06 veebruar, 2018

Ettevalmistus keisriks

Mulle väga meeldib kui organiseeritud see keisrivärk siin on! Kui kuupäev määrati, sain põhjaliku infolehe, lisaks öeldi, et mõned päevad enne oppi kutsutakse haiglasse, et veelkord kõik asjad läbi arutada, ruume näidata ja viimane vereproov võtta. Täna käisin siis seal ka ära.

Alustuseks (tüüpiline Kanada!) küsiti, mis on minu "eelistatud nimi". Seda muideks küsitakse ka uude kohta tööleasumisel, sest mõni tahab kasutada eesnime, teine keskmist nime, kolmas nime lühendatud varianti ja neljas üldse mingit hüüdnime. Tugiisiku nimi pandi samuti kirja.

Teine kohalik eripära on see, et haigla ankeetides uuritakse alati, kas tunned end kodus turvaliselt ja kas su partner kohtleb sind hästi. Mul partner siin viskas eile õhtul mingi juhusliku nalja - ilmselgelt läks meelest ära, et rasedal on naljasoon täiesti umbes. Aga siis tuli vist kohe jälle meelde, hakkas käbedalt mu selga mudima ja päästis olukorra.


Meik, ehted, küünelakk, lõhnavad kreemid ja muu taoline tuleb opipäeval ära jätta. Parfüümi kasutamine on Kanadas muideks kõikides kliinikutes ja haiglates keelatud, paljudes kontorites ka. Lihtsalt pole meeldiv kui iga inimene oma pilvega sisse kõnnib. Kohale pean minema poolteist tundi enne oppi, siis saan toa, kuhu jään haiglast lahkumiseni (nendes tubades ollakse nii enne kui pärast sünnitust kui ka sünnituse ajal - kes ise sünnitavad - mingit kolimist ei toimu).

Seejärel toob õde haiglariided, paneb kanüüli ja annab kõrvetistevastase rohu, et opi ajal ebamugav ei oleks. Opisaalis tehakse alustuseks seljasüst ja kohe pärast seda aidatakse lamama, sest jalad pidid üsna kiirelt soojaks minema ning alt ära kaduma. Seejärel steriliseeritakse kõht ja paigaldatakse kateeter. Kateetri osa kartsin kõige rohkem, aga õde ütles, et nad ei pane seda enne kui keha on täiesti tuim.

Kuna steriliseerimisvedelik peab enne linadega katmist kuivama, tuleb neil mind kolmeks minutiks katmata jätta. Aga et kõik on väga diskreetne ja sel ajal pole ruumis kedagi, kes otseselt mu ettevalmistamisega ei tegele ja et kolm minutit hiljem kaetakse kõik kinni. Palju ei jäänud puudu, et oleks selle kolme minuti eest vabandatud ka. Kanada noh. Ma arvan, et opipäeval ikka vabandavadki, hahaa.

Seejärel räägiti detailselt lahti, kes opi ajal saalis on, kes kus seisab, mida ma tunnen/kuulen/näen. Seljasüstil on kolm kõrvalmõju - vererõhk kukub alla, värinad võivad tulla ja süda võib pahaks minna. Kõige vastu saab rohtu, andku ma ainult teada kui miskit häirib. Matt ütles hiljem, et iiveldusega on nii, et mõnel rohud ei aita ja selili lamades on tegelikult väga nadi oksendada, aga mitte midagi ei ole teha. Loodan, et mina nende väheste hulka ei kuulu, keda selline saatus tabab.

Skalpelli sisselöömise hetkest läheb kuskil 8 minutit, et laps väljas oleks ja 20 minutit hiljem peaks ma olema juba kokku õmmeldud.


Järgmiseks mainiti kaht asja, millest mul varem aimugi polnud:

- tuharseisus beebid, kes on kuude kaupa varbad vastu nina istunud (nagu minu oma), ei lähe tavaliselt kohe sirgeks! Esimesed tunnid võib laps endiselt suht pooleks volditud olla, ärgu ma siis ehmatagu, selles ei ole midagi imelikku!

- õigetpidi olevad lapsed, kes vaginaalselt sünnivad, on koonusekujulise peaga, sest nad on olnud niimoodi luude vahele pressitud ja seejärel veel sünnitusteedes muljutud. Tuharseisu keisribeebid tulevad välja ilusa ümmarguse peaga... aga selle ülemine osa võib olla veidi lapik, kuna nad pressivad end viimastel kuudel vastu emaka lage - ruumiga on ju kitsas. Minu oma surub otse ribidesse, nii et eks näis, kas on väike ribikujuline vagu ka keset lagipead... Aga jällegi - kõik on normaalne! Ei jää selliseks.

