09 veebruar, 2019

Aasta täis!

Mul on nüüd kodus mudilane. Tervelt ühene! Ei ole enam beebi. Kõnnib ringi (esialgu küll veel purjus meremehe stiilis), räägib omas keeles (aga saab ka meie keeltest aru), vaimustub täiesti pööraselt kui kuskilt õnnestub mõni pult või telefon leida ja keeldub kategooriliselt hambapesust (veel hiljuti see talle meeldis).

Nüüd kardan, et ta hakkab varsti välja nägema nagu mõni "Imelise muutumise" osaline ja selles hirmus püüan neile veel-mitte-mustaks-muutunud kuuele kikule harjaga ligi pääseda (suhteliselt tagajärjetult). Kui mul peaks ühel päeval olema sõrmed maha hammustatud, siis teate, miks...


Aastaga on päris palju muutunud. Esimestel kuudel tundsin ennast vähem zombina kui kartnud olin, aga samas ei osanud oodata, et väsimus niimoodi salamisi kumuleerub, et näiteks suvalisel varahommikul kell 5 mitmendat tundi joriseva tite kõrval täieliku krahhina välja lööb. Kuidagi imelik ju, et kõik on tore... tore... tore... ja siis lendab korraga selline kassiahastus selga, et nutad lahinal vähemalt ämbritäie korraga.

Aga enamik aega oli ikkagi tore ja pigem lihtsam kui ootasin! Rasked hetked olid see-eest päriselt rasked.

Keeruliseks tegi olukorra see, et piima polnud mul algusest peale piisavalt palju ja kui Oscar kolmandal elupäeval enam mitte millegi peale üles ei ärganud (te ei kujuta ette kui hirmutav!) ja liiga palju kaalu oli kaotanud, hakkasime rinnapiimasendajat lisaks andma. Ma küll lürpisin vastavaid teesid, toitsin last igal võimalikul juhul ja võtsin paar nädalat isegi retseptiravimit, mis peaks piima teket soodustama. Aga ei midagi.

Internet on täis tublisid imetamisnõustajaid, kes ühehäälselt väidavad, et piima vähesus ei ole võimalik! Ju teed ise midagi valesti! Sama hästi võiks mina väita, et enamik inimesi teevad midagi valesti, et saia ja kommide söömisest paksuks lähevad. Mina ei lähe! Järelikult pole võimalik!

Selles mõttes oli vanasti võib-olla lihtsam, et ei saanud internetist uurida, kuidas teistel läheb. Tehti oma parema äranägemise järgi ja nii ongi tegelikult õige. Internetist hullemad on ainult need, kelle laste beebieast on nii kaua aega möödas, et nad enam ei mäleta, et selles midagi rasket oleks olnud. Omast kogemusest võin öelda, et aasta on juba liiga kaua. Kohe kui natuke rohkem magada saad, kustutab aju kõik raskused mälust ära. Praeguseks on juba päris mitu kuud nagu lust ja lillepidu olnud, ainult kohvikus ei saa enam eriti käia, sest Oscar ei suuda üle viie minuti ühe koha peal istuda.


Üks asi, mille eest endale uhkelt õlale võin patsutada, on see, et laps on peaaegu algusest peale omas voodis maganud. Alguses oli sellevõrra raskem, aga praegu on jällegi väga hea! Joob piima ära, läheb voodisse ja uks vahelt kinni. Meil on oma tuba ja tal enda oma, kõik magavad kui notid. Oscar-nott tavaliselt korra ikka öösel ärkab, aga pärast natukest piima magab ilusti hommikul kaheksani. Ja selles mõttes oli rinnapiimaasendaja ikka hea, et kui ühel hetkel imetamise ära lõpetasin, ei olnud uue maitsega harju(ta)mist.  

Lisatoit, mida hakkasime kuuendast kuust juurde andma, tekitas päris tükk aega küsimusi. Esiteks olin ette kujutanud, et teen kõik püreed ise. Aga siis selgus, et laps sööb heal juhul kaks teelusikatäit korraga ja proovi sa sellist kogust alati värskelt valmistada. Mõned nädalad hiljem läks isu paremaks ja kogused suuremaks ning avastasin, et kui natuke avokaadot või virsikut sisse segada, sööb kõike hea meelega. 

