1. Hambaarstiks - nokitseda millegi miniatuurse kallal, ise nägupidi võõra inimese suus, samal ajal tema (võimalik, et lehkavat) hingeõhku nuusutades... iiiiiuuu. Nõukaajal oleks vähemalt see vabandus olnud, et kui hinges sadist oled, saad end päevast-päeva puuri ja erinevate orkide abil täiesti legaalselt teiste inimeste peal välja elada. Tänapäeval peavad sadistid muid mooduseid leidma, sest hambaarstidel pole enam kombeks inimesi piinata. Aga mida nauditavat selles töös on? Peale palga muidugi.
2. Stjuardessiks - mulle ei meeldi lennata. Kitsas, liiga palju inimesi, kehv toit, lärmavad lapsed (eriti hull kui enda oma), kuivavad silmad/nahk, paistetavad jalad, turbulents (ma olen suht merehaige ka)... Ja siis vaatad neid vaeseid stjuardesse, kes selle asemel, et end tooli kerra tõmmata, veini juua ja paar head (või siis mitte nii head) filmi ära vaadata, et aeg veidigi kiiremini läheks, vaaruvad oma kärudega mööda vahekäiku, küsivad miljon korda "kas te soovite midagi juua", naeratavad igaühele mesimagusalt (ja mida tropim reisija, seda magusamalt), koristavad okset ja prügi ja kakaseid mähkmeid. Õõõõõh. Ja ilmselt ei ole nii hästi tasustatud kui hambaarstid.
Me tulime just reisilt. Sinnapoole lennates läks kuidagi eriti hästi - Oscar oli uskumatult koostööaldis ja viimaseks paariks tunniks jäi peaaegu vabatahtlikult magama, ma juba mõtlesin, et võib-olla peaks ta isegi suvel Eestisse viima! Aga tagasilend oli selline, et kui oleks suitsetaja, tahtnuks kohe mitu koni järjest tõmmata. Ossu jauras iga asja peale, magama polnud nõus (lõpuks suure sõjaga kogemata uinus) ja mul oli kopp niiiii ees.
Ajavahe oli ainult 2 tundi, aga Oscar ei harjunudki sellega ära, mis siis, et esimesel õhtul sai alles öösel magama. Ärkas iga jumala hommik kell 6 või veidi enne seda. Õues alles kottpime. Mõnes mõttes tore, sest nii väsisin ma ka ise õhtuks korralikult ära ja hiljemalt üheksaks kustusin. Tegelikult olekski ju loogiline valget aega maksimaalselt ära kasutada ja pimedas magada.
Ja ohh kui mõnus on suvi! Mul oli juba meelest läinud. Hawaii on selles mõttes äge koht, et mingeid rõvedaid putukaid, madusid ega ohtlikke loomi pole üldse. Noh, haid on, aga kõikide saarte peale kokku on keskmiselt 3 hairünnaku juhtumit aastas ja väga harva lõpevad need surmaga.
Äge on see, et vaalasid on nii palju, et neid näeb täitsa juhuslikult ka niisama rannas istudes. Ma oleks tahtnud haid ka näha. Aga ei näinud ja kõik jäsemed jäid samuti alles, mis on ju iseenesest jällegi meeldiv.
Huvitav on see, kuidas blogipostituste sisu oleneb suures osas sellest, millal mõte tuleb. Ma ei võtnud seekord arvutit reisile kaasa ja kogu aeg oleks tahtnud blogida! Kogu aeg oli midagi öelda. Tahtsin rääkida, kuidas ma päev otsa asju pakkisin, et jumala eest midagi maha ei jääks. Ja kuidas Oscari uneriided ikkagi kaasa ei saanud. Ja kuidas ma hommikul enne lendu hotellist lähedalasuvasse kaubanduskeskusesse kihutasin (läbi paduvihma!), et talle öösel reisil midagi selga oleks panna. Ja kuidas ma omale kogemata kõrvalpoest täpselt sellised tennised leidsin, mida juba aasta aega otsinud olin. Ma ei tea, miks ma arvasin, et see kedagi peaks huvitama. Aga minu blogi - räägin, mida tahan.
