01 juuli, 2021

Kuidas ettevõtjaks hakata või siis niisama kerjata

Lugesin ühest blogist abivajaja kirja stiilis: "Võtsime kunagi kergekäeliselt erinevaid laenusid, need on nüüd hapuks läinud ja oleks abi vaja, et ära maksta. Sul on mitu tuhat jälgijat, äkki saavad nemad annetada? Kirjutasin ühele teisele populaarsele blogijale ka, aga tundub, et tal on muid tegemisi.". 

Ühtlasi mainis, et tal on kolm imearmast last (abivajajate lapsed ongi alati eranditult "imearmsad") ja et ta elab oma frustratsiooni just nende peale välja ja sellepärast olekski vaja, et keegi maja korda teeks ja laenud ära maksaks. Siis ei frustreeruks nii palju. Psühholoogi juurde neid ei vii, sest ei taha kuulda, kuidas vanemad ise oma laste psüühika pekki on keeranud, aga süda murdub kui neid nutmas näeb.

Konkreetselt ütlebki otse välja, et väärkohtleb oma lapsi ja abi neile ei otsi, sest muidu veel öeldakse, et oled ise süüdi. Parem väärkohtleb neid edasi, kuniks võõrad raha saadavad. 

Lühidalt kokku võttes: maja oleks vaja korda teha, aga ametlikke toetusi ei saa küsida, sest kontod on arestitud (võlausaldaja saab veel miskit oma rahast tagasi nii). Ja seejärel saaks nullist alustada, sest on plaan hakata ettevõtjaks (ettevõtjaks olemine on teatavasti selline hästi tulus asi, et muudkui teed aga oma firma ja lükkad labidaga raha kokku). Fakt, et siiamaani on lõputult valesid valikuid tehtud, üle oma võimete elatud, peresuhted ära rikutud nii mehe kui lastega, on lihtsalt ajutine asi. Edasi läheks kõik muudkui ülesmäge kui ainult keegi need vanad võlad ära maksaks ja maja korda teeks. 


Küsida võib muidugi ikka, sest igaüks annetab sinna, kuhu vajalikuks peab. Hiljuti sai üks perebänd mõne nädalaga üle 40.000 euro* eest annetusi kui vana auto katki läks. Loomulikult ei hakatud tulemustest teatama enne kui juba kuu aega laekumisi selja taga oli (ja vajalik summa ammu mitmekordselt ületatud), aga sellist ärimeelt ma juba natuke tunnustan, sest kui raha ikka täitsa iseenesest sülle sajab, siis mis hea pärast sellele pidurit peaks tõmbama? 

Mu kõige "lemmikumad" on need, kes anonüümsena kuskile postitavad, et palgapäevani on kaks nädalat aega, aga rahakotti on jäänud viimased viis eurot, mille eest on vaja toita kolm (imearmast) last ja haige vanaema ning köögikappides pole mitte ühtki tera kuivaineid ega muud söödavat. Toidukotte ärge tooge ja raha kandke arvele, aitäh! Mitte ühtki pereliiget ega sõpra, kellelt näljaga abi paluda, sellistel inimestel ei ole, toidupangast elatakse valgusaastate kaugusel ja lisatöö pakkumise peale kukuvad käed küljest ära. 

Annetamine on minu meelest õigustatud sellises olukorras, kus inimesi on tabanud õnnetus. Kas on laps raskesti haige või perekond ootamatult kaotanud ühe vanematest - no midagi sellist. Jällegi, maitseasi, aga ma leian, et kellegi valesid valikuid ja kiirlaene ei pea võõrad kinni maksma ning sel juhul kui kurdetakse tühja kõhtu, peab siiski olema valmis leppima ka toidukotiga, mitte tingimata raha nõudma. Seda enam, et sellised minu jaoks kahtlased abipalved on tavaliselt suhteliselt hämara taustaga - ei avaldata nimesid ega seda, kuidas sellisesse olukorda jõuti. Lihtsalt käsi pikal, et visake pappi. Aga noh, igaühele oma! 

* See on kahe ja poole aasta keskmine palk Eestis. Täiskohaga rabamise eest. 

46 kommentaari:

  1. Anonüümne1/7/21 06:45

    Millest on tulnud selline ütlemine: lollidelt tulebki raha ära võtta?
    Olen sinu jutuga nõus ja annetan ainult haiguste puhul, eelkõige lastefondile ja vähiravifondile.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ühest küljest jah, et kui lähed õnge, siis tulebki see raha ära võtta. Teisest küljest on kahju, et kui "abipalve" on niimoodi kokku pandud, et empaatilisem inimene korjab sealt välja ainult selle "imearmsate laste" osa ja et annetus võiks neid päästa nutust ning ei märka, et "abivajaja" on ise selgesõnaliselt tunnistanud, et "kergekäeliselt võetud laenud" on hapuks läinud ja et ta ise saab ka aru, et elab oma negatiivseid tundeid laste peale välja ehk sulaselgelt teeb neile liiga. Ja noh, lastest on minul ka kahju, aga raha neid lapsi ei päästa, sest kuigi me kõik mõtleme, et "uuest nädalast/aastast hakkan tervislikumalt toituma või rohkem trenni tegema", siis laias laastus inimesed siiski ei muutu. Saab see maja korda ja laste peale karjumiseks leitakse lihtsalt uus põhjus.

      Aga jaa, lapsed ja vähiteema on minu jaoks ka need kaks kohta, kus ma hea meelega aitan. Laste puhul muidugi eeldusel kui abi vajab laps, mitte tema laenuorjuses vanem.

      Kustuta
  2. See koht, et ei taha lapsi psühholoogile viia, sest siis öeldakse, et ise oled nad pekki keeranud - toimetajat oleks sellel kirjal vaja olnud. Siis oleks see välja kukkund umbes nii: hea meelega viiksin lapsed psühholoogile ja läheks ise ka, et mingitki abi saada, aga aja saaksin alles kahe aasta pärast, nuuks. Ja tasulise eest pole millegagi maksta ja isegi kui oleks, siis saaks aja alles kuue kuni kümne kuu pärast.

