12 oktoober, 2021

Sügistegemised

Mulle on siinne sügis alati meeldinud. Päikest on palju ja loodus püsib kuude kaupa värvilisena. Saab lõputult kampsuneid ja tenniseid kanda. Praegu on muidugi see probleem, et mitte miski ei mahu selga ja tennisepaelu on raske kinni saada. Rõõmustan kui on vihmane ilm ja saab kummikuid jalga panna, sest neil ei ole nööre.

Iga jumala kord kui keegi hakkab võrdõiguslikkusest rääkima, tahaks röögatada, et kus see võrdõiguslikkus lapsesaamise juures on??? Kohe näha, et jumal pidi meessoost olema - kuidas muidu kogu ebameeldiv ja raske osa naiste peale jäi...

Aga ei ole hullu. Täna ostsin omale järjekordse suurema ürbi, mis ei saa poolel kõhul otsa ja nüüd on jälle mõnda aega hea. Muidu võiks ju Matti omi kanda, aga ta on nii pikk, et tema riiete käised ulatuvad mulle põlvedeni. 



Siinse sügise kohustuslik dekoratsioonielement on kõrvits. Kanadas ja Ameerikas tähistatakse tänupüha, mis märgib saagikoristuse lõppu. Kuna tegelikkuses ei ole linnastunud inimestel saagi korjamisega enam midagi pistmist, siis kasutatakse võimalust vähemalt kõrvitsad oma käega välja valida. Neid muidugi müüakse ka kõikides poodides, aga soovi korral võib otse farmi sõita ja porise põllu pealt sobivad ise välja valida.

Kõrvitsapõlluga käib tavaliselt kaasas ka maisilabürint, millest mul kahjuks pilti pole, aga siit on natuke äärt näha:



Kõrvitsapõld jääb pildil nende valmis korjatud kõrvitsate taha ja soovijad võivad sobiva ka sealt välja valida. Lastega selline tore meelelahutus, tänapäeval pole ju igaühel maavanaema, kelle põllu peal pori sees müttamas käia.

Põllu ja sissepääsu vahel töristas traktor, mille järelkärus põhupakkide peal istuvad inimesi sõidutati. Mitte, et distants kõndimiseks liiga pikk oleks, aga meelelahutusena tore.


Ja farmis olid muidugi ka kitsed, jaanalinnud, põrsad, kanad - kogu loomaaed. 

Ma olen siinseid pühasid hindama õppinud. Täpselt nagu keset talve on jõulud, mis aitavad pimeda ja külma aja rõõmsamaks muuta, on siin sügiseti tänupüha koos kõigi kõrvitsate ja dekoratsioonidega ning sellest mõni nädal hiljem halloween. Pole aega tähelegi panna kui ilm külmemaks ja vihmasemaks muutub.

Tänupüha puhul küpsetatakse traditsiooniliselt kalkunit ja kõrvitsakooki, saadakse pere ja sõpradega kokku, vaba päev antakse muidugi ka. Aga Kanadas on tegelikult igas kuus üks esmaspäev vaba - neil on kõikvõimalikud tähtpäevad mugavalt nädalavahetuse kõrvale sätitud. Ja kui liikuv püha (näiteks jõulud) langeb nädalavahetusele, on sellele järgnevad äripäevad vabad.


Kuna detsembrisse ma sel aastal midagi ei plaani - eks näis kui palju beebi kõrvalt üldse aega ja tahtmist millekski jääb - on mul juba praeguseks enamik jõulukingitusi ostetud ja pakitud. Peaaegu oleks hakanud ka beebiriideid soetama, aga suutsin end siiski kokku võtta ja alustuseks vaadata, mis kodus olemas on. Ja selgus, et polegi miskit juurde vaja. Teise lapse saamine on esimesega võrreldes ikka täitsa tasuta!

Peaaegu neljaaastane vahe on selles mõttes kah hea, et ma ei mäletanudki pooli riideid, mis Oscaril on olnud. Osa neist ei jõudnud vist selgagi. Ja kohe päris kindlasti ei mäletanud ma seda kui väike ta sündides oli! Need kõige esimesed hilbud on ikka lausa miniatuursed... 

15 kommentaari:

  1. Mul oli ka tore plaan, et teise rasedusega midagi ostma ei pea. Esimene laps oli tüdruk, ehk et vb mõned riided kui poiss peaks tulema. Aga aga... sündisid hoopis kaksikud poisid, ehk et kõik oli topelt kallim. ����

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aiiiii.

      Mul on õnneks mõlemad samast soost ja sama aastaaja lapsed ka. Beebiriided on meil tegelikult enamasti üsna neutraalsed, oleks saanud ka tüdrukule kasutada. Alles viimased paar aastat on palju siniseid asju sisse tulnud, sest tihtipeale on (vähemalt siinses kaubanduses) jopede, kummikute ja muu hulgas valida ainult sinise ja roosa vahel. Või siis on neutraalne värv, aga ühel variandil on peal traktorid ja teisel ükssarvikud. Ehk nagu lõpuks ikkagi pole väga neutraalne, saadki ainult kas poiste või tüdrukute variandi võtta. Õudselt tüütu. Ma ise muidu eelistaks pigem neutraalsemaid värve.

