09 juuli, 2019

Igav argipäev

Panite tähele, et kõige rohkem oli mul millestki kirjutada siis kui üksi elasin? Lihtsalt juhtus kogu aeg midagi! Isegi ämblikud olid tollal ekstra-jubedad. Praegu on teistmoodi lahe ja mulle just meeldibki selline mõnus rahulik kulgemine. Vahelduseks tore! Aga kirjutada pole mitte millestki! 

Noh, võiks ju siis ise kah niisama igavast argipäevast kirjutada. Näiteks täna korjasin peenrast esimese omakasvatatud suvikõrvitsa! (pooled lugejad andsid juba alla, panid ristist blogi kinni - õige kah, ma ise ei viitsiks elu sees suvikõrvitsatest lugeda).

Tahate hoopis teada, kuidas ma oma telefoni ära lõhkusin? Avasin kapi, haarasin taldriku, taldrik libises käest ära (pole aimugi kuidas!), lendas hirmsa klirinaga kildudeks (miljoniks vähemalt), aga õnneks toovad killud õnne. Naliiiii! Sittagi nad toovad! Tunnike hiljem läksin telefoni võtma ja sellel oli ekraan täiesti katki. Ma ei saa siiamaani aru, KUIDAS see taldrik sellise jõnksu sisse tegi, et jõudis kapi peal laadiva telefoni peal põrke teha, aga näe, kuidagi ta sellega siiski hakkama sai!

Matt ohkas, et "ise sa ütlesid, sul pole vaja (hirmkallist!) telefonikindlustust, sest sa ei lõhu oma asju"! Tegelikult lubasin, et ei kukuta seda maha. Mida ma ka ei teinud! Ma kukutasin taldriku sellele peale. Ja ma pole poole sõnagagi lubanud, et ei kukuta taldrikut telefonile peale. Milline täiemõistuslik inimene midagi sellist lubaks?

Te muidu teadsite, et klaasivahetus maksab peaaegu poole telefoni hinnast?


Sõbranna ütles seepeale, et "jaa, tean küll, aga ma tavaliselt vahetan ise". Nagu... tavaliselt? Ma saan aru, et telefonilõhkumises olen ma küll äärmiselt nõrk. Mine tea, võib-olla nüüd karma kuuleb ja see hakkab kogu aeg kuskile kukkuma? Ja õpin kah ise klaasi vahetama?

-

Täna oli Oscaril teine lasteaiapäev. Tõmbasin rasvased juuksed suvalisse krunni ja panin meikimata näole prillid, et mitte päris põrsas välja näha ning läksin last ära viima. Mingi tunnike kulus seal lõdvalt, sest mudilased olid nii super nunnud, mängisin natuke igaühega ja lobisesin veits kasvatajatega. Leppisime kokku, et tulen enne lõunaund tagasi ja panen Oscari ise magama (alguse värk, nii on Ossule lihtsam, kasvatajatest rääkimata, pealegi elame ainult paar tänavat eemal). 

Jõudsin vahepeal jooksmas käia, siis duši all, peenra rohisin ära. Tööasju tegin, maru mugav on kui keegi pidevalt juures ei paterda, efektiivsus kohe tõuseb. Käisin aias herneid söömas (aiii, napilt läks jutt jälle suvikõrvitsatele) ning oligi aeg uuesti lasteaeda minna. 

Ja saate aru - kasvatajad ei tundnud mind ära! Selles mõttes, et lahtiste juuste ja natukese meigiga. Vaat kui head "enne ja pärast" pildid oleks saanud! Teinekord teen.

Lasteaias on magamistoas põrandal matid ja igal lapsel mati peal tekike ja kaisuloom, mõlemad kodust. Ma olen sellest ajast peale kui siinseid lasteaedasid vaatamas käisime, pead murdnud, et kuidas nad panevad kaheksa alla kahe-aastast korraga tuttu? Müstika! 

Panevad nii, et üks kasvataja võtab neli lihtsamat uinujat magamistuppa ja teine jääb ülejäänutega mängima. Kui esimesed magavad, siis järgmised kaks. Ja kõige raskemini uinujad lähevad viimastena, nii et kummalgi kasvatajal on ainult üks laps kantseldada-patsutada. Ruum on pime, rahulik muusika mängib, hästi mõnus. 

Ma olen mõlemal päeval Oscari ise magama pannud ja see on üllatavalt tore kogemus olnud. Kodus uinub ta ju ise! Aga lasteaias pikutasin kõrval ja jälgisin, kuidas väsinud silmakesed kinni vajuvad ja siis jälle lahti hüppavad ning uuesti kinni vajuvad. Paar korda patsutas mind, umbes nagu kontrollides, kas olen seal - asi, mida ta muidu kunagi ei tee. Ja siis juba magaski sügavalt, jänes kõvasti kaissu pigistatud. Ahhhhhh, armas! 


