14 juuli, 2017

Koba peale aiapidamine

Ostsin kevadel portsu maasikataimi ja istutasin maha. Nüüd vaatasin, et kõigil taimedel pikad kasvud küljes, ronivad peenrast välja ja üks oli otsapidi juba naabri aias. Lapsepõlvest mäletan, et maasikatel olidki kasvud, aga mida nendega tehti - pole aimugi. Guugeldasin siis. Selgus, et tuleb kohe ära lõigata, muidu võtavad taimelt jõu ära. No selle kohe lõikamisega olin ma ilmselgelt natuke hiljaks jäänud, aga mis siis ikka.

Peenra ääres hakkasin asja lähemalt uurima. Osad kasvud õitsesid ja osadel olid juba juured all. Ja mõnel kasvu küljest arenenud taimel olid juba omal kasvud küljes. Millal nad juba jõudsid?! Poolteist kuud tagasi polnud mul neis kastides veel muldagi, maasikatest rääkimata.

Kaevasin need juurtega variandid ettevaatlikult välja ja istutasin ükshaaval maha, mine tea, võib-olla saabki niimoodi uusi maasikaid. Ma pole eriline botaanik nagu isegi aru saate, aga vahel pidi pime kana ka tera leidma.

Eelmisel aastal oli kastides vana muld, tonn umbrohtu ja kaks aastat vanad porgandid. Sel aastal vedasime vana mulla välja ja tõime uue, spetsiaalselt aedvilja kasvatamiseks mõeldud puhta mulla asemele. Mõtlesin, et assa raks, kus ma nüüd panen seemneid ja taimi maha. No ja paningi. Igasuguseid.

Mis selgus - kui redised, mida oli ülilihtne kasvatada, valmis said, mõistsin, et kuigi väga tore on kõiki asju oma peenrast võtta, siis... mulle tegelikult ei maitse redised. Matt'ile ka ei maitse. Mõned lõikasime salati sisse, aga lõpuks tõmbasin kõik välja ja viskasin kompostihunnikusse.

Brokkoli, mida ma muidu isegi sööks, alustas paljulubavalt, aga kui suuremaks kasvas, läks lehvikuks. Ei olnud enam ilusat ümarat brokkolipead. Tõmbasin kõik brokkolilehvikud välja ja viisin kanadele. Kanad on maru tänuväärsed linnud, söövad sõna otseses mõttes kõik ära, mis kätte anda.

Till oli muidu väga hea, aga mingil hetkel tekkisid sellele mingid putukad külge ja oligi jälle kõik. Tõmbasin välja. Lisaks on mul veel roosmariini, sibulat, basiilikut, tomatit, kurki, paprikat ja mitut sorti salatit. Ja herned. Isver, herned on hullult head, neid ma olen küll iga päev terve hunniku söönud.

Aga minu meelest ei tasu see aiapidamine ikka üldse ära. Selle raha eest, mis ma kõikidele seemnetele ja taimedele kulutasin, saanuks ma terve suvi otsa vajamineva kraami taluturult tuua. Palju me siis ikka sööme. Järgmisel aastal panen ühte kasti vaarikad, teise maasikad ja kolmandasse herned. Kõik. Siis peab ainult herneid iga-aastaselt uuesti külvama, muud asjad kasvavad ise.

Ja meie väikesed tibud on ametlikult suureks kasvanud, täna saime oma esimese sinise muna! Ma ikka viimase hetkeni kahtlesin, kas see kanasort ikka munebki siniseid mune või on see mingi nali. Näe, pole nali! Lihavõtete ajal hakkab nüüd kõvasti vähem võimlemist olema.

27 kommentaari:

  1. Jah, maasikad paljunevadki sedasi vegetaiivselt, mitte seemnetega. kui juba võsul juured all, siis jaj´h, lõika ära ja istuta eraldi, muidu on varsti üks võsa. Teadmiseks - aedmaasikas ei ole Euroopa metsmaasika sugulane, vaid Ameerikast kunagi toodud. Mõisnikud üritasid küll algul aretada ka meie oma metsmaasikat suureviljalisemaks ja minu mäletamist mööda oli Valgu mõisa pargis neid järel - kui too nüüd jälle mingi kolmas sort ei olnud - pool meetrit kõrge, pigem püstjas kui puhmik ja marjad umbes nagu praegustel amplimaasikatel või suti väiksemad.

