23 jaanuar, 2018

Tavaline igav rase

Teate sellist raamatut nagu "Bullerby lapsed", onju? Kanadas ei teata Lindgreni teostest eriti midagi. Müüakse küll, aga tikutulega peab taga otsima ja neil on enamasti mingid lühiversioonid. Mul on lühi-Pipi ja lühi-Bullerby ka. Selle aja peale kui laps nii suur on, et juba midagi ette lugeda annab, pean Eestist õige Lindgreni-kogu ära tooma.

Hakkasin Bullerby't sirvima ja sattusin kohe esimesel leheküljel segadusse: "Mina olen Lisa ja mul on kaks venda Karl ja Bill".

Kas Liisa vennad ei olnud mitte Lasse ja Bosse? Kohe kindasti polnud Bullerbys poissi nimega Bill! Jube nõme kui autori pandud nimesid muudetakse.


Täna määrati mulle keisrilõike kuupäev. Palju lihtsam on rase olla kui tead, millal see läbi saab. Kõik räägivad, et naudi viimaseid nädalaid, mil beebit ei ole, aga... teate, ma ei võtnud kogu seda teekonda ette selleks, et saaks rase olla, ma tegelikult ikka lausa tahtsingi beebit! 

Kanada süsteem on selline, et naistearsti juurde saab ainult saatekirjaga ja sinna minekuks peab tõsine põhjus olema. Kõik muud günekoloogilised toimingud teeb perearst ja mõned perearstid jälgivad rasedusi ka (ning võtavad sünnitusi vastu). Nagu näiteks minu oma.

Tuharseis on üks sellistest olukordadest, millega saadetakse naistearsti vastuvõtule, seal ma siis täna käisingi. Nagu juba eelnevalt olen kirjutanud, jääb Kanadas lõppsõna alati rasedale, seega tutvustati mulle kõiki kolme võimalikku varianti ja loetleti üles plussid-miinused:

Sünnitada tuharseisus - peamine probleem on see, et tänapäeva arstidel ei ole tuharseisus sünnituste vastuvõtmiseks enam head väljaõpet. Keisrilõiget suudetakse teha osavamalt ja väiksemate tüsistustega kui vanasti ja paljudel juhtudel eelistataksegi seda kui ohutumat varianti. Tuharseisus on raseduse lõpuks ainult 4% beebidest ja kuna enamik neist keisriga sünnivad, võite ette kujutada, kui harva üks arst tuharseisus sünnitusi üldse näeb.

Tuharseisus sünnituse kõige suurem risk on see, et pea ei mahu välja. Tavajuhtudel tuleb ju pea kõige esimesena ja kui ei peaks mahtuma, tehakse keiser. Tuharseisus võib minna nii, et keha tuleb välja, aga pea jääb kinni. Ja kui see pea ikka puhtfüüsiliselt lihtsalt ei mahu, siis last enam päästa ei saa. 

Proovida välist keeramist - arst ütles, et paljudel juhtudel on tuharseisus olevatel beebidel kindel põhjus, miks nad end ümber pole pööranud - näiteks nabanöör ümber kaela või jäseme. Ja mida suurem on laps mõõtmetelt, seda väiksem tõenäosus, et keeramine õnnestub. Kui pööramine õnnestuks, peab laps ise sündima hakkama, sest esilekutsumise puhul läheb võimaliku keisrilõike tõenäosus kõrgemaks. 

Teha plaaniline keiser - mis on kõiki asju arvesse võttes kõige mõistlikum plaan (kuigi loomulikult mitte riskivaba). Seega kirjutasin täna alla nii operatsiooniga nõusoleku vormile kui ka võimaliku vereülekande vormile. Need on muideks eraldi. Ühtlasi küsiti, kas tahan haigla vastuvõtuvormi täna ära täita või alles haiglasse jõudes. Tegin täna. 

Ma olen kuulnud lugusid, kuidas Eestis täidab mõni seda niimoodi, et lapsel pea juba paistab, aga nui neljaks peab täidetud saama. Ja ma ei tea, on see linnalegend või mitte, aga väidetavalt küsitakse seal päris imelikke küsimusi, mis justkui ei tohiks rasedusse nii väga puutuda... Siinne paber oli igati loogiline: lihtsalt enda andmed, kas on allergiaid, millist tervisekindlustust kasutad (paljudel on lisaks haigekassale lisakindlustus, mis katab sellised haiglateenused nagu privaattoa) ning kontaktisiku andmed.

