Õnneks on meil vett ja seepi. Ja pesumasin. Kuivati. Mööblipesur ka. Ma tõesti ei tea, kuidas vanasti lapsi kasvatati kui kõike käsitsi pidi tegema?
Mina oma lapsepõlvest näiteks ei mäleta, et oleksin üleni lompi kukkunud, Oscaril on seda ainuüksi selle aasta jooksul vähemalt neli korda ette tulnud. Viimane kord lendas nii, et käis isegi nägupidi sees ära. Lihtsalt nii hea suur lomp oli pargis, et sealt tuli võimalikult suure hooga läbi joosta (ja nii kakskümmend korda järjest), kuni ühel korral keset kõige sügavamat kohta komistas ja... karsumm.
Riided olid aluspesuni läbimärjad ja porised. Küsisin ema käest, et mis vanasti oleks saanud? Minu lapsepõlves seisis vannitoas Nõukogude Liidu leiutis pesumasin "Riga", mis ei teinud peale vee ringiliigutamise mitte midagi. Sooja vett kraanist enamasti ei tulnud (kortermaja rõõmud), seda keedeti pliidil suure potiga ja valati siis masinasse. Kuivatamine käis kas rulle vändates või lausa käsitsi (sest käsitsi ei olnud eriti palju rohkem vaeva kui selle raske vända ringiajamisega) ja loputati üldse vannis. Täispikk tööpäev, et hilbud puhtaks saada.
Ema ütles, et nädala sees ei saanudki pesta, järgmiseks hommikuks ei oleks ära kuivanud...
Oscar on üleüldse suur veesõber. Ükspäev tegin süüa ja mõtlesin juba mõnda aega, et huvitav, millega laps tegeleb, et ta nii vaikselt on? Selgus, et oli avastanud, kuidas kraanist purskkaev teha ja selleks ajaks kui mina kohale jõudsin, voolas vesi mööda seinu alla ja vaip ujus uksele vastu. Aga tal endal oli nii lõbus!
-
Eelmise teema jätkuks tahtsin mainida, et juba järgmisel hommikul tuli mul mõte Oscar külalistetuppa ümber kolida, sest esiteks on seal voodi, mida praegusel koroonaajal nagunii keegi ei kasuta ja teiseks on tuba ise suurem. Ossu sai omal ajal kõige pisema toa, sest ta alles sündis ja palju ruumi ei vajanud. Nüüdseks on temast saanud meie pere kõige asjaderohkem liige, kelle autosid, klotse ja liumägesid võib maja igast ruumist leida. Osaliselt sellepärast, et ta lihtsalt mängib seal, kus meiegi parasjagu oleme (ja me tavaliselt ei ole tema toas), aga ka seetõttu, et tema enda tuppa lihtsalt ei mahu kõik ära. Külalistetuba on aga päris mitu ruutmeetrit suurem.
Esialgu lükkasin voodi seina äärde nurka, et põrandapinda juurde saada. Ossu arvas, et on hea plaan ja proovis kohe järele, kas mahub ära. Mahtus ja natuke jäi ruumi üle ka:
Aga väärtuslik põrandapind oli endiselt voodi all peidus ja kui ma Ossu toast riiuli ja kummuti kah seina äärde lohistasin, oli selge, et voodilahmakas peab siiski väiksemasse tuppa ümber kolima ja selle üle, kus või mille peal laps magama hakkab, tuleb lihtsalt hiljem pead murda. Võrevoodi otsustasin lahti võtta ja eest ära panna.
Matt oli just ühest pikast vahetusest tulnud ja teisega alustamas ning ütles, et kui mul on vaja tingimata kohe kolima hakata, siis andku minna, aga tal ei ole aega aidata. Ja mul muidugi oli kohe vaja. Aga kui ma peatsit voodi küljest lahti ei saanud ja garaažist haamri tõin, ohverdas siiski armulikult oma ainsa vaba pooltunni ja aitas need osad ära teha, millega ma omapäi hätta oleks jäänud.