Kõikidel sünnitusosakonna õdedel on imetamisnõustaja väljaõpe, nii et kohe kui tuppa tagasi jõuame, näidatakse, kuidas last toita ja vaadatakse, et ma endale sellega haiget ei teeks. Valuvaigisteid antakse nagu kellavärk iga teatud aja tagant, neid ei pea ise küsima. Ja kui sellest hoolimata peaks valus olema, saab kanüüli kaudu kangemat kraami ka. Jalgade tuimus peaks kahe tunni pärast ära kaduma ja samal päeval aidatakse korraks püsti. Kateeter jääb järgmise päevani sisse (kui just ise ei palu varem eemaldada), nii et pissimise pärast pole vaja end voodist välja ajada.

Kõik vajalikud asjad saab kohapealt - mähkmed ja sidemed, võrkalukad, lapse riided, hügieenivahendid emale ja isale. Enda asju võib kaasa võtta, aga ei pea. Padjad olevat neil kohutavad, need soovitati küll kodust tuua.

Esimesel paaril päeval on seedimine tundlikum, tasub vähehaaval katsetada, mis sees püsib ja mis ei püsi. See pidi olema mingi opijärgne asi, et soolestik on ärritunud. Mu hiilgav plaan kohe sushit süüa läks seega veits aia taha.

Haiglasse jäetakse kaheks ööks, pärast seda oleneb, kuidas emal ja lapsel enesetunne on. Välja ei visata, aga enamik pidavat end hästi tundma ja koju tahtma. Aiiii, põnev!

30 kommentaari:

  1. Kohati läheksid nagu puhkama :D
    Uhke värk seal Kanadas!

    VastaKustuta
  2. Elan mõttes sulle kaasa! Tundub väga mõistlik, et kõik üksikasjalikult lahti seleteatakse. Tervitused külmakõrbedalt kodumaalt!

    VastaKustuta
  3. Kõike head selleks imeliseks päevaks!
    Mina olin see väike %, kellel vererõhk alla läks ja süda pahaks keisri ajal. Tõesti väga ebamugav on selili oksendada �� ega siis siin kohe anestesioloog tegutsema asunud, kui patsient räägib, et halb on. Tukkus rahulikult pea vastu kapi külge. Kui järsku kõik masinad, mille külge ma ühendatud olin, piiksuma hakkasid, siis läks neil kiireks. Enne pildi tasku panekut kuulsin opiõde arstile karjumas, et ülemine vererõhk 48... arst vastas meditsiinilise jadaga, mida ja palju veeni mulle susata. No ei olnud meeldiv. Lühidalt: ellu jäin ja kaksikud on ja tublid ning terved :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Appi! Hea, et lõpuks kõik hästi läks...

      Kustuta
    2. Mul oli täpselt sama kaksikute sünnituse ajal. Paha olla ja oksendasin pikali olles ning pärast ka värisesin. Õnneks päris ära ei minestanud. Tüdrukud terved ja tublid ning saime 2 päeva pärast koju juba.
      Jõudu ja tervist Kanadasse ;)

      Kustuta
    3. Anonüümne6/2/18 15:39

      Mul hakkas ka väga halb ja anti mingit rohtu. Mul on iga kord nii halb olnud, et rahulik püsida, lihtsalt hingan ja ei räägi isegi mehega :)

      Kustuta
    4. Anonüümne6/2/18 15:47

      Ma ei tea, kuidas Kanadas, aga Eestis pead päev varem haiglasse tulema, aga on haigla (nime ei nimeta), kes lubab ikkagi ööseks koju ja siis on sõnad peale loetud, et kiirabi kutsuda ei tohi :P Ehk siis kui midagi juhtub, siis ise kohe haiglasse tagasi.

      Siis on juhtunud selline lugu,et Eestis ju mingit detailselt nimekirja ei saa ning unustati öelda, et tuleb karvad täielikult eemaldada. Seda tegi mul siis sanitar külma veega nüsides.

      Kateetri panek on üks nõmedamaid asju üldse. Üks kord tahtis seda õpilane ja ma keeldusin. Üks kord oli mu keisril terve palat õpilasi täis, päris tore on palja alakehaga seal laua peal niimoodi vedeleda. Kõige nõmedam on aga see, et ma päriselt kardan, et tuimestus ei mõju, kuuldad seal naks, naks ja ootad, et ega ometi ma seda ei tunne :)

      Kustuta
    5. Siin oli isegi infolehel kirjas, et raseerida ei tohi päev varem ega samal päeval, mingi nahainfektsiooni oht ilmselt.

      Kateetri panekut mõni ei tunnegi ja mõnel on täiega valus. Ma vaatasin videot ja väga rõve näeb välja, ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik selle paigaldamist mitte tunda?! Nii et mul hea meel, et nad enne seljasüsti mõjumist üldse ei alustagi. Ja õpilaste kohta küsitakse siin alati nõusolekut õnneks. Ma ei lubaks kedagi sinna.

      Kustuta
    6. Anonüümne6/2/18 22:48

      Eestis pannakse kateeter enne tuimestusi :D

      Kustuta
    7. Õõõõõhhhh kui jube!

      Kustuta
    8. Ei vasta tõele :) Minu plaaniline keiser oli 09.2016 ja kateeter paigaldati peale seljasüsti. Eemaldati intensiivis taastumise ajal. Jalgade tundlikkuse taastumine on ilmselt väga individuaalne. Ei pruugi lubatud paari tunniga ok olla. Minul võttis 4 tundi aega ja üks jalg taastus palju kiiremini, kui teine. Jõudsin juba igasuguseid stsenaariume mõelda, kuidas jäängi lombakaks. Meie FB grupis oli ka naisi, kellel taastus tundlikkus kiiremini, aga oli ka neid, kellel läks 6 tundi. Nii, et ära siis ehmata, kui kauem läheb :)

      Kustuta
    9. Anonüümne8/2/18 09:50

      Vastab ikka tõele. Mul olnud kaks plaanilist. Ja tean väga hästi, et kateeter pandi mulle enne opiblokki minekut sünnituseelses osakonnas.

      Kustuta
    10. Anonüümne9/2/18 15:05

      Kateetri panek pole üldse valus aga kui puhastatakse enne siis see oli oli kui kibe.eemaldamist ma ka ei tundnud aga enne tuimestust ja narkoosi pandi mõlemad korrad küll kateeter

      Kustuta
  4. Mina olin see, kes opisaalis oksendas, selili lamades :D. Soovitan pea külje peale pöörata ja voodi pealt alla põrandale suunata see möga, sest siis jääb enda olemine enam-vähem puhtaks ja põrandalt on neil lihtne koristada ;). Minul tuli oksendamine nii kiiresti, et jõudsin ainult öelda, et oh, kuidagi pahaks on tunne läinud... ja siis järgmisel hetkel olin, põsed punnis, suurte silmadega otsimas, et kuhu see möga saata ning õed kohe näitasid kätega põranda suunas, külje peale, ja kahmasid ämbrit. Ega tore ei olnud, aga noh, ega midagi muud polnud teha :)

    VastaKustuta
  5. Anonüümne6/2/18 11:34

    Mul tekkis peale seljasüsti nii mõnus unine ja soe tunne. Jubedalt oleks tahtnud magama jääda, aga kuidagi ebaviisakas tundus oma lapse sündi maha magada :) Vererõhk läks alla ka, aga mingeid ebamugavusi see mulle ei põhjustanud. Oh isegi praegu tahaks seda superunist ja sooja tunnet peale, nii mõnus oleks :) Tegelikult oli see mulle juba teine seljasüst, mul esimene laps ka keisriga sündinud. Aga see oli erakorraline keiser ja kõik käis pauk-trahh-välk, peaasi, et laps kenasti kätte saada. Mingit mõnu ei olnud :)

    VastaKustuta
  6. Mul iiveldusega ei olnud probleemi. Nii detailselt Eestis asju lahti ei räägitud, aga kõik vajalik oli teada. Mees istus kenasti pea kõrval ja elas kaasa :)
    Esimese lapsega ei kadunud mul kõhult tundlikkus piisavalt ruttu ära (näpistamine oli veidi valus) ja sain vist naerugaasi. Kogu protseduurist täielik mäluauk, ehkki väidetavalt olin ärkvel ja ajasin juttu (et kas võin külili keerata ja jalgu kõverdada). Teise keisriga mäletan kõike ja nägin kohe lapsukest :)
    Eestis (Ida-Tallina keskhaiglas) on nii, et peale keisrit on puljongi-banaani-jogurti dieet. Kui tuleb pähe valves olevale ämmakale öelda, et kõht hakkas läbi käima, siis saab tavatoidu peale üle. Ma esimese lapsega ei teadnud, et seda peab ise ütlema ja olin kolm päeva lahjal dieedil :D Teisega olin targem ja sain üsna ruttu normaalselt süüa :D

    VastaKustuta
  7. - tuharseisus beebid, kes on kuude kaupa varbad vastu nina istunud (nagu minu oma), ei lähe tavaliselt kohe sirgeks! Esimesed tunnid võib laps endiselt suht pooleks volditud olla, ärgu ma siis ehmatagu, selles ei ole midagi imelikku! :D haha, päriselt? :D (ei see pole tegelikult küsimus, aga.. nagu :D :D )

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul vajus ka suu lahti! Hea teada muidugi, ma oleks ikka täiega ehmunud kui mulle antakse pooleks volditud laps ja ta ei läheks sirgeks!!!

      Kustuta
    2. Guugelda "babies folded after breech" ja vaata fotosid Images alt. Seal on paar lahedat fotot laste kohta, kes on niimoodi kokkuvolditud :)

      Kustuta
    3. Appi ja ongi! Ma ei tea, kuidas ma siiani guugeldamise peale ei tulnud. Seal oli üks lapiku pea variant ka, näeb tõesti ehmatav välja. Hea ikka kui ette hoiatatakse.

      Kustuta
  8. Ma oleksin vist sellise ettevalmistuse käigus korralikult närvi läinud. "õnneks " läks teisiti: kodus tulid veed ära kell 01:30, kihutasime maal linna haiglasse, mul vaim valmis vettesünnituseks. Kuigi ämmaemand leidis et kõik on korras, hakkas valves olev arst midagi kahtlustama, lapse pea külge paigaltati andurid ja kutsuti kohale ka osakonnajuhataja, kes juhuslikult majas oli. Siis järsku hakati sebima, keegi helistas lasteosakonda et lastearst hakaku opisaali poole tulema, meil siin kiire keiser. Me mehega tegime omavahel nalja ja ei saanud üldse aru, et see minuga võiks seotud olla, sain alles siis aru kui üks õde tõi paberid allkirjastamiseks ja teine mu kõhtu möksima hakkas ja kateedri pani. Ja siis nad"kihutasid" selle raamiga piki koridori. Küsisin lükkajalt, et kas turvavööd ei ole :)
    Mäletan koridori lage, kiirelt möödvaid laeplaate, külma opisaali ja seda kuidas mul veidi peale haiglasse jõudmist oli juba laps sündinud.
    Kateedri panemist ei mäleta üldse, ju ma ei tundnudki seda, äravõtmine mõni tund hiljem on küll meeles :)

    VastaKustuta
  9. Mul pole keegi koonusekujulise peaga olnud :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vedas :)

      Kõik ei ole jah, aga peakuju vist natuke ikkagi alguses muutub pärast sündi, sest neil on luud ju täitsa lahtised seal. Liigub, kuidas tahab. Aga ma olen ikka täitsa tugevaid koonuseid näinud, hiljem on muidugi kõik ilusti ümaraks muutunud jälle.

      Kustuta
  10. Palju õnne poja sünni puhul! Ilus poiss ja kena nimi!

    VastaKustuta
  11. Anonüümne8/2/18 23:24

    Tere, Oscar!

    VastaKustuta
  12. Palju õnne värske ilmaime sünni puhul!

    VastaKustuta
  13. Minu oma oli ka nii - Frank Breech vist selle seisu nimi . Tôesti andis neid jalgu alla suruda ��. Järgmine päev oli ok. Mul USA’s kaks plaanilist keisrit olnud. Nii pôhjalikult ei rääkinud keegi asja lahti. Vaata et sa stool softner’it küsid. Pärast opi ei käinud mul midagi läbi - kôik jäi sisse ��.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Frank Breech jah! Meie omal liikusid jalad õnneks ilusti ja mitu erinevat õde mainis, et enamasti jäävad neil jalad ikka mingisse asendisse alguses. Ma ei uskunud, et see asi ikka nii levinud on, aga noh - jällegi miski, millest ilmselt nii väga ei räägita. Stool softeneri küsisin jah, aga mul läks kuidagi nii õnneks, et esimesel kahel päeval polnud mingit ebamugavust ja isu ka eriti polnud, natuke näksisin ainult ning kolmandal päeval hakkas natuke ebamugav, aga siis sain juba hädal ka ära käidud ja sellest hetkest on kõik täiesti normaalne jälle. Õnneks! Ma ei kujuta ette kui ebamugav see võib olla kui kõhukinnisus pikalt kestab, mõned räägivad ju lausa nädalast!

      Kustuta
  14. Anonüümne10/2/18 21:13

    Palju õnne!Kui kunagi aega saad, oleks huvitav teada, kui palju ultrahelis lapse kaaluks pakuti.Kogu aeg käis jutt väga suurest beebist, aga sünds täitsa keskmise kaaluga beebi.Armas poiss!

    VastaKustuta