Lisaks anti kuuest leheküljest koosnev infoleht, mis räägib sammhaaval, mis täpselt juhtuma hakkab ja mis järjekorras asju tehakse, millal kanüül pannakse, millal kateeter paigaldatakse, mitu inimest on opitoas ja mida nad seal teevad, kui kaua miski aega võtab jne. Absoluutselt kõik on kaetud alates opieelsest õhtust kuni haiglast väljasaamiseni.

Paar päeva enne operatsiooni kutsutakse haiglasse tunniajasele privaatkohtingule, kus õde näitab kõiki ruume ja vastab tekkinud küsimustele. Enam selgemaks ei annagi vist asja teha.


Opereerib seesama arst, kellega täna kohtusin ja tema sain ma ise valida (Matt tunneb neid kõiki, seega perearst küsis, kelle juurde saatekirja tahame). Esimeseks assistendiks on mu oma perearst. Assisteeribki tavaliselt kas mõni neist perearstidest, kes rasedusi jälgib ja sünnitusi vastu võtab (sest nemad on iga mõne päeva tagant sünnitusosakonnas valves) või siis keegi residentidest (nt Matt teeb seda aeg-ajalt). 

Juhul kui laps välja tulles ilusti nutma hakkab, läheb ta kohe minu rinnale ja jääb sinna umbes veerandtunniks. Seejärel vaatab lastearst ta üle. Kui ei hakka kindla aja jooksul nutma või nutab liiga hädiselt, läheb korraks lastearsti hoole alla. See soojenduslambiga laud, kus last läbi vaadatakse, on minu kõrval, nii et ma igal juhul näen teda. Minu kokkuõmblemiseks pidavat umbes 20 minutit kuluma ja pärast seda viiakse mind koos beebiga oma tuppa tagasi. Haiglasse pean jääma umbes kolmeks päevaks.

- - -

NB: Ei saa mainimata jätta kui paganama "erilisena" ma ennast tunnen, olles mahtunud 3-9% rasedusdiabeedi ja 4% tuharseisu hulka. Nagu Matt ükspäev ohkas, et miks sa küll ei oleks võinud olla üks tavaline igav rase...

31 kommentaari:

  1. Anonüümne23/1/18 08:28

    Oehh ja uhhh.. hoiame pöialt õnnestumiseks!!

    Kirjutan aga hoopis Bullerby lastest, see on täiesti toores vägivald, mida raamatuga tehtud on :( Lisaks oli seal kirjas, et ta on 9 ja saab varsti 10. Lasse, vanim, oli hoopis 9. Huvitav kas vanust suurendati, kuna 7sed ei tohiks pesta nõusid, küpsetada suhkrukooki, võtta kartuleid, minna veskile, hulkuda iseseisvalt kooliteel, minna poodi, hoida naabrilast, saada oma tuba maja teises otsas jne :))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma õnneks vanuseid ja muid detaile ei mäleta, lugesin seda viimati vist oma kõva 25 aastat tagasi. Pealegi ei jõudnud seekord esimesest leheküljest kaugemale, sest hakkasin hoopis blogima :) See BILL kõlas lihtsalt nii eba-bullerbylikult kui üldse saab!

      Kustuta
  2. Jah, ma kahtlustan, et sa tellisid selle seisu oma beebilt meelega, sest muidu oleks su titeblogi selline igav ja tavaline, aga nüüd on ikka adrenaliin üleval kogu aeg.