    Lastekaitse ei võta selliselt perelt lapsi ära, küll aga saaksid nad pakkuda kiiret aega psühholoogile ja nõustajate (nii pere- kui võla-) juurde. Tollel blogijal on nii pere kui lastekaitse kontaktid, tema saaks nood omavahel kokku viia.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lastekaitse ei tee Eestis mitte midagi, seda ma kogesin omal ajal probleemsete lastega töötades. Last ei võeta perest ära isegi siis kui ainus vanem kainet päeva peaaegu ei näegi, aga kord kolme kuu jooksul siiski välja ilmub ja pisarsilmil lubab, et oma lapse eest hoolitseb. Lastekaitsjad ütlevad, et ega neid lapsi pole kuhugi panna, pigem olgu kodus. Ma alati muigan kui ajakirjandusest jookseb mingi suhteliselt leebe lasteteema läbi ja kommentaarides ähvardatakse, et "lastekaitse võtab neilt lapsed ära!" Ei võta.

      Psühholoogi teenuseid võib olla lihtsam saada sotsiaaltöötaja abiga, sest lisaks psühholoogidele on olemas ka vaimse tervise nõustajad ja igasugu muud asjapulgad, kelle juurde võib vajadusel kiiremini saada. Antud loos häiris mind väga, et ema on ise selgelt välja öelnud, et ei hakkagi lastele (ega endale) abi otsima, sest muidu veel öeldakse, et nad on ise oma laste psüühika ära rikkunud. Väga kurb. Psühholoogina võin ma küll seda öelda, et vaevalt keegi nüüd näpuga näitama hakkab, sest abi poleks sellest ju midagi. Samas see on kah tõsi, et kui lapsevanem end lapse peale välja valab, siis tõepoolest on abi pigem sellest, et tegeleda vanemaga, mitte lapsega, sest kui vanem saaks korda (või noh, paremaks), läheks lastel juba iseenesest lihtsamaks. Aga vanemad ei ole tihtipeale motiveeritud iseendaga tööd tegema, sest kes ikka tahaks tunnistada, et probleem on temas, lihtsam oleks näpuga kellegi teise, eriti laste, poole näidata.

      Mis mind veel antud loo juures häiris - ei olnud mainitud, et üldse mingit abi otsitaks või sotsiaaltöötajaga koostööd tehtaks. Igasuguseid abisüsteeme on olemas, vajadusel saab süüa, riideid, laagritoetust, sotsiaalpinna, nõustamisteenuseid vms. Kindlasti on sellisel perel vaja laenunõustamist ja enne kui ma üldse kaaluks (no mina nagunii ei kaalu) sellises olukorras annetamist, siis ma tahaks kõigepealt ka tõestust, et mõlemad vanemad täiskohaga tööl käivad, mitte ei istu töötutoetuse eest kodus, sest milleks rabada kui sissetulek võlgade katteks ära võetakse.

      Kustuta
  3. Anonüümne1/7/21 07:54

    Perekooli foorumis on selliseid palveid sageli. Kui inimesed pakuvad, et saadavad abivajaja lähimasse pakiautomaati kuivaineid ja muid toidukaupu, siis järsku on lapsed nii pirtsud sööjad, et ükski asi ei kõlba suhu panna.
    Ükskord oli jõulude eel kurb lugu, et lapsukestel pole jõulupuudki, et meeleolu luua. Kuna oli Tallinna pere, siis mina kutsusin seda naist enda töö juurde (haigla - hea juurdepääs ühistranspordiga kõikidest linnaosadest), et meile tuuakse mitmel päeval hoovi kuuski, rt valib välja ja ma ostan talle. Teised foorumlased pakkusid kuuseehteid tasuta. Aga ei, ainult raha oleks kõlvanud, lõpetas lihtsalt kirjutamise.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jõulude ajal tuleb neid näljaseid ja ilma kuuse/kinkidega üldse nagu seeni pärast vihma. Jõulud tabavad igal aastal kuidagi eriti ootamatult, justkui kunagi varem poleks detsebri lõpus jõule olnud. Aga eks see ole kõik vana hea manipulatsiooni peale üles ehitatud, inimesed on sel ajal ju härdamad ja avavad rahakotiraudu kõvasti meelsamini. Aga jah, mina olen ka tähele pannud, et kõik need "kolmandat päeva täiesti näljas" ja muud tegelased tahavad ikka AINULT raha.

      Lisaks kõigele muule leian ma, et igasuguses aitamises kehtib siiski läheduse reegel. Et kui oled hädas, siis esimese hooga tulevad appi pereliikmed ja lähemad sõbrad, järgmise hooga juba lähem kogukond nagu näiteks sotsiaaltöötaja või kirik (kui ollakse sellega seotud) ja niimoodi vaikselt edasi. Mitte, et kirjutad kuskile anonüümse nutulaulu oma kurvast olukorrast ja mainid, et "ma ei taha, et sugulased teaks, et mul halvasti on". Enamasti ei ole selle taga "ma ei taha, et teaks", vaid kuradima sugulased juba teavad mind ja olen igaühele terve hunniku juba ammu võlgu ja nad naeraks mu välja.

      Ainult suurte ja ootamatute asjade puhul on õigustatud avaliku üldsuse jaoks raha kogumine, näiteks nagu sellele väikesele beebile korjati hiigelsumma, et tema elu päästa. Paari miljonit ei suuda suguvõsa omal käel kokku panna, see on ju selge.

      Aga samas meenub aastatetagune Argo Aderi juhtum, kus ta ajakirjanduses nuttis, et poeg sattus Tais raskesse motikaõnnetusse ja vaja raha haiglaarvete ja sinnasõidu jaoks ning hiljem selgus sujuvalt, et kõik asjaosalised teadsid algusest peale, et poeg vabatahtlikult kaklusturniiril osales ja hoopis seal viga sai. Ader lubas küll annetajatele SOOVI KORRAL raha tagasi maksta, aga nii palju kui sellest ajakirjanduse veergudel kuulda oli, ei tegelenud selle osaga just ülemäära aktiivselt.

      Noh, eks nii see skeptitsism kasvabki. Ei usalda enam iga nutulaulu, mis kuskil ette jääb.

      Kustuta
  4. Anonüümne1/7/21 21:54

    Ma lugesin ka seda algset pöördumist ning mina oleks tahtnud selle peale soovitada, et äkki aitab nendest vanadest majadest (lagunenud põrandad, vundament soojustamata, jne) ja koliks lõpuks korterisse. Nii oleks mingigi võimalus võlgu tagasi maksta ja lastel paremad elamistingimused. Jah, kindlasti on ka maakohtades erinevaid üüripindu, aga vana maja renoveerimine läheb lõpuks kokku ikka väga kalliks ning aegamisi raha kogudes ja jupiti tehes on see võimalik minu meelest ainult siis, kui on võimalik see aeg mujal elada.

    Mis puudutab seda, et võiks siis kasvõi ehitusmaterjale annetada. Ma ei tea, arvestades hiljutist ehitusmaterjalide hinnatõusu, siis on see minu meelest päris suur soov. Suvaliste ülejääkidega ju maja päris ei ehita.

    Ja muidugi kogu see põllumajanduse pool ka veel. Olles ise aastaid küllaltki lähedalt põllumajandusega tegelevaid isikud kõrvalt jälginud, siis toob see minu hinnangul sisse ainult suurtootmise korral. Ehk siis, kui on võimalik korraga investeerida päris suur summa tehnikasse, taimedesse ja nende hooldusse. Kuidagi poolikult tehes jääb heal juhul võiduks ainult töörõõm. Potipõllumajandust on enda tarbeks tore teha ja saadusi korjata, aga hinnavõitu sealt küll jaekaubakettide omadega ei saa. St. kui see on üks põhjus, miks majast ei taha loobuda, et vähemalt saab toidugi lauale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul olid täpselt samad mõtted. Vana maja renoveerimine ei ole mingi säästulahendus ju ometigi. Pluss see, et "käin nüüd ettevõtluskoolitusel ja hakkan ettevõtjaks" - no päris nii lihtne see nüüd ka ei ole, et teen käbedalt mingi väikse kursuse läbi ja siis olengi ettevõtja valmis. Oma ettevõtte üles ehitamine tähendab vähemalt esimestel aastatel küll peamiselt raha sisse panemises, mitte selle välja võtmises ja arvestades, et juba ollakse paremale ja vasakule võlgu, siis võiks ehk alustuseks neile teistele ettevõtjatele nende saamata jäänud raha tagasi maksta veidi palgatööd rügades, kust vähemalt sissetulek garanteeritud on.

      Kustuta
    2. Mu hea sõbranna elab maakohas sellises lagunenud majas ja remondib seda jupiti. Mitte üks sent ei ole ta kunagi kellegi käest annetuseks küsinud. Laste peale ei karju. Saab küll, kui tahta.

      Kustuta
  5. Aamen. Algaja ettevõtjana on toitlustusäri (kohvik) kergemaid viise ebaõnnestumiseks.
    Heategevus on hea, aga näljasele tuleb mitte toidu asemel õng, vaid talle jõukohane õng anda. Muidu on pärast endal konks silmas ja lähedalolijatel ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja huvitav on see, et kõik küsivad ikka raha. Ei näe kuulutusi, et "mu kergekäeliselt võetud võlad" on hapuks läinud ja otsin võimalusi teenistuse suurendamiseks, et neile inimestele/asutustele tagasi maksta, kas kellelgi on tööd/lisatööd pakkuda?

      Ma arvan, et inimestel ei ole midagi aitamise kui sellise vastu, aga see ei ole kah päris aus, et keegi võttis muudkui laene, elas palju laiemalt kui oleks pidanud ja nüüd teised peavad oma teenitud rahaga need rumalused kinni maksma. Sest kust annetajatel see raha tuleb - ikka tööl käivad ja rabavad teenida. Ei kuku kellelegi iseenesest sülle.

      Kustuta
  6. Tuginedes kirja sõnastusele (mitte faktidele, sest neid mu käsutuses pole), on minu silmis tegemist mitte niivõrd abipalvega, kuivõrd väljapressimisega, lugejas süütunde äratamisega: kui ma raha/ehitusmaterjale ei saa, väärkohtlen oma lapsi edasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minule jäi ka väljapressimise tunne. Ja ei näinud seal ühtegi asja, mis viitaks, et inimene on ise olukorra lahendamise suunas midagi teinud, nt (lisa)tööd otsinud, kõik sotsiaalabi võimalused läbi kaalunud ja kasutusse võtnud jne. Lihtsalt andke raha!

      Kustuta
  7. Anonüümne1/7/21 23:59

    Ma natuke imestan, et see blogija antud abipalvega niimoodi kaasa läks, ei ole ju noor naiivitar enam. Ja kogu see lugu kokkuvõttes... ei kanna, noh. Hästi tubli ja tegus muidu aga oma vigadest ei õpi ja ei oska muud abi otsida kui võõrastele annetajatele loota? Peres kaks täiskasvanut. Kas pärast seda laste tervist kahjustavat maja oli tõesti ainus variant kolida taaskord täiesti elamiskõlbmatusse kohta, kus peab igal sammul lootma, et keegi keldrisse ei kuku? Jumal küll. Silmini võlgades olles võtta jälle üks suurt finantsi vajav projekt ette (maja, mis pealegi ei kuulu neile)? Jabur ju, kui on endal juba kogemus olemas kui kulukas see kõik on.

    Sellega meenus, kuidas investorina tuntud Kristi Saare aitas möödunud aasta lõpupoole koguda toetusi ühe kahe lapsega üksikema jaoks, kes oli lahkunud vägivaldsest suhtest ja kellele endine elukaaslane oli tekitanud suured võlad. Kristi aitas ka lepinguid läbi vaadata ja läbirääkimisi pidada - niimoodi aidati ta kõige hullemast välja ja see naine on ise ka väga tubli olnud. Sellist abistamist ma mõistan, antud keissi mitte.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lugesin ennist su kommentaari ja plaanisin tulla tagasi kirjutama, et ju see blogija sellepärast jagas, et tal on endal mingi lähem kokkupuude selle perekonnaga ja näeb laiemat pilti kui ainult see kiri, aga paraku meie näeme ju ikkagi ainult kirja ja saame oma arvamuse kujundada selle põhjal, mis seal on öeldud.

      Aga nüüd on Eveliis juba ise kommentaari jätnud ja laias laastus ütlebki sama.

