Aga kui ühel kukub rätik sinna, kus ta selle ümbert ära võtab ja see teist hulluks ajab, mispeale esimene pingesse läheb, sest ta lihtsalt ei suuda ennast kontrollida, et kõik asjad joone järgi oleks ja teine jällegi ei suuda niimoodi olla, et asjad ei ole joone järgi... siis lähebki teravaks. Aga neil on kummalgi oma kodu ja visiitsuhtena toimib elu kenasti.
Igas suhtes on asju, mis üksteisele närvidele käivad. Matt näiteks pigistab hambapastatuubi keskelt ja ei pane korki peale tagasi. Võite ise arvata, kas ma teen igal hommikul selle tuubi kõrval korraks väikse hingamisharjutuse? Aga mõistusega saan aru, et keegi pole ideaalne ja ma ise ka ei ole ja tegelikult on maailmas suuremaidki muresid kui see, et tuubil pole korki peal.
Matt'ile meeldib asju laiali jätta. Mulle meeldib koristada. Meeldib on isegi vähe öeldud. Sobime, eksole. Aga sobivusel on omad nüansid, sest mingi piirini peab ikka igaüks ise oma segaduse eest vastutama. Absurne asi, mida me oleme rohkem kui kord arutanud, on see, et ma ei keera Matt'i sokke ümber. Talle meeldib neid niimoodi jalast ära tõmmata, et jäävad tagurpidi ja kuna pessu panen neid mina ja sahtlisse toimetan samuti mina, siis ta arvab, et sokid võiksid sinna õigetpidi jõuda. Sest talle ei meeldi neid ümber pöörata. Aga mulle ka ei meeldi! Võõras mure, sest tema sokid! Võib ju tagurpidi kanda, siis oleks järgmise ringiga jälle õigetpidi!
Minul on ka häirivad omadusi. Endale muidugi tundub, et hästi vähe, sest meile kõigile tundub, et me ise oleme täiega normaalsed. Üks asi, mille kohta ma tean, et see Matt'i häirib, on näiteks liiga kõva häälega telefonis rääkimine. Üks mu sõbranna sõidab rongiga tööle ja tagasi ning tihtipeale lobiseme nende sõitude ajal, aga rongis on palju taustamüra, mis paneb mind tundma, justkui peaksin ise kõvemini rääkima, et ta mind kuuleks. Muude telefonikõnede ajal kipun samuti liiga valjult rääkima, see on mingi sissekodeeritud asi, sest mu ema teeb sama ja mu aju on omaks võtnud, et nii peabki. Pika harjutamise tulemus. Samas - kui Oscar lõunaund magab, ei ole mul absoluutselt vähimatki probleemi vaikselt rääkida.
Teine asi, mis Matt'i häirib, on see, et mulle meeldib snäkke otse pakist süüa (krõpse, komme, küpsiseid). Matt paneb alati omale paraja portsu kaussi ja sööb sealt. Aga kuidas ma tean kui suur ports on paras?
Tema on jällegi see, kes paneb tühjad pakendid külmkappi tagasi. No mitte täiesti tühjad, aga kui viis tilka on veel põhjas, ei hakka ära viskama. Nii et laias laastus on meil kiiksud balansis ja õnneks pole midagi nii häirivat, et kooseksisteerimist segaks.
Mu blogilugejal on palju huvitavam kiiks - tal peab mune alati paarisarv olema. Ja kui muretainast või muud sellist teha, kus ainult ühte on vaja, tekib üleliigne muna. Uurisin, et mis siis saab?
"Kaks võimalust - kas suren seesmiselt kuni järgmise korrani, mil ainult ühte muna on vaja või siis tuleb järgmiseks hommikuks kolm praadida, kuigi peale minu siin majas keegi praemuna ei söö".
Pannkookidega olevat sama jama: "Ideaalse koguse jaoks läheb vaja kolme, mis omakorda tähendab, et kui ma ei taha nädal aega munade üle fetišeerida, pean pühapäeviti pannkooke tegema kas kahest või neljast munast. Kahest jääb väheks, siis jään ise põhimõtteliselt ilma. Aga neljast tuleb selline kogus, et saab kontaktivabalt naabriperele ka vedada".
Minu meelest on õudselt tore, et inimesed on nii erinevad - kõigil omad kiiksud. See on tegelikult müstika, kuidas me lõpuks ikkagi sellise kaaslase leiame, kes just meie veidrustega sobib. Kuidas teil suhtes kiiksud klapivad?