    VastaKustuta
  3. Kohati jääb mulje, et püüad korduvalt ära põhjendada (õigustada), et miks keiser. Tegelikult ei ole siin midagi põdeda ja tunda, et nagu poleks päris sünnitus. Keisri läbi teinud naised on väga tublid ja see ei ole kuidagi halvem variant. Kui olukord on selline, nagu ta on, oleks ikkagi liiga riskantne ise sünnitamist proovida. Kõige olulisem on, et laps saaks ohutult välja! Kui osad kriitikud arvavad, et keiser on lihtsam ja mugavam viis, siis see kohe kindlasti pole nii. Keisrist taastumine on pikaajalisem ja piina rikkam kui sünnitus ise. Pead vaatama eraldi riided, mis haavale ei suru ja ei hõõru, pead elamises sättima asjad sellisesse kõrgusesse, et saaksid asjad kätte (kükitamine on päris keeruline alguses), ei tohi midagi tõsta eriti..ja kõige keerulisem on voodist istukile saada (soovitan voodi juurde paigutada mingi asi, mille abil saad end kätega istukile tõmmata). Karta pole vaja, taastumis aeg läheb tegelikult kiirelt mööda ja varsti ei mäletagi seda enam, lihtsalt tasuks läbi mõelda, et omal kergem oleks. Olen täiesti sinuga nõus, et pole vaja riskida. Mul on kaks erakorralise keisriga last. Esimese puhul, et tulnud lihtsalt välja, ei teagi täpselt miks ja südamelöögid kadusid ära, kuigi juba olid pressid. Teise puhul läksid ka südamelöögid korrapäratuks, aga ämmaemand tegi tublimat tööd ja kutsu arsti ning enne presse saadeti siiski keisrisse. Väga piinarikas on läbi teha sünnitus valud ja siis keiser sinna otsa, plus veel taastumine. Seega arvan, et kui vähegi midagi kahtlast on, ikka keiser! Sellist jama ei soovita ma kellelgi läbi teha, et lihtsalt See Ainuõige Sünnitus Kogemus saada �� Arvasin ka et teise lapsega proovin ikka ise sünnitada, täiesti mõtetu �� Sain jälle jubedalt traumeeriva kogemuse. Oluline, on et laps ja ise võimalikult turvaliselt selle läbi teete �� Kuigi mu esimese lapse apgard oli algul 3 siis 8 (elustati veits), siis hetkel on ta täiesti tiptop laps ja oli juba viie aastaselt kooli mineku tasemel. Teine on kuue kuune ja on ka tiptop :) Keiser ei muuda last, võib tekkida küll imetamis probleeme, ei pruugi, aga ka sellele on lahendusi. Oluline on ise rahulikult võtta, siis on ka lapsel hea, kõige olulisem on lapsele rõõmus ja rahulik ema, ülejäänud on juba boonus ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hm, hea tähelepanek. Ma tegelikult ise ei põe, et keiser ja arvan täpselt samamoodi, et taastumine on ju raskem, pealegi jääb terveks eluks arm. Kirjutasin uuesti ja põhjalikumalt eelkõige sellepärast, et paljud on samas seisus või siis osaliselt samas seisus ja infot ei ole üldse nii lihtne leida (näiteks see pea suurus täiega häiris mind kuni tänaseni, mil selgus, et tuharseisu beebidel on pea lihtsalt teise kujuga ja seetõttu tulevadki mõõdud alati suuremad. Ebaproportsionaalselt suur pea võib ka väga halbadele asjadele viidata.)

      Beebigruppides olen näiteks tuharseisu teemadel korduvalt näinud mingeid arutelusid, kus keegi küsib nõu ja siis terve ports inimesi kukub (taustinfot teadmata või arvestamata) väitma, et isver, ära kuula arste, tuharseisus sünnitamine on täiesti okei, selles pole mingit anomaaliat ja siis on igaühel veel oma tutvusringkonnast näide tuua, kuidas tuharseisus lupsti ära sünnitati (eelistatult veel lausa kodus ja küünlavalgel). Iga rasedus on erinev, iga naise keha on erinev ja iga laps on ka erinev.

      Ja siis veel need, kes ütlevad, et pead lihtsalt mingis kindlas poosis lebama ja laps keerab kõpsti ise ringi või et homoöpaat peab kätega paar ringi tegema kõhu kohal ja laps on järgmiseks päevaks õiges asendis. Enamik lapsi keerabki end enne tähtaega õigetpidi, seisad sa selle nimel pea peal või ei seisa. Ja mõni lihtsalt ei keera. Ma kohe ei talu kui inimesed lahmivad.

      Ma olen üllatusega avastanud, et rasedus ja sünnitus on sellised teemad, kus jube paljudel on midagi kriitilist öelda selle kohta, kuidas teised midagi kogevad või otsustavad. Mida libedamalt kellelgi asjad lähevad, seda sõjakamalt paistetakse teiste teemal sõna võtma, sest kui nt endal juhtus kerge sünnitus olema ja mõnel teisel oli raske, siis raudselt on ta selles ise süüdi, ei keskendunud piisavalt, ei mõelnud positiivselt ja mida kõike veel.

