Praegu on mingi selline ajajärk, kus maja lihtsalt ei püsi puhas. Mu sisemine puhtusefriik ei suuda sellega päris lõpuni leppida, nii et igal õhtul pärast Oscari magamaminekut koristan kõik ära, et vähemalt need mõned tunnid enne ööd oleks ilus vaadata ja ei jääks midagi jala alla. Aga päeva jooksul ma enam väga ei vaevu.
Näiteks hetkel on mul siin diivani kõrval natuke mulda. Sest mul on potilill ja Oscaril on kastiga auto. Iga mõtlev inimene (nagu mu poeg) paneb üks ja üks kokku ning mõistab, et see pott on seal selleks, et oleks midagi autole kasti panna. Ja kastist satub see paratamatult lõpuks kuskile... noh, mujale.
Akna peal on jogurtine käejälg. Selline pikalt allapoole libisev nagu õudusfilmis. Ta tegelikult küll sõi laua ääres ja kasutas isegi lusikat, aga lõpp läks käest ära ja ma omaarust tegin ta küll enne puhtaks kui laua juurest lahkus, aga...
Ja vahel ma lausa lubangi tal mõne söödava asjaga ringi kõndida, näiteks küpsisega jalutas ennist. Küpsisel oli šokolaadikate. See šokolaad katab nüüd diivanit. Aga need plekid tulevad maha. Mind eriti ei kõiguta. Enam.
See on küll tõsi, et emadus kasvatab kannatlikkust. Täitsa pekkis, kuidas kasvatab! Ma olen sisemuses ikka suht selline karbitüüp. Piirid ja nii. Tahan, et asjad oleks kindlat moodi. Kaheaastasega ei saa üldse! ÜLDSE!
Teate neid emasid, kelle lapsed esiteks söövad kõike, teiseks söövad raudpolt alati laua taga ja ainult selleks ettenähtud aegadel? Ma mõtlesin, et teen ka nii. Alguses sõigi kõike. Eriti hästi läks hautatud brokkoli. Nüüd on menüü kitsenenud makaronidele ja puuviljadele. Natuke juustu ja jogurtit õnnestub ka vahel sisse meelitada. Aga teate mis - see on okei!
Ma tegelikult kujutasin ette, et panen kehtima "kui ei maitse, ära söö ja järgmine toidukord on kolme tunni pärast". Seda võikski vabalt teha kui ta tühjast kõhust tingitud paha tuju just minu peale välja ei valaks. Ja kui ma nüüd kristalselt aus olen, et taha ma ka ise alati tingimata just seda, mis valmis on tehtud. Näiteks lõunaks söön sageli võileibu, kuigi külmikus on eelmise päeva õhtusöök.
Teine koht, kus iseenda halvad harjumused lapse halbu harjumusi põhjustavad, on ekraaniaeg. Igal pool kirjutatakse, kuidas see on lastele halb. Aga meile endale? Oscar vaatab multikaid siis kui mul on vaja sellega "aega osta". Näiteks tahan arvutis surfata. Või telefonis. Või poolelijäänud filmi lõpuni vaadata. Neil juhtudel ta lihtsalt ei jäta mind rahule! Ainult multikad aitavad. Ja tegelikult ongi aus värk - mul oma ekraan, tal oma ja hästi ei mõju see ilmselt meist kummalegi. Nii et piiramegi. Mõlemad. Nii palju kui suudame.
Kui koristan või miskit muud asjalikku toimetan, ajab Oscar täies rahus omi asju, multikad ei tule meeldegi!
Aga mõned asjad on ikka nii ka nagu enne lapsesaamist ette kujutasin. Näiteks pole terve maja mänguasjadega kaetud. No päeval vahel on, aga õhtul läheb kogu kraam tema tuppa tagasi, elutoas pole mitte ühtki mänguasja. Ja meie magamistuba on täitsa meie ala, seal käib ta harva. Pole nagu eriti asja. Magab alati oma toas ja oma voodis. See on KÕIGE kasulikum harjumus üldse! Mu sõbranna laps jääb ainult nii magama, et üks vanematest peab kõrval pikutama. Ma läheks hulluks...