      Kustuta
  2. Anonüümne13/10/21 19:13

    Ei ütleks, et värviline sügis just kuudekaupa kestaks, aga mõnus aastaaeg tõepoolest. Lõhnad on erlised. Haloviinist pole mul sooja ega külma, üks "püha", mis võimaldab kaupmeestel igasugu mõttetut träni müüa, mis järgmisel päeval prügimäele läheb.Kõrvitsamägedest on kahju, sest enamik neist uuristatakse tühjaks ja sisu läheb taas prügikasti. Paljukest seda koogile kulub, paar peotäit. Kes muidugi küpsetab ise.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tüüpiline praktiline tujurikkujast eestlane. Kahjuks kuulun ka samasse parteisse.

      Kustuta
    2. Jah, ma tahtsin juba eile täpselt sama öelda ("tüüpiline praktiline tujurikkujast eestlane"), hoidsin end tagasi, kuniks sain Kaililt julgustust, kambakesi ikka kindlam kallale karata, onju :)

      Aga tõsisemalt - sügisvärvid kestavad küll mitu kuud, vähemasti meil siinkandis. Ning jaa, träni on träni tõesti, ja kõrvitsaid kulub uuristamiseks, aga no mingi lõbu peab ju inimestel siin külmas ja kalgis maailmas jääma? Ja optimist minus loodab, et kõrvitsasisu ei lähe prugikasti, vaid komposti.

      Kustuta
    3. Kõrvitsasisu (ja hiljem ka ülejäänud kõrvits) läheb kõige paremal juhul veel kanadele. Kellel on endal ja kel mõni kanadega tuttav...

      Värvid kestavad vähemalt siin küll kuude kaupa. Oleneb muidugi aastast, mõni sügis on päikeselisem ja teine vihmasem, päikesega paistavad ka värvid rohkem silma. Aga mulle meeldib, et siin on ka palju punast, Eestis läheb minu meelest peamiselt kollaseks.

      Aga raiskamisest ka - mulle endale tundus ka siia kolides, et palju on seda tarbimisvärki ja igaks hooajaks müüdavat träni jne. Ja noh, eks ongi. Aga nüüd olen õppinud hindama ka sellest tulenevat rõõmu! Kogu see kaunistamine ja tähistamine on tegelikult nii tore. Ja Halloween on laste jaoks täielik aasta tipphetk. Eelmisel aastal kui mu oma laps juba piisavalt vana oli, et asjast sotti saada ja ukselt uksele käia, kõndisin temaga kaasa ja sain ise vist veelgi suurema elamuse kui laps! Nii kihvt on see, kuidas kõik majad on ehitud, igaühel on mingi oma süsteem kommide jagamiseks, väga fantaasiarikkad lahendused. Mõne maja ees istusid täiskasvanud väikese lõkkepüti ees ja küpsetasid vahukomme. Selline fiiling, mida ei saagi mõista kui pole ise kogenud.

      See Eesti kadri- ja mardijooksmine ei pääse isegi ligilähedalegi ja seal on alati see probleem ka, et suurem osa inimestest ei tee ust lahti ja mõne ukse peal saavad lapsed lausa sõimata jne. Siin on hästi selge värk - kui maja ees tuli põleb ja kõrvits on väljas, siis "mängitakse kaasa". Kui kõrvitsat ja tuld ei ole, ei koputa sellele uksele keegi, kõik teavad, et see maja "ei osale". Ei taha või pole kodus, mis iganes. Ja paljud jätavad lihtsalt suure kommikausi matile kui ise ei viitsi ukse vahet sõeluda või oma lastega ringkäigul on. Ja seda ei kuritarvitata, igaüks teab kui palju on viisakas võtta.

      Kustuta
    4. Aa, tahtsin ju raiskamisest rääkida, aga selleni lõpuks ei jõudnudki. Raiskamist on MEGApalju absoluutselt kõige suhtes. Kui vaadata, mis kräppi kasvõi toidupoed müüvad, siis 70% võiks selles täiesti tootmata jääda (oleks inimesed tervemad ja paremas vormis ka). Kui vaadata tänaval ringi, siis enamikes autodes istub ainult üks inimene. Me oleme ikka ülimugavaks läinud. Inimestel on riidekapid täiesti umbes ja selga pole ikka midagi panna - on meil vaja kõiki neid hilpe? Kodud on asjade all lookas, kapid ja riiulid mingit träni täis, mida peaaegu kunagi isegi ei puututa. Seda nimekirja võiks lõputult jätkata!

      Me saaks absoluutselt igas eluvaldkonnas VÄHEMALT poole vähemaga hakkama, aga me lihtsalt vist ei taha. Ja kui üks ostab halloweeniks kausitäie komme ja ukse kõrvale paar kõrvitsat, aga teine ei osta, siis see tegelikult ei näita veel üldse seda, et esimene on suur raiskaja ja ressursside kulutaja ja teine ei ole. Me lihtsalt raiskame erinevatele teemadele.

      Kustuta
  3. Oh! Kõrvitsad! Meil on siin kah Pumpkin Patch hooaeg, ja Corn Maze :)
    Ja samuti nagu teilgi, aastaringi igas kuus üks esmaspäev vaba, nii- või naasugune püha.
    Ja aed on sul nii ilusates sügisvärvides. Kuidas sa noid tumepunaseid okkalisi põõsaid kutsud? Meilgi on neid hea hulk aias.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suured tumepunased on Ninebark ja need pole okkalised, lihtsalt lehtpõõsas. Ees need kaks pisikest on okkalised ja tumepunased, need on Burgundy Barberry.

      Kustuta
  4. Need punased näevad pildi peal välja nagu kukerpuu ehk siis barbariss ehk baburitski, head hapud marjad on küljes. Punane on lihtsalt selline sort, tavaliselt nad on ikka rohelised. Ilusad pisikesed kollased õied on neil, aga muidu üpris ogalised. Marjadest saab head vitamiinirikast morssi, kui viitsid korjata ja okkaid ei pelga. Barbarissi komm ongi nime selle taime järgi saanud. KUI need nüüd need on.
    https://www.google.com/search?q=kukerpuu&oq=kukerpuu&aqs=chrome..69i57j0i7i30j0i512j0i7i30j0i512l2j0i7i30l2j0i512j0i7i30.6680j0j7&sourceid=chrome&ie=UTF-8

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma kutsun neid kah barbariss.
      Hmm, ma peaks kukerpuumarjamorssi proovima teha...
      Aga JUBE ogalised tõesti, ma mõni aasta tagasi võtsin ette ja lõikasin kõikidest kukerpuupõõsastest kuivanud oksad välja, selle töö jaoks oli VÄGA korralikku kaitseriietust vaja, niisama pikkade käistega pusast ja tavalistest aiatöökinnastest ei piisanud.

      Kustuta
  5. Ah ja veel - mul polnud meeleski, et teil Kanadas on Tänupüha oktoobris. Meil on novembris, novembri neljandal neljapäeval.

    Ja see läheb nüüd küll juba tähenärmiseks :), aga ma panin tähele, et sa kirjutasid "... neil on kõikvõimalikud tähtpäevad...". NEIL. Kuidas sul on, kas sa kasutad kaasmaalastest (kanadalastest, Kanadast) rääkides enamjaolt sõna "nemad" või "meie"? Mina enda puhul olen vaadanud, et "meie" tuleb juba täitsa vabalt, kui ameeriklastest/USAst räägin.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kusjuures ise juurdlesin, kas kirjutada meil või neil. Alguses panin "meil" ja hiljem muutsin ära, sest mõtlesin, et enamik lugejaid on ju Eestist, võib-olla kõlab "neil" kuidagi loogiliselt kui teisest maast ja rahvast rääkida.

      Ma ise tunnen end juba üsna pikka aega siin rohkem kodus kui Eestis. Nii et Kanada värk on ikka "meil" mu sõnavaras muidu.

      Aga see on pikk protsess olnud, mu sõbranna on umbes sama kaua Ameerikas elanud kui mina Kanadas ja me tihtipeale arutame, kuidas see muutus on vähehaaval toimunud. Et esimesel aastal tundusid paljud asjad tobedad - halloweeni kostüümid ja suur dekoreerimine ja tarbimine ja small talk ja... Aga aja jooksul on toimunud mingi sisseelamine ja arusaamine, näiteks, et small talk ei ole tegelikult üldse nii tobe, see tekitab pigem sellise tunde, et kõik inimesed on sõbralikud ja võib iga hetk täiesti võõra poole pöörduda ja midagi küsida või öelda vms. Või see, et kuskil pargis või matkarajal kõik üksteist teretavad. Nii normaalne ju! Miks ei võiks võõrale tere öelda? Ahhhh, palju asju, tihtipeale mingid täitsa väikesed detailid. Aga ilma isikliku kogemuseta on seda kõike üsna võimatu mõista, ma arvan.

      Kustuta
    2. Jah, mul on see “meie” Ameerika/ameeriklaste kohta kah pikkamööda tulnud, aga tänaseks on nagu sinulgi, et siin uuel kodumaal tunnen end kodusemalt kui Eestis. Või mis “kodusemalt”. Siin ongi mu kodu. Eestimaa on ja jääb sünnimaaks, Ameerika on kodumaa.

      Aga esimestel aastatel tundusid paljud asjad imelikud jah, isegi mitte tobedad, aga harjumatud. Ahjaa, tarbimisest - vähemasti kaugelt vaadates tundub eestlaste tarbimishullus sama suur olema kui ameeriklaste oma. St. kes on pidurdamatu tarbija, on seda pigem inimtüübilt kui rahvuselt, ma arvan. No vaata kasvõi osade eestlaste blogisidki – täielik tarbimis-orgia ju.

      Kustuta
  6. Eee, millal Oscar nii suureks sai? Justkui üleöö kasvanud! :)

    VastaKustuta