Ja kuidas lennukis üks pähkliallergik oli, kelle tõttu paluti pähkleid sisaldavaid tooteid mitte avada. Kolm korda võite arvata, mida sisaldasid nii mu soolane kui magus näks? Ma veetsin terve igaviku lennujaamas ideaalset suupistet valides ja maksin mõlema eest umbes kolm korda rohkem kui tavapoes. Aga pidin ikka mingit lennukijura sööma.
Sellest tahtsin ka rääkida, kuidas lennukis on ainus "tasuta" jagatav söögipoolis kas mikropakend küpsiseid (neli pisikest tükki) või mikropakend soolaseid kõrsikuid. Ühe ampsu suurused pakid. Ja kuidas stjuardess küsis, et cookies or pretzels, mispeale mina palusin mõlemat. Ma olen korduvalt sama lennufirmaga reisinud ja kunagi pole olnud probleem mõlemad saada. Seekord sain ka, aga veits mingi ohke ja pilgu saatel. See stjuardess vist ka väga ei viitsi stjuardess olla, aga veel ei tea, kelleks saada tahab.
Miks see mind eriti närvi ajas, on see, et Oscar ei ole veel 2 ja võiks tasuta lennata, aga kuna meist kumbki ei kujutanud ette nii suure lapse süles hoidmist, ostsime talle oma koha, makstes selle eest täishinda. Nii et kui kolmeliikmeline perekond kolme peale kolm naeruväärselt väikest pakki snäkke saab, ei ole siin tegelikult midagi silmi pööritada. Need ei ole ju tasuta, vaid hinna sees. Oscari oma ka.
Seda tahtsin ka rääkida, et sinnalend oli 6,5 tundi, tagasi sai 5-ga. Eelmine kord täpselt sama asi. Naljakas, kuidas lennukoridorid jooksevad. Tore oleks kui nad saaks sinnapoole kah mööda lühemat teed sõita. Ja kuidas Vancouveris maandudes oli nii paks udu, et maandumisrada polnud peaaegu nähagi. Isegi lähedalt mitte. Mul oli korraks blond hetk, et "okou, kuidas nad sellele niimoodi pihta saavad". Tegelikult saan aru küll, et ega nad Hawaiilt päris niisama silma järgi ja käsikaudu Kanadasse ei jõudnud, aga...
Igatahes - kelleks teie saada ei taha?
Mina ei taha kindlasti juuksur olla, sest ma jõuan surmani tüdineda juba ainuüksi enda juukselõikuse ajal, kuigi mina ju lösutan toolil ja tema sebib minu ümber. Ja mõelda, et kui mina olen läinud, siis istub sinna kohe varsti uus inimene asemele ja see piin algab otsast peale. Kõige krooniks on minu lõikus 1-1,5 kuuga välja kasvanud ja .... see on üks paganama nõiaring
VastaKustutaMa tean huvitavalt kombel mitmeid mehi, kes juuksuriskäiku ei kannata, aga siiani mitte ühtegi naist. Mina jällegi millegipärast arvan, et masinlõikus võiks väga mõnus olla, natuke nagu massaaž. Aga võib-olla ei ole ka.
KustutaJuuksuritöös on muidugi mitmeid ebamugavaid faktoreid, näiteks pidev käte vees leotamine mõjub nahale ja küüntele halvasti. Päev läbi püsti seismine. Väikesed juuksekarvad, mis käenaha sisse lähevad nagu pinnud (meestelõikuse puhul).
Minu tütar on stjuuardess ja talle väga meeldib. Palju reisida saab ka, sest lendavad kõigi lennufirmadega "omahinnaga" ehk siis ülidoodsalt.
VastaKustutaAga hambaarst ja günekoloog oleks sellised, mida teha ei tahaks. Tegelikult üldse arsti elukutse, veri ja kõik muu sinna juurde.
Lisaks ei kujuta ma end mingit kontoritööd kellast-kellani tegemas või poes töötamas. Rasket füüsilist tööd teha ei tahaks ja lasteaiaõpetaja olla.