23 kommentaari:

  1. Hehee, ole telefoni karmaga ettevaatlik. :D
    Kuni 1,5 aastat tagasi polnud mul elus kordagi ekraan katki läinud. Minu jaoks oli see üldse paras müstika, et kuidas inimestel seda pidevalt juhtub. Maha oli kukkunud telefon oh-kui-palju kordi kuid alati terveks jäänud.
    Järsku hakkas vist karma aga tööle ja suutsin ühe aasta jooksul lausa kolm korda (!) ekraani katki teha. Sealjuures alati ei kukkunud maha, vaid ka lihstalt seljakotis kuidagi müstiliselt läks vms.

    VastaKustuta
  2. Vastused
    1. Ta on nii kiire, et vahel on hea kui on hästi kirevad riided seljas - leian kergemini üles kui sekundiga minema on pannud.

      Kustuta
  3. Ja üldse nagu vene miilits - sidrunkollane ja tumesinine XD XD XD

    VastaKustuta
  4. Niiii hea postitus. Kõik pakkus nalja- teise õnnetused. Tead ju küll :D
    Veel selliseid lihtsaid palun!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Onju noh! Aga kui poleks telefoni ära lõhkunud, olekski postitus suvikõrvitsatest tulnud ja keegi ei viitsiks lugeda :)

      Kustuta
  5. Minu kaks senti.. Viiluta suvikõrvits ketasteks, maitsesta, paneeri jahus ja muna-piimasegus ja prae pannil nagu pannkooke. kui pehmeks, otsustab maitse järgi igaüks ise. Jube head on, söòvad ka need, kes suvikõrvitsat ei armasta, asendab väga hästi liha, kui õigesti maitsestada:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõlab hästi. Ma mõtlesin siin, et võib-olla proovin riivsaias paneerida, siis peaks hea krõbe jääma.

      Kustuta
    2. Katseta jah, kuidas endale parem tundub. Ja üks trikk veel - suvikõrvitsast saab päris head spagettid, kui sul see õige vidin olemas on - 3 minutit pannil ja koorekastmesse, jube hea! Minu laps esimesel korral ei saanud aru, et tegu pole päris pastaga:) Vidin peaks olema saada vist julienne peeler nime all.

      Kustuta
  6. Minu teada ei jää krõbedad, ehk kui on kõrvits väga kõva. Muidu ajab nii palju vett välja, et tuleb paras plödi. Mina ei armasta suvikõrvitsat, aga pm võiks proovida ka taignas veeretada ja keevas õlis või keevas vees küpsetada, tuleks ka teistmoodi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vett on selles tõesti palju, see on tõsi. Võib-olla peaks proovima grillil suuremal kuumusel, et ei jõuaks veel eriti vett välja ajada.

      Kustuta
  7. Nii vahva postitus. Loeks (ja vaataks pilte!) ka aiasaadustest rõõmuga! Suvikõrvitsat me grillime enamasti juustuga, eriti hea on sinihalligusega. Või lihtsalt oliiviõliga kokku ja siis grillida, pärast törts punaveiniäädikat peale. Lasagnet teen ka suvikõrvitsast (pastalaastude asemel suvikõrvitsa viilud).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Juustuga on hea, jah, nii ma vahel teen küll.

      Kustuta
  8. Anonüümne10/7/19 11:44

    Aitäh, selle küsimuse eest, et mida teha suvikõrvitsatega! Ma lausa ootasin seda! Olen aru saanud, et minu missiooniks siin elus on õpetada inimesi suvikõrvitsaid käsitlema.

    Esiteks: ära lase oma suvikõrvitsatel malakateks kasvada. Nopi nad ära, kui nad on noored ja õrnad. Ükski õige endast lugupidav suvikõrvits ei ole käsivarre jämedune-pikkune purakas, millel on kõva koorega seemned sees!

    Teiseks: proovi kordki elus pruuniks praetud suvikõrvitsat. Näiteks võiga praetud ja soolaga maitsestatud. Lihtsalt proovi.

    Kolmandaks: Evelin Ilvese suvikõrvitsa-shokolaadi kook. Eriti nendeks puhkudeks, kui mõni üleannetu suvikõrvits on ikkagi öö jooksul pesapallikurikaks kasvanud. Retsepti leiab näiteks siit: https://nami-nami.ee/retsept/10434/evelin_ilvese_kabatshokikook Selle koogi sariküpsetajana annan vihje: keegi ei keela taigna sisse tükeldada ka tahvli päris shokolaadi (sellised u näpuotsa-suurused tükid)...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellepärast ma kõrvitsa ära korjasingi, et kasvas sellise hooga, et järgmiseks päevaks oleks ilmselt inimlapse mõõtmed saavutanud. Suvikõrvits on üldse naljakas. Panin ühe taime, alguses ta natuke aega õitses, siis avastasin juba, et terve ports väikeseid kõrvitsaid on küljes ja nii umbes kolmandaks päevaks olid kõik need beebid suureks paisunud. Kasvavad nii, et kui kõrval istuda, on NÄHA! Noh, põhimõtteliselt. Ma ei tea ühtegi teist asja, mida nii lihtne oleks kasvatada kui suvikõrvitsat. Aga jah, nüüd nad saavad ju kõik suht ühel ajal valmis ja peab mõtlema, kuidas ära kasutada. Selles mõttes on koogiretsept geniaalne, et kaua sa ikka praetult ja grillitult ja muu toidu sees sööd. Nii et aitäh soovituste eest!

