09 detsember, 2021

Elu kahe lapsega

Ma kadestan neid, kes räägivad, et läksid sünnitusmajast koju raseduseelses kaalus, sest mina olen mõlemal korral haiglast välja saanud täpselt üks kilo kergemana kui sinna minnes. Esimese rasedusega võtsin juurde 10, teisega 13 kilo. Aga tegelikult ei saa kurta, sest praegu on beebi nädalane ja kokku on kadunud juba kuus kilo - esimest korda üle poole aasta läheb dressipluusi lukk eest kinni! 

Oscariga jäin haiglasse kolmeks ööks, seekord kauplesin end juba järgmise päeva õhtuks koju. Taastusime hästi, ühtegi küsimust mul teise lapsega enam ei tekkinud ja haiglatoit oli endiselt absoluutselt kohutav. 


Oscar veetis meie äraoleku aja lapsehoidjaga ja nägi piltide põhjal nii õnnelik välja, et ma kartsin, et äkki on ta lausa pettunud kui me koju tagasi ilmume. Tegelikult oli tal ikka hea meel ja beebi tekitas kõvasti elevust. Pärast esimesi patsutamisi palus ta venna enda tuppa põrandale panna ja tassis talle autosid ette, ühtlasi oleks beebile äärepealt korvitäie puust klotse peale valanud, sest eks ikka rabistad veits kui üleöö suureks vennaks saad.

Beebi on end vähemalt selle esimese nädala absoluutselt eeskujulikult ülal pidanud. Konkreetselt ongi selline laps, kes ainult sööb ja magab! Ma arvasin, et sellised esinevad ainult muinasjuttudes... Et elu liiga magusaks ei läheks, on ta aegajalt siiski ka pool ööd järjest ärkvel, aga vähemalt ei nuta. Lihtsalt tahab süüa ja siis luksub ja siis jälle süüa ja vahepeal saab mähe mustaks ja siis on uuesti kõht tühi ja... Päeval ainult magab.

Mul endal on kuidagi miljon korda kergem kui esimesel korral. Seekord olid huvitaval kombel kõik imelikud asjad juba raseduse ajal ära, mis eelmine kord alles pärast lapse sündi algasid. Näiteks öine higistamine, mis lõppes üleni veeloigus ärkamisega. Praegu ma üldse ei higista! Ja see tunne, et hormoonid on aju täiesti sassi keeranud - praegu tunnen ma end täiesti iseendana. Mis nii viga lapsi saada!


Eelmisel korral käis suur tants ümber piima, mida mul piisavalt ei olnud. Kõik spetsialistid rõhutasid, kuidas rinnapiim on parim ja küll tuleb, sest loodus on niimoodi ette näinud. Sööda beebit võimalikult tihedalt, pumpa, tee seda ja toda. Isegi mingi retseptiravimi peal olin mõnda aega, mis pidi piima teket soodustama. Tulemus? Kogu see protsess oli valulik, lõppes veriste lõhede ja pidevate ummistustega, paremaks läks alles pärast kaht esimest kuud. Ahjaa, piima muidugi sellest kõigest juurde ei tulnud, nii et kogu aeg sai laps asendust lisaks. Rinnapiima jätkus üle üheksa kuu, aga koguseliselt sellest üksi talle piisanud ei oleks.

Seekord ütlesin iga küsimuse peale, mis toitmist puudutas, et kõik on hästi, mul juba teine laps, ma ei vaja abi. Pumpa pole veel kapist välja võtnud ja kui olemine hellaks hakkas minema, hoidsin rahumeeli toitmistel pikemaid vahesid (ja söötsin asendajaga), et lihtsalt iseennast säästa. Tulemus? Piim tuli päev varem kui eelmisel korral ja seekord on seda märgatavalt rohkem. Küll mitte piisavalt ja asendajat anname endiselt juurde, aga see on täiesti okei. Ma pole vähemalt ise piinlema pidanud ja erinevalt Oscarist, kes esimestel kuudel väga vaevaliselt kaalu juurde kogus ja sellega pideval jälgimisel oli ("sest rinnapiim on parim ja asendaja palju kehvem ja ärge seda liiga palju andke ja..."), on tema vend lisa saanud täpselt nii palju kui sisse mahub, mis tähendab seda, et beebil on kõht täis, hea olla ja kaal kasvab. Mis omakorda tähendab, et ta magab rohkem, nutab vähem (no ei nutagi!) ja vanematel on närvid kenasti korras.

