingid püksid maal olid, jope vms? No ei mäleta :D Ei mäleta ka seda, et keegi oleks poputades minu juurde jooksnud paksu kampsiga kui õhtu läheks jahedamaks.
    Nüüd on oma lastega nii, et kui külmemaks suvepäev läheb, jooksen kohe kohale fliisi, kampsi, vesti, tuulepluusi, vihmajope vms asjaga :D
    Ja oi jummel kuidas ma ei oota ENAM seda kooli algust. Ma pean hakkama nüüd ju jälle vara tõusma ja logistikaga tegelema :( Lisaks ka ise tagasi tööle ronima......

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul olid ka mingid lemmikriided, milles iga päev ringi lasin ja tõsi - mitte kedagi ei huvitanud, kas õhtul on kampsun peal või pole. Ma arvan, et keegi ei teadnudki nii väga, kus ma parasjagu üldse olen.

      Kustuta
    2. Just just. Kui me liiga kauaks kuhugi jäime, siis vanaema tuli lõpuks ikka otsima. Alustas alati tiigi äärest :D

      Kustuta
    3. No mul oli selline hoolitsev ja külmakartlik vanaema, kes ikka riided selga toppis. Vaatas hommikul üle, et kõik lapselapsed ilusti soojalt riides olid ja siis vajadusel lasi kampsikuid õhtul peale panna ka. Samas kui vahepeal päeval palavaks läks, siis ega ei tuletanud meelde, et vahetage nüüd riided õhemate vastu ümber, rääkimata sellest, et endal oleks pähe tulnud riideid vahetada. Ja kui vanemad siis tulid ja küsisid, et teil siin talv või, et pikad püksid ja kampsunid seljas :)

      Kustuta
  2. Mina otsustsasin igal aastal septembris, et SEL aastal kirjutan ilusa käekirjaga. Nädal-kaks kirjutasingi. Siis läks kõik ikka nagu alati :D

    VastaKustuta
  3. Ma arvan, et kas just igal, aga paljudel ole lapsepõlvest kaasa saadud mingi taak, nii roosiline, kui ka pealtnäha kõik ei tundu. Kuid nüüd, kus minust on saanud juba nö "tükk vanainimest," on tulnud arusaamine, et esiteks on see kõik ju ikka millekski vajalik olnud - no et pressib mingid mustrid edaspidisesse ellu ja kujunemisse; ilma nende lapsepõlvelugudeta poleks me need, kes me oleme praegu.
    Teiseks on taak või see negatiivsem pool vajunud kuhugi kaugemale. Nii füüsiline kui ka emotsionaalne valu aja möödudes siiski kahanevad, tuimenevad - egas asjata öelda, et aeg kõik haavad parandab, mingu selleks siis 10, 20 või 50 aastat. Et selle aja peale inimene justkui juba distantseerub neist asjust, kasvõi seetõttu, et niipalju vanana ta on enamasti juba pidanud asju ja omaenda elugi paaril-mitmel korral ümber hindama ja nondes vanades mustrites ja mustrite pealisehitustes korrektuure tegema. Ja üksiti ehk hakanud ka mõistma noid inimesi, kes tema lapsepõlve mustrid sisse pressisid, kas positiivsel või negatiivsel moel. Öeldakse, et mõistmine on andeksand, aga seda ta kindlasti ei ole. Lihtsalt valu ei tee enam, oled võimeline toonaseid asju õlakehitusega kviteerima.
    Kolmandaks taipad ehk alles nüüd selle kõige tähendust, mis toona oli. Toona see lihtsalt kõik - oli - nüüd aga näed ja oskad mõtestada ka taustsüsteemi, ning selle valgel tunduvad asjad sageli täiesti teistmoodi. No nagu siis, kui loed armastatud lasteraamatut aastakümneid hiljem uuesti - märkad hoopis teisi detaile, aru saad hoopis teisiti, ja kui ka mäletad toonast emotsiooni, siis nüüd on mulje ju hoopis midagi muud. Et kas asi on ju ullemb jama, või siis tõeliselt, inimlikult sügav ja hea - nagu settinud prantsuse konjak :)
    Olen aegade jooksul täheldanud veel seda, et järjest ja järjest lähevad vanasõnad teoks ja omandavad sisu ning mõõtme. Seni on enamik neist ju koolist õpitud ja siit-sealt loetud, tavalised käibefraasid, rahvalikud ütlemised, mis ei tähenda õieti midagi, st iseenda jaoks, tavaline tüütu targutus, mille üle pikemalt ei juurelda. Vbl ongi jälle AEG see, mis nad paika paneb. No et elu nagu settib või maitia. Et kui me võtame need lapsepõlves sissepressitud maatriksid, siis on see nagu kolmemõõtmeline diagramm, tippude ja sügavikega, mis on kas kõrgemad või madalamad, paiknevad tihedamalt või harvemalt. Ja elu, mis algul võib olla nagu sile plaat, pressitakse selle konarliku põhja peale, kui te nüüd ikka aru saate, mida ma silmas pean.