Minu kiiks on see, et numbrid peavad olema paaris või siis 0 või viiega lõppev. See paistab välja just autoraadio helitugevust reguleerides. Võib olla 10,12,14,15,aga mitte 9,11,13 jne. Kui number vale, siis jääb kohe sees kriipima. Abikaasa märkas mu kiiksu alles aastake tagasi ja me oleme koos olnud 16 aastat :D
VastaKustutaKuigi ma ei ole suur korraarmastaja, siis paar kiiksu on veel. Noad peavad hoidikus olema kindlas järjekorras ja terad ühele poole. Taldrikud nõudepesurestil peavad olema suuruse järjekorras ja üht pidi.
Mul on rahakotis kõik rahatähed õigetpidi (näod samas suunas) ja suuruse järgi reas (väiksemast suuremani).
KustutaAppi, mina ka ei kannata, kui hambapastatuubi keskelt pigistatakse. Õnneks selle lahendus on lihtne - meil on kaks hambapastat, kuna mina eelistan ökomat varianti :)
VastaKustutaMu kaaslasel on jällegi kiiks, et kui ta näiteks paneb mingi eseme laua peale, siis millegipärast ei saa ta enamuse ajast seda panna otse lauale, vaid millegi peale (näites tass läheb lõikelaua peale või telefon läheb MINU TELEFONI PEALE?????). Minule just meeldib, kui asjad ei ole virnas, sest väga tülikas on mingi kuhja alt seda asja võtta, mis sul vaja läheb.
:DDD
Kustutaeksiga sobisime hästi - ta lihtsalt ei viitsinud midagi öelda :D ehk et olid asjad, mis teda minu puhul häirisid, aga ta ei viitsinud öelda ja need asjad, mis mind tema juures häirisid ja mida ma välja tõin, nende osas oli ka vait, kuulas ära ja tegi sama moodi edasi :D
VastaKustutaSelles suhtes hästi mõnus kooslus, et isegi kui ma hädaldasin ja ohkasin kui sama asja sajandat korda meelde tuletasin talle, siis tüli ei saanud neist kunagi tekkida, sest aind ühepoolselt ju ei kakle :D
Praeguse elukaaslasega on keerulisem, mina olen harjunud, et öelda ikka võib kui midagi häirib (mitte tänitada, vaid et kuule ole hea ja palun ära nii tee jne), aga ta on iseloomult väga uhke, ehk et ei kannata kui keegi midagi ütleb, seega selliseid mõttetuid tülisid tekib päris tihti.
Mul tekkis küsimus, miks te üldse lahku läksite? Mulle tundub nagu ideaalne mees! :D
Kustutaeks ma vahest mõtlen sama :D aga no läks paraku nii :/
KustutaSelline see elu juba kord on.
KustutaKorral ja korral on vahe ;) Mu elukaaslane leiab, et kord on see, kui kõik asjad on kuhugi ära pandud ning tolmu pole - vahet pole kuhu või millega kokku. Ehk puhas peab olema, kord pole oluline. Minul pole midagi selle vastu, kui asjad on kapist väljas hunnikus (kui see hunnik on õiges kohas ning pole liiga suur) ning mõningane tolmukord, aga kui on nuga lusikatega koos või käärid vales sahtlis, siis on jama. Ehk puhtus pole oluline, aga kord ja süsteem peab olema.
VastaKustutaMinust räägid! ��
KustutaLoen siin ja mõtlen praegu, et ma olen täitsa Monk ikka. Elukaaslane selline "lohakavõitu" minu silmis, aga mul vist liiga palju kiikse. Kerge ei ole, aga kui oleme ikka pea 20 aastat koos olnud ja 2 last (ei, ma ei ole veel 40), siis nagu harjub ära...
Oi ma naersin sokiloo üle. Nii hea. Mul õele käis kunagi pinda et ma hambapastat suvalisest kohast pigistasin, soovitas, et peaksin kursustele minema kuidas tuubist pastat pigistada. Noh ausalt ma polnud tähelegi pannud seda, aga kui siis hakkasin vaatama ja vist muutsin oma käitumist. Elukaaslasega oli alguses see, et mulle ei meeldi ärgata mustad nõud kraanikausis ootamas, küürisin iga õhtu kuni lõpuks lõin käega. Paar korda viskasin ninale aga 3 aastat hiljem ja enam ei tõuse selle pärast mu vererõhk. Ma arvan et asju mis mind häirivad on rohkem, aga see on ilmselt see mis teda minu puhul häirib 🙄
VastaKustutaMul on ka aja jooksul kiikse vähemaks läinud ja vähemad asjad häirima hakanud.
Kustutaoooommmm... ma ei hakka ennast puruks naerma õudusest praegu.... ommmmm......