Paljukiidetud näputoitu ei julgenud ma kohe alguses anda ja isegi nüüd, mil ta seda juba ammu sööb, pean tunnistama, et pulkadeks lõikamine ei toimi siiani, sest Oscar ei tunnista osade kaupa närimist. Kogu tükk pressitakse korraga suhu ja pulga puhul ju hästi ei mahu. Siis hoiab lihtsalt kätt ees, et ülejääk välja ei kukuks. Nagu hamster! Nii et kuubikud toimivad paremini. Ja isu on sel lapsel hea. Ainult lillkapsas nokitakse tükkhaaval muude asjade seest välja ja visatakse põrandale.


Kui alles rase olin, ütles üks lastega sõbranna, et esimesel aastal on kogu aeg selline tunne, et võib-olla teed midagi valesti. Sest keegi kuskil teeb teistmoodi. Sest kellegi teise beebil on juba palju rohkem hambaid/juukseid/sõnu/samme. Ja lisas, et kahe-kolmeselt on need põnnid täitsa ühesugused. Ei jää keegi hammasteta ega juusteta, kõndima ja rääkima hakkavad ka. Nii ongi!

Lihtsalt guugeldama peab vähem.

13 kommentaari:

  1. Palju palju 6nne!
    Aasta läheb ikka kiiresti :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See viimane osa läks küll super kiiresti! Esimene pool mitte nii väga :)

      Kustuta
  2. Haa, olen täiesti nõus sellega, et guugeldada ei tohi ning see "Internet on täis tublisid imetamisnõustajaid, kes ühehäälselt väidavad, et piima vähesus ei ole võimalik! Ju teed ise midagi valesti!" on endalgi läbi käidud tee. Me oleme siis kaks võimatut naist siin... Ma kaalusin kusjuures miski võimatute naiste tugigrupi loomist, sest see sees näriv tunne, et et sa oled suutmatu ja annad liialt kiirelt alla oli päris kole.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei saa aru, kust selline arusaam üldse tulnud on?! Kõik muud asjad varieeruvad, rasedused ja sünnitused on kõigil erinevad, mõnel lihtsad, mõnel rasked. Mõni võtab palju juurde, teine väga vähe. Ja siis arvatakse, et rinnapiima osa on kõigil täpselt sama!

      Lastearst ütles, et see ei ole üldse haruldane, et alatoidetud beebid haiglasse satuvad, sest emal lihtsalt ei ole piisavalt piima. Lihtsalt kogemata jääb laps nälga, sest ema püüab ise hakkama saada, kuna "loodus teab ja on kõige eest hoolitsenud". Tühjagi see loodus teab! Alati ei tea.

      Muuseas, nendel sõbrannadel, kes minuga samal ajal lapse said, jagus esimestel kuudel piima korralikult, isegi väikese varu jõudsid sügavkülma tekitada ülejääkidest. Aga 3-4 kuu paiku sai täiesti otsa! Mina lõpetasin ise 9,5 kuu pealt ära, sest kuskil üheksandast kuust tundus, et vist on veidi vähem kui enne. Samas need üheksa kuud paistis kogu aeg täpselt ühepalju olevat, vähemalt pumbates tuli küll iga kord sama kogus. Et natuke vähevõitu, aga samas jätkus pikalt.

      RInnapiim on küll väga oluline, aga kui seda pole, siis pole. Midagi ei saa teha. Ja kui need lapsed suureks kasvavad, ei oska keegi öelda, mida nad beebieas täpselt sõid. Mina olevat alates kolmandast kuust ainult rpa peal kasvanud ja näe, kukkusin täitsa normaalne ja terve välja!

      Kustuta
  3. Anonüümne9/2/19 15:24

    Palju õnne.Kuidas koolis läheb? Päikest!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Koolis läheb hästi! Kolm viimast ainet on veel teha ja mõne kuu pärast saabki läbi.

