18 oktoober, 2017

Ilastav ja hambutu

Ma olen alati arvanud, et rasedana saab enamikke vanu riideid ikka edasi kanda - no hea küll, püksid ilmselt jäävad mingist hetkest kitsaks, aga pluusid-kampsunid ju venivad?! Ükspäev ehitasin kanaaias mingit asja, oli natuke rohkem vehkimist kui tavaliselt ja pluus keris ennast kogu aeg kuskile poole kõhu peale üles. Jube tüütu! Muidu venib hästi ja saab kõhuga kanda küll. Maru ümber on ainult. Ja liigutada väga ei tohi nagu nüüd selgub.

Paljusid asju ei saa vaatamata heale venivusele juba sellepärast kanda, et nad on kas liiga lühikesed või siis alt soonikuga. See sooniku-variant jääb kõige tobedam, sest lõpeb kuskil naba juures ära. Ja kui käed üles tõsta, tuleb ikka kõrgemale ka. Tegin paar pilti, et te aru saaks, aga peab muidugi tunnistama, et pildi pealt ei paista olukord pooltki nii dramaatiline kui reaalsuses (sest päriselus ma ei seisa liikumatult, käed ontlikult kõrval). Jalas on mul rasedate teksad, nii et see tumedam venivast materjalist kõhuosa võiks idee poolest ikka kampsuni varju jääda. Teistel (mitterasedatel) inimestel on selle koha peal, kust see algab, püksirihm. Kui enne rasedust nabapluuse ei kandnud, on rasedana kuidagi kummaline sellega alustada...


Muudest uudistest nii palju, et Matt'i vanem õde, kes tänupühaks Šotimaalt külla tuli, on ka rase! Minust täpselt kuu aega taga. Nii et Matt'i vanemad, kes olid juba ammu lootuse kaotanud, et keegi nende kolmest järeltulijast neile kunagi lapselapsi hakkaks tootma, saavad nüüd kaks tükki korraga!

Tema puhul ma tegelikult salamisi natuke kahtlustasin ka, sest kui helistasime ja beebiuudiseid teatasime, küsis ta kohe, et mitmes nädal mul on ning hiljem uuris, mitmenda nädalani mul iiveldas ja millal paremaks läks? Need, kes pole kunagi rasedad olnud, ei tea nädalatest tavaliselt mitte midagi! Sellepärast ei kirjuta ma blogis kah nädalatest, sest vanasti lugesin teiste rasedate jutte ja muudkui arvutasin, et mitu kuud see kakskümmend-midagi nädalat siis on?

Ajaarvestuse eripärad paistavad ka pärast rasedust jätkuvat, mul käis näiteks täna sõbranna oma mudilasega külas ja kui küsisin, et kui vana poiss nüüd juba on, sain vastuseks 18 kuud. No mingi... pooleteisene siis? Ma pean hakkama omale märkmeid tegema, et mida tulevikus vältida:

1) ära maini lastetutele sõbrannadele lapse vanust kuudes (kui ta just pole alla aastane)

Varasemast ajast on veel kogunenud:

2) seltskonnas räägi sõpradega juttu, selle asemel, et vahetpidamata midagi oma imikule öelda, kes ei paista sellest nagunii suuremat hoolivat (hahaaa, pange tähele, kuidas ma oma sõnu hakkan sööma! #suurimkanaemaüldse)

3) ära kritiseeri sõprade nimevalikut (suurim vaidlusteema beebifoorumites, eriti just inglisekeelsetes); no ja kui keegi ikka tahab oma maimukest Rögabert Wilhelminoks kutsuda, ta seda ka teeb, mitte midagi pole parata.

4) ära pressi kohe pärast lapse sündi haiglasse palati ukse taha kõõluma ja ära säti end terveks esimeseks kuuks värsketele vanematele külla, et neid "aidata" (see on nüüd küll puhtalt Kanada/USA eri, ma ei tea, et Eestis taolisi probleeme oleks). Tahad hästi värsket beebit näha? Siis saa omale beebi! Kohalikust rasedate foorumist jooksevad muuhulgas läbi sellised mured, et "mu ämm, kellega ma üldse lähedane ei ole, tahab sünnituse juures olla ja mu mees ei saa aru, miks ma selle vastu olen ning see on meid omavahel täiesti tülli ajanud" ning "mu ema soovitas lapse soo üllatuseks jätta, aga meie otsustasime, et tahame ikkagi teada ja nüüd on nii ema kui terve ülejäänud perekond minu peale nii vihane, et keegi isegi ei räägi minuga" (WTF?!)