      PS! Mu naabril on igal aastal umbes 6-7 suvikõrvitsataime, ma pean lausa küsima, MIDA ta teeb sellise hunniku ühel ajal valmis saavate kõrvitsatega. Eelmine aasta ta mees midagi mainis, et "kui kaua sa ikka suvikõrvitsat jaksad süüa...", aga toona ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu. Nüüd saan aru küll! Nad vist ainult sellest toituvadki kolm korda päevas.

      Kustuta
  9. No kõik suvikõrvitsad ei kasva malakateks. mõnedest tulevad hülged, st varrepoolne ots on peenem jah, aga ülejäänu on paras aam. St mitte pesapallikurikas, vaid keeglikurikas, ja eriliselt paks. Meil on olnud ikka selliseid kümnekiloseid ka ja jämmed nagut tünnid. Seokest juba viiludeks ei lõika, pigem tükkideks nagu tavalise kõrvitsa. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis jämedaks kasvasid pigem kollased ja helerohelised, malakateks tumerohelised ja valgekrähmulised viljad.

    VastaKustuta
  10. Mulle ka suvikõrvits väga ei maitse, aga paneeritult väga hea ja peeneks riivides sobib ka igale poole peale praadimist, nt kooresed pastad, wrapi sisse jms. 😊

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Riivitult ja tükeldatult olen ma seda päris palju muu toidu sees kasutanud, enamasti ei saa arugi, et mingi juurikas on sees, väga mõnus. Wrapi sees polegi proovinud, see on täitsa uus idee!

      Kustuta
  11. No kui kõik ütekõrraga, siis äkki peaks proovima neid nt marineerida? Või mingid tšatnid ja salsad jne?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei söö eriti neid sissetehtud asju, peab ikka proovima värskelt ära tarbida. Mul õnneks sellist hunnikut nagu naabritel ei ole ka, äkki mingi 6-7 tükki on seal taime küljes veel tulemas, ma polegi täpselt üle lugenud.

      Kustuta
  12. Oo, suvikõrvits on ju imehea! Tahaks samamoodi hõisata, et olen suvikõrvitsa-evangelist!
    Ja nüüd tuleb kolepikk kommentaar, sest muidu sa ei teagi, mis hõrk toode sul olemas 👩‍🍳

    Meil on kolm lemmikut.
    Esiteks: panniroog, millesse tükeldad ükskõik millises koguses suvikõrvitsat, baklazaani, tomatit, sibulat ja kõvasti küüslauku, basiilikut ja muud meeldivat maitseainet ja lased pannil just nii pehmeks kui meeldib. Edasiarendusena võib alustuseks praadida hakkliha ja see siis kokku segada. Ja veel advance'im on lüüa kõik see kraam tükeldatuna (hakkliha võib ja võib mitte panna, aga enne peab praadima) sügavamasse ahjupanni ja sinna peale lehttainas ja küpsetada, kuni tainas kuldne. Söömiseks keera taldrikule tagurpidi - selline kodune tarte tatin🙂

    Siis: zuccini frittata - retsept pärineb mu sõbranne itaallasest instasõbralt. Ütle veel, et sotsiaalmeediast kasu pole!

    Riivi zucchini, sõelale roosa soolaga, et vesi välja saada.
    Sega kaussi
    3 muna
    4 sl jahu
    Parmesani või muud kõva tugevamaitselist juustu riivi 4 sl
    Küüslauku tükelda või pressi, ikka mitu küünt.

    Pane riivitud suvikõrvits marlisse ja pigista vesi välja, sega taignasse.
    Prae pannil mõnusad pannukad.

    Ja kolmas suvine nauding: suvikõrvitsa pasta. Retsept on tarjassnowland.blogist.

    Küüslauk (mõnuga, oma maitse järgi)
    head kuumutatavat oliivõli 
    1-2 suvikõrvitsat
    Musta pipart, soola
    Laia lintpastat (mina kasutasin Coopi tagliatellet ja mu arust 2 pakki)
    Sidruni mahl
    Värsket basiilikut
    Parmesani laastudena (ma kasutasin hoopis ühte kõva läti juustu riivituna)

    Tükelda küüslauk ja kuumuta klaasjaks rohkes õlis
    Viiluta juurde suvikõrvitsad (kõige mõnusam on seda teha juustuhöövliga) hästi õhukesed viilud
    Lisa veel õli
    Lase samuti läbipaistvaks
    Maitsesta soola ja pipraga
    Lisa al dente keedetud pasta
    Lisa ühe sidruni pigistatud mahl
    Lase natuke haududa
    Lisa värske basiilik

    Portsjoni peale helde käega parmesanilaaste

    Aa, ja klassika - kabatšokilaevukesed ahjus - täida praetud seente, hakklihavõi krevettidega, juust peale ja ahjus kuumaks...

    Ja siis, ma luban, jääb ka 6 taimest väheks😊

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mmmm, kõlab nii hästi! Proovin järele!

      Kustuta