See "loodus ise teab" on suurim muinasjutt üldse! Kui loodus ikka nii kenasti teaks, ei sünniks ükski beebi enneaegsena ega jääks inimesed kunagi haigeks. Vahel loodus küll püüab, aga paneb mööda. Ja siis tuleb valikutest võtta paremuselt teine või kolmas, selle asemel, et viimase piirini looduse peale lootma jääda.


Aaaah ja nimi! Nime oli kohutavalt raske leida. Ma lappasin terve raseduse aja erinevaid nimeraamatuid, aga ükski variant ei tundunud piisavalt hea. Ja kui mõni sobis, ei meeldinud jällegi Mattile. Ma olin juba mures, et jääbki ilma nimeta! Aga kui olime lõputult üksteise suunas erinevaid variante tulistanud, hakkas Oliver korraga ülejäänutest parem tunduma ja nii ta Oliveriks saigi. Kusjuures see nimi oli ju algusest peale kuskil ühe variandina justkui olemas (eelkõige tänu sellele, et Oscariga nii sarnane), aga... ei tundunud ikka päris see. Ja nüüd jällegi tundub, et kes muu ta üldse olla saakski kui mitte Oliver?!!

Pealegi ei ole nüüd vaja lasteaiariiete sees initsiaale muutma hakata, hah! Väikesed võidud.

9 kommentaari:

  1. Haa, Oliver ... selle nimega seoses oleks mul kohe pool tosinat lugu, aga kuna need ei puutu asjasse, siis jätan enda teada ;). Aga neid paljaid varbuid nähes hakkab mul endal külm ja tahaks kohe vuhinal pisikesi pehmeid sokikesi toota. Nimelt ma avastasin, et lisaks heegeldamisele saan ma ikkagi ka kududa ja uhan nüüd sokke teha enne jõulut. Ei loe, ei lahenda ristsõnu, aina sokilainel :) Jalad peavad soojas olema ja pea jahedas, see on vana tõde.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haa, varbad! Kuna mul endal alati varbad külmetavad, ei ole mu lapsed tegelikult kunagi ilma sokkideta (välja arvatud see suurem nüüd, kes alati esimese asjana sokid jalast ära võtab nagu ta isagi). Aga see pilt on tehtud kui käisin arsti juures teda kaalumas ja ette näitamas - seal peab alati kõik riided beebil ära võtma, seega tõmbasin talle sellise ürbi selga, mis on ühes tükis ning sokke ei pannudki, nii sai kiire liigutusega riidest lahti ja hiljem uuesti riidesse. Varvastel oli tegelikult tekk ka peal. Ja koju jõudes kohe sokid jalas tagasi :D

      Kustuta
  2. Palju õnne! Nimedega seoses, meil on kodus 2a kaksikud Oliver ja Oskar ehk Ollu ja Ossu. :D Nimed nii sarnased et alguses läksid pidevalt sassi,nüüd õnneks vähem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohh, meil läks esimestel päevadel kogu aeg sassi ja kutsusime teda mõlemad korduvalt Oscariks (sest tal oma nime veel polnudki). Ja nüüd olen mitmeid kordi tabanud end talle Ossu ütlemast. Vaikselt loodan, et äkki ikka õpin aja jooksul ära, et lapsel on siiski oma nimi ka!

