Põhupõrsad

Alates järgmisest nädalast on kanad piisavalt vanad, et munele hakata. Matt ehitas pesakastid ümber - tegi viiest valgest kaks hämarat ja pani mõlemale katuse peale, et enam äärte peal kõõluda ei saaks. Mina arvasin, et pigem võiks uus sein kuudi katuseni joosta, sest siis poleks pesal endal eraldi katust vajagi, aga jäi nii nagu peremees otsustas. Kanad olid muidugi plaaniga päri ja kuigi pesakastipealne ruum on umbes poole väiksem kui kana ise, ei lase nad ennast sellest häirida. Iga natukese aja tagant passib seal mõni totaalselt lapik kana ja vaatab punnis silmadega otsa. Ma pole veel näinud, kuidas nad üles saavad, sest minu loogika ütleb, et sissemahtumiseks peaks end juba õhus lapikuks tõmbama, aga noh, millal enne on loogika kanu takistanud…

Muidu on meil kuudis saepuru, aga pesadesse tahtsin tingimata põhku. Enne kui jõudsin tõsisemalt muretsema hakata, et kust piisavalt väike põhuhunnik välja võluda, jooksin suvalises ehituspoes Halloween'i asjade otsa ja leidsin sealt lademes põhukuubikuid. Ostsime siis nagu pesueht kanadalased (no üks meist muidugi ongi suht pesueht) Halloween'i eel portsu põhku, ainult et ei pannud seda maja ette kõrvitsate kõrvale, vaid kuuti.

Veel paar päeva hiljem tuli Matt koju kotitäie golfipallidega, et kanad saaks munemist harjutama hakata. Pani mõlemasse pessa neli. Mina vaidlesin vastu, et ikka üks peaks olema, muidu võib-olla arvavad, et peavad hauduma jääma ja seda ei taha me kohe üldse. Aga jäi neli. Paar päeva hiljem noppisin salaja mõned vähemaks, sest kanad ei paistnud neist nagunii suurt midagi arvavat. Küll aga loobiti kohe esimese ööga enamus põhku alumisele korrusele, mispeale pidime väikse lisapiirde ehitama, et osa ikka pessa ka jääks.

Ei ole lihtne see kanaomaniku elu...