VastaKustutasest meie peres on alati midagi väikest, millest saab tüli üles kiskuda. Ühe asja parandad/muudad, siis tuleb kohe järgmine või vana uue nüansiga tagasi.
Igas peres on :D
KustutaHambapastamurele juba anti soovitus. Meie perel on sama. Mul on 4 erinevat tuubi ja see üks spetsiifiliselt minu oma on tõstetud natuke ebamugavamalt, keegi ei viitsi seda võtta :) teisi las pigistavad...:)
VastaKustutaMind häirib lihtsalt see fakt, et ma NÄEN seda valesti pigistatud hambapastatuubi. Mul pole vahet, kas kasutan sama või mõnd muud, aga seni, kuni see "valesti" pigistatud tuub nähtaval on, häiriks see mind ikka edasi.
KustutaHäirib kui jalanõud on üksteise peal alati peavad kõrvuti olema. Müügikuulutustes ja ka poes kui vaja pilti teha jalanõudest ja üks toetub teisele lähen kaarega mööda ja ei ostaks ka siis kui on viimane paar poes ja hädasti vaja
VastaKustuta:D
KustutaOi, mõnus teema =)
VastaKustutaKitsast ruumist ja teravatest nurkadest. Kui praegusest olukorrast rääkida, sunnitud kodusolemisest, siis meil mehega on see suur eelis, et alates 6 aasta tagusest kolimisest praegusesse koju olemegi ainult niimoodi elanud, päevast päeva kahekesi koos, v.a. tema komandeeringud. Nii et ses osas pole Viirus meie jaoks miskit muutnud. Ja noh, siis on meil see truck camper, eks ole, ja no NII väikese pinna peal ei saa kumbki endale teravaid nurki lubada, muidu veri muudkui lendaks =)
Teine eelis on, et hakkasime kokku elama ca viiekümnestena, suht väljakujunenud isiksustena, mistap mõlemale oli selge, et teisel ON kiiksud, nendega tuleb kas leppida või siis kooselumõte üldse ära jätta. Ja meil on mõlemal see omadus, et kumbki ei tee suurt numbrit, kui teine kenasti ja rahulikult teatab, et palun ära nii tee, see käib mulle närvidele. Ega neid asju küll palju pole, mis häirivad, aga teinekord tuleb ette.
Hambapastast. Mees töötleb tuube ideaalselt, ei pigista keskelt ega midagi. Ainuke asi, et tema meelest on tuub tühi, kui minu meelest on seal veel küllalt kraami. Lahendan asja nii, et panen käeulatusse uue tuubi, „tühja“ aga tõstan oma kehahooldusvahendite korvikesse vannitoas, et lõpp ära kasutada.
Aga paaritu arvu kanamunade probleem saab meil hõlpsasti lahendatud. „Kolmanda“ muna jaoks on meil koer!
Mida vanemaks saada, seda lihtsam vist üldse elu on. Mul endal läheb küll kogu aeg kuidagi lihtsamaks. Oidu tuleb juurde ja palju rahulikum olen kui nooremana. Ainult peegelpilt võiks siledam püsida :D
Kustuta.. ja pahupidi pööratud sokkide probleem oli väga lõbustav lugemine =)
VastaKustutaPesupesemise teemal veel niipalju, et mu mees kutsub oma pesukorvi (meil on need eraldi) The Magic Basket. Räägib kõigile, kes kuulata tahavad, et kujutage ette, iganädalaselt sünnib ime, tema paneb musta pesu korvi, ja leiab selle hiljem puhtana riidepuudelt ja garderoobiriiulitelt ja sahtlitest. Magic! =)
Meil on samuti see Magic Basket. Kusjuures veel nii magic, et isegi need asjad, mis mööda elamist põrandale jätta, ilmuvad hiljem pestuna ja kokkuvoldituna kappi... :)
KustutaFun teema! Ma åldiselt ei viitsi blogides kommenteerida, aga sinu oma kohe kisub kaasa rääkima. Sain just elukaaslasele oma naerupahvaku järel teie sokielu tõlkida.
VastaKustutaMeil on ka mõned kiiksud ja aeg-ajalt ise avastan, et oot, see või too asi, mida ma teen või mõtlen, on vist ka teiste jaoks imelik. Nt mind väga häirib, kui pesumasinal või kuivatil pärast kasutamise lõppemist tuled vilguvad - tähendab, elukaaslane pole neid välja lülitanud. Samuti see, kui inimesed vetsupoti kaant enne vee tõmbamist ei sulge. Jälk. Või kui kooki, pitsat või juustukera ei lõigata sektoritena vaid risti rästi. Samas ei ole me kumbki õnneks sellised "igal asjal oma koht" nagu mu ema. Lihtsalt, kui segadus üle viskab, siis teeme midagi. Näiteks just pesime lambist üle kahe aasta aknaid. Läkski veidi valgemaks :) Mu elukaaslane aga kiiksutab omamoodi. Nt õues plaaditud teel käies ei astu kunagi plaadi servale vaid ikka ruudu sisse. Ma poleks seda märganudki, kui ta ise poleks sellest rääkinud. Mina jälle ei taha raudrööbastele astuda, kuigi ma tean, et need ei ole elektrivoolu all.