    VastaKustuta
  2. Ahjaa, ja siis oli veel nii, et ameeriklased ei teadnud ise ka algul aedmaasikatest suuremat (nagu mustsõstardegi puhul), ja siis viidi samune maasikas jälle tagasi Ameerikasse :)

    VastaKustuta
  3. maasikate vahele pandi vist mingite jamade ärahoidmiseks küüslauku?
    ja võid ju kusagile serva nõks tilli ja basiilikut jms salatimaterjali panna, et on hea kiirelt ning värskelt võtta.
    aga kui mul oleks aed, siis paneks aianurka vaarikad, paari kasti maasikad ning mõned tikrid ja mustsõstrad. kirss või murel ja õunapuu võiks ka olla. rabarber ei vaja hoolt, seda võiks ka olla :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on üks murelipuu, kaks suurt (meetrikõrgust) kultuurmustika põõsast (kannavad nii mis hirmus!) ja eile istutasin ühe musta ja ühe valge sõstra. Õunapuud tahaks ka, aga hetkel pole veel välja mõelnud, kuhu see istutada ja sort pole ka veel välja valitud. Ma ei tea neid kohalikke sorte üldse, peab suurema uurimistöö tegema. Kui ainult üks õunapuu on, tahaks ju, et need õunad ikka head ka oleks.

      Kustuta
  4. küüslauk oli jah mingite kahjurite tõrjeks, kas maasika-õielõikaja vms pahulane.
    Vaasika ja mustsõstra lehtedest ja õitest saab suurepärast, maitsvat teed. Ma alati nokin kevaditi mõned põõsad raagu :) Ja nende vartest saab ka talvel head teed - lased kannus pikalt haududa, siis on tumepunane, maitsev ja lõhnav tee olemas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mmmm, mul hakkas selle kirjelduse peale suu vett jooksma.

      Kustuta
  5. Mu tilliga sama jama, mingid putukad tulevad õues peale. Aga köögis on hea tilli ning basiilikat kasvatada. Maasikad hakkasid mul samamoodi vohama. Esialgu leidsin muru seest ühe maasikataime, mille peenrasse istutasin, kaks aastat hiljem on pool aeda maasikataimi täis. Maasikaid eriti ei saa ikka - linnud ja nälkjad panevad suurema osa enne nahka, kui ma neid piisavalt valminuteks ja noppimisväärseiks pean.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul söövad oravad maasikaid, aga olen ikka ise ka mõned saanud. Algaja aiapidajana pole veel selleni kah jõudnud, et neile mingi kate peale panna.

      Kustuta
  6. Lindude vastu aitab mingil määral võrk ning nälkjate vastu pidi aitama lehtpuutuhk, mis ümber taimede puistatud. Seda peab ilmselt aeg-ajalt uuendama (nt peale vihmasid).

    VastaKustuta
  7. Muidugi ei tasu ja kui protsessi ei naudi, siis pole asi ka vaeva väärt. Meie pere seevastu (eesotsas minu endaga) sööme küll niipalju, et peaaegu tasub ära. Ots-otsaga kokku. Kuigi kui mingi ikaldus juhtub tulema, siis on vaevast ikka pagana kahju küll. Aga mul see pluss, et ema teeb pool tööd-vaeva vähemalt eest ära ja sügavkülmakirst on ka vaja täis koguda. Kui ostetud sai, siis on vaja täis ka panna.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil siin läänerannikul kasvab igal pool tohutult palju põldmarju. Selles pargis/metsatukas, mis meil aia taga on, on täielik põldmarjauputus! Eelmisel suvel kui mul oma aias veel midagi peale herneste polnud, käisin iga päev aia taga marjul, sõin nõrkemiseni ja panin nii palju kui mahtus sügavkülma ka. Nii hea oli talvel pannkookide peale võtta.

      Kustuta
    2. Põldmarjasiirup on absoluutselt ja konkurentsitult kõige parem siirup. Muudkui - hoia, et kuskile ei tilguta, sest kui mustika ja mustsõstraga saab veel hakkama, siis põldmarjaplekid ei tule peale maailmalõppu kah välja.
      Meile keegi kunagi korjas ilmatu korvitäie põldmarju ja ma keetsin neist moosi, st hakkasin keetma, aga nad ajasid nii kohutavalt mahla välja, et ütelda liitrises purgis oleks olnud nii kahe sõrme jagu marju ja ülejäänu kõik siirup. Niisiis ma veidi ratsionaliseerisin seda asja - marjade osa panin eraldi purkidesse ja seda nüüd väga palju ei tulnud, aga oli samuti väga nämma; aga siirupit sain ma terve pudelite patarei jagu. Ütleme nii, et 15 liitrisest purgist oli 2-3 moosipurki ja kõik ülejäänu oli paks mustjaspunane siirup, mis viis keele alla. Vaat põldmari vist sel kombel ei tardu nagu sõstramahl tardub - seal ei ole pektiini sees. Aga kui kasutada moosisuhkrut või pektiini eraldi lisada (ma küll ei tea, kust seda saaks), siis peaks tulema üsna vänge tarretis.

      Kustuta
  8. Loomulikult ei tasu selline väikeaiapidamine rahalises mõttes ära. Mina teen seda viimased 10 aastat ikka ja ainult sellepärast, et see meeldib mulle. Kui ma oma palgatöö tunnitasu võtaks aluseks ja loeks kokku need töötunnid, mis mul oma hobile kulub ja lisaks seemned, istikud ja kõik muu, siis tuleks mu saagi kilohind ehk kolmekordne turuhind. Näiteks tomatitaimi kasvatan külvamisest saagi saamiseni ligi 4,5 kuud, ostan kõige kallima F1 seemne, mille ühe seemne hind jääb 80 sendi kanti näiteks.
    Ja siis ütleb mõni, et oh mis Sul viga, kogu mahetoodang tuleb tasuta kätte :) Muidugi on kultuure, millega ei ole suurt sebimist, pane maha, kasta ja kitku ja võta 3 kuu pärast üles, kartul näiteks. Salatiga läheb ka paar nädalat ainult. Redis on tuim ja kibe, kui kasvuajal on päev pikk. Redist on mõtet kasvatada Eesti kliimas aprilli või siis augusti lõpus septembris, redis on lühipäeva taim. Kanada päeva pikkust ma ei tea. Seemnel ja seemnel on suur vahe, nagu ka hernel ja hernel :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul ema täpselt nii tegigi - salati ja redise külvas juba pooles veebruaris potti ja siis hiljem teise satsi augustis peenrale, sest need kasvavad ainult kaks kuud ja tahavad lühikest jahedat päeva. Nii kui päev läheb pikaks, nad enam ei kõlba, hakkavad putkeid ajama ja seemneid kasvatama.

      Kustuta
  9. See aiapidamise tasuvus oleneb ka sellest kui palju kodus kokkad. Meie peres tehakse igapäevaselt sooja toitu ning seetõttu tundub mõistlik, et vähemakt maitserohelise nopin oma peenralt mitte ei osta regulaarselt poest või turult. Samuti materjal toorsalatiks (lehtsalat, jääsalat jne) on peenral. Porgandi ja kurgiga tõesti ei näe mõtet sebida. Avamaa kobartomatit on paar põõsast. Ja mõned maasikataimed. Ja kõik see mahub umbes kahele ruutmeetrile. Nii ei rapsi tühja aga aiakraam on kenasti lähedalt võtta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kokkan ma ikka palju, iga päev. Probleem on pigem selles, et ma ei saa kokkamiseks oma aiast suurt midagi. Tomatid ja kurgid pole veel valmis ja kui siis lõpuks saavad, tuleb ilmselt paar nädalat, mil mul on neid liiga palju. Tilli ja sibulat on tõesti super mõnus oma aiast tuua, aga tilli mul nüüd enam ei ole. Olengi avastanud, et mulle arvatavasti sobiks pigem see kui aiast saab marju. Maasikaid ja mustikad söön küll iga päev, herneid samuti. Murelid on juba nahka pistetud, nii head magusad olid. Sõstrad on ka valmis, aga mul noored põõsad, palju saaki veel ei ole.

      Roosmariini istutasin näiteks sellepärast, et see on püsik ja väga tore, et alati oma aiast roosmariini saab. Maru hästi on kasvanud, varsti võin tervele ümbruskonnale jagada, aga ise ei ole kordagi kasutanud. Mulle isegi ei maitse roosmariin nii väga, ma ei tea, MIKS ma ta istutasin?!

      Kustuta
    2. Anonüümne15/7/17 09:04

      *rosmariin

      Kustuta
  10. Kuna ma ostsin just uue riivi, siis see on ikka imeline masin. Ma pole ka eriline redisesõber, aga riivitult on jummala hea.
    Õunapuu ostmisel uuri kindlalt, et oleks kohe söödav sort, õhukese koorega. Eestis on selline näiteks valge klaar. Klaar kõlbab nii kohe söömiseks, kui moosiks ka. (Moosi keetmine on ülilihtne tegevus ja maitseb paremini kui poe sälitusainetega värk.) Eestlased kasvatavad palju säilitamisõunu, aga muarust pole nad eriti head, kohe nad süüa ei kõlba ja õunte sälitamine on üldse keeruline.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja siin mul poleks kuskil säilitada ka, keldrit ju pole.

      Kustuta
  11. Eesti suvesordid on veel Martsipan ja Suislepp, minu arust on need paremad kui Klaar. Viimane on hapu, aga need kaks on head magusad ja sama mahlased. Keskvarane, aga natuke paksema koorega on Kuldrenett, hea vürtsikas ja veidi kõvema lihaga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuldrenett ja suislepp on minu lemmikud, need ma hea meelega istutakski. Aga siin ei ole selliseid! Ainult tundmatud nimed on.