Ja paar asja on sellised, mida ma üldse ei osanud oodata. Näiteks see, milliseks pehmoks mind emadus on muutnud. Mingi kruvi loksus Oscari sünniga ikka natuke lahti ja pole siiamaani paika tagasi läinud, sest sellist asja, et ma näiteks filmi vaadates ilusa koha peale pisardama hakkaks, ei olnud mul enne lapsesaamist küll kordagi juhtunud. Nüüd on täitsa pekkis! Ei suuda end üldse valitseda. Keegi on ekraanil pisarateni liigutatud ja mina olen kohe ka. Vahel rohkemgi kui ekraanipersoon.
Teine üllatus on uni. Ma ei tea, kas teistel emadel on ka nii, aga ma kuulen magades isegi läbi KAHE kinnise ukse ära kui Oscar kasvõi piuksatab. See on müstika! Muidu olen terve elu megapaksu unega olnud. Praegu olen ka. Näiteks ei kuule, mida Matt öösel teeb. Hommikul näen, et ta on sööki soojendanud, popcorni teinud, jäämasinat kasutanud vms, vahel käib sõber külas ja ajavad mitu tundi elutoas juttu - ma ei kuule mitte midagi. Aga Oscar piiksatab korraks ja ma olen kohe üleval.
Mida teie seoses lapsesaamisega avastanud olete?
Oeh. Ma olen hetkel viimast kuud rase, aga vahepeal olen hoidnud enda kahest täditütart ja see kannatlikkuse osa.. nii tõsi :D Esiteks, ma olen aru saanud, et mu kodu pole ikka üldse babyproof või childfriendly �� teiseks, ma lausa hirmuga mõtlen, et kui oma laps on, siis on see tunne igapäevane, et tunned, kuidas närvid hajuvad, sest üks kullatükk on enda mustade kätega jälle kõndima läinud jne �� aa une osas! Juba rasedusega on midagi ka minus muutunud. Ma olin üliiiisügava unega, vabalt kella kaheni magav, maavärin ka ei takistaks ja nüüd ärkan öösel, kui kass enda majast alla hüppab ja hommikuti magan lagi 9ni ����♀️��
VastaKustutaMa mõtlesin kunagi, et see on küll õudne kui lapsed kooli lähevad ja peab hakkama IGAL hommikul kell 7 ärkama. Aga siis sain lapse, magasin 10 kuud järjest max 5 tundi ööpäeva peale (ja seda mitte kunagi järjest, vaid umbes kolmes jaos) ning sellest tulenevalt hakkasin und täiesti uutmoodi hindama. Ehk iga päev kell seitse ärgata pole tegelikult üldse mingi probleem kui sellele eelnevalt TERVE ÖÖ segamatult magada saab.
Kustuta2aastasele ju võib vist jah söögisoovidega vastu tulla, aga mul on 2 sõbrannat, kelle lapsed peagi keskkooli lõpetama hakkavad ja kes ei söö peale makaronide ja mingi kastme sinna juurde midagi. St algul oli vanematel lihtne seda makaronide teed minna, hiljem oli juba hilja midagi muuta.
VastaKustutaIse sellesama hirmus väsitasin last paar tundi mänguväljakul, kui näljasena koju tuli, sõi peaaegu kõike��
Ma väsitan ka, aga ikkagi on söögi osas valiv. Pigem nälgib ja joriseb sellest tulenevalt hinge seest kui et sööb midagi, mida ta ei taha. Loodetavasti läheb see enne teismeiga ikka üle.
KustutaMeie majs on reegel, et ükskõik, mis lauale pannakse - kolm suutäit peab proovima. Pärast võib lauast ära minna, vahet pole, aga kolm suutäit olgu proovitud. Ja kui magustoitu tahad, siis olgu õhtusöök söödud - sest kui kõhus on ruumi, et magustoitu tahta, siis on kõhus ruumi, et õhtusööki süüa.