5) ära räägi oma beebist meie-vormis. Kohe päris tõsiselt. Ma nii jubedalt kardan, et hakkan seda tegema, et kirjutasin omale kuskilt ühe ema tsitaadi üles: "Hambaid meil veel pole, kuigi ilastame ikka usinalt". No tule taevas appi! Kujutate ette seda hambutut ilastavat ema?

21 kommentaari:

  1. Selle Rögaberti ja Wilhelmiinoga tuli meelde üks postitus näoraamatus mida juhtusin lugema. Minu meelest nii vahvad!

    Julius Mägiste "Eestipäraseid eesnimesid" (1936).

    Nimede Eestistamise Liit soovitab tütarlastele järgmisi nimesid:

    Aal! Aala! Aari! Aede! Angerva! Ebo! Ebu! Eev! Eiri! Eno! Haavi! Haimi! Hepp! Hiivi! Hilma! Huile! Hurmi! Häilmu! Häitse! Hääli! Hüvi! Hüüsi! Iibe! Ilmatar! Ilotar! Iro! Iru! Iva! Järvi! Kaare! Kadli! Kasvi! Kesti! Kuldja! Käll! Küllu! Laani! Leebe! Leegi! Leeve! Leie! Libli! Liiri! Lüüli! Lõive! Maala! Madre! Maldi! Malju! Mallis! Matli! Meelimari! Mesike! Midli! Nido! Nääli! Orvike! Osi! Pääsi! Pürje! Püvi! Reeme! Saali! Saldi! Sale! Selje! Sirgi! Sirve! Soovi! Sula! Süvi! Teisi! Tiinu! Tiivi! Toimi! Tüüne! Tüüni! Uudi! Uuve! Vaime! Valba! Valma! Varve! Viisi! Viiva! Vilge! Virme! Õilme!

    Aga poisslastele?

    Aabu! Aamo! Aat! Abik! Ahko! Aint! Akk! Allo! Allu! Ank! Arik! Aso! Asu! Att! Aula! Auleid! Aulemb! Aulo! Eelar! Eeru! Elev! Ennik! Ergas! Ergav! Haarand! Haigo! Hallik! Hallu! Hannik! Hant! Harik! Harivald! Harjo! Harras! Haugas! Helmik! Hembo! Higo! Hiid! Hiimo! Hiio! Hilk! Himm! Hink! Hipp! Hisko! Hoolemb! Huband! Huido! Härm! Härmel! Härmik! Häätõiv! Höalemb! Höameel! Höödu! Höödur! Hüvalemb! Hüvameel! Hüvand! Ido! Igal! Igalemb! Igameel! Igand! Igat! Igavald! Ignas! Ihalemb! Ihameel! Ihand! Iilo! Ikk! Illis! Ilmalemb! Ilmand! Ilmatõiv! Ilmik! Ilmvald! Imot! Imut! Indur! Jaas! Jaks! Jullo! Jundo! Kaano! Kaasu! Kaigo! Kaik! Kainu! Kallimeel! Kallu! Kaugemeel! Kaugo! Kaumeel! Kauno! Kauro! Keto! Kiirend! Kill! Killik! Kostel! Kotkas! Kuigo! Kuik! Kuldev! Kuulo! Kõiklemb! Kõo! Kõu! Kõvand! Kõve! Kõvo! Kärmu! Käärt! Kübro! Künno! Künnu! Lauro! Leevend! Lello! Lembar! Lembitõiv! Lemblane! Lemmetõiv! Lemmik! Liivart! Lootlik! Lootus! Luvat! Lüll! Maan! Madjus! Maldur! Maldus! Meek! Meelba! Meeldav! Meeldo! Meelend! Meelendo! Meeles! Meelisk! Meeljas! Meelo! Meeltõiv! Meelu! Meelus! Meelvas! Meelvili! Meemik! Mehik! Meik! Meit! Meldo! Meljas! Metso! Metsu! Mett! Männu! Neeno! Neljus! Nurmus! Oivo! Oodet! Oodu! Ool! Oolep! Ormes! Orvo! Orvu! Osjand! Oskur! Osu! Peibo! Peip! Pendo! Pikkar! Pilk! Pillik! Pindo! Põdru! Päll! Rahuleid! Raid! Rajur! Raudo! Rego! Reibas! Reius! Riidik! Riido! Riidu! Rikand! Rikkel! Rill! Ruttar! Räni! Ründar! Saardo! Salev! Sapo! Saugo! Seiu! Selgur! Siiras! Sirgev! Suido! Suit! Südik! Taalo! Taibo! Taido! Taidus! Tammo! Taso! Tasuja! Taugo! Tavo! Teido! Temmo! Tepp! Tiibus! Tinno! Tundo! Turvo! Tõdu! Tõdur! Tõho! Tõidas! Tõigo! Tõit! Tõives! Tõivik! Tõivo! Tõndo! Tõnt! Tõo! Tõvo! Tõolemb! Tõut! Tõvot! Ugalemb! Uldelemb! Uldo! Urbas! Vaado! Vabo! Vabu! Vagur! Vaho! Valdalemb! Valdev! Valdik! Valdja! Valgur! Valit! Valjo! Vanevald! Vapper! Varmas! Vasten! Viidas! Viilup! Vilbas! Vilgas! Vilgo! Vilik! Vililemb! Vilimeel! Viling! Vilitõiv! Viljalemb! Viljandu! Vilk! Vilmas! Virmo! Võibo! Võido! Võimo! Võit! Võiteli! Võnd! Võso! Väigo! Väigu! Väiko! Õivo! Õivu! Õnnev! Õnnu! Ärmu! Ärmus! Üland! Ület! Üljo! Üll! Üllik! Üllu! Ürgo! Üri! Ürju!