      Kustuta
  3. Teise lapsega kipub olema veits stressivabam jah - tead juba, mida teed :D Ma ise siin aeg-ajalt juurdlen, kas peaks kolmanda ka saama (uuel elukaaslasel veel lapsi pole, ma varsti 38, nii et väga pikalt oodata ei taha) - KUI see peaks juhtuma, siis ilmselt oleks veel rohkem chill. Mõned emad on öelnud, et 20ndates lapsi saades põdesid vähem ja 30ndates muretsesid üle - teised jälle vastupidi, et hiljem on enesekindlust rohkem ja palju mõnusam.

    Mul on üks hästi tore blogituttav, kes küll enam ei blogi - MrsB, kes elas oma aussiest abikaasaga Londonis, me saime oma teised lapsed miskine paarinädalase vahega. Tema lastel täpselt samad nimed, mis sinu poistel. Sellised head lihtsad ja rahvusvahelised, eks - ega neid nii palju polegi :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muidugi kolmas ka! Ma oleks küll kolmandat tahtnud kui esimesed praeguseks juba suuremad oleks. Ma saan mõne päeva pärast 39 ja kuna mul kaks nii pisikest last on, siis kolmandat kindlasti ei tule (no eelkõige sellepärast, et uuesti rase olema poleks ma enne kümmet aastat küll kohe kindlasti valmis, hahaaa).

      Aga jah, nimesid tahtsin lihtsaid ja selliseid, mis nii siin kui Eestis levinud oleks. Ja tõesti on raske leida! Paljud nimed on ju sõprade laste poolt juba võetud ka. Oliver on tegelikult samuti "natuke" võetud, Matti parima sõbra poja keskmine nimi on samuti Oliver. Aga keskmist nime ei kasutata mujal kui ainult paberimajanduses, nii et see sobis meie omale eesnimeks kenasti.

      Meie Oliveril keskmist nime veel polegi, alles kaalume kahe variandi vahel. Et see poisslaste nimetamine ka nii keeruline peab olema! Tüdrukule oleks mul terve rida nimesid võtta!

      Kustuta
  4. Palju õnne ka minu poolt! See postitus tuletas oma poiste beebiaega meelde ja mul oli kolmas see, kes kohe algusest peale terve öö magas, oli hea isuga ja ei mäleta, et ta kunagi nutnud oleks. Mõni beebi on kohe selline. Ja sellest pole ma ka aru saanud, et kuidas osad oma raseduseelsed teksad juba sünnitusmajas jalga said? Ma käisin vist kuu aega veel rasedariietega ringi. 😂
    Rinnapiimaga mul küll otseselt probleeme pole olnud, aasta said kõik ja kui ma ise oleks viitsinud, siis kauemgi. Aga neljandaga juhtus nii, et ta ei jaksanud rinda imeda. Kaal langes kolinal ja siis ma ka nipitasin, esimese portsu andsin rinnast, kui vaatasin, et kutt hakkab ära kustuma, siis pudelist kas välja pumbatud piima või asendajat. Alles ühe kuu vanusena sai oma sünnikaalu tagasi. Ja mul olid veel mingid tobedad süümekad kõige selle pärast, et ma üldse segu andsin beebile, sest "rinnapiim on parim" ja "lutipudel on saatanast". Noh, ma leian, et minu lapsele on parim see, et ta saab kõhu täis ja kasvab.
    Teile ka mõnusat kooskasvamist ja nii tore on, et kirjutad kõigest sellest ausalt, mitte ei püüa jätta muljet, et elu on postkaart. Emadus on raske, elu vastsündinuga ei kulge alati nii nagu tahaks, sellest peab rääkima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma veetsin terve raseduse pidžaamapükstes, ainult kodust väljas käies panin midagi veidi viisakamat jalga. Ja esimesed päevad pärast lapsesaamist oli minu meelest isegi kõhunahk natuