17 september, 2018

Glamuuripuudus

Sügis! Tore. Suvi oli kuidagi eriti pikk ja kuum, juba ammu igatsesin võimalust tekiga magada ja tasside kaupa teed juua. Mida kehvem ilm, seda rohkem naudin teadmist, et ei pea nina uksest välja pistmagi. Võin päev otsa oma hästilõhnavat beebit kallistada ja pidžaamas ringi lohiseda.

Reedel tuli sõbranna Vancouverist külla. Ehe linnapreili (nagu ma isegi vanadel headel aegadel). Istus autosse kerge parfüümi ja uhiuue käekoti saatel. Vabandasin, et oleksin võinud ju tähtsa külalise auks juuksed ära kammida või midagi, aga... võib-olla homme? Sõbranna lohutas tunnustavalt, et sul on ju lausa tennised jalas! Polegi flip-flop'id! Isegi tubli! Kanadalastel on nimelt kombeks aastaringselt varbavaheplätudes käia. Sest... miks mitte?!

Tegelikult olid mul tennised ainult sellepärast, et ei viitsinud sokke ära võtta. Ja nii madalale pole veel langenud, et plätud sokkide otsa lükkaks.

Kairi on muideks see sõbranna, keda tihtipeale mu õeks peetakse:


Mis veel... Oscarist ja lisatoidust tahtsin rääkida. Või no üldse titeteemadest.

Arutasime hiljuti sõbrannaga, et esimese lapsega on natuke selline kott peas tunne. Näiteks jäid hiljuti meie mõlema beebile turvahällid väikeseks. Uurisime siis, et milline järgmiseks peaks tulema ja... selgus, et see järgmine oleks vabalt juba sünnist saadik sobinud, kuna kaaluvahemik on sellel 2-30 kg. Vot siis. Hunnik raha oleks alles jäänud turvahälli arvelt. Keegi ei öelnud ka. Aga see on okei, ma tegelikult ei tunne ennast pahasti, sest hälli sai väga palju kasutatud - kuna ta vankriratastele kinnitub, oli mugav poes ja mujal käia. Kuigi jah, juba mõnda aega ei võta ma seda enam autost väljagi, sest Oscar kaalub nüüdseks üle 9 kilo (pluss häll)!

Üldse on kõik titeasjad ülilühidas kasutuses. Näiteks mängukaar! See oli absoluutselt asendamatu, aga täpselt kaheks kuuks. Enne neljandat elukuud polnud Oscar mänguasjadest suurt huvitatud ja alates kuuendast tormas juba ringi, polnud enam aega kaare all lamada.

Riietest ei maksa üldse rääkidagi! Need ostsin õnneks enamjaolt taaskasutusest ja pooled ei jõudnudki selga. Kanadas on komme, et kõik sõbrad-sugulased-peretuttavad saadavad lapse sünni puhul kaardi ja kingi, kingituseks on tavaliselt mõned hilbud ja raamat. Ma ei teadnudki varem sellisest kombest, aga noh... kui Oscar käes oli, siis selgus. Postkast oli nädalate kaupa pakkidest umbes. Ainuüksi nendest riietest-tekikestest ja muust oleks esimeseks poolaastaks piisanud. Aga ka kingitud asjadest ei läinud paljud kasutusse, sest tibatillukesed teksapüksid, kapuutsiga pusad ja minibotased on küll poeriiulil supernunnud, aga päriselus natuke vähepraktilised. Eriti just vastsündinu suuruses.


Lõpetuseks siis beebitoit. Ma ikka arvasin, et teen kõik püreed ise, kodukana nagu olen. Ostan mõne kohaliku taluniku käest juurikaid ja olen täiega öko. Ja mis juhtus - selgus, et ei olegi nii, et anna ainult ette ja laps sööb. Esimesel lisatoidu nädalal sõi umbes ühe teelusikatäie korraga. Mismoodi sa seda teelusikatäit püreed valmistad?

Ma ise ei armasta külmutatud toitu, nii et suurema koguse ette tegemine ei olnud ka nagu variant.