Ma tahtsin su kommentaari lugedes juba kirjutada, et appi, sa oled mina! Aga siis jõudsin selle kohani, kus teil ei ole igal asjal oma koht ja noh, mul on :D Aga sinnani olin täitsa mina! Kunagi teismelisena oli mul see kiiks, et plaatide vahekohtade peale ei astu, aga see läks täitsa ise üle lõpuks.
KustutaMa olen plaatteel käies töötanud välja rütmi, et plaadile-vahekohale, plaadile-vahekohale. või oli see nüüd plaadile-plaadile-vahekohale, kui ma käin, siis ma tean, kuidas õigesti on.
KustutaMa mäletan enda plaatide-vahekohtade-kiiksu ajast, et mõnes kohas on plaadid sellise kuju või laiusega, et ei saagi nagu normaalselt astuda! Ja nii ka ei saa tippida, et teised aru saaks, et sul mingi vahekoha kiiks on, ikka salaja peab asja ära ajama. Ja mõnel plaadil on pragu sees, mis vähemalt minu jaoks luges kah vahekohana.
KustutaMind ka kunagi ei häirinud vetsupoti kaane olek, aga siis kuskilt lugesin, et kui kaant enne vee tõmbamist peale ei pane, siis kõik need bakterid lendavad laiali seal ja satuvad näiteks hambaharja peale. Pärast seda olen kogu aeg kaant all hoidnud.
KustutaMe lugesime vist sama asja, sest mul on ka peale selle teadasaamist tunne, et kui kaant kinni ei pane, on terve vannituba (pluss ma ise) mingi kahtlase asjaga kaetud.
KustutaIssand, tundun juba imelik aga mul tõesti pole ühtegi sellist ocd tunnust või kiiksu. Tõesti ei häiri ümberkeetatud sokid, plaatide vahekohtade peal kõndimine, väike segadus köögis, puru laual, vetsupoti kaane olek, hambapasta tuubid. Võib olla et ei viitsi lihtsalt. Õnneks. Seda muna teemat üldse ei tabanud, mis paaritud ja paaris munad, kõrgem tase üldse. Pole elu sees sellist asja taibanud märgata. Täitsa huvitav lugemine oli.
VastaKustutaSul veab!
KustutaKusjuures, tahtsin lisada selle sokiteema juurde kui 2 teismelise poisi emana et mõistlik igale oma värvi sokid osta, lihtsustab sorteerimist, siis veel et musta soki õigetpidi keeramine tundub mõnedele vastik tegevus seega puhast sokki on palju meeldivam õigetpidi keerata ja selle võib igatpidi meesterahva tegevuseks jätta edaspidi oma sahtlis. Ei pea ogaraks minema selle sokimajandusega, eks alguses võib vastuseis ja pirin olla aga keseeviitsib aastaid teiste sokke õigetpidi keerata peale pesu. Sama kehtib valgete t-särkide puhul.
VastaKustutaMe eelistame mõlemad kindlat tüüpi sokke ja Matt'il on valgeid täpselt ühesuguseid oma 10 paari ja tumedaid täpselt ühesuguseid samuti kuskil 10, nii et vähemalt selle peale ei lähe aega, et sokile paarilist otsida. Minu sokid ei ole isegi heledad ja tumedad, vaid kõik mustad ja täpselt samast sordist, nii et neid on veel lihtsam organiseerida. Mõned paarid on tegelikult heledaid ja värvilisi ka, aga neid kannan ma harva.
KustutaPraegu arvutit lahti tehes tuli meelde, et mul peavad tegumireal olema programmid õiges järjekorras: meiliklient, üks brauser, teine brauser, tõlkeabiprogramm, failihaldur, kolmas brauser - ja kui on veel mingeid dokumente vaja lahti teha, siis riburada ka need.
VastaKustutaJa ühe konkreetse brauseri aknas peavad sakid õiges järjekorras olema: linguee, google'i saidipõhine otsing, dokumendid v andmebaasid, kust ma taustainfot vaatan (näiteks Eesti seadused), nende sabas tavaline Google'i otsing.