Hea, et omale ikka elukutse leidnud olen. Hetkel kirjutan ja mõtlen, et võiks seda nimekirja pikalt jätkata. ��
Kusjuures mina olen mõelnud, et kui endal lapsed suuremad, võiks lasteaeda tööle minna :D Just selliste kõige väiksematega oleks tore, Oscari rühmakaaslased on lihtsalt võimatult nunnud!
KustutaPaljude tööde puhul tegelikult sõltub ka, millises asutuses tööd teha. Ma olin klienditeenindaja šokolaadipoes ning kuigi tööpäevad olid pikad ning kliente seinast-seina, oli töö väga vahva ja huvitav. Kahtlen, kas ma ütleks sama nt. klienditeenindaja töö kohta Selveris või Maximas. Sama tegelikult kontoritöö kohta. Ma ise olin see, kes aastaid tagasi kuulutas, et kontoritööd kindlasti ei taha teha. Siis aga sattusin projektipöhise lepinguga ühte põnevasse firmasse (loob intelligentseid ja tarkvaral põhinevaid turvasüsteeme maanteedele ja tunnelitele) tööle ning mu arvamus muutus täielikult. Palju nii firma sisest kui ka välist suhtlemist, probleemide lahendamist, uusi teadmisi. Tänu sellele kogemusele otsustasingi minna õppima ärijuhtimist ning täiendada end veel natukene tehnilises vallas. Sama tegelikult paljude teiste ametite kohta - minu silmis on ilmselt parem olla Emirates Airlines´i stjuardess kui töötada Ryanairis :D
KustutaMulle endale ei sobiks õpetaja, taluniku, arsti (eriti patoloogi) töö.
Mina ei tahaks kontoritööd teha. Kuidagi see kellast kellani arvuti taga istumine.. ei, pole minu jaoks!
VastaKustutaJa täitsa muu küsimus, aga kas pähkliallergia võib nii hull olla, et isegi pähklipakki lahti teha ei tohi? Ma kuidagi nii allergiakauge inimene, et üldse pole kursis vist.. ptüi-ptüi-ptüi!
Ma olen kuulnud, et mõnele mõjub isegi pähklipuude lähedal käimine halvasti
KustutaEestis ei ole minu meelest kellelgi allergiat, aga siin on päris paljudel, minu jaoks on ka siiani harjumatu. Umbes nagu oleks see natuke nagu poos või väljamõeldud asi. Aga tegelikult ei ole, eriti pähkliallergia võib väga tugevalt välja lüüa, hingamisteed paistetavad täiesti kinni. Matt ütles, et lennukis on selles mõttes keeruline, et väike ruum, sama õhk ringleb igal pool, pealegi ei tea, kas see allergik istub sinu kõrval või kuskil kaugel teises otsas. Ja kuna me lendasime Hawaiile, siis seal poleks kuskil hädamaandumist ka teha, sest seal vahepeal lihtsalt polegi midagi peale ookeani.
KustutaJa kuna ma teen Matt'i arveid, siis ma näen diagnoose ka ja päris palju inimesi satub anafülaktilise šokiga EMO-sse. Mis tähendab, et epi-pen, mis siin kõigil allergikutel taskus on, on väheseks jäänud ja nad ongi ikka täitsa suremas kohe. Karm värk. Siin on muideks kõik koolid ja muud sellised asutused pähklivabad (siin pole koolisööklaid, igaüks võtab toidu karbiga kaasa ja peanut butter on väga popp muidu laste hulgas).
Noh, on tulnud elus ka igasugu asju teha, st mitte niivõrd palgatöö mõttes, aga muidu. Ja ei tulegi nagu ette midagi sellist, midagi kindlasti teha ei tahaks, kui just lihunik va. Samas, kui oleks vaja see põder või jänes ellujäämise nimel tappa, siis usun, et kui valikut pole, saaksin hakkama.