    VastaKustuta
  4. Või teine võimalus, et Issand Jumal või kesse seal üleval on, valab nö elu helbeid ühte väga kortsus ja krimpsus põhjaga kaussi, kus nad samuti ühtlaselt ei jaotu. Mõnda serva saab rohkem, mõnda vähem, väiksemad põhja teravused kaetakse kiiremini, mõned aga, mis on nagu naelad püsti, seisavad kaua nähtaval.
    "Sileda plaadi pressimise" korral võivad needsamad "naelad" materjalist läbi lüüa ja jäävad ka siis näha, kui see "plaat" "kausi" ääreni katab. Need on niivõrd tugevad emotsioonid ja traumad, mis elu jooksul ei lahene ja annavad tunda veel ka surivoodil.
    Aga needsamad "elu helbed" lihvivad ka "naelu" ja loodetavasti ongi kausis lõpuks puhas kullaliiv - kellel rohkem, kellel vähem. Ma mõtlen, et kui me ükskord "teispoolsusse" läheme, kas me siis mäletame kõiki neid asju ja ka kõiki eelmisi elusid...? SEAL ilmselt mäletame, aga kas ka vahet teeme, millised helbed millisesse kaussi käisid? Ja tagasi tuleme enamikus puhta lehena.
    Aga mul on praegu (oli ka lapsena, vahepeal mitte) mälestusi ja teadmisi, millest ma ei oska arvata, kuhu need käivad või isegi mitte, kas nad on minu omad. Äkki tean ja mäletan kellegi teise elusid? Kuidas see võimalik on - pealtnägijana? Pildid on silme ees - ilusad värvilised - näidatakse. Milleks? Mis on selle asja mõte? Üks indukas (tšerokii) ütles mulle kunagi, et olen nägija, aga toonased kogemused, mida ma talle rääkisin, polnud pooltki seda, mis nad on praegu. Ja ikkagi ei ole ma suutnud välja mõelda, milleks sellised pildid vajalikud on. Olen üritanud neid vahel luuletusteks vormida, aga kindlasti mitte kõiki, sest ka need "antakse" mulle enamasti valmiskujul. Kui saaks asju peast välja pildistada, aga sellist tehnoloogiat pole vist veel leiutatud.
    Kogu see eelnev jutt ei tohiks siiski masendust ega kurbust tekitada, kuigi, nagu ütles Gandalf: kõik pisarad pole kurjast. Aga peaksime liikuma, kas siis teadlikult või alateadlikult, sinnapoole, et meie kuld meie kausis või uhtmispannis oleks võimalikult kõrge prooviga. Nagu ütles Paunvere köstripapa Lender: Tuleb kanda oma hinge eest hoolt.
    :)

    VastaKustuta
  5. Ja kolmandaks veel - raamatust "Merehõbe" - haakub täpselt selle teemaga, kui lubatakse:

    LAPSEPÕLV

    ronisime kõigil müüridel, mis ripakil
    puiel, riitadel ja plankudel, mis risakil
    lõime ära varbaid, sõrmi, päid me
    jalgratastega tihti käntsa käisime

    esimese kevadveega olid paljad jalad
    solberdasime kõik kraavides kui kalad
    lumesulavetel merre jõuda aitasime
    võililledega kurgu alla valgust näitasime

    kõik metsad, aasad olid läbi uidatud
    seenemetsas vastamisi hunte huigatud
    keksu mängitud ja kulli, väljaviskamist
    ka sõda, uka-ukat, kossu, kriketit

    keerukujus tehtud veidraid kujundeid
    kassipoegi koju toodud, kiile, ujureid
    piimaga metsmaasikaid me sõime suviti
    ja heinaajal lakas magasime alati

    pioneerilaagrisse ei tahtnud ega rividrilli
    sõpradega palli tagusime, varbad villis
    vahel kõplasime põllul kaalikaid ja peete
    nõnda kulus suvi mõnsalt aega veetes

    Mardid-Kadrid kõik meil läbi joostud said
    Halloweenist me ei osand unistada vaid
    me ei tähistanud Valentinipäeva
    aga sõbrad tulid ikka sünnipäeval

    VastaKustuta
  6. Cax - sinu kommentaarid on imelised! Annavad justkui hingerahu. Aitäh!

    VastaKustuta