03 detsember, 2018

Seiklusi kogu raha eest

Ma olen alati tahtnud San Franciscosse minna ja kui Matt ükspäev justkui möödaminnes mainis, et tal paluti seal toimuval konverentsil ettekanne teha, aga ta vist ei viitsi, sest vaba aega on niigi vähe, pakkusin, et teeme perereisi! Mis mõttes ei taha San Franciscosse?

Mõeldud-tehtud. Vancouverist on lend ju ainult kaks tundi, võib vabalt lapse kaasa vedada ja puha. 

Aga Murphy ei halastanud mitte sekundikski ja kohalejõudmine oli kohe korralik kadalipp. Nanaimost väljalend hilines, sest eelmine lend oli ära jäänud ja topelthulga reisijate mahutamiseks saadeti Vancouverist suurem lennuk. Vancouverist väljalend hilines lausa tunde, sest San Franciscos juhtus olema mingi peen tuuleolukord ja maanduda lasti hõredamalt kui tavaliselt. Kui lõpuks lennukisse lubati, selgitati, et me pole veel päästetud, sest nüüd sõidame hoovõturaja äärde ja ootame seal edasi, et saaks kohe startida kui lennuluba käes. Seal läks veel peaaegu tund. Esialgse plaani kohaselt pidime 23 paiku hotellis olema, aga tegelikult maandusime alles kell 2 öösel.


Mõtlesime, et tellime uber'i ja vurame minema. Ei saa. San Francisco uberites ei ole turvatoole. Guugel teadis. Arutasime, et äkki rendiks siis auto? Mugavam oleks küll ja ei peaks järgnevad paar päeva transpordi osas pead vaevama, aga auto kättesaamise ja parkimise peale tuleks lisaaega kulutada. No ja nii väsinud, ei jaksa!

Õues seisis rida taksosid. Taksojuhid väitsid, et turvatoole pole ka taksodes pakkuda, sest Californias olevat täiesti legaalne lapsi süles sõidutada (väite paikapidavuse osas ma mürki ei võtaks). Üks pakkus abivalmilt, et sõidab "hästi aeglaselt". Me siiski ei leidnud, et tahaks oma silmatera ilma toolita "hästi aeglaselt" kiirteele viia.

Jäigi ainult autorendi võimalus. See oli õnneks avatud. Päeval sõidab parklate ja terminalide vahel rong, öösel muidugi mitte. Busside väljumiskoha leidmisega läks omajagu aega, aju magas juba. Kui auto lõpuks kätte saime, arvas Matt, et võiks otsejoones koju tagasi minna, tal olevat reisiseiklustest juba kõrini. Mina lohutasin, et vaata positiivset poolt - kell on küll pool neli, aga vähemalt ootab meid mõnus soe tuba ja pehmed linad, hommikul saab kohvikusse ja üleüldse on elu lill. Mõtle kui peaksime näiteks selles autorendi kohas töötama ja alatihti keset ööd tööl olema! Või kui poleks tööd ega kodu ja magaksime tänaval!


Järgmised kaks päeva mõnnasime niisama ja sõitsime veidi ringi, tore oli. San Francisco on nii omapärane ja mõnus. Ilmaga vedas kah, päike säras, sooja +16 kraadi. 

Aga ma ei hakka sellel osal üldse pikemalt peatuma, vaid hüppan kohe ärasõidupäeva hommikusse, mil ärkasime kell kuus, et oleks aega auto ära viia ja varakult lennujaama minna. Jõudsime ilma igasuguste viperusteta check-in'i leti äärde ja...

...kõigepealt pean teile taustaloo rääkima. Matt oli tahtnud kindel olla, et midagi olulist maha ei jääks ning kodus sahtlist mu passi võtnud. Aga passi hoian ma elamisloa kaardiga kõrvuti, sest muidu poleks elu sees meeles seda kaarti reisile kaasa võtta. Igatahes nägin ühel hetkel passi köögis ja kustutasin mõttes selle osa oma pakkimisnimekirjast maha. Nanaimo lennujaamas küsisin Matt'ilt, kas ta elamisloa kaardi ka võttis, mida ta loomulikult ei teinud. Aga sellest polevat midagi, ärgu ma muretsegu!

Check-in'i tädi nii muretu ei olnud. Ütles, et ilma kaardita ei saa ta mind lennukisse lubada, reeglid on sellised. Piiriületus tehakse küll alles pärast maandumist ja Kanada poolel pole seda kaarti vaja, sest arvutis on info olemas, aga midagi pole parata. Mul oli kaardist isegi pilt olemas, aga see ei aidanud sammugi edasi.

Pakkusin, et sisenen turistina! Elektroonilise reisiloa, mida turistil vaja on, saab internetist minutitega kätte. Tädi selgitas, et kahjuks see ei toimi. Kuna mul on elamisluba, siis süsteem teab ja turistiviisat ei väljasta.

Aaaggrrhhhhhh! 