VastaKustutaPigem on minu probleem selles, et olgu kui tahes meeldiv tegevus, mida ma vabatahtlikult teen hea meelega vahel, või ka hobikorras - kui ma PEAN sedasama tegema kohustuslikus korras ja leivateenimise nimel - ka siis, kui mul hetkel tuju ei ole (no ei dule vaimu beale) - siis hakkaksin seda asja vihkama. Vbl mitte kohe, aga rutiin tapaks igasuguse loovuse, ja olgu kui suur palk tahes, raha nimel ma oma vaimu vägistama ei hakka. Looming on üks asi, käsitöö on teine asi, ja kolmas on lihtsalt rutiin. Kui õnnestub loomingut ja käsitööd hea hinnaga müüa, siis on see ju väga tore, aga rutiinselt tehtava asja jaoks peaks palkama kellegi teise, vähem tundliku inimese. Kõik ei ole loojad, kõik ei ole ka mitte käsitöölised, mõnele sobibki kindel, rutiinne ja üksluine tegevus. Aga mina olen ses mõttes nagu haldjas, elik nagu ütles Haldir "Sõrmustes" - me paneme osa oma vaimust ja mõttest asja sisse, mida me teeme - ja täpselt nii on ka minuga. Käsitöö puhul, mida nt laatadel müüakse või ka käsitööpoodides, ma libistan käega üle selle asja ja tunnen täpselt ära, millisesse esemesse on pandud osa tema tegija hinge ja mis on lihtsalt nö "valmis visatud". Need esimesed asjad hüüavad justkui juba suurelt kaugelt, ilmselt ongi neil siis nii tugev looja aura man, teised aga ei kõneta kuidagi, lihtsalt lösutavad seal virnas, kuigi võivad muidu kenad välja näha. Ja mu enda loodud-tehtud asjade puhul on samuti - mida teen mõttega, armastusega tegemise vastu, need tulevad ilusad, mida punnin, need ajavad närvi ja lõpuks ei meeldi mulle endale ka, kuigi tehniliselt on kõik korras. Punnimisest ja üldse sunnitud tööst ei tule mingit rahuldust.
Nagu Andres ütles, et tee tööd, siis tuleb ka armastus, aga mul on tunne, et ta pigem mõtles seda nii, et mitte (enese)sunniga ja kangutades oma "palge higis igapäevast leiba" tegema, vaid armastuse ja tänuga Looja vastu sedasama tegema. Sest Looja ongi armastus ja läbi tema ja läbi sinu tuleb armastus selle asja sisse ja kandub edasi ka asja tarbijale.
Aga muidugi on olemas ka ameteid, mis otseselt midagi ei loo, kuid tuleb ära teha. Neid ma katsun vältida.
Oh neid asju, mida ma pigem ei tahaks teha, on terve rodu, aga enamikku suudaks siiski teha kui väga vaja. Aga punnitatud tööst ei tule mingit rahuldust nagu sa ka ütlesid. Ja üleüldse - kui paljud inimesed tegelikult oma unistuste tööd saavad teha, mida nad päriselt ja iga päev naudivad? Ma arvan, et suurem osa on lihtsalt mingi enam-vähem ameti leidnud, mis vastu ei hakka ja leiva lauale toob.
KustutaAppikene, mul tuli nii hirmus Hawaii (Kauai) igatsus peale neid pilte vaadates! Käisite Suurel Saarel? Pauli tööandja peaks end kokku võtma, pole juba aasta otsa töötajaid saarele komandeerinud, naised kaasas. Ennekuulmatu.
VastaKustutaAga blogimisega on jah nii, et ku blogida EI saa, siis väga tahaks. Mulgi polnud kuu aega kodunt ära olles võimalust blogida, ja oi kuidas isutas!
Liinale: pähkliallergia ja mereandide allergia on kaks kõige ohtlikumat toiduallergia liiki, ning jah, anafülaktiline shokk võib tabada juba üksnes selle tõttu, et keegi allergiku lähedal pähklipaki avab.