      Aga jaa, ma siin ostsin mingeid maiustusi valmis, et haiglast koju tulles hea võtta ja jäin täna mõtlema, et sellest kõige alumisest kapist tuleks nad vist mujale tõsta, sest ma ei pruugi suuta kummardada/kükitada. Haiglasse kaasavõetavate riiete osas on samuti paras nuputamine - ülemine osa peab olema selline, millega imetada saaks ja alumisega on veel eriti keeruline, sest rasedusaegsed püksid on ilmselt natuke suured kõhu pealt, aga raseduseelsete osas pole kindel, et jalas mugavad on (no retuusid näiteks, ma mingeid teksasid ei hakka isegi kaaluma), natuke kõhtu jääb ju ikkagi alles.

      Kustuta
    2. Anonüümne24/1/18 01:51

      Nooo, ma pakuks, et kolme päeva jooksul ei kao sul kõht veel kusagile (et võib vabalt haiglasse raseda püksid võtta). Aga eks see ka individuaalne - ikkagi esimene sünnitus ja keha taastub paremini. Mulle igal juhul hakkasid rasedusega rasedapüksid nii meeldima, et ma käisin veel aasta otsa nendega (siis kulusid läbi ja tuli hüljata).

      No ja kui sulle tundub, et raseduse teemal on kõigil midagi sinu otsuste kohta arvata, siis oota ära kuni sa lapse saad, aga sa ilmselt juba aimad seda.

      Kustuta
  4. Anonüümne23/1/18 11:52

    Mul oli esimene keiser, muidu oli kõik ok, aga imetamisega oli natuke probleeme. Ma olin pelgus ka ja seal oi 2006.aastal igal ämmakal ja muul tegelasel oma visioon asjast, lisaks kuulsin ma kohe, kuidas mul on nii halva kujuga nibud imetamiseks ja kuna laps sai lastetoas mingit piimasegu v asja, ei viitsinud jah kohe imema hakata. Ja ma ei teadnud, et peabki algul iga 2h tagant teda sööma utsitama.
    Et ma ei tea, kuidas sellega on, keisriga vist võib piim natuke hiljem rindadesse tulla? Või on see mingi linnalegend?

    Igaljuhul hakkama saab, aga varu Purelan vms kreemi, algus võib ikka valus olla. Lõhkised nibud, millele siis t-särk külge kuivab, siiamaani käivad külmavärinad üle, kui sellele mõtlen.

    Edu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne24/1/18 01:57

      Ma pakun, et iga sünnitusmaja lähistel leidub ka mõni apteek, kui seda kreemi peaks vaja minema. Mul nelja lapse imetamisel ei läinud küll kordagi mingit nibukreemi vaja. Eks ma pean vist ennast õnnelike hulka lugema. Mul tuli tavalise sünnituse puhul piim rinda 3-4 päeval. Eks laps seni mingit ternest sealt meeleheitlikult lutsutas - ööd päevad läbi. Aga lõpuks saabusid piimaojad - siis langes piimakoomasse ja oli mitu päeva oimetu (st et mõne tunni tagant tankis täis ja siis oli täiesti autis - ärkvel polnud üldse). Peale seda piima tarbimine ja kõik muu normaliseerus. Kuna mul keisrit pole olnud, siis ma ei tea, kui hilja keisriga piim saabub. Seda olen küll aru saanud, et kõige olulisem on mitte selle piima tulemise pärast muretseda, see on kindel viis kuidas piima tulekut tagasi hoida - stress. Parem kujuta ette kuidas keha mühinaga tegeleb piima tootmisega ja kohe paiskab toodangu letti.

      Kustuta
    2. Mul on see kreem juba olemas, aga loodan, et ei lähe vaja. Loota ju võib! :)

      Kustuta
  5. Keisriga võib piim hiljem rinda tulla jaa. Mul tuli neljandal päeval, kolmandal tehti juba haiglas paanikat ja kästi RPA-d anda. Õnneks olin piisavalt teadlik ja ignoreerisin seda. Laps hakkas ilusti sööma ja võttis esimesed neli kuud iga kuuga kilo juurde, edasi iga kuuga pool kilo.