Praeguseks sööb juba natuke rohkem, aga mitte iialgi ei tea, et mida ja kui palju. Ükspäev läheb terve avokaado, anna ainult ette, järgmisel päeval vaatab mind esimese ampsu peale sellise näoga, et... sa ei saa ometi tõsiselt eeldada, et ma seda jubedust maitseks? Püreedest sobib ainult üks poepüree, mingi maguskartuli ja kalkuni oma. Mitte ükski teine. Aga ka see sobib ainult igal kolmandal korral või nii. Enda tehtud püreedest pole veel ükski sobinud. Mingi beebide riisipuder maitseb kolmandikul kordadest üliväga, vahel tuleb suure kisa saatel isegi lisaports teha, ülejäänud juhtudel piirdutakse esimese lusikatäiega (millest omakorda pool "kogemata" suust välja kukub).

Näputoitumine ei lähe kuigi hästi, asjad ei püsi käes, terve elamine on sööki täis, laps pealaest jalatallani kleepuva kihiga kaetud, aga kõhtu jõua midagi. Söögiga mängida meeldib küll, ta lihtsalt ei saa veel aru, et seda võiks peaasjalikult ikka suhu pista.

Nädalake tagasi hakkas hommikuti minuga sama putru sööma. Riivin sisse õuna ja panen natuke banaanitükke. Enda omale lisan rosinaid ka, talle enam mitte (esimese korra rosinad tulid kõik tervetena välja, ilusad prisked nagu kissellis ligunenud). Kahe hambaga ikka ei näri veel väga efektiivselt, eksole.

Ükspäev tegin meile endile ahjus lõhet ja juurikaid, sättisin Oscari jaoks minivormi väikese portsu, ilma maitseaineteta ja natukese oliivõliga. Ma olen ikkagi tubli ema, kokkan oma beebile ja puha.


Vot nii haput nägu pole siin majas enne nähtud! Iiiiiuuuu. Lõhe ja ahjujuurikad? Mis sul arus oli?! Õnneks oli piisavalt palju tükke, et vähemalt jagus mängurõõmu. Pooled jätsin alles, tegin püreeks, mõtlesin, et äkki siis läheb paremini. Järgmine päev soojendasin talle ja esimene amps sobis lootustandvalt hästi, teine mitte nii eriti. Õhtupoole soojendasin ülejäänud osa ka üles, see põlati kohe ära.

Ole siis veel hea ema ja kokka oma lapsele... Ta põhiliselt kasvabki meil avokaado, mango, kiivi ja banaani peal. Taimetoitlane.

Õnneks oskab nüüd tuubitoite süüa ja neid on mugav välja minnes kaasa võtta. Pole lusikat vaja ja ei teki suuremat laga. Välja arvatud juhul kui oma pisikesed sõrmed paki külge saab ja niimoodi pigistab, et nägu, riided (pluss minu riided) kleepuvat ollust täis on. Põhiline, mida tuubikatest talle annan, on spinatiga, selle värv on kuivades mõnus... kakane. Eks veidi ebaglamuurne on "veits kakasena" kohvikust autoni jalutada, aga mis sa teed. Vähemalt sai laps nalja teha. Mis ei ole üldse väheoluline!

-

Iga kahe postituse tagant küsib keegi kanade kohta ja kui praegu öö ei oleks, teeks ma neist teile pilti. Igatahes on paar päeva vihmane olnud ja linnud näevad välja nagu oleks Oscar nad oma spinatiseguga üle valanud. Maaelu, noh.

3 kommentaari:

  1. Ah et siis "pasavitamiinide" tähe all, nagu ütles Pelle Melkerson XD XD XD

    VastaKustuta
  2. Väga kena sõbranna sul. Ja nii armas laps

    VastaKustuta
  3. Anonüümne25/9/18 13:51

    Auto turvatoolide osas kehtib üldine põhimõte, et mida väiksema kaaluvahemikuga, seda turvalisem. Väikest last on soovituslik võimalikult kaua selg sõidusuunas sõidutada. Eesti Maanteameti soovitus on kuni 4. a, Rootsis vist alla 3. a pole nägu sõidusuunas isegi lubatud. Minu peagi neljaseks saav sõidab endiselt ilusti selg sõidusuunas.

    Veebruaribeebi eelistab ka selgelt püreedele näputoitu. Esimesele lapsele andsingi ainult näputoitu, aga veebruaribeebile mõtlesin püreesid ka proovida. Õnneks maitseb liha ka talle näpitoiduna hästi ja tundub kõhtu ka jõudvat :) igastaes läheb elu oluliselt lihtsamaks, kui nad selle söömise juba paremini selgeks saavad ja neile järjest suuremat valikut võib andma hakata :)

    VastaKustuta