      Kustuta
  12. Anonüümne15/7/17 19:11

    Eestis on olemas perepuud, kus ühe tüve küljes on iga haru ise sordist. Kui oleks valikus ainult 1 õunapuu, siis võiks iga oks kanda erinevat sorti küll.

    VastaKustuta
  13. Tead, mida sa võiksid proovida - hurmaad. Mul kolleegi tütar käis Jaapanis ja ütles, et neil oli akna all kasvanud see puu - tegi pilte ka - kubinal täis. Ja siis nad sõivad ja tegivad moosi ka, kuigi viimane oli minu arust suht mõttetu - kui värskeid vilju peaaegu et aasta läbi sai, esiteks, ja teiseks - vili ise on ju õudmagus ja konsistentsilt ise ka juba poolteist džemm, miskene see moos siis veel pidi olema ((8O.
    Mul on kuskil paar seemet järel - neil on vahel seemned sees - et paneks potti kasvama. Aga kui teil seal seoksed peened aiandid on, siis saaks äkki sealtki, või ka tellida. Hurmaa ehk diospüür ehk kakiploom.
    Teine asi - seal teite kliimas kasvaksid äkki hästi ka aprikoosid ja virsikud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aprikoosid ja virsikud kasvavad meil siin Okanaganis, kus on sisuliselt kõrb (jaa, Kanadas on kõrb täiesti olemas). Meie piirkonnas pole ma kellelgi näinud, aianduspoodides ka pole istikuid olnud. Hurmaa mulle muideks väga maitseb, seda võib tõesti kaaluda.

      Kustuta
  14. Eks see tasuvuse asi sõltub sellest ka, kuipalju ise vaeva pead nägema. Mina varem ka mässasin seemnete ja ettekasvatamisega. Tihtipeale see ebaõnnestus... Nüüd käin kevadel turult korra läbi, ostan kõik istikud kokku ja jääb ainult istutamise-kastmise vaev. Kuna väga palju taimi ei soeta, pole see 20€ kulu suurem asi, aga suvi läbi oma aiasaadusi kasutada tuleb kõvasti odavam. Suuremad puud-põõsad muidugi kallimad, aga just tomat-kurk-maitsetaimed on soodsad taimena osta. Marjapõõsad on ühekordne väljaminek mitme aasta peale, aga kannavad iga aasta ja saab nii süüa kui sügavkülma varuda; pereõunapuu (mitu eri sorti ühe puu külge poogitud) kasvab aastakümneid; tomatid-kurgid - mul 5+5 taime, praegu sööme kurke juba kuu aega ja alles nüüd tuli uputus (siin muidugi ilm kehv ka), aga viielt taimelt saan marineeritud kurgi varu ka ise täis, tomatitest teeb mul ema ise ketšupit ja see on väga-väga hea! Kõik lasanjed, seljankad, pitsad jms. on koduketšupiga; iga kevad panen maha ka sibula, sest roheline sibul on iga toidu peale mõnus ja sügisel saab oma suured sibulad kenasti ära kasutada. Tilli koha pealt julgen soovitada, et riputa mulda põõsastilli seemned. Need on vastupidavamad ja hakkavad paremini kasvama. Vist ei maitse ka niiväga kahjuritele. Ma iga aasta lõigun värske tilli sügavkülma vähekese meresoolaga, talvel toidu peale pannes vahet ei tunnegi, kas värske või külmunud :)Kui kahjurid tilli nahka panevad, siis las ta kasvab edasi, õisikud jäävad tavaliselt söömata, see külvab ise seemneid ja need on selline umbrohi järgmisel aastal, et kasvab üle pea ;)
    Suvikõrvitsat julgen ka soovitada, kui te ise või kanad seda armastavad - kasvab ise, ei laiuta nii julmalt kui kõrvits ja terve suvi on pidevalt võtta (viljad tuleb ainult pidevalt ära korjata, suured lähevad seest tühjaks ju).
    Aga aiapidamine on ikka mõnus ka - oma on oma!

    VastaKustuta
  15. Kui tihti need siidikanad munevad ja mis värvi nende munade rebu on? Maitsevahet ilmselt vist ei ole, kuigi näiteks vutimunad on minu arust mahedama maitsega kui tavakanade munad.

    VastaKustuta
  16. Siidikanad munevad mõnikord iga päev ja mõnikord ülepäeviti, vahel arvavad, et peavad hauduma hakkama, siis ei mune kuskil nädalakese üldse, kuniks haudumishoog üle läheb. Maitsevahet ei ole ja rebu on täpselt samasugune nagu muudel munadel, nii et kui kaussi lüüa, ei ole vahet, millise kana muna on. Siidikanade munad on natuke väiksemad muidugi küll.

    VastaKustuta