    Esialgu on keisrihaavaga kõige hullem mahaistumine, püstitõusmine, pikaliheitmine ja küljekeeramine. Aga see elamist segav valu möödub kiiresti, jääb lihtsalt hell koht.

    Mina ostsin haiglasse tavalised laia veniva värvliga dressipüksid ja mitu õlapaeltega pluusi (number suuremad, kui enne rasedust kandsin). Pükstesse mahtus ära nii hiidside kui ka lotendav kõht ja haavale ka ei surunud, pluusist oli hea tiss sups välja tõmmata vajadusel. Käin nendega kodus siiani.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seoses toitmisega: lapse kaaluiive oli tegelikult normi piires, kuigi napilt, seega sain rahuliku südamega RPA-pakkumist ignoda. Oleks kaalukadu olnud väga suur või jätkunud ka edaspidi, oleks muidugi midagi ette võtnud. Lihtsalt kummaline, et nii ämmakas kui ka lastearst kohe RPA mängu tõid, selle asemel, et soovitada rohkem rinnale panna või väljapumbatud piima juurde anda või näiteks imemisvõtet kontrollida...

      Kustuta
  6. Piimatootmine peakski alles viiendaks päevaks korralikult hoo sisse saama, seniajani poleks üldse vaja muretseda. Kui ikka maru vähe tuleb ja laps nälga kipub jääma, saab lihtsalt RPA-d anda ja pole ka midagi hullu. Matt ütles, et vastsündinute veresuhkru tase ei ole väga stabiilne ja kui toitmistele liiga pikad vahed jätta või laps liiga vähe süüa saab, võib suhkrutase ohtlikult madalale langeda, sellepärast antakse vajadusel lisatoitu. Aga seda vajadust pole kaugeltki mitte kõigil muidugi.

    Siin on nii, et kohe esimesel päeval tuleb rinnapiimaga toitmise konsultant värske ema juurest läbi, näitab, kuidas imetada ja vastab kõigile küsimustele ning järgnevatel päevadel käib samuti vaatamas, et kuidas läheb. Rinnaga toitmist üritatakse igati soodustada, sest siin on Eestiga võrreldes vist rohkem neid, kes omal valikul pudelit eelistavad. Igatahes mulle on rinnapiima tähtsusest rääkinud absoluutselt iga arst ja spetsialist, keda raseduse ajal näinud olen.

    Aga see pudelimõjutus tuleb vist USA'st, sest seal peab neljakuuse lapse kõrvalt tööle minema, muidu jääd tööst ilma. Kanadas saab aasta aega emapalka ja nii vara veel keegi tööle ei lähe, vähemalt aasta ollakse ikka kodus (emapalk on 55% endisest palgast).

    VastaKustuta
  7. Anonüümne23/1/18 18:45

    Mul esimene sündis ka 2006 ja samuti ruttu koogiti piimasegu välja kui laps liiga palju nuttis. Iga lapsega aina kogenumaks.Kolmas oli mul haiglas vahetpidamata rinnal, pakkusin seda ikka ette ja taha iga natukese aja tagant ning haiglast välja saamise hommikul oli
    sünnijärgne langus asendunud juba kaalutõusuga. Sel tihedal pakkumisrl oli 2 põhjust ka. Oli ta vaatamata pea 2ndl hiljem sündimisele alla 3kg ja lisaks oli mul iga lapsega veregrupi konflikti kahtlus. Esimesed 2 last jõudsid veidi kollaseks minna küll, aga päevitama ühegagi pole pidanud minema. Kolmandale aga ei tekkinud veidigi kollast tooni, aga igaks juhuks hoiti ikka haiglas. Oleneb rasedapükstest, aga pehmest materjalist rasedapükse sain haigla ajal ja väljakirjutamisel küll kanda. Selliseid, mis juba päris väikese rasedakõhuga jalga ajasin.

    VastaKustuta
  8. Kalle Blomkvist on inglise keeles ka... wait for it... Bill Bergson! ja USAs selle raamatu väljaandmine oli omal ajal olnud väga problemaatiline, sest teemad (kuritegevus, mõrvad) loeti lastele ebasobivaks. (noh, sama lugu Pipi Pikksuka ja Prantsusmaaga, ei loetud piisavalt moraalseks lastele lugeda. ja muide, isegi meil Eestis anti esimene täielik Pipi-raamat kõigi lugudega välja alles 90ndate lõpus või 2000ndatete alguses ja kui ma siis neid seni väljajäetud lugusid esimest korda lugesin, siis olin ka hämmingus, et mis kohutav laps ja õudne käitumine:D)

    Vahtramäe Emili nimi vahetati saksa keelde tõlkides ära, sest saksa lastekirjanduses oli juba üks väga kuulus Emili-nimeline tegelane olemas.

    VastaKustuta
  9. Anonüümne23/1/18 19:47

    Kuskil oli Bullerby laste Anna nime asemel hoopis Inga... Saksamaal vist.

    VastaKustuta
  10. Anonüümne23/1/18 19:53

    Isegi tavalise sunnitusega oli mul esimese lapsega imetamine probleemne. Aga alla ka ei andnud. Nutta sai ka uksjagu imetamisvaludega. Joudu ja jaksu.

    VastaKustuta
  11. Anonüümne24/1/18 00:20

    Keisri puhul on kõige hullem see plaastri maha kakkumine haavalt, sest KÕIK need pisikesed udemed kõhul on selle küljes kinni, suutsin seda teha ainult duši all suunates veejoa otse kõhule, huuh, JÕHKER! :) Mul on 2 keisrit olnud, samuti med.põhjustel ning tõesti, muu taastumine on rohkem selline "suhtumise" küsimus, et kas viitsid vinguda või mitte. P.S Ma ei ütle, et see valutu on, aga mitte midagi väga hullu, mida kiiremini ennast tegudele ajad, seda kiiremini kaob ka valutunne!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mitu korda seda plaastriasja teha tuleb? Kas algne plaaster tuleb mingil hetkel lihtsalt ära võtta või peab neid veel mitu korda vahetama?

      Kustuta
    2. Ainult opijärgne plaaster tuleb ära võtta, edasi oled ilma plaastrita. Mul tõmmati see juba teisel päeval haiglas siuh! ära, ei mäletagi seda üldse.

      Kustuta
  12. Anonüümne24/1/18 03:20

    Oh, keisriga võib minna nii või naa. Mul oli väga kerge taastumine, koju tulime kolmandal päeval ja ma tundsin väga, et oleks võinud juba teisel tulla, aga ei viitsinud arstiga vaielda ja haiglas oli hea ka imetamisnõustajaga suhelda. Kodus valuvaigisteid enam vaja polnud, haav andis küll mõnevõrra tunda, aga ei midagi hullu. Sai kõikjalt asju ja last tõsta ja liigutada mida vaja. Samas tunnen inimesi, kas kaks nädalat hästi ei liikunud ja korralikult istudagi ei saanud. Ja kuidas just läheb, on võimatu ennustada.

    VastaKustuta
  13. Hei! Kuidas kanad elavad? Käid sa neid praegu ise hooldamas või hoiab Matt oma lapse ema kanakakast eemal? Kassipidajatel nt pidi olema küll reegel, et rase ei tohi toksoplasmoosi ohu tõttu kassi liivakasti puhastada.

    Ma ei tea, palju sa Eesti meediat jälgid, aga kanade kohta ilmus selline tore artikkel:
    https://heureka.postimees.ee/4385705/kanakarja-kambakas-kas-selline-asi-on-pariselt-olemas

    Lugesin ja kohe tulid sina meelde.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kanu pole õnneks vaja eriti hooldada, süüa käin neile panemas ja mune ka korjan, käsi pesen pärast muidugi hästi korralikult ja enamasti kasutan kindaid ka. Kuuti peab puhastama ainult korra kuus/kahe jooksul, seda oleme enamasti kahekesi teinud.

      Kanad elavad muidu hästi, aga nii valge kana kui siidikana lõpetasid mõned kuud tagasi munemise ära. Siidikanad on nagu loodusõnnetus, nad kohe ei oska normaalsed kanad olla.

      Kanakarja kambakas on olemas jah, näiteks uusi kanu ei saa lihtsalt üleöö karja lisada, teised võivad surnuks nokkida. Me oleme kahel korral kanu lisanud ja mõlemal korral olid alguses kõrvuti aedades, et kokku puutuks, aga nokkida ei saaks ja kuskil nädala pärast lasime kokku. Kanadel on kindel hierarhia (pecking order), see tuleb ju uute liikmete lisandumisel jälle ümber mängida.

      Meil on nii, et punased kanad on kõige kõrgemal, ülejäänud värvilised on kriipsuvõrra allpool. Valge kana on algusest peale kõige madalam olnud ja kui siidikanad tõime, siis need läksid hoobilt valge kana tasemele või isegi veel madalamale. Nad nüüd hängivadki omavahel koos. Kuudis istuvad kõik teised kanad õrrel, aga valge ja siidikana magavad pesades (ja situvad sinna!). Neid õrrele ei lubata, kuigi ruumi on. Kui süüa panna, tulevad valge ja siidikanad natuke ettevaatlikumalt (ja vahel neile äsatakse nokaga), teised hakkavad kohe sööma.

      Samas on valge oma madala hierarhiataseme tõttu kõige suurem kiusaja, siidikanadele andis alguses ikka kõvasti säru, siiamaani ajab neid vahel taga; uusi värvilisi kiusas ka esimesel nädalal, aga need hakkasid kiirelt talle vastu ja hüppasid kõrgemale hierarhiaastmele. Valge on ka ainus, kes püüab end võimalusel teistest kõrgemale sättida, näiteks õues on meil katusega õrs, tema passib tavaliselt katusel, teised ei hooli sinnaminekust. Aga kui juurde minna, on kõik tumedad kanad esimeses reas ja valge peab siidikanadega tagumises reas ootama, muidu saab kõrgema hierarhia lindudelt nokaga. See hierarhia asi on hästi peen neil, mõnda aega peab jälgima, et aru saada, mis värk on. Kui värske vesi panna või ussikesi viia, siis peab ka valge teiste järel ootama (siidikanad on nii madalad, et need ootavad kohe tükk maad eemal).

      Üksteisele otseselt liiga teinud nad ei ole, ilmselt sellepärast, et neil on palju ruumi. Kuudis on taimeriga valgus (muidu talvel ei muneks eriti), ööund jääb neile 8 tundi. Õue on vaba pääs ja toitu jagub ka kõigile, selle üle ei pea kisklema. Aga kui kellelgi midagi viga oleks või kuskilt midagi ripuks nagu artiklis kirjutati, nokiks kindlasti. Nad on esiteks kohutavalt uudishimulikud ja teiseks vist ei meeldi kui keegi väga erinev välja näeb (siidikanad pole siiamaani lõplikult karja sulandunud, neid koheldakse kui mingit alamat rassi).

      Kustuta
  14. Juhtusin vaatama pagan teab kuskohast Pipi Pikksukka ja see oli vist prantsuse keeles (või ka saksa keeles) ning härra Nilssoni asemel oli Msr Dupont. No ilmselt, kuna ta oli "vällamaalane", siis polnud isegi Herr Schmitte vms. Lapsed olid vist piknikul ja pärdik oli omapäi metsa läinud, siis nad hõikusidki teda aina: Mösjöö Düpoon, Mösjöö Düpoon! Väegade veider oli.

    VastaKustuta
  15. Anonüümne25/1/18 10:18

    Kuidas Kanadas gripi vaktsiini raseduse ajal suhtutakse? Kas tehakse, kas oled ise teinud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõned teevad, mõned ei tee. Ma muidu ei oleks teinud, sest olen üsna kodune olnud, aga kuna Matt töötab haiglas, on tal suurem oht igasugu asju külge korjata, nii et igaks juhuks tegin. Arstidel on siin muideks kohustuslik (või noh, selles mõttes ei ole, et keegi ei sunni kui ikka ei taha, aga sel juhul peab tööl maski kandma, et teisi ei nakataks).

      Kustuta
    2. Anonüümne1/2/18 10:42

      Kas Kanadas tehakse rasedatele vanem 3 tüve eest kaitseb Influvac või uus 4 tüve eest kaitsev VaxigripTetra?

      Kustuta
    3. Mul pole aimugi! Guugeldades ka ei leidnud.

      Kustuta
  16. Mina olin Rootsis elades väga üllatunud, kui Garfieldist oli saanud Gustav.
    Ja üks mu nooruspõlve lemmikraamatu karakter Nancy oli hoopis Kitty.
    Siiani tekitab hämmeldust. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aahhhhh, Garfield on küll nii klassika, et seda nime muuta on kuritegu! See on umbes sama nagu teeks Simpsonitest Svenssonid.

      Kustuta