PS. Te näete kõik kolmekesi väga apetiitsed välja =)
Tahtsime seekord suurele saarele minna, aga läksime hoopis Mauile tagasi, sest meil olid väga spetsiifilised kuupäevad, mis sobisid ja lennuajad olid Mauile paremad.
KustutaMul tuli muidugi veel pärast blogimist umbes miljon asja meelde, millest veel kirjutada tahtsin selle nädala jooksul, mil ei saanud blogida, aga niimoodi ei saa kui parasjagu "vaim peale ei tule", siis saabki ainult fakte ritta laduda, aga niimoodi pole üldse huvitav ju.
Ma just hiljuti mõtlesin, et oleks ikka pidanud mingi praktilise ameti valima ja hambaarstiks hakkama. Olen just selline nokitseja, meeldib asju korda teha ja eriti rõvedate juhtumite lahendamine tundub nii rahuldustpakkuv. Aga ma olen ka see veidrik, kes netist vistrikupigistamiste ja operatsioonide videosid vaatab.
VastaKustutaVõiksin tegelikult ükskõik mis tööd teha. Kui on ikka häda käes, siis lihtsalt tuleb teha.
Erinevus eri suundade lennuaegades tuleb maakera pöörlemise inertsist (maa pöörleb läänest itta) ja kõrgelasuvatest õhuvooludest (tekib nö tuuletunnel). Läänest itta lend läheb seetõttu kiiremini. Idast läände lendad nö vastuvoolu.
Aitäh selgitamast! Tundub loogiline tõesti.
KustutaHambaarstid on vist ka need inimesed, kellele meeldib näiteks käsitööd teha. See ju ka selline väike nokitsemine.
Kui sulle sellised videod meeldivad, siis otsi tuubist vetclinic gambia või mangoworm (gambia) ja saad kohe süle ja seljaga selliseid asju. Ma olen vahel mõelnud, et kui mul käed terved oleks ja ma kuumust paremini taluks, siis läheks joonelt sinna neid vaeseid koeri aitama :) Nagu see loriaav loomaarst seal ütles - satikas väljas - probleem länt. Tõeliselt rahuldustpakkuv tegevus.
KustutaOi, jeerum, kutsikatest nii kahju. Tõesti, sellist tööd läheksin minagi tegema.
KustutaSina, kes sa vistrike pigistamisse videosid vaatad - oo jaa, mina ka! Me vahel vaatame lausa Mattiga koos, sest selline TV show on olemas nagu Dr. Pimple Popper, seal siis arst pigistab mingeid eriti keerulisi ja suuri asju tühjaks. Jube rõve ja millegipärast väga rahuldustpakkuv :D
KustutaHambaarsti ametiga seoses ei tea ma ühtegi last peale oma noorema tütre, kes juba pisikesest peale teatas, et temast saab hambaarst 🙂 Seda kindlasti tänu maailma parimale laste hambaarstile, kelle juures ta käis. Vanemaks saades muutus see soov küll hoopis hügienisti ametiks (seda ametit pidavad töötajad pidid muide olema ühed kõige rohkem oma tööga rahul olevad inimesed) ja lõpuks sai hoopis koolituse hambatehnikuks ning on väga õnnelik ühes pisikeses laboris töötades. Mina olen aga üks nendest, kes poleks kindlasti end kontorisse kujutanud (soov oli ikka õpetajaks saada), aga olen seal pea 30 aastat töötanud. Ok, see pole lihtsalt laua taga istumine ja arvutiekraani vaatamine. Palju on ikkagi suhtlemist ja pangandusalaste probleemide lahendamist. Olen saanud seal aga ka panga kodulehte luua, reklaamiga tegeleda jne. Ülemusi ja töökaaslasi on olnud ühest äärest teise, nii mõnegi pärast oleks võinud muu töö otsida, kuid kõige rohkem on mind hoidnud kinni just kõik meie pisikese panga liikmed, kes valinud meid nende panganduse eest hoolitsema. Ja ma mõtlen seda tõsiselt 🙂
VastaKustutaNõmedad ülemused on millegipärast väga levinud. Mul on endal paar sellist olnud ja sõprade lugudest tean ka, kuidas ebameeldiv ülemus kogu muidu toreda töö põrguks võib muuta.
