Sügismasendus

Olete tähele pannud kui keeruline on sobivat juuksurit leida? Esiteks peab ta väga hästi ära tabama, mis sulle sobib ja soovituslikult võiks see üldjoontes klappida sellega, mis sulle enda meelest sobib. Ja kui arvamused lahku lähevad, siis võib-olla oligi just juuksuril õigus, aga kui sa iga kord peeglisse vaadates ise närvi lähed, pole selle teadmisega suuremat peale hakata. No ja siis on need juuksurid, kes muidu lõikavad-värvivad hästi, aga lõpetuseks kuivatavad su pea selliseks, et koju minnes tuleb see esimese asjana kohe üle pesta.

Eestis oli mul mitu juuksurit, kelle tööga rahule jäin, Vancouveris leidsin kolme aasta jooksul ainult ühe, kes mulle meeldis, aga tema oli paari kuu pärast teise salongi kolinud ja vana salong polnud selle asukoha paljastamisest mõistagi huvitatud. See selleks. Nüüd elan hoopis Nanaimos ja mul ei ole jälle juuksurit! 

Keda veel tükk aega polnud, oli perearst. Perearsti on isegi suuremates Kanada linnades raske leida, väiksemates aga pea võimatu. See, et mul vastav isend kodus istub, ei aita sugugi edasi, sest sõpru ja pereliikmeid ei tohi ravida. No eks ta muidugi vaatab kurku ja teeb muid selliseid asju, aga ühtegi retsepti ta mulle kirjutada ei tohi ja muude spetsialistide juurde edasi saata ei saa. Teine takistus on see, et minu perearst ei tohi olla samast kliinikust, kus Matt töötab. Kohutavalt frustreeriv, sest ta sattus eriti heasse kliinikusse. Kolmas takistus on see, et terve ports Nanaimo perearste kuulub me sõpraderingi ja mitte ükski neist kah ei kvalifitseeru, sest noh, pole professionaalne! See on nagu kaevu kõrval janusse suremine!

Enne kui jõudsin lõplikult närvi minna ja ette kujutada, kuidas hakkan Nanaimost Vancouverisse arsti juurde käima, saabus Matt koju mingi spets nimekirjaga tohtritest, kes on nõus oma nimistusse uusi patsiente lisama juhul kui nad on mõne arsti pereliikmed. Minu jaoks läks nimekiri selle võrra kohe poole lühemaks, et tahtsin tingimata naisarsti, sest Kanadas teeb perearst ka kõik rutiinsed günekoloogilised toimingud. Lõpuks valisin ühe väga meeldiva rahuliku naisarsti, kes mu eest nüüd elu lõpuni saab hoolt kanda.

Ahjaa, need, kel oma arsti ei ole, käivad walk-in kliinikus, kus pääseb vastuvõtule elava järjekorra alusel. Arst on siis muidugi iga kord uus ja su ajalugu ei tea, ooteaeg küündib enamasti tunni või kaheni, aga vähemalt saab asjad aetud.

Hambaarstiga on veidi lihtsam, neid on nagu seeni pärast vihma. Omal ajal toimis guugeldamine hästi ja "Vancouveri parim hambaarst" andis tulemuseks vahva mehe, kes minu meelest täiesti vabalt parima arsti tiitli välja kandis. "Nanaimo parima hambaarstiga" lähen kohtuma reedel ja loodan, et ei pea guugeldamise tulemustes ka seekord pettuma. 

Täna hakkasin mõtlema, et peaks omale ühe toreda spordiklubi leidma. See sügisene üha vihmasemaks ja pimedamaks muutuv ilm tekitab sellise tunde, et hea meelega ainult magaks ja sööks küpsiseid, energia on täiesti kadunud. Liigutamine teeb tavaliselt asja paremaks, nii et asusin otsingutele. Nanaimos on nii palju erinevaid treenimisvõimalusi, mul pole õrna aimugi, mille järgi valida. Hea uudis on see, et kõik pakuvad nädalast tasuta prooviperioodi, nii et otsustasin, et mis siis ikka, käin järgmised kaks kuud erinevates kohtades tasuta trennis ja valin lõpuks nende hulgast lemmiku. Või kaks. Ei pea ju alati samas kohas käima! Tore on see, et spordiklubides on tavaliselt saunad. Ma pole sada aastat saunas käinud! Siin pole kellelgi kodus sauna! 

Muuseas, Matt mainis ükspäev, et nii mõnus, et meil vann on. Mina olen siin elatud viie kuu jooksul ainult ühe korra vannis käinud! Ma ei tea, kuidas küll nii on läinud. Lähen panen vee jooksma…