Edasi läks juba kui lepase reega. Või noh, kuniks selle hetkeni, mil hakkasin Ossu vanas toas seinale kleebitud peegleid maha võtma. Need olid kinnitatud kahepoolse teibiga ja mina eeldasin, et see on peaaegu nagu näts - aja aga näpud taha ja tõmba. Eksisin. Need tuli maha SAAGIDA, saate aru! Ma otsisin terve interneti läbi ja selgus, ei saagi teisiti. Kui peeglid maas, pidin natuke pahteldama ja kui ma juba sellega ametis olin, pahteldasin mõlemas toas ka need augud üle, kus varem mingi pilt oli rippunud ja see viis omakorda selleni, et värvisin järgmisel päeval mõlemad toad maast laeni üle.
Doominoefekt. Ma olen põhjalik, noh.
Muide - madratsisaaga jätkuks - külaliste voodile sai mõned kuud tagasi uus madrats ostetud ja seda kattemadratsit, mis kunagi vana peale sai soetatud, ei olnud enam vaja. Arutasime toona, et kas maha müüa või alles jätta ja esialgu siis jäi. Nüüd kolimise käigus oli see pooleksmurtult põrandal maas ja avastasin end uuesti kaalumast, mida sellega ette võtta kui korraga turgatas, et oot, äkki saaks sellest Ossule uue ajutise aseme?
Toimib ideaalselt! Suurus on täpselt paras, mõnusalt pehme ka. Vabalt ajab asja ära, kuniks IKEA hakkab jälle saarele mööblit transportima.
Oscar ise on uue toaga väga rahul ja ruumi on tõesti oluliselt rohkem, nii et igati edukas vahetuskaup. Suures tegutsemistuhinas polnud mul mahti "enne" pilte teha, peate lihtsalt lõpptulemusega leppima ja uskuma, et sai parem.
Olles nüüd ise "tükk vanainimest", kel "ütele poole minek", ma jätkuvalt imetlen ja vaimustun su ettevõtlikkusest, võhmast ja püsivusest. Eh, olid ajad, olid majad ... kui ka mina sedasi mööbeldasin, asju korteris ringi tõstsin (ja ei mingeid vabu tube!). Noh, remondini ma päris ei jõudnud, aga akudrelliga voodi või söögilaud kinni kruvida oli kukepea, võrreldes sellest veel paarikümne aasta taguse ajaga, kus me koos isaga emale sektsioonkappi kokku panime ja kõik need lugematud kruvid tuli käsitsi kinni keerata. Ei mingeid drelle ega spetsvõtmeid, nagu tänapäeval on. Ja pintseldada mulle meeldis - andke aga värvipott ja pintsel kätte ja - läheb. Misjuures tuleks meenutada Muumipapa tarkusetera: Hoidu kõike punaseks värvimast lihtsalt selle pärast, et värvi jäi üle XD
VastaKustutaJaksu, jaksu ja veelkord jaksu sulle!
P.S. Lombid on toredad, seda mäletan ka lapsepõlvest. Eriti tore oli esimene jääkirme lompidel, kõik tuli saapakanna all puruks taguda :)
Kusjuures värvimine on selles mõttes kõvasti lihtsamaks läinud, et tänapäeval on ju rullid! Ääred ja peenemad kohad tuleb küll pintsliga teha, aga muidu käib kõik rulliga siuh ja siuh kiiresti. Ja värvid on nii heaks läinud. Meil oli majas kaks halli nö "aktsentseina", mille lasime muude seintega sama tooni värvida ja vaatasin imestusega, kuidas maalrid tegutsesid ja kuidas esimese tõmbega oli juba hall täiesti kadunud. Mina oma lapsepõlvest mäletan seda ka, et värvid haisesid tugevalt, tänapäeval pole peaaegu tundagi (ma hoidsin muidugi aknaid ka lahti).
KustutaTänud jääkirmega lompe meelde tuletamast! Need olid minu lemmikud ka, eriti sellised, kus sai kevadel peal seista ja vaikse pragina saatel jälgida, kuidas vesi pragude vahelt välja hakkas tulema. Aga sellist jooksuga läbisumamist nagu Oscar igal võimalikul juhul teeb, ma üldse ei mäleta, ma olin vist natuke rahulikum laps. Meil tekivad maja taga olevasse parki hästi suured ja sügavad lombid kui vihma on sadanud, Oscar ei suuda neile kuidagi vastu panna.
üks meie vanemate ja vanavanemate aja nõks oli kindlasti see, et... lastele oligi vähem lubatud. just ses mõttes, et kui sina saad endale ja oma lapsele lubada sellist... äpardust, et läheb vaja vett, seepi, pesumasinat, mööblipesurit (appi, misasi isegi on mööblipesur?) ja kuivatit, siis meie emad ei saanud lubada ja seega lihtsalt oligi palju rohkem selliseid reegleid, et "marjadega diivani peale ei lähe!" (või üldse, süüakse söögiajal köögis laua taga ja mitte kuskil mujal). sama lugu nende lompidega, enamasti lihtsalt oligi keelatud lompi astuda või poris mängida vms, või siis käisid sinna juurde ranged piirangud, et millistes riietes seda võib ja millistes kohe kindlasti mitte. olid õueriided ja koduriided ja kooliriided ja linnariided ja ikka üsna väiksest peale pidi laps ise suutma vaadata ja vastutada, et mõned neist puhtamad püsiks kui teised. muuhulgas tuli ka üsna varajases eas õppida lompidele vastu panema :) (mul on isiklik üsna traumaatiline mälestus ühest korrast algklassides, kui teel kooli ja loomulikult KOOLIRIIETES otsustasin ühe lombi sügavust proovida, sest kummikud olid jalas. lomp osutus aga sügavaks auguks, kuhu enamvähem kaelani sisse sumatasin. oi, sellest tuli jama! ma ei julge enamvähem siiamaani ühegi lombi ligi minna. ma olen 41-aastane.)
VastaKustutaühesõnaga, mis ma tahan öelda, et kui lastekasvatus oli tollal rangem, siis seda mitte ainult puhtast kiusust, vaid vähemalt osaliselt ka väga pragmaatilistel põhjustel.
Ahaa, mööblipesur? See on selline masin, mille otsik pritsib vett (millesse on segatud pesuvahend) ja sama otsiku teine osa imeb vee ära. Harjased on ka, niiet lihtsalt tõmbad selle otsikuga ja peseb puhtaks. Ma käin korra aastas diivanid ja tugitoolid üle, ikka päris must vesi tuleb välja.
KustutaVaibapesurid on siin ka väga populaarsed, neid saab igast toidupoest ja ehituspoest laenutada paari päeva kaupa. Põhimõte on sama, aga see "otsik", mis mööda maad sõidab, on selline laptopi suurune. Siin on kasutatakse põrandakattena tihtipeale vaipa, mis on liistude all kinni, paljudes majades on vaipkate terves majas, meil on näiteks ainult magamistubades. Ja meil on helebeeži vaipkattega trepp ka, see läheb kord aastas puhastades täitsa uut värvi kohe :D
Guugelda "carpet and upholstery cleaner" (need on siis peamiselt mööbli jaoks, lihtsalt väiksema vaibapinna pealt saab ka plekid maha pesta kui vaja, "carpet cleaner" on ainult vaipade jaoks ja see on tavaliselt ikka mürakas masinatükk).
Ja seda tahtsin ka öelda, et sul on õigus, et kasvatus pidigi vanasti rangem olema, sest lõhutud riideid polnud lihtne asendada ja määritud riideid pesti kord nädalas ja see pesemine oli omajagu raske töö. Ma tegelikult ei mäleta, et mul üldse mingi suurem tung oleks olnud nii maruliselt lompe rünnata nagu Oscar seda teeb, aga siin mängib võib-olla rolli ka sooline erinevus.
KustutaAga kodumasinaid armastan ma küll palavalt! Kuna mulle meeldib küpsetada ja kokata, juhtub vahel, et nõudepesumasin käib lausa mitu korda päevas ja iga kord seda tööle pannes mõtlen, et kui seda ei oleks, ei viitsiks ma küll midagi teha, sest ma vihkan nõude pesemist :D
Mind paneb imestama, et Eestis ei ole kuivatid veel väga levinud, aga Eestis on elekter palju kallim kui siin ja kodud on ka tavaliselt väiksemad. Siin on kuivati täpselt sama levinud kui pesumasin, et kui üks juba on, on kindlasti teine ka. Lastega peres asendamatu mu meelest. Kuigi nagu iga asjaga - eks saaks ilma kah hakkama kui vaja oleks, aga elu teeb kõvasti lihtsamaks kui masinad kogu töö ära teevad.
