Detsembriloba

Ma olin sel aastal nii tubli, et ostsin ja pakkisin kõik jõulukingid juba oktoobris ära. Ainult Matti perele oli veel midagi vaja. Mõtlesin selle kohustuse ta enda kaela jätta, aga tema teatas, et tal pole aimugi, mida neile osta, sest rahapuudust vanematel pole, see-eest ebavajalikku träni on terve maja otsast lõpuni täis. Nii muidugi ka ei saa, et midagi ei kingi. Ma natuke igatsen seda Eesti kommet, et täiskasvanud suudavad kokku leppida, et omavahel kinke ei vahetata või et kingituseks sobib ka midagi söödavat-tarbitavat. Või et kingitus võib täitsa vabalt midagi väikest olla. Või et on täitsa okei teha üks kingitus, ei pea terve hunnik olema. Või et võiks üksteiselt küsida, mis rõõmu teeks?

Ma olen selles mõttes veits Grinch, et minu meelest võiks kingivärgi puhtalt laste teemaks jätta. Ja kui ikka tuleb mingi kohutavalt hea mõte, mida kellelegi kinkida, siis jumala eest - kingitagu! Kui rabavat ideed ei ole, siis vastastikku mingi suvalise asjadehunniku vahetamisel pole nagu mõtet. Lastel on uuest nännist vähemalt iga kord siiralt rõõmu.

Muidu mulle siinne jõuluvärk sobib. See, et pidulik õhtusöök toimub 24nda õhtul ja kingid avatakse alles 25nda hommikul. Nii pole kummagi osaga kiirustamist. Ja et salme ei pea õppima. Ma kellegi blogist just lugesin, et Eestis on ikka õige värk - peab kingi nimel vaeva nägema, mitte niisama nänni saama. Mõnes mõttes õige, aga samas olen Kanadas elamise jooksul ka selle ära õppinud, et vaeva nähakse elus ju tõesti pea kõigega ja tegelikult on okei kui mõni rõõm ongi puhas rõõm ning seda ilma vaevakomponendita. Noh, Halloween näiteks. Ei pea miskit etlema ja inimestele trepikotta teri laiali pilduma. Saab lihtsalt kommi. Jõulud niisamuti.

Siin ei ole õnneks ka mingit õpetajatele-kasvatajatele ühist rahakogumist. Iga pere otsustab ise, kas tahab kingituse teha või mitte (enamasti kingitakse magusat või Starbucks'i kinkekaarte, ütles kohalik eestlasest lasteaiaõpetaja). Kooliga mul veel kogemust pole, aga lasteaias on mitmed õpetajad lastele ka omalt poolt jõuluks pisikesed pakid teinud ja näiteks sünnipäevaks on Oscar samuti neilt midagi väikest saanud. Kõik käib rangelt vabatahtlikkuse alusel.

Töökohad näiteks ei tee oma alluvate lastele pakke ega pidu. Lapsed on puhtalt eralõbu, mis tööellu ei puutu.

-

Meil on kujunenud toredaks jõulutraditsiooniks, et Matti lapsepõlvesõbra ema teeb kõigile poistele detsembris piparkoogimajad, mida nad siis üheskoos kommide ja šokolaadiga kaunistada saavad. Oscaril kulus suurem aur söömise peale ja kaunistamise osas mängisin mina veidi suuremat rolli, aga tore ikkagi! Minu lapsepõlvekodus piparkooke ei kaunistatud, nii et nüüd saan vaikselt glasuurimisrõõmu järele teha.

Ja veel natuke kohalikest kommetest - kui kellelgi sünnib laps, on kombeks värsketele vanematele süüa viia. Lihtsalt tuuaksegi söök koju kätte, soovitakse õnne ja minnakse ise kohe ära, sissekutsumist ootamata. Eelmisel korral oli sellest ikka kohe praktilist kasu ka, sest esimesed nädalad olime me mõlemad üsna väsinud oma mittemagava beebi kõrvalt, seekord on lihtsalt tore (seekordne beebi muud ei teegi kui ainult magab).

Ükspäev olid naabrid mati peale lasanje ja muffinid jätnud, isegi kella ei lasknud (sest viiskas kanadalane ei hakka ometi värsket ema segama), vaid saatsid sõnumi, et vaata ukse taha. Õudselt armas.

Ja katsikute kommet siin üldse pole. Lähemad sugulased saadavad beebile postiga väikese paki, aga külla ei suru end keegi (kui just ise ei kutsu). Keset koroonaaega kuidagi eriti meeldiv kui titenäitamise kohustust ei ole. Küll hiljem jõuavad kõik temaga kohtuda ka.

No ja beebipilt ju ikka ka! Arutasime just ühe teise titemammaga, et eks need vastsündinud ole ikka ainult oma ema silmade jaoks nunnud. Teiste jaoks on titt nagu titt ikka, selline natuke krimpsus ja lopergune. Aga väga kena neist kaasa kiita, et ossa raks, küll ikka on armas :D

Selle jaoks ju sõbrad ongi!