    Allikas: https://loterii.blogspot.com.ee/search/label/aabestik

    VastaKustuta
    Vastused
    1. HÖÖDUR! Hahaaa, ma panengi Höödur, kuulge! Väga hea nimi!!!

      Kustuta
    2. See on peaaegu nagu Hodor Game of Thrones'ist :D

      Kustuta
  2. Anonüümne18/10/17 08:30

    Muhe lugemine taaskord!!
    See 18 kuud jne on puhtalt anglosaksi-maade teema, eestimaal/eesti keeles on lapsed olnud alati poolteiseaastased, aasta ja kolm kuud vanad jne. Kirjanduses-filmides kuuldud kuid pidin omal ajal samamoodi "tõlkima" :)). Loodan, et kodumaal ei ole olukord muutunud (pole ammu juhtunud selles eas laste(vanematega) kokku puutuma), aga Kanadas sa ilmselt ei pääse - kui ütled et laps on poolteist aastat vana, vaadatakse SULLE juhmi näoga otsa :)

    VastaKustuta
  3. Ma pakun veel ühe võimaliku selgituse: ma ise arvan, et kuna beebide riidetele on kuni suuruseni 24 kuud märgitud vanus kuudes, siis see kandub ka kõnesse üle. Mõni üksik koht müüd riideid ka 1,5-2 aastastele, muidu on ikka 18-24kuud. Teine asi on muidugi see, et miks peaks 12 kuud ja vanemad lapsed enam beebide alla loetama:/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ahjaa, Eestis vist märgitakse beebiriietele (vähemalt kõige väiksematele) suurused sentimeetrites, sest kõik räägivad, kas vastsündinule läksid nr 56 või 54 (või midagi sellist). Aga siin on ainult kuudes. On newborn, siis 3-6 months, 6-9 months, 9-12 months. No ja sealt edasi pole ma jällegi veel vaadanud, ju siis läheb edasi ka kuudes, mitte aastates.

      Kustuta
  4. Mulle käib hoopis närvidele, kui inimesed ütlevad, et mu laps on 1,4 mõeldes siis, et 1 aasta 1 ja 4 kuud. Aastas ei ole ju 10 kuud, matemaatika, halloo! :D Veel hullem, kui öeldakse, et laps on 1,5 - siis ma pean mõtlema, et kas ta mõtles nüüd aasta ja viis kuud või poolteist aastat. Probleemid, eks :D

    VastaKustuta
  5. Ma mõtlesin kahe asja kohta, et kui lapse saan, siis NEVER ei hakka tegema:

    1) meievormis rääkima, v.a kui see on tõesti kohane ehk "me käisime jalutamas" vs. "me kakasime voodi täis"

    2) oma meest issiks kutsuma, jällegi kui ma just lapsega tema isast ei räägi nt "mine issi juurde" vmt.

    Ja IKKA ma aeg-ajalt õudusega taban end mõlemat tegemas. Mikkksss?!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Oma meest issiks kutsuma" - jaaaa, see on üks jubedamaid asju! Mõned inimesed teevad seda veel siis ka kui lapsed on juba ammu täiskasvanud... ja mitte lastega rääkides ("küsi issi käest"), vaid OMAVAHEL ("issi, mis sa süüa tahad")!!!