KustutaTeooria on meil see, et kui laps harjub igasuguseid asju "proovima", siis tal on täiskasvanuna lihtsam, kuna maitsemeel on igasugu asjadega harjunud. 8-aastane on, kusjuures, fantastiline sööja nüüd - sööb kõiki aedvilju. Fänn ei ole, aga sööb. 5-aastane, seevastu... noh, ütleme nii, et talle on üsna suva, mida vanemad ütlevad, nii et tema peal see kolme suutäie reegel toimib harva. Ja üsna tihti ütleb, "Ja ma ei tahagi magustoitu!" ning läheb tuppa ära mängima.
Win some, lose some.
Ahjaa, see reegel on meil ka, et kui midagi enam-vähem mõistlikku söönud ei ole, siis maiustusi kindlasti ei saa. Ja proovima meelitan teda küll, aga praegu on ta veel liiga väike, et see kolme suutäie reegel läbi saaks minna. Tulevikus läheb kindlasti käiku.
KustutaKusjuures ma mäletan oma lapsepõlvest, et kui mingi söök oli vastumeelne, oli see kohe NIIII vastumeelne, et kohe päriselt ei suutnudki süüa. Täiskasvanuna suudaks ma vajaduse korral ükskõik mida süüa. Ja seda ka mäletan, et lapsena ei söönud naudingu pärast, vaid selleks, et kõht täis saaks. Täiskasvanuna on isegi tavalise kodutoiduga nii, et kui ikka väga hea on, võib vabalt kolm portsu minna. Selles mõttes on lapse aju ikka õigema mõtlemisega :D
https://www.instagram.com/p/B8qRhLHCvIt/?igshid=1otdgw4h899dh
VastaKustutaJaa, täpselt nii ongi.
KustutaNõustun TÄIESTI igas punktis. Nii ongi!
VastaKustutaKui 2017 esimest last ootama jäin, hakkas telekast jooksma üks reklaam, mille peale alati hüsteeriliselt nutma hakkasin, sest see on nii ilus (+raseda hormoonid). Mingi hetk kadus see ära ja kui eelmine aasta teist ootama jäin, tuli tagasi. No tänks Coop, sain jälle hullult nutta. Sünnitasin just ära, aga see reklaam ikka veel jookseb ja mis kõige hullem, praegu piisab isegi sellest, et kuulen teisest toast seda taustamuusikat ja juba lahistan nutta.
VastaKustutaEmadus on üks õudne asi küll, aga no see reklaam on üliilus ka (ütlen oma kaitseks).
:DDD
KustutaHahaa. No mida, täpselt minu mõtted. Laps on küll kuue kuune ja alati rääkisin, kuidas kõik mänguasjad hakkavad olema lapse toas(praegu veel ei ole, sest tema tuba elutoast ja köögist liiga kaugel). Aga laps magab oma toas ja oma voodis, sest kui poole aastaselt välja ei koli jääbki vanemate juurde. Ja uinub samuti ilma trallita, sest miks sisse juurutada mingit käe hoidmist või pallil hüpitamist, see ei ole asi, mida pikaajaliselt tahaks teha.
VastaKustutaIgaljuhul tore lugeda, mis mind ja potililli ees ootama hakkab=)
Mul neid potililli oli tegelikult rohkem, aga ülejäänute osas andsin juba alla. Ma ei tea, kuidas mõnel inimesel suudavad lapsed ja potililled üheskoos eksisteerida. Minu laps on küll erakordselt botaanikahuviline.
KustutaAga seoses kuuekuusega tuli meelde, et mul oli ka plaan mänguasju üsna vähe varuda ja esialgu see täiesti töötas. See üks korvitäis asju, mille sõbrad ja pere kamba peale kinkinud olid, oligi piisav. Ma ise ei ostnud ühtki mänguasja. Aga siis laps kasvas ja sa jestas kui suurt rõõmu teeb uus mänguasi!!! No ja nüüd ma siis ostagi talle muudkui uusi ja uusi asju, sest sellist rõõmu oma lapse silmades näha on absoluutselt hindamatu! Õnneks olen ka väga hea sorteerija, nii et iga mõne aja tagant vaatan jälle kõik kogunenud asjad üle ja annan mingi osa, millega eriti ei mängita, ära. Küll aga on seda pahna kõvasti rohkem kui alguses arvasin, et hakkab olema.