Inimesed on väga viisakad, lähemale kui kaks meetrit ei tule mitte üks mats. Töötajad on klaasi taga, põrandal on triibud/ringid, et kes kus seisab. Kliente oli üsna vähe, pooled kandsid maski. Mitmetes poodides on nooled maas, et vahekäigud oleksid ühesuunalised ja keegi vastu ei tuleks. Lennu- ja praamiühendus pandi saare ja maismaa vahel kinni (kaubavedu muidugi toimib).
Aga sellel ettevaatlikusel on ka tulemust, sest nakatunuid on terve saare peale siiani ainult 79 (saar on sutsu väiksem kui Eesti ja siin elab 870 tuhat inimest). Vancouveris on asi oluliselt tulisem, nii et eks lõpuks jõuab see laine siia ka, aga praegu pole hullu.
Peaaegu kõikide majade akendel on meditsiinitöötajatele poolehoiu näitamiseks südamed, kanadalastele meeldib dekoreerida, anna ainult põhjust. Õhtuti kell seitse tehakse "eesliini" töötajate toetuseks õues lärmi - pannakse autoalarmid tööle, kolistatakse pottide-pannidega, vilistatakse, plaksutatakse. Jällegi, siinsed inimesed lähevad selliste väljakutsetega alati meelsasti kaasa.
Haiglas on vaikne. Plaaniline ravi on seisma pandud ja erakorralisi haigeid tekib vähe. Keegi ei taha vabatahtlikult sinna pisikupessa minna. Matt ütles, et mingeid lihtsaid hädasid enam üldse ei näe. Kui lausa infarkti ei ole, saavad korraga kõik kodus hakkama. Aga verevarud on väikesed ja doonorite leidmiseks jooksevad raadios pidevad reklaamid. Sünnitama lubatakse endiselt koos tugiisikuga.
Toidukaupa tellime korra 8-10 päeva jooksul (tihemini ei pääse löögile). Siinsed piimatooted on kõrgpastöriseeritud, säilivad nädalaid (isegi piim), aga liha osas peab muidugi veidi rohkem arvestama, et millal kasutada ja mida sügavkülma panna. Minu meelest ei jää sügavkülmast võetud liha toitudes hea, ainult hakkliha puhul ei paista vahet olevat.
Naabruskonda on tekkinud kaks kassi, keda jalutamas käies vahel näha võib. Kassidel on vist kõrini, et pererahvas kogu aeg kodus passib, on hakanud lõpuks ometi õues käima. Hulkuvaid loomi ei ole siin üldse. Ma pole vist mitte ühtegi näinud kogu Kanadas elatud aja jooksul! Ja need kaks kassi on kah sellised eriti mõnusad ja pai-maiad. Ideaalsed lapsele esitlemiseks. Laps oli enne seda nädalat kasse ju ainult pildi pealt näinud. Nüüd käib ja osutab: "Cat" Puutuda ei julge veel.
Eesti keelt ta muideks praktiliselt ei räägi. See, et mina ainult eesti keeles räägin ja Matt pool aega, on täiesti mööda külgi maha jooksnud. Aga eks jõuab veel.
Anu, Sa oled supertubli, et lapsega vaid eesti keeles räägid! Kakskeelsetes peredes on üsna loomulik, kui lapse keskkonast erineva keele (teie pere puhul eesti keele) kõne tuleb hilinemisega (mõnel võib tulla alles ka u 5-aastaselt). Siin tasub vaid kannatust varuda ja jätkata samas vaimus ja ühel hetkel tulevad ka tulemused. Minu hinnangul teete oma lapsele ülisuure kingituse kahe keele näol :)
VastaKustutaKeskkonnast st
KustutaTa räägib eakaaslastega võrreldes vähe, jah. Aga omas keeles on juba ammu-ammu pikalt seletanud, nii et ju see kõne ühel hetkel ikka tuleb. Ja kaht keelt ta lihtsalt peab rääkima, sest kõik mu siinsed lähedased sõbrad on ju samuti eestlased, Eestis elavatest sugulastest-sõpradest rääkimata. Ma lihtsalt loodan, et ta hakkab ikka varem kui viieselt rääkima! :) Tore oleks monoloogi asemel dialoogi pidada.