      Kustuta
    2. Mina kasutan "issi" siis, kui keegi peab hädasti (minu meelest) lastega tegelema ja mul pole tunnet, et see keegi võiks mina olla :D
      Nt "Issi, su lapsed on vaja magama saada"

      Kustuta
  6. Anonüümne18/10/17 11:19

    Liisi - jaa, see 1,5 jne aastat on väga veider, mind ajab ka hulluks :D

    Aga oma kogemusest - mul oli ka üks tuttav, kes esimesel kuul (hiljem ka muidugi) pea igapäevaselt külas käis oma veits suurema lapsega... oli isegi selliseid kordi, et olin just peale magamata ööd hommikul tuttu saanud jääda, kui uksekell helises. Ma ei tea, mis komme see inimestel on, lihtsalt etteteatamata sisse sadada :(

    Kusjuures mul oli ka enne lapsi selline list oma peas, et mida ma ei hakka tegema. Õnnestus ka. Ma usun, et sul läheb ka korda :D

    VastaKustuta
  7. Minu niiöelda listis oli kirjas ka see, et ma ei hakka oma lapsega mingis pudikeeles rääkima.
    Mind nii hullult häirib, kui beebifoorumis keegi räägib mähkudest, mässudest, beebsust või tissumisest. Miks nii peab, ah? :)
    Ja millegipärast tekitab sõna "plika" minus judinaid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpselt sama siin! Pudikeel on õudne ja sõna "plika" kõlab kuidagi halvustavalt/üleolevalt.

      Kustuta
    2. Anonüümne19/10/17 11:23

      Noh ja siis olen mina, kes ma olen logopeediat õppinud ja käin ja kaagutan et jumala eest pudikeeles väikese lapseja beebiga rääkimine on vägagi okei ja kõne-mälu-mõtlemise arengule pigem kasulik, sest annab lapsele võimaluse varem ennast väljendada lihtsustatud ja kergesti hääldatavate sõnakestega ning lapse ja lapsevanemaga suhtlus saab alata! Lihtsalt teadmiseks ühesõnaga ;)

      Kustuta
    3. Novot, seda ma ka ei teadnud! Aga kuna kakskeelsed lapsed pidavat nagunii hiljem rääkima hakkama, siis ma isegi ei hellita lootust, et me niipea millegi muu kui käte-jalgade abil suheldud saame :)

      Kustuta
  8. See paneb ka tavaliselt muigama ...emme tibu tegi täna esimesed sammud! Oleks siis emme asemel meie vms :D
    Ise ei julge hetkel midagi öelda, võib-olla olen pärast ise samasugune :'D

    VastaKustuta
  9. Kusjuures see õudne meie-vormis rääkimine lihtsalt tuleb! Ma arvasin ka, et mina küll seda never ever ei tee, aga see kerkis lihtsalt kuskilt seest ja ma nägin selle kontrolli all hoidmisega ikka kurja vaeva. Õnneks selline suurem meietamisetung läheb enamasti üle, kui laps juba suurem ja iseseisvam on. Eks loogiliselt võttes võibolla on ju selge ka, et kui 9 kuud ollakse sisuliselt kahekesi ühes kehas, siis läheb veidi aega teistmoodi olemisega harjumiseks. :D Ja näiteks beebid hakkavadki seda, et nad on emast eraldi olendid, tajuma alles teatud vanuses.
    Ja endast kolmandas isikus rääkimine (emme teeb seda ja teist) on väikelapsega täiesti normaalne nagu selgub. See oli veel üks asi, mida ma arvasin, et kunagi ei tee ja nüüd oma sõnu söön. Aga tegelikult on lapsel tunduvalt lihtsam aru saada, kui ma ütlen enda kohta emme, mitte mina. Sest tema ju ütleb ka emme, eks. Muidu ta hakkab ema lihtsalt Minaks nimetama. Mina-taju ja arusaamine, et enda kohta nii öeldakse )lisaks nimele) tuleb samuti alles mõneaastaselt. Seniks on minu meelest lihtsalt parem tekst lapsele arusaadavamasse vormi tõlkida. :)
    Kõkkuvõtteks võin öelda oma isikliku arvamusena, et elu pärast lapse saamist on veidi teistmoodi ja teatud arvamusi ja arusaamu olen sellega seoses päris uletuslikult korrigeerinud. Mitmed asjad, mis enne tundusid imelikud, on nüüd täiesti normaalsed. Ja ka vastupidi. Eks nagu ikka - kõrvalt vaadates on asjad enamasti lihtsamad kui ise seal sees olles ja last omamata on tunduvalt kergem teatada, et no mina küll nii ei tee vms.

    VastaKustuta
  10. Anonüümne20/10/17 11:37

    "Meie" vormist rääkides, siis minu mällu on sööbinud repliik mingist foorumist: "Isadepäevaks kakasime issile sülle!" :D

    VastaKustuta
  11. Anonüümne20/10/17 16:23

    Jah, enne lapse saamist ja pärast seisukohad võivad päris tublisti muutuda.

    VastaKustuta