27 detsember, 2019

Jõulutraumad

Käisime sõprade juures jõule tähistamas ja kiitsime just, et Oscar pidas terve õhtu nii hästi vastu, et mitte üks piuks ei tulnud. Külas on ju alati paremad mänguasjad ka! Aga kolm minutit enne lahkumist õnnestus tal niimoodi kukkuda, et mänguauto serv lõikas kulmu kõrvale väikese sügava kriipsu. Verd nirises, laps röökis, pererahvas natuke kaame - draamat kogu raha eest. Matt viskas pilgu peale ja ütles, et tegelikult oleks hea sinna üks õmblus panna, aga liim peaks peaaegu sama hästi aitama ja kuna me nagunii lahkumas olime, sõitsime enne kojuminekut EMO-st läbi. Õnneks tutvuste värk, Matt tassis lapse sisse ja viis minutit hiljem olid nad juba autos tagasi. Liimitult.

Eelmiste jõulude ajal oli Ossu samuti sinise silmaga, loodame, et see nüüd päris iga-aastaseks traditsiooniks ei saa...


Järgmised kaks pidu said suuremate vahejuhtumiteta peetud ja õhtul maandusime hotelli, et hommikul saarele tagasi tulla. Vastuvõtulauas palusin kohe lisatekki ka, sest meil on lapsele magamiseks õhkmadrats, mis on mugavam ja krudiseb vähem kui tekiga katta. 

Selgitasin ilusti, et mille jaoks vaja ning palusin, et saaks päris teki, sest enamasti tuuakse selle asemel fliis. Üks toateenijatest seisis vastuvõtutüübi kõrval ja hakkas juba teki järele kõndima.... aga pööras viis sammu hiljem ümber ja ütles, et toas on olemas. Küsisin üle, et kas samasugune nagu voodi peal, mitte mingi õhuke liru? Jaa, samasugune. 

Hea küll siis. Ma ööbin üsna tihti hotellides ja pole veel kuskil lisatekina päris tekki näinud, aga võib-olla selles siis on kui nad niimoodi väidavad. Tänasime viisakalt ja lidusime toa poole.

Tuba oli nii kaugel kui üldse võimalik. Kõigepealt sõitsime liftiga mõned korrused ja siis kõndisime ühe pika koridori lõppu, kust algas järgmine pikk koridor ja sealt VEEL üks, mille eelviimane tuba oligi meie oma. Selle päeva sammud said korraga tehtud, soovituslikult kümnest tuhandest väga palju puudu küll ei jäänud. 

Jõudsime tuppa, Oscar valas oma väsimust meie peale välja (õiglane muidugi kah), mina hakkasin kohe madratsit täis pumpama ning Matt läks kapist tekki otsima. Kolm korda võite arvata, kas seal oli päris tekk või mingi liru?!

Hingasin ühe korraliku sõõmu õhku ja trampisin telefoni juurde. Matt hakkas vaikselt naerma. Helistan vastuvõtuletti... keegi ei vasta. Helistan uuesti, ikka vaikus. Sain juba natuke vihaseks ja ütlesin, et kui ma pean nüüd uuesti kogu selle maa maha kõndima, et sama kuradima tüübi käest täpselt sama kuradima asja küsida, mida ma saabudes juba palusin, siis...

VÄGA tähenduslikud kolm punkti, muideks. Matt juba enam ei naernud.

Kolmandal katsel kõnele vastati. Sama tüüp. Selgitan siis, et paraku on kapis ikkagi ainult see õhuke tekk, millest meil miskit tolku pole ja palusin UUESTI, et nad meile päris teki saadaks. Tüüp ütles veits ülbelt, et tulgu ma ise alla. Hetkeks arvasin LOOTSIN (tema enda heaolu nimel), et sain millestki valesti aru ning kordasin juba natuke vähem kanadalikult ja rohkem idaeuroopalikult, et kas ta tahab öelda, et pärast seda kui NEMAD vea tegid, tahavad nad, et MINA sellele tekile ise järele tuleks? Tüüp ütles stoilise rahuga, et jah. Ühtegi toateenijat polevat. Niimoodi pole-minu-mure-ülbelt. Ja mitte ühtegi vabandust.


Sellel mehel ei ole lapsi, ma võin öelda. Muidu ei julgeks ta elu sees ühe väsimusest röökiva mudilase ema endale vabatahtlikult kraesse kutsuda, olles ISE süüdi, et see mudilane veel ei maga.