Mul on see kiiks, et panen arvutis ja telefonis vähemalt korra päevas kõik programmid kinni. Koristan, noh!
KustutaSelle külmkappi jäetud tilkade pärast olen mina ka imestanud ja minestanud. Just hiljuti jõllitasin vist viis minutit oliivipurki, kus oli 1 (loe: üks) oliiv sees.
VastaKustutaJu ei mahtunud see viimane :D
KustutaAhjaa, üks oluline erinevus - toitu peab sööma õigete nõudega! St ma võin salatit väga edukalt süüa karbist või otse kausist, aga kui juba kuskile omale eraldi tõsta, siis peab olema (lame) taldrik ja tuleb süüa kahvliga. Kartuliputru ka ei tohi lusikaga süüa (sest praad!), aga hommikupuder peab olema kausis (mitte taldrikul) :)
VastaKustutaOo jaa! Ja lusika suurus on ka oluline. Mina söön kindlaid asju (nt jogurt ja hommikupuder) väikese lusikaga, teisi suurega.
Kustutaja kohvi jaoks sobivad ainult kindlat sorti tassid ja tee jaoks ka. Teetassi serv peab õhuke olema, kohvitassi serv paksem, aga õigesti paks.
KustutaMul on tassidega ainus tingimus, et mõnus peab olema sangast kinni hoida. Mõni tass on kohe eriti ebamugav hoida, kodus mul selliseid õnneks ei ole.
KustutaMeil on ka see sokiteema, et tõmbab jalast tagurpidi ja siis nad jäävad nõmedalt, et ma pean pessu pannes neid õigeks sikutama. See ajab mind tegelikult täiega kettasse, sest miks ma pean tema musti sokke näppima?! :D :D
VastaKustutaSamuti jätab ta tühjad pakendid külmkappi või siis naaaatukene cocat pudeli põhja, a la viimane lonks vaja tagasi panna..no miks? :D
Mina olen see, kes alati tahab vana asja ära kasutada ja siis uue võtta, hambapasta või mis iganes, tema aga kakub jälle uue lahti või siis võtab uue kui vanas tuubis veel on täitsa rohkelt pastat sees. No ja see viib ju raiskamisena kui koguaeg avad aina uusi pakendeid vms. Arghh. Tegelt pole ju midagi hullu ja eks ma püüangi mitte iniseda, aga vahel ei õnnestu :D
Jaa, see teema on meil ka, et sokid jäävad mingiks ümaraks pambuks ja mina pean neid siis sirgeks tõmbama enne pessupanekut. Nii ebameeldiv!
KustutaMa nende kiiksude osas olen järeleandlik ja mind praegu enda kaaslase puhul ei häiri mitte miski. Oleme koos olnud kaks aastat ja pärit on ta väga teistsugusest kultuuriruumist. Mind on üldse suhteliselt raske mingite harjumustega närvi ajada. Aga paari asja ma olen täheldanud mis mind pigem siis kas naerma ajavad. Üks on nõude pesemine, meil hetkel ei ole nõudepesumasinat ja see on alati nii naljakas kui mees peseb siis ta alguses kuidagi nagu loputab nõud veega üle kergelt, siis paneb nõudepesuvahendit peale ja veidike vist nühib ka neid ja siis paneb eraldi kõrvale seisma kui kõik on siis vahendiga koos. Seejärel ta peseb need siis korralikult puhtaks. Ma ise pesen nagu kohe ühe nõu puhtaks, et võtan kätte ja pesengi ära ja panen kuivama. Teine asi on see, et mulle meeldib panna riided masinast ise kuivama, sest ma tahan teha seda õigesti ehk siis raputada korralikult ja ilustu eraldi panna kuivama, aga ükskord mees pani lihtsalt nii kuidas juhtub ja käkru :D ja ma üldiselt ei viitsi öelda ka selliseid asju, ma parem ise teen ja nagu meeldibki teha. Aga muus osas ei ole pretensioone, oleme saanud teineteise kiiksudega hästi hakkama. Ma ei tea kas minu puhul on midagi mis teda häirib, siiani pole ta midagi öelnud. Ta vist ka suht siuke et ei lase ennast sellistest asjadest häirida.
VastaKustutaÜks mu siinne korterinaaber pesi täpselt samamoodi nagu sinu mees, ma ikka imestasin, et miks siis mitte juba ühe korraga puhtaks teha? Aga noh.
KustutaPesu peab sirgelt kuivama, jaa! Meil on küll kuivati, aga isegi sealt võtan ma asjad kohe välja kui valmis saavad, et ühtki üleliigset kortsu ei jõuaks sisse vajuda.