Pakkusin Matt'ile, et mingu Oscariga ees, minule ostame piletid Seattle'sse (mis on kõige Vancouveri-poolsem linn USA's) ja sealt lähen auto või bussiga edasi. Mööda maad poleks piiriületus probleem, aga lennata ma Kanadasse ilma kaardita ei saa.

Matt ütles, et ei jäta mind niimoodi suva kohta maha, seega kappasime koos siselendude terminali poole. Esimene Seattle'i lend pidi väljuma juba veidi enam kui tunni pärast ja me ei tahtnud pileteid osta enne kui oma silmaga näeme, et check-in veel lahti on, muidu oleks juba teine piletipaar tühjalt raisus. Lett oli lahti, ostsime sealsamas tädi nina all netist piletid, saime pardakaardid ja kihutasime turvakontrolli. Vahepeal jõudsime Matt'i isale asjade käigust teada anda ja paluda, et ta meile Seattle'i lennujaama vastu tuleks. 

Kolm tundi autosõitu (pluss kunagi ei tea kui kaua piiril läheb) ja siis teine kolm tagasi (ja uus piiriületus). Nagu tal poleks laupäevaga muud paremat peale hakata... Aga lapsed on teadagi elu õied, nii et isa muidugi tuli. Enne käis veel poest läbi ja ostis turvatooli, sest ilma selleta ei saa järgmise põlvkonna õiekest, Oscarit, sõidutada. 


Lennukini jõudes avastasime, et kärul pole seda lipikut, mis tavaliselt check-in'is antakse. Keegi ei pakkunud, me ise muidugi ei küsinud ka. See töötaja, kes vahetult enne pardaleminekut passe kontrollis, ütles, et pole probleemi, võtke lihtsalt lennukisse sisse kaasa (spets reisikäru, mis väikseks kokku käib). Lennuki ukse peal seisev stjuuardess ütles, et eiiii, lennukisse kindlasti ei saa ja ilma lipikuta ei tohi nad midagi pagasiruumi panna. Matt trampis tigedalt eelmise tädi juurde tagasi ja naases mõni aeg hiljem lipikuga. Vähemalt käru päästetud!

Pärast maandumist ootasime kuskil kaks tunnikest isa, siis istus Matt rooli ja hakkasime Kanada poole kimama. Piiril läks kõik ladusalt ja lõpetuseks jäi vaid praamisõit. Vancouverist läheb Nanaimosse kaks praami, üks ühelt, teine teiselt poolt linna. Lõunapoolsest, mille lähedusse jääb nii Matt'i vanemate maja kui ka USA piir, väljub laupäeviti viimane praam veidi enne kuut õhtul, aga sel ajal olime alles valel pool piiri. See lisas 1,5h autosõitu, et jõuda põhjapoolsesse sadamasse (isale teine samapalju juurde, et koju tagasi sõita). Matt pidi järgmisel hommikul kell 7 tööl olema, seega polnud ka varianti ööseks Vancouverisse jääda ja reisipäeva lühemaks teha.

Sadamasse jõudsime viis minutit enne piletimüügi lõppu. Liftiga üles sõites (käruga ju trepist ei lähe), arutasime, et ausalt öeldes väga ei imestaks kui me nüüd siia kinni jääksime. Et kui juba, siis juba! Õnneks ei jäänud. Ja kaks tundi hiljem olimegi juba kodus! Õigemini mina ja Oscar olime. Matt läks veel lennujaama parklast autot ära tooma. 

Näe, tõesti on lihtne ja kiire San Franciscos käia. Tagasitee võttis ainult 16 tundi!

* läheb kleebib elamisloa kaardi Super Attack'iga passi külge kinni
* annab kodakondsustaotluse sisse

4 kommentaari:

  1. Igatahes ... mõned asjakohased tsitaadikesed kohalikust kultusfilmist, mis teie olukorda illustreerivad või kokku võtavad:
    - Pakid paneme vööri. - Mis vööri - andke mu portfell siia!
    - Taani väinade suunas? Jaa, kahtlane...!
    - See on karjuv füüsiline vägivald! Ma oleks juba peaaegu et kodus olnud!
    - Andestust, lammas konsumeeris meie apellatsiooni
    - Tuleb ehitada parv! - Andke mulle kirvest! - Metsa langetama, seltsimehed!
    - Mul on seal saare peal inimesed vangis!
    - Port Heltermaa ... Port Rohuküla ...
    - Ja very much good! - No on mats!
    - Teate, see polegi saar ... - Polegi saar? - Einoh, see on nii poolsaare moodi saar ...
    - Ma igatahes keeldun sõitmast teie kanderaamil!
    Igatahes! :)

    VastaKustuta
  2. Heh, avastasin, et Oscari kärupildile on veel üks linnuke peale jäänud :)

    VastaKustuta
  3. Anonüümne14/12/18 15:51

    Appi kui seiklusrikas reis :D
    Vähemalt on mida vanaduspõlves meenutada.

    VastaKustuta