Trampisin uuesti kogu selle maa liftini, tehes järgmise päeva sammud ette ära. Saabusin leti äärde, tüüp ulatas teki ja mina ütlesin, mida asjast arvan ning palusin tal oma nime mulle paberi peale kirjutada. Sedapuhku kadus ülbe muie kiirelt ja tüüp hakkas seletama, et see polnud üldse tema süü! Mina ütlesin, et ma ei süüdistagi kedagi, lihtsalt soovin paberit tema nimega. Nime ma sain. Lisaks sain ka ülehomsed sammud ette ära tehtud, et tuppa tagasi jõuda. Vahepeal oli Matt Oscariga vanni läinud ja laps paistis täitsa rõõmus.

Aga oodake - see pole veel kõik! 

Matt hõikas, et too meile riiulist rätikud ja... mis te arvate, mitu rätikut meil kolme peale oli? ÜKS! Friiking üks! 


Järgmisel hommikul jõudsime ilusti sadamasse, päästsin praami oodates lapse turvatoolist valla ja ta hakkas ette meie juurde ronima ning astus alustuseks topsihoidjasse (jahtunud) kohvi sisse. Aaaaaahhhhhhhh...

Aga muidu olid jõulud toredad ja kui praami jõudsime, helistas hotelli juhataja, kes vabandas ette, taha ja pikali maha ning lubas meile lohutuseks postiga kinkekaardi saata. Eks me näe, mida head sealt siis tuleb. Jõulud, nagu näete, ei olegi veel läbi.

11 kommentaari:

  1. Jah, täie raha eest, nagu öeldakse. Aga sa ikka tead ju, et see on kõik sinu kiusamiseks, et sa end liiga ästi ei tunneks :)
    Tegelt ajab ikka vihale küll. Ma ei tea, kas ma ikka oleks mingi totaka kinkekaardiga leppinud - ma ilmselt poleks vist elus enam jalga sinna majja tõst! Saatnud siis mingi lillekimpki või kommikarp!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et see kinkekaart tuleb ilmselt kopsakam kui lilled või kommid, Matt ütles, et siin nad tavaliselt kannavad toa hinna tagasi kui mingi probleem on. Aga noh, me ei jõudnud veel kaevatagi, juba helistati, nii et eks me näe!

      Kustuta
    2. Ahsoo. Nojah. Aga kt teeb ikka inge täis küll. Esiteks see tühi marssimine, ja teiseks - kutt veel ülbe kah! Et nagu - misasja?! ((8O

      Kustuta
  2. Oots, aga kuidas nende käterätikutega siis sai? Pidid jälle "ekspitsile" minema või aas kutt seekord jalad tagumiku alt välja?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohhh, helistasin jälle samale tüübile, tüüp oli ähmi täis, ütles, et kohe saadab kellegagi ja vabandas. Saad aru, isegi vabandas!!! Aga kui sa nüüd arvad, et rätikud tulid, siis... :D

      Ühesõnaga ajasime ilma läbi, sest väiksemaid oli ka ja hommikul pidime nagunii varakult liikuma hakkama, ei viitsinud jamada enam nendega. Aga võib-olla tuli tüübile hiljem meelde, et rätikud jäid lõpuks saatmata ja siis rääkis kogu loo juhatajale ise ära, sest väga suurt võimalust enam ei jäänud, et äkki juhataja meist ei kuule hiljem...

      Kustuta
  3. Du meine Güte, ei oska selle peale tõesti enam midagi kosta.
    Äkki tegi kutt ise endale vanni rätikutest aseme nagu Majasokk, kui Karlsson teda tirriteeris?

    VastaKustuta
  4. Me käisime ujulas, mis oli ülerahvastatud☺, saime olla max 30 mintsa sest noh, ei mahtunud. Pilet oli 13 eruo per face eksjuu. Ma siis julgesin seal kobiseda sellele pileti poisule, et väga ebamugav oli ja ma ennem veel küsisin, et ega liiga palju rahvast pole, mille peale tema vastas,et kõik ok. No ütleme, et sain mingi ebamäärase kobina vastu ja siis ta ütles oma kõrval olevale töötajale, et mida perset need vinguvad siin! No mul jäi karp veits lahti..mu kirjale keegi ei vastanud pärast, lilli ka ei saanud..💩

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siin on igal pool piirangud, et kui palju inimesi võib turvakaalutlustel kuskil olla ja see turvapiir tuleb alati enne mugavuspiiri juba ette. Eestis vist lastakse, jah, nii palju sisse kui vähegi tahtjaid on, raha ei haise ju.

      Kustuta
  5. Head vana aasta lõppu! Ja loodetavasti enam ei mingeid traumasid :)

    VastaKustuta
  6. Ja nüüd juba head uut aastat! Kell on üks ja ikka veel, sunnikud, paugutavad!
    Kunagi Onu Raivo näitas neid Maksikoer Fiki lugusid, siis ühes kohas koer küsis sellise kumeda hauataguse häälega - Mida need seal põmmmmmutavad? XD XD XD

    VastaKustuta