KustutaMatt räägib ka eesti keelt? Natuke imestan, et kust tal see motivatsioon õppida või on ta äkki vanema põlve väliseestlaste järeltulija? Ja mis keeles te omavahel suhtlete?
VastaKustutaIgaks juhuks ütlen, et olen su blogi alles hiljuti jälgima hakanud ja sellepärast ei tea :)
Ta isa vanemad olid mõlemad eestlased, aga isa sündis juba Kanadas ja sõnagi eesti keelt ei räägi. Vanemad ei õpetanud lastele eesti keelt, tahtsid, et nad hoopis inglise keele korralikult selgeks saaks, sest neil endil oli immigrantidena inglise keelega raske. Matt räägib kõik lihtsamad asjad ilusti ära, Oscari raamatud on suures osas eestikeelsed, nii et sealt tuleb nüüd loomade ja asjade nimetusi juurde (tal need titekad veel, kus üks pilt ja pildi kõrval kirjas, mis see on).
KustutaOmavahel suhtleme peamiselt ikka inglise keeles, ainult väiksemad jupid eesti keeles, sellised "mine eest ära" stiilis. Aga aru saab ta päris palju, ainus takistus on see, et eestlased räägivad väga kiiresti ja siis ei jõua järge pidada. Kui aeglasemalt rääkida, mõikab rohkem.
Mina isegi ei imestaks, kui Matt tahaks eesti keelt õppida. Mul on paar tuttavat segaperet Austraalias, kus naine eestlane ja mees austraallane ja mehed on mõlemad läinud Eesti Majja kursustele. Kui laps on pool seda ja pool teist ja suhtlus majas toimub ühele arusaamatus keeles, siis vist on ikka väga raske. Mina igal juhul vaatasin neid mehi esimese hooga küll sellise näoga, et puhta pöörased, aga tegelikult on ju väga tore! Neil meestel pole Eesti juuri ka. Kuidas sa Anu muide sellise eksemplari sealt Kanadast leidsid? :D
Kustuta(Ma pole ka päris algusest jälginud ja ei ole jõudnud kõike järgi ka lugeda.)
Matt pani eestlaste gruppi kuulutuse, et tahaks eesti keelt õppida. Üks eestlane, kes veidi üle poole aasta Kanadas elas, hakkas talle seda õpetama ja ühtlasi sai see eestlane minu sõbraks. Minu juures toimusid igal laupäeva õhtul eestlaste kokkusaamised ja ükskord ta ütles, et tal on üks kanadalane, kes tahaks eestlastest sõpru ja et kas võib kaasa võtta. Sealtpeale me vaikselt suhtlema jäimegi ja nii see lõpuks kuidagi läks, et nüüd koos oleme.
KustutaOscariga räägin ma ju ikka üsna lihtsaid asju, nii et sellest osast saab Matt kõigest aru ja vahel kui ei saa, siis küsib, et mida sa just ütlesid? Ma arvan, et neil areneb see keeleõpe ilmselt koos, keerulisemad sõnad saavad ühel ajal selgeks :D
Ahjaa, alguses oli kogu aeg see nali, et kõik Matt'i sugulased ütlesid mulle esimese asjana, et sul on täpselt sama aktsent nagu vanaema Vilmal (isa emal siis). Ma olen muus osas ka temaga sarnane - kokkan ja koristan, nüüd nad arvavad, et kõik eestlased on sellised.
Jätka ikka sina eesti keeles rääkimist, see küll ei pruugi välja paista aga hakkab külge küll. Mul nii öelda pereringis kaks mujal elavat mitmekeelset peret. Ühes peres ema algul rääkis eesti keeles aga siis loobus ja läks üle inglise keelele. See laps eesti keelt ei räägi, siinsete vanavanemate ega sugulastega suhelda ei saa. Teises peres ema räägib eesti keeles, isa on ka veidi eesti keelt juba õppinud. Käib tihe Skype suhtlus eesti keeles. Lapsed räägivad ilusat eesti keelt, elukohamaa keelt ja inglise keelt kuna nii suhtlevad vanemad omavahel.
VastaKustutaMa tean ka mitut perekonda, kus naine on eestlane, aga lapsed ei räägi sõnagi eesti keelt. Mina räägin juba sellepärast Oscariga eesti keeles, et see tuleb minu jaoks nii palju loomulikumana. Ja ma suhtlen palju eestlastega, telefonis peaaegu ainult eestikeelsed jutud, ta kuuleb eesti keelt ikka palju. Samas on mul sõpradepaar, kus mõlemad vanemad eestlased, kodune keel ainult eesti keel ja laps rääkis alguses inglise keeles rohkem (kaks päeva nädalas käis kohalikus lastehoius, sealt jäi külge).
KustutaAga ikkagi on müstika, kuidas Oscarile inglise keel nii palju paremini külge jääb. Ma vaatan temaga sada korda päevas raamatuid, muudkui korrutan: "Kass, kass, kasssss, KASSSS", siis küsin: "Kes see on?" Ja ta ütleb igati iseenesestmõistetavalt: "Cat". Kuidas???
Sama lehmaga. Mitte kunagi ei olnud järgi öelnud, ükspäev siis jälle korrutasin LEHM LEHM LEHHHMM. Ja laps ütleb korraga: "Cow!" Ei ole kordagi öelnud kass ega lehm.
Ja ma olen valmis, et tal tuleb nagunii inglise keelseid sõnu eestikeelsesse juttu sisse (noh, tulevikus), aga ma ise kavatsen temaga ikka omas keeles edasi rääkida, et tal mingi korralik põhi ikka säiliks. Imelik oleks omaenda lapsega mingis muus keeles rääkida.
Praegu tõlgib Oscar tihtipeale minu öeldu inglise keelde ümber, näiteks ütlen, et mine ärata issi üles ja siis ta paneb jooksuga magamistoa poole ja karjub "dada!". Muude asjadega sama. Aru saab kõigest, aga järele ei ütle. Või ütleb inglise keeles. Huvitav ikka, kuidas lapse aju töötab!
Minu laps, kes sündis Austraalias ja kodus kõik (ema-isa ja vanemad vennad) rääkisime eesti keelt, aga ometi niipea, kui lasteaeda läks, vastas 90% ainult inglise keeles. Enne seda vastas eesti keeles. Lasteaias muidugi käis küll 5 päeva nädalas ja eks see tegi oma töö. 4-aastasena oli suvel 2 kuud Eestis ja käis seal lasteaias, teise kuu alguses hakkas rääkima eesti keeles ja räägib siiani (kuigi kehvemalt, kui Eestis elavad samavanused lapsed).
VastaKustutaOscar käis lasteaias 2x nädalas ja ärkveloleku aega oli tal seal 4-5 tundi. Lapsehoidja viis ta korra nädalas kolmeks tunniks välja. Kogu ülejäänud aeg koos minuga ja eestikeelses keskkonnas. Aga ongi tõsi, et inglise keel jääb kergemini külge! Eriti uskumatu on nende sõnade puhul, mida ma kogu aeg korrutan ja mida ta kordagi pole eesti keeles järele öelnud, aga nüüd on hakanud kasutama inglisekeelset vastet, mille kohta ma isegi ei tea, et kust ta seda kuulnud on :D
KustutaJuur ja Kivirähk viimases Rahva omakaitse saates arutlesid samuti eneseabi üle nüüd, mil haiglates ainult koroonapatsiente ravitakse. Kõigil on kummikindad,maskid ja desovahendid kodus, nii et pole probleemi väiksema opi tegemisega omal käel. Aga tegelikult pole naljaasi. Üks briti leht kirjutas, et vanemad ei julge tõsiselt akuutset haiglaravi vajavaid lapsi haiglasse viia, kartes arste tülitada ja viirust ka. On levinud arvamus, et kui just jala pealt maha ei kuku, pole nn tavahaigel haiglasse enam asja. Kohutav, et katkestatud on vähihaigetele opid, keemia- ja kiiritusravi. Kes teab, palju täiesti terveks ravitavaid inimesi nii sureb.
VastaKustuta