KustutaEne, ma tean täpselt, mida sa mõtled, kui ütled, et kliendid on sind kinni hoidnud. Mina ja mu m mees valisime just niisuguse "pisikese panga", ja me väikese kodulinna kontoris ei küsita meilt isegi mitte IDd tehingute tarvis. Panka läheme justkui headele tuttavatele külla =)
KustutaMina ei taha olla ülemus ega just. Ei taha võtta vastutust teiste töö ja tulemuste eest. Meeldib olla lihtne mutrike ja vastutada oma lõigu/osa eest.
VastaKustutaMeedik ei taha olla, lasteaiaõpetaja ka mitte. Kooliõpetaja võib-olla mingitel tingimustel.
Kassapidaja või liinitööline ei tahaks olla. Lisaks veel terve posu sellised ametikohti, kus peab kindlasti paigal olema ning ei saa/tohi igal hetkel tõusta, et kasvõi korraks minna.
Lihtsa mutrikesena on ka see boonus, et kui tööaeeg läbi, paned lihtsalt ukse kinni ja lähed koju, ei pea midagi üle aja tegema ega vabal ajal pead vaevama.
KustutaTegelikult on nii, et suure hulga ametite puhul ei teata täpselt, mida see endast õieti kujutab. Ja teine asi - mida tuleb teha või õppida, et selleks saada. ja siiski pole kindel, et sa peale pikka studeerimist just täpselt selle ameti peale maandud. Nõuka ajal oli kohustuslik suunamine ja ma tean mitmeid inimesi, ise ka., kes selmet teha just sellist tööd õpitud eriala raames, pidid tegema hoopis midagi muud - ikka sama eriala raames. Tänapäeval määrab muidugi konjuktuur, aga ikkagi pole kindel, et sa täpselt seda saad, mida tahad. Ja õppeained ülikoolis on ka sellised, et - noh, ei tea, kas neid kõiki just tarvis on - ja samas nt mina tunnen küll puudust teatud ainetest, mida ma ülikoolis ei saanud - kasvõi silmaringi laiendamise huvides. Hea on muidugi see, et õppekavas on ka selliseid aineid, mida sa ei kujutanud ettegi selle alaga kaasnevat, niiet silmaringi laiendad igal juhul. Ja kolmas asi - paljud ametid paistavad pealt vaadates lihtsad ja aina lust ja lillepidu, tegelikult aga on ka sisetööd ja sellist, mida laiemalt ei teata, aga mis tuleb ka ära teha, ja mis sageli pole kuigi meeldiv.
VastaKustutaNii on jah.
KustutaÄkki sa tahad koduperenaiseks saada? :)
VastaKustutaMina igastahes ei kujuta ette end ôpetaja, lasteaiakasvataja vôi ükskôik misala meditsiini töötaja rollis. Lisaks tekkis siin küsimus, et huvitav mida inimesed kujutavad ette kontoritööna? Mulle see küll sobib ja kindlasti ma ei vahi 9st 5ni mingi ekraani taga igavledes. Olen töötanud küll Austria Alpides, Eestis olles vöi lihtsalt kodus sofal vedeledes. Ja kindlasti mitte kellast kellani, vaid kui tahan ja koosolekuid pole siis vöin alustada kell 6 hommikul vöi kell 10 alles, kuidas just viitsimist on. Kuna suhtlemine käib ka kogu maailmaga ja tööülesanded on erinevad ja huvitavad, siis igavuse all ka eriti ei kurda.
Koduperenaine ma juba olen ja poole kohaga kodust töötamine on sellega siiani hästi kokku käinud, aga kunagi tulevikus kui lapsede suuremad/iseseisvamad, tahaks ikka natuke kodust välja ka.
KustutaOn teine laps tulekul? Nii mitmes kommentaaris on "lapsed".
VastaKustutaEi ole tulekul, kirjutan mitmuses, sest tulevikus võiks neid rohkem kui üks olla.
Kustuta