      Kustuta
  8. Anonüümne2/7/21 07:41

    Perebändile teed küll liiga veidi. Nemad ütlesid kohe abipalumise videos, et koguvad annetusi 40 päeva ja otsustavad siis, kas ja millist perebussi on võimalik soetada. Lubasid kajastada raha laekumist igapäevaselt ja seda ka tehakse, muutes FBs pidevalt algpostitust. 40 päeva pole veel täis. See, et raha nii palju on laekunud, on ilmselt ootamatu kõigile osapooltele ja küllap siis tehakse vastavad otsused, kui aeg täis on. Ma ei kahtle, et nemad omale perebussi ostavad, mitte ei kuluta raha arutult. Ilmselt saavad parema lubada, kui lootsid. Ja ma ei imestaks, kui oma kogutud summaga veel kedagi teistki toetavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne2/7/21 09:38

      Täpselt, perebänd ei ole seda raha n-ö salaja korjanud vaid kõike kajastatakse. Usun, et nad saavad bussi ning lisaks aitavad ise veel omakorda kedagi.
      Influentserid ka ju kerjanud/kerjavad endale raha, korteri, asju, teeneid....pole kuidagi paremad.

      Kustuta
    2. Aga kas nad kajastasid igapäevaselt? Mina nägin ainult seda postitust, kus oli pea kuu aega möödas ja kuskil 42 tuhat kogunenud.

      Selles ma ei kahtle, et nad kogunenud raha eest vajaliku sõiduriista ostavad ja kui inimesed nii heldelt annetavad, siis miks mitte vastu võtta, seda ütlesin ma ju ka kohe :) Ma poleks üldse selle vastu ka, et inimesed sellele teisele abivajajale heldelt annetaks, kes kirjutab, et "kergekäeliselt võetud laenud" on hapuks läinud, sest igaüks võib ise valida, mida oma rahaga teeb. Mina ei annetaks, aga see ei tähenda, et mul kahju oleks kui keegi neid aitaks.

      Kustuta
  9. Ma ei ole ei naiivne ega rumal, et "õnge läksin" ja inimese abipalvet jagasin. Olen olnud olukorras, kus kõik tundus üks suur must auk ja kui oleksin abi asemel saanud kommentaare "et hakka siis ettevõtjaks, ära kerja, tegeled väljapressimisega, sest muidu väärkohtled oma lapsi" oleksin ma enesetapu teinud. Olin sellele üsna lähedal ja ka mina häbenesin psühholoogi juurde minna, aga kui ühe hetkel oma lapse ja mehe peale karjusin ning nägin kuidas kolme-aastane laps mind lohutas, et "emme, kõik saab korda", võtsin oma viimase jõu ja läksin.
    Kui seda postitust näeb mõni lastekaitsetöötaja ja tunneb, et tahab/peab sekkuma, siis annan kontaktid. Aga ärge jagage infot, et nüüd väärkohtlebki oma lapsi, sellest jääb mulje nagu inimene peksaks kodus oma lapsi. Kõik ei ole head kirjutajad, aga ma saan tema mõttest väga aru. Ma tean, et 99% inimestest üteb, et nemad ei ole kunagi lapse peale ärritunud kui on mured, aga mina olen see 1% kes on seda teinud ja oma last siis "väärkohelnud" valju häälega.
    Ma jätsin oma postituses välja mõned kohad, sh ettevõtlus et millega tegu ja miks, sest kirjutaja ei tahtnud, et teda ära tuntakse kohe. Väga ettevõtlik ja tubli naine on, kes on teinud valesid otsuseid ja on meeleheitel. Seda saab mõista vaid inimene, kes on augus olnud. Siis ei ole nii, et anna õng, mitte kala. Ja uskuge mind nad rabavad ka tööd teha, et oma asjad rahaasjad korda saada. Muidugi oleksin ma tema kirjast ise võinud toimetada "haledama" ja korrektsema postituse, aga eesmärk oli lihtsalt kutsuda üles aitama neid, kes tunnevad et tahavad. Õnneks oli ka neid.
    Kes minu postitust näinud ei ole, siis see on siin: https://estonianwithabackpack.com/2021/06/30/kohvimasin-isekus-heategevus/
    Kui mul oli raske, siis ta aitas mind, tundmata mind tegelikult väga palju, lihtsalt ulatas oma abikäe, ei küsinud, miks lihtsalt aitas. Sama teen mina nüüd. Ja ei tunne, et olen rumal või lasen end ära kasutada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. +1, et kui ise pole sellises suures augus olnud, siis ogi väga raske mõista. Ma oskan oma kogemusest veel lisada, et kui rahaliselt on oma valede otsuste või elu vingerpusside pärast vanker totaalselt kraavis, siis tekib veel see lootusetuse tunne ja enesesüüdistamine ka ja ongi lõpuks jõuetus sealt august välja ronida. Apaatia vms. Ses mõttes ma ei usu, et see ongi tolle inimese eluviis ise mitte midagi teha ja muudkui käsi laiali raha kerjata, vaid see on see tema elu madalpunkt.
      Kaaskodanikena on meil muidugi lihtsam öelda, et igaüks saagu ise hakkama ja oma viga et elada ei oska, et näe, mina küll oskan. Samas on ju tore, kui ühiskond nii toimib, et üksteisele mures siiski appi minnakse, kas või psühholoogiliselt nõu andes. Vahel ongi hea sõna ja emotsionaalne tugi palju olulisem, kui see lihtlabane materiaalne abi.

      Aga nende vanade majade kohapealt küll nõustun, et odavam oleks kuskil maakohas üürikorter võtta, mitte kuskil lagunenud saras külmetada.

      Kustuta
    2. Eveliis, ma esiteks mainiks kindluse mõttes, et mina ei kritiseerinud selle postitusega sind, vaid lihtsalt jagasin neid mõtteid, mis minul antud abipalvega seostusid. Mulle tegelikult meeldis see võrdlus, et kui endal on mure ja seda kellegi teise suurema murega võrrelda, siis vahel tundub, et enda mure on täiesti tühine. Samas mure on mure. Alati on kellelgi veel suurem mure, see ei tähenda, et enda mure üldse stressi ei tekitakski.

      Noh ja siis on veel see aspekt ka, et õnnetuste vastu küll ei saa, aga muus osas on meil endil siiski suur roll selles, kas oleme täielikus augus "kergekäeliselt võetud laenude" tõttu (inimene vähemalt ausalt tunnistas) või oleme elanud ettevaatlikumalt ja pigem alla oma võimete ning suurimaks mureks on see kui mõni kodumasin otsad annab. Mina ise olen viimane inimene, kes laenu võtaks (kodulaen on erand) ja seetõttu ka ei aita neid, kes laenude tõttu auku kukuvad.

      Aga peamine suhtumise erinevus tulebki hoopis sellest, et mina kujundasin oma arvamuse ainult tema abipalve põhjal, sinul aga on selle inimesega pikem ajalugu, rohkem teadmisi ja natuke minevikutänulikkust ka (mainid, et tema aitas omal ajal sind). Ja kui sa juba seda kirja jagasid ning teisi annetama kutsusid, on loomulikult elementaarne, et sa ka ise annetuse teed/tegid.

      Väärkohtlemise osas - sellega olen ma emana täiesti nõus, et keegi meist pole ideaalne ja loomulikult tuleb ette, et närv on must ja reageerime üle, eriti kui endal stressirohkem aeg käsil. Aga nagu sa omast kogemusestki ütlesid, siis kuskile tõmbad vanemana ju ikkagi piiri ja kui asi ikka käest ära kipub minema, siis käitud täiskasvanulikult ja otsid endale/lastele abi. Nagu sina tegid. Mind häiris, et see ema kirjutas, et ei vii oma lapsi psühholoogi juurde, sest ei taha kuulda, et on ise nende psüühika pekki keeranud. Vot see on kurb.

      Igasugune aitamine on tegelikult alati positiivne, antud juhul mulle lihtsalt tundub, et see natuke raha või ehitusvahendeid tegelikult ei lahenda nende probleemi ära. Seal peaks hoopis kaugemalt peale hakkama. Aga igaüks aitab neid, kelle aitamine meele heaks teeb, küllap leidub ka sellele perele abilisi. Mina lihtsalt pole sihtgrupp.

      Kustuta
  10. Anonüümne2/7/21 10:09

    Anu on tihti karmi ütlemisega ja jäikade seisukohtadega. Ära pane tähele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei vaidle üldse vastu! Aga vähemalt on mul kombeks oma seisukohti alati põhjendada ja selgitada. Teised võivad vabalt eriarvamusele jääda ja ongi huvitav kui vahel näiteks kommentaarides keegi risti vastupidi juhtub arvama, eriti hea kui ka tema oma seisukohti põhjendab. Maru igav oleks kui me kõik alati ühtemoodi arvaks.

      Ja kuna ma tean, et mu seisukoht antud juhtumi osas üsna kriitiline on, ei hakanud ma teise blogija kommentaariumi reostama ja kirjutasin hoopis oma lehele. Ei maininud blogija nime ega pannud blogi linki, paljud juhtusid seda sealt nagunii ise lugema. Ja abivajaja ei saanud sellest ka mingil moel kahjustatud, sest tema nime ei toodud välja ei minu blogis ega algses postituses.

      Eks selle jaoks me kõik neid blogisid peamegi, et saaks muudkui oma arvamust avaldada :)

      Kustuta
  11. Ma olen ka karmi ütlemisega, see on okei, lihtsalt hetkel tundub mulle, et see on nagu abivajaja mõnitamine. Kõrvalt ongi hea nõu anda kui ei tea, mida selline olukord kaasa toob, nii nagu ka Mar ütleb. See lootusetuse tunne on nii õudne, et teate kui hea on kui keegi annab õnge ja nõuande asemel kasvõi viis eurot, mis vähendab mingit kohustst, mis taagaks kaelas ja ei lase edasi minna. Just see tunne, et keegi tuleb appi, et ma ei ole oma mures üksinda. Sellel on väga suur tähtsus august välja saamisel.

    Vanad majad on jah nagu nad on - elan ise maamajas(küll uues) ja tean, et see on nagu lõputu auk, mis ei saagi kunagi valmis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu eesmärk ei olnud kedagi mõnitada, aga minu jaoks oli kirjas rõhutud täiesti valedele asjadele. Esiteks muutuks mu arvamus paremaks kui abivajaja avaldaks palve oma nime alt ja omas kanalis, mitte käies läbi suuremaid blogijaid, et pange anonüümsena üles. Kui eeldadakse, et annetaja oma teenitud rahast neid toetaks, tahaks ka veidi rohkem taustainfot - mis suuruses ja mille jaoks need laenud võeti näiteks. Võib-olla tuleks veidi parem põhjendus välja kui praegu selles anonüümses kirjas, mis teatab, et "võtsime omal ajal kergekäeliselt laenusid". Võõra inimesi kergekäelisi laenusid ei peagi keegi teine aitama kinni maksta.

      Maal elamise unistus on muidugi paljudel, aga see praegune olukord, kus põrandad on nii mädad, et lapsed hakkavad vaikselt keldrisse kukkuma ja kõik muu on samuti kaela kukkumas, karjub minu jaoks meeletute summade järele. Esimese asjana leiaks ma nende asemel omale vähem idüllilise, vajadusel väiksema, aga samas taskukohasema elamispinna. Kui omadega nii sügavas miinuses ollakse, et kohtutäitur kaelas, ei tundu sedavõrd vana maja taastamine just jõukohane üritus olema.

      Ja kuna lisaks võõrastele annetajatele on Eestis siiski ka sotsiaalsüsteem olemas, teeks minu silmis olukorra paremaks kui ma saaksin lugeda, mis seisus selle osas ollakse - mis abi on pakutud, mis abi on saadud, mida veel on vaja ja mille taga see seisab?

      Viis eurot ei too neid ju sellest august välja. Viis eurot on nagu tilk meres!

      Kustuta
  12. Anonüümne2/7/21 14:14

    Mina (kommenteerisin ka 23:59) mõistan väga hästi kogu seda emotsionaalset poolt - meeleheidet, lootusetust, uppumistunnet - ja usun, et ka paljud teised. Aga ma arvan ka, et meeleheitel inimene ei tee sageli kõige adekvaatsemaid otsuseid enda aitamiseks. Muidugi vajavad need inimesed abi ja see abi on olemas. Antud juhul ei tundu mulle lihtsalt see jutumärkides viie euro kaupa toetuste annetamine konstruktiivse abina ja võib vastupidi nende agooniat veelgi pikendada. Karuteene teha, põhimõtteliselt. Tundub nii, kindlalt ei tea, sest selles kirjas oligi rohkem emotsioone kui selget ülevaadet, mis seis on. Kui inimesed on nii hulludes võlgades, siis ei ole ju kuidagi loogiline võtta ette kallis renoveerimistöö majas, mis pealegi kuulub ei-tea-kellele - kirjast lugesin välja, et mitte neile? See ei ole ju mõistlik. Mõistlik oleks elada mõnda aega nt sotsiaalpinnal kuni saavad oma rahalise seisu korda ja sealt edasi liikuda. Pluss "aeg on raha" - remondi asemel saaks siis seda aega kasutada lisasissetuleku teenimiseks. Usun, et sellest veeta külmast ja lagunevast majast normaalsetesse tingimustesse kolimine vähendaks ka üldist stressi.

    On olemas võlanõustamise teenus - on nad sinna pöördunud? Lisaks, Eestis on viimase aasta jooksul tekkinud mitu n.ö võlablogijat ja neil on ka oma foorum, kust saab kindlasti nõu küsida, et kaardistada praegune seis ja otsustada, kuidas oleks kõige mõistlikum sellest august välja saada. On inimesed, kel on endal kogemused kohtutäiturite, erinevate laenude-võlgadega ja teavad neid nüansse ning on ühtlasi toeks ja eeskujuks, et need probleemid on lahendatavad, nad ei ole lootusetus seisus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle ka tundub, et neil on igakülgset nõustamist vaja, nii võlgade kui emotsionaalse poole osas. Kedagi, kes paneks must-valgel paberile, et millised on sissetulekud ja kui suured on kohustused ja mis otsast seda pundart lahendama hakata üldse. Viis eurot kaoks selles olukorras nagu kasiinos - lupsti läinud.

      Kustuta
  13. Mul on kogemusi mõlemaga, nii augus olemisega, ja rohkem kui üks kord (tõsi, lapsi polnud mängus, aga augud olid sügavad) kui ka teiste august välja aitamisega, annetades vastavalt olukorrale ja vajadusele raha, asju või aega, lisaks olen Ameerika Punase Risti vabatahtlik töötaja.

    Lugenud sinu kommentaari, Eveliis, ja Mar’i oma, jään kogemustele põhinedes oma seisukoha juurde. See konkreetne abipalve avaldatud kujul tegi abivajajale minu silmis karuteene, sisaldades mitut punkti, mis mind kulmu kergitama panid. Esiteks andke-raha-siis-olen-laste-vastu-lahke, mida juba nimetasin, teiseks “teise blogija” äramainimine. (Selle oleks minu arvates vabalt võinud välja toimetada, kirjast oli ju teisigi üksikasju välja jäetud. Praegu kujutab “teise blogija” mängutoomine endast nö. topelt näpuga näitamist mitteannetaja suunas, näpuga näitab nii kirja kirjutaja kui kirja avaldaja.) Kolmandaks abivajaja soov hambad ristis anonüümsust ja fassaadi säilitada (rõõmsad FB postitused), kasvõi laste heaolu hinnaga.

    Anonüümse abivajaja aitamine peab vähemalt minu jaoks olema mõne organisatsiooniga seotud. Ja ma ei pea siin silmas, et ma_sind_ei usalda, Eveliis, vaid seda, et kui annetan, soovin olukorrast täpsemat ülevaadet, kas siis abivajajalt endalt või vahendavalt isikult/organisatsioonilt. Mul ei ole piisavalt majanduslikke võimalusi ega ka tahtmist nö. pimesi annetada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et tean, kes see teine suure lugejaskonnaga blogija on, kelle poole algselt pöörduti ja tema on tõesti omal ajal liigagi lahkelt paljusid aidanud, aga seeläbi ka korralikult kõrvetada saanud. Ma mäletan mitut lugu, mida ta nii blogis kui insta stoorides on jaganud, et milline abipalve algselt välja nägi, mida ta aitamiseks tegi ja mis hiljem selgus. Nii et pole ime, et ka tema on nüüdseks veidi paksema naha kasvatanud ja igaüht, kel kergekäeliste laenude tõttu kohtutäitur kaelas, enam aidata ei taha.

      Aga jah, nõus, mulle ka ei meeldi pimesi annetamine. Annetamine lihtsalt sellepärast, et keegi ütleb, et mul on kurb seis. Minu rahakotirauad avanevad palju heldemalt sel juhul kui ma näen, et inimene on augus, mida ta ise endale ei kaevanud ja kust välja tulemine ei sõltu enam ainult perekonna ja sõprade abist, näiteks suured õnnetused, rasked haigestumised, pereliikme surm vms. Hapuks läinud kergekäeliselt võetud laenud las jääda kellegi teise katta, minu süda selles osas ei pehmene kahjuks.

      Kustuta
    2. Ma muide olen aidanud teistel august välja ronida ka siis, kui inimene on ISE oli endale korra (või isegi kaks) selle augu kaevanud, sest ka minu augud olid mu enda kaevatud. Või kui inimesel on perekond/sõbrad täitsa olemas, aga neilt abi ei saa/ei taha küsida. Aga noil puhkudel sõltus mu aitamissoov asjaolude lähemalt tundmisest.

      (Samas, mul on miskipärast üsna kerge käsi võhivõõrastele väikeste annetuste tegemisel, no näiteks suvalisele rahaküsijale tänavanurgal. Et OK, mul on rahakotis parasjagu rohkem, kui vajan, jagan siis natuke talle ka. Mingu või ostku õlut, selle asemel et leiba osta. Minu otsus on rahast loobuda, pole enam minu asi, mida tema otsustab sellega teha.)

      Kustuta
    3. Jaa, ma aitan ka vahel selliseid inimesi, aga eeldusel, et nad on mu pereliikmed või head sõbrad. Päris võõrale ei taha lihtsalt tema enda valede valikute kinniklattimiseks anda.

      Kustuta
  14. Anonüümne2/7/21 19:48

    Minu arust on Eveliisi kommentaarium üldse kinni nii et polnud isegi võimalik seal midagi "reostada".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võimalik. Ma ei proovinud.

      Kustuta
    2. Minu blogi kommentaarid on lahti, aga õnneks keegi ei risusta

      Kustuta
  15. Anonüümne2/7/21 20:11

    Minu meelest ei ole põhipoint südameheaduses, vaid selles, et raha ei aita abivajajat, vaid hoopis pikendab agooniat. Ma arvan, et päris suur hulk inimesi sooviks elada looduse keskel toredas renoveeritud talumajas ning teenida raha väikeettevõtlusega. Paraku enne selliste soovide teostumist peab sul olema hunnik vaba raha ja suurepärane äriidee. Kui keegi neile hetkel 100 000 kandikul kätte tooks, siis oleksid nad mõne aja pärast üsna sarnases seisus, sest tegelikult ei ole nad oma vigadest ju veel midagi õppinud. Tahaks ikka jätkata vanaviisi, lihtsalt nüüd paneks huugama annetajate raha. Kui sa oled võlgades ja omadega augus, siis kurb küll, aga tuleb mõnda aega üürikorteris haavu lakkuda ning tavapärase palgatööga elatist teenida.

    VastaKustuta
  16. Igaks juhuks ütlen et ei, see teine blogija, kelle poole ta pöördus, EI OLNUD Mallukas. Mina panin nime asemele “blogija”, mis tegelikult on ekslik, oleks pidanud panema “suunamudija”.
    Võimalik et tegin selle kirja peaaegu muutmata kujul avaldamisega ise karuteene abivajajale, kuid ma ei hakka seda enam analuusima. Minu idee oli aidata, vahet pole mis põhjusel, sest mind on omal ajal aidatud. Küsimusi esitamata, õnge andmata:) ja suuresti tänu sellele olen täna tegusam ja nö elus

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõistan su aitamis-soovi, ja võtan selles osas su ees mütsi maha.

      Samas, minu jaoks pole vahet, kas kirjas/postituses nimetati blogijat või suunamudijat. Ma saaksin aru, kui oleks välja toodud, et sotsiaalamet/töötukassa/vallavalitsus vms ei aidanud, aga eraisikule näpuga osutamine jättis vähemasti mulle kehva maigu suhu. Lisaks, Eestis pole minu teada sadu blogijaid/mudijaid, kelle laiale lugejaskonnale lootes oleks lootust majanduslikku abi saada. Nii et siin oli peaaegu – rõhutan, peaaegu- nimesilt juures. Lisaks on ju teada, et lugejad hakkavad oletusi tegema.

      Ja siis see FB asi, päikeselised pildid jne. Ma saan muidugi sotsiaalmeedia survest aru, ja ka sellest, et fassaadi hoidmine võib isegi mõningast psühholoogilist kergendust tuua, aga see ei ole ühelgi moel jätkusuutlik, veel vähem mõistik, kui perekond tõesti hädasti abi vajab. Kui ma FBst näen, et kellegi elu on lill, siis mis peaks mind tõukama abi andma? Fassaadi hoidmise asemel oleks minu arvates mõistlik abipalve postitada, tõenäoliselt leiduks ka aitajaid. Jaa, see on raske ja piinlik jne, aga natuke ebameeldivust tuleb abivajajal alla neelata. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma vist seetõttu annangi neid eelmainitud väiksemaid summasid tänavanurkadel küsijatele, et inimene vähemasti võtab kätte ja maalib sildi “vajan bensiini/kaotasin rahakoti/aita mind, siis Jeesus aitab sind” vms ja läheb seisab seal avalikult kuuma/külma käes. See ei ole kah alati kerge töö.
      Oh, pikk kommentaar sai jälle.

      Kustuta
  17. Anonüümne2/7/21 23:04

    Tahtsin just öelda Anule et "never assume anything". Imelik üleüldse et kohe teha mingeid järeldusi kuidas ja kes olid teemas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selle kohta, et kes see esimene "suure jälgijaskonnaga blogija" oli, kellele viidati?

      Minu arust ei ole sel ka erilist vahet, kes see oli. Asjasse mittepuutuval eraisikul ei ole mingit kohustust abipalveid jagada ega omalt poolt aidata. Kõige läbipaistvam ja ausam oleks endale abi küsida siiski enda nime alt ja enda kanalites, näiteks FB lehel.

      Kustuta
    2. See vahe ju on, et kohe eeldasite kõik, et tegu on Mallukaga, ja see on tobe. Et tema muidugi enam ei võta kuulda, kuna selliseid “petiseid” palju aidanud.
      Ja ma ei kirjutanud, et tegu oli suure jälgijaskonnaga blogijaga, vaid lihtsalt blogijaga;) ja kui ma poleks siia kirjutanud, et tegu polnud Mallukaga, vaid ühe väiksema suunamudijaga, siis saaks siit mitu kuulujuttu ringlema minna.
      Aga lihtsalt mõtlemiseks, et kust me teame kui palju ta abi pöördumiseks on valda voi nõustamisse pöördunud? Püüdnud ise hakkama saada? Me ju ei tea, aga eeldame halvimat, et tegu on laisa ja saamatu inimesega, kes teisi ära kasutab. Olen Mariga selles osas nõus, et see eeldamise osa teeb nukraks...
      Aga nagu öeldud, igaühel on õigus oma arvamusele. Mina samas tahaksin loota, et kui mul oleks kunagi abi vaja, siis analüüsi ja lahkamise asemel saaksin abi 🙏
      Päikeseliste piltide kohta võin öelda, et mida auuremas augus ma olin ja rohkem depressiooniga (diagnoositud sügava depressiooni ja läbipõlemisega) võitlesin, seda päikeselisemad olid minu pildid. See polnud teadlikult võltsfassaad, vaid minu moodus olukorraga toime tulla, leida pisiasju ja need tõesti pakkusid mulle omal moel tuge,et kuigi söögiraha ei olnud, siis sain nautida elu maalilises Norra külakeses. Ebaratsionaalne,aga inimesed toimivad erineval moel.

      Kustuta
    3. Anonüümne3/7/21 14:07

      Ei eelda kohe halvimat aga kui inimene on oma kirjas välja toonud, et palus eelnevalt abi teiselt suunamudijalt ja rohkem mitte midagi, siis on paraku üsna loogiline järeldada, et ta polegi kuhugi pöördunud. Sest oleks ju tema enda huvides see siis välja tuua. Selle "analüüsi ja lahkamise" mõte ei ole niisama urgitseda (või mida iganes halba Eveliis selles näeb), vaid saada aru abivajaja olukorrast ning pakkuda talle toimivaid lahendusi ja adekvaatset abi. Tuimalt raha kanda igasuguseid küsimusi esitamata seda alati pole ja võib hea asemel mõjuda vastupidiselt.