      Kustuta
  4. Anonüümne9/2/19 19:21

    Kas see on nagu kursus, mida sa läbima pead? Hammaste pesu on jah tähtis. Kahjuks, minu vanemad sellele tähelepanu ei pööranud ja olen nüüd selle tõttu palju kannatanud. Mind kasvatasid vanavanemad. Olen neile südamest väga tänulik. Oma vanematest ei tea ma miskit. Ega ei soovigi teada. Olete väga armas pere. Varsti teil võiks veel üks vahva beebi olla. Edu teile.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on aastane kursus, jah. Annab "medical administrative assistant" diplomi, mida mul väga otseselt vaja pole, aga tuleb kasuks, kuna hakkan Matt'ile admin tööd tegema ja tema arveid riigile esitama. Kohalik haridus on siin igal juhul plussiks, ma nagunii tahtsin midagi juurde õppida, et oleks kohalik paber ka olemas, aga uut bakat või makat nagu väga ei viitsi lapse kõrvalt teha.

      Aga hambad... Jaa, raske on järje peale saada kui asi väga käest ära läheb. Samas on hambaid ikka väga vaja!

      Võiks küll veel üks vahva beebi olla. Tahaks, et Oscar selle aja peale terveid öid magaks ja ise potil käiks, nii et natuke peab ootama veel. Aga teise lapse saamine tundub esimese kõrval käkitegu, pilt on ikka palju selgem juba!

      Kustuta
    2. Anonüümne9/2/19 23:33

      Ainus, mis pildi vähe segaseks lööb, on see, et kõik lapsed on erinevad. Ja võib selguda, et kõik need head nipid ja süsteemid, mis on ennast tõestanud kui hästi töötavad ja tõhusad, ei tööta järgmise eksemplari peal sugugi sama hästi.

      Kustuta
    3. Seda küll, aga mingid põhiasjad on ikka teada. Näiteks see, et kõik raske läheb mööda ja beebid kasvavad päris ruttu suureks. Ja mingid enda eelistused on teada, näiteks riiete osas tean ma täpselt, millised asjad mulle meeldivad ja millised mitte. Näiteks, et käiseotsad ja püksisääred peavad soonikuga olema, mitte lahtiselt laperdama. Et paljukirutud trukid ei ole absoluutselt mingi probleem esimesed pool aastat (siis hakkab laps rohkem rabelema). Ja kõik vankrid, turvahällid, kõhukotid, tekid-linad on juba olemas.

      Ja lutipudelid! Enne Oscari sündi murdsin ma pikalt pead, et kas peaks neid ette ostma ja kui, siis mis suuruses ja kui palju. Nendega läks lihtsalt, ma põhimõtteliselt kasutan siiamaani ühte ja sedasama, kõige väiksemas suuruses. Alguses sai ta ju rinnapiima lisaks ja hiljem tuli lisatoit juurde, nii et suuremat pudelit polegi vaja läinud! Ja minu meelest on lihtsam see üks kohe pärast kasutamist ära pesta.

      Ja ma millegipärast arvasin, et rpa valmistamine on jube tüütu. Tegelikult just eriti mugav - pulber pudelisse, kraanist paraja soojusega vesi peale ja ongi olemas. Pole mingit pudeli soojendamist ega midagi.

      Ahjaa, lasteaia järjekorda panen ma järgmise lapse küll juba enne sündi! Parematesse on järjekorrad mitu aastat...

      Kustuta
  5. Mul võttis laps vägagi nigelalt juurde aga kõik lisa (ükskõik kas rpa või rp) tuli välja. Ainus nipp, mis töötas, oli kaisus magamine ja sõi siis bähevähe ajaliselt rohkem, eks kogus kah nõks kasvas. Nii et minu puhul oleks see laps teises voodis olnud enesetapp.
    Aga iga ema teab, mis talle ja lapsele parim ja eks ajaga kujuneb välja, mis meetidid kellegi stressi vähendavad jne.

    VastaKustuta
  6. Palju õnne lapse sünnipäeva puhul!

    VastaKustuta