Meil oli lastega autos reegel: "Autos EI SÖÖDA", sest auto oli minu vastutusala ja mina lihtsalt ei viitsinud tagaismele sattunud puru või plöga harida. Nõuka aja jäänukina meenus, et kõige tõhusam vahend on keelamine. Näljase vingumise peale vastasin, et inimene peab ilma söömata vastu nädal aega, mis teil see paar tundi ära ei ole. Miinuseks muidugi asjaolu, et ise pidi salamisi kohvi (kui juhi ärkvelpüsimise olulise komponendi) kõrvale kroissanti näkitsema :P Suurte lastega olukord muutus, nad pidid lihtsalt ise auto koristama, mis tõi kaasa oluliselt puhtamad söögikombed ehkki õnnetusi muidugi juhtus.
KustutaKusjuures mul on sama reegel, sest autot on minu meelest ekstratüütu puhastada. Lisaks ei ole meil nii pikki sõite, et nälga jõuaks surra. Loetud korrad on juhtunud, et oleme kuskil matkamas käinud ning tagasiteel kohvi ja croissanti Starbucksist ostnud, sel juhul on küll Oscar kah oma saia saanud autos ära süüa (ja hiljem olen muidugi ennast kirunud seda pudi koristades).
KustutaMul olid väikelapse eas kõik küljed mustad, st riietel, sest niipea kui käed mustaks läksid, pühkisin neid vastu külgi. Sain vanaema käest pahandada, lõpuks õmbles ta mulle terve nädala jagu põllesid, millel olid KÜLJEtükid - riided jäid puhtaks. Nüüd kui näen, et kellegi käed käivad mööda külgi või vahel märkan kuidas inimesed puhastavad näppe toolikattesse!!! Hoian keele hammaste taga, ent sees keerab. Täielik puhtusefriik, ei armasta plekke.
VastaKustutaTeine teema on mul jalanõudega...kord astusin uhiuute sandaalidega kogemata porilompi, pealispind oli kuivanud , ent selle all olev plöga mitte ja vajusin jalga pidi sisse, rikkudes uhiuue sandaali. Veneajal ei olnud ju ilusaid asju saada ja need ei läinudki enam puhtaks. Vanaema kurjustas, mina olin pisarateni õnnetu. Ei tea, kas see kogemus, ent oma jalanõusid hoian hoolikalt, viksin ja puhastan, hoian karpides ja lasen puhata. Oma laste puhul - püüan neid suunata ja elan oma hinges hoolimatust üle. Tagasimõeldes, kui palju on pisikesi asju, mis mõjutavad läbivalt elu ja harjumusi.
Nõustun, et praegusel ajal on palju ohutum kasvada, sest puhastusvahendid ja -masinad on olemas ning plekke justkui ei jää - ei asjadele ega hinge.
Mina olen ka puhtuse- (ja korra ja organiseerimise) friik ja lubada Oscaril mustaks saada on iga kord minu jaoks eneseületus :D Muudkui korrutan endale, et mis sellest ikka, viskame riided pessu ja lapse vanni, las tal olla lõbus. Aga nii raskelt tuleb see minu jaoks!
KustutaÄkki oli vanasti ka vähem heleda kattega pehmet mööblit?
VastaKustutaAga ennast määrisid lapsed ka vanasti. Ma mäletan, et esimeses klassis tuli mul kahe klassiõega pähe hea mõte Snelli tiigi äärest mööda Toompea nõlva üles ronida sinnamaani, kuhu veel ronida sai (st kuni müür ette tuli). Mööda porist nõlva. Kui enam edasi ei saanud, läksime Patkuli trepist vaateplatvormile, seal oli väike purskkaev, kus me üritasime end mudast puhtaks pesta, aga noh, arvestades, et mul oli kasukas seljas, ei olnud see vist väga resultatiivne. Ma ei mäletagi, kas sellest kasukast veel kuidagi asja sai.
Selle peale ma ei tulnudki, tõesti oli pehmemööbel pigem tume ja tihtipeale ka mustriline, nii et sealt ei olekski midagi välja paistnud. Vanasti muidugi ei saanud keset südatalve värskeid vaarikaid ka ja suvel söödi neid põõsa kõrval, mitte elutoas.
Kustuta