      Kustuta
    4. Eveliis, sa ei pea ju tegelikult üldse õigustama, et mida ja miks sa oma isiklikus blogis jagada otsustad. Sina ei ole vastutav selle tuttava elu ega kirjaviisi eest, sina lihtsalt jagasid abipalvet. Ma saan aru, et sa teda kaitsed, sest tead teda rohkem kui meie, meie siin teeme järeldusi AINULT selle põhjal, mis ta kirja oli pannud, sest meil lihtsalt ei ole muud infot.

      Ja kirjas ei olnud sõnagi mainitud sotsiaalsüsteemist või perelt-sõpradelt abi otsimisest, vaid öeldi, et esimene blogija ei teinud väljagi ja sulle kirjutamine on tema "teine meeleheitlik kiri". Küll aga oli mainitud, et ta on oma olukorda suutnud kõigi eest kiivalt varjata.

      Ma arvan, et meiepoolne "eeldamine" ei pea nukraks tegema, sest me ei eelda ju päris tühja koha pealt, vaid võttes arvesse seda, mida inimene on ise mustvalgel öelnud. Inimesed ei taha oma raha teadmatusse musta auku saata. Täpselt nagu tööandja eeldab alluvalt kindlate tööülesannete täitmist ja selle eest tasu maksab, tahab ka annetaja teada, kas antud olukord on selline, kuhu annetamise eest talle endale hea tunne jääks. Igaühel on õigus valida. Minule tundub, et antud kirja puhul on küsitavusi liiga palju, et inimesed annetama kipuks.

      Alustades kasvõi sellest, et on öeldud, et see maja, kus nad elavad, ei ole nende oma ja nad on juba pikemat aega laenumaksed võlgu jäänud. Samas selgub kirja lõpus, et kõige olulisem on hetkel selles majas kapitaalremonti teha kui keegi vaid raha ja ehitusmaterjale annaks. Milleks remontida võõrast vara olukorras, kus isegi sellesama vara eest võlgu ollakse ja suure tõenäosusega sellest peagi ilma jäädakse?

      Minu eesmärk ei ole abivajajat mõnitada. Aga tal vaja abi, et asjad tähtsuse järjekorda saada ja hakata august välja ronimisega tegelema, selle asemel, et augu seintele uusi kardinaid riputada. Korraks näeb see muidugi ilusam välja, aga pikas perspektiivis ei anna mitte midagi juurde.

      Aga sina, Eveliis, ei ole see abivajaja ja ei pea tema teguviisi õigustama. Sina oled lihtsalt vahendaja, ära võta isiklikult. Aita kui saad ja soovid ning ka teistele andsid võimaluse aidata. Sina oled oma osa juba teinud.

      Kustuta
    5. Ma ei arva, et “kõik” siin kommenteerijad eeldasid, et tegu Mallukaga, ja isegi seda eeldust ei saa mu meelest tobedaks pidada. Mulle näiteks tulid ka mõned teised konkreetsed nimed pähe, aga siiski vaid väike käputäis, sest kirjas oli viidatud, et “mitteaitaja” puhul ei olnud tegu väikese jälgijaskonnaga blogija/suunamudijaga, kuna sinu kohta öeldi, et sul “on ka mitmeid tuhandeid fänne”.

      Samuti ei eeldanud ma automaatselt, et tegu on laisa ning saamatu inimesega. Minu mõte kattub Anonüümse 14:07 öelduga – kirjas pole muude abivõimaluste otsimist sõnagagi mainitud, kuigi see oleks abiotsijale kasuks tulnud.

      Tean omast käest, et kui oled augus, siis on VÄGA raske teistsugust abi(pakkumist) hinnata kui väiksemat või suuremat rahasummat, ning igasugune õngejutt jätab külmaks ja/või ärritab. Tekitab tunde, et kes raha annab, see hoolib, aga kes pakub muid võimalusi, see hiilib aitamisest kõrvale.
      Paraku kogemuspõhiselt tean ka, et X rahasumma lapib ühe või paar auku, aga olukorrale kui niisugusele (võlad jne) lahendust ei too, rabeled samas võrgus edasi. Lahenduse ja “uue elu” toob sedasorti abi, et keegi võtab sul natist kinni, laob must-valgel numbrid silma ette, aitab Plaani koostada, ning jaa, samal ajal annab (või annab keegi teine) sulle see “viis eurot”, et sa nälga suremata Plaani teoks saaksid teha. Viiest eurost ilma Plaanita ei ole muud abi, kui et sa oled järgmisel päeval jälle samas näljaseisundis. Ning muidugi tuleb paralleelselt ka fassaadist loobuda, “uut elu” ei saa vana mädanenud vundamendi peale laduda.

      Saan aru, et see kõik kõlab hädasolija kõrvus nõmeda teoretiseerimisena, aga nagu ütlesin, ma tean, millest räägin. Antud juhul oleks mu meelest abivajajale parim, kui ta võimalikult ruttu (tasuta) finantsnõu saaks, samuti julgustust häbi maha suruda, vastavate instantside poole pöörduda, et elukoha osas abi küsida (sotsiaalkorter vms), ning paralleelselt sellega väiksemaid annetusi toidu/autokütuse/rõivaste näol.

      Kokkuvõtvalt: minu arvates on anonüümne “annetage raha/ehitusmaterjale” võtmes abipalve on antud juhtumi puhul kehv “suhtekorraldus”. Samas, nagu ma juba ütlesin, ma väga tunnustan su soovi, Eveliis, raskustes olija koormale õlga alla panna.

      Kustuta
  18. ma olen täna nii põnevil. Olen näinud kommentaare inimestelt, kes olid juba LAPO M-F-lt laenu saanud, nii et otsustasin taotluse esitada populaarsete soovituste põhjal ja alles mõni tund tagasi kinnitasin oma kontol kogusummat 10 500 eurot. See on tõesti suurepärane uudis ja soovitan kõigil, kes vajavad tõelist laenu, taotleda oma e -posti teel: lapofunding960@gmail.com
    Whatsapp +447883183014

    VastaKustuta
  19. Thanks for sharing information dear..it is quite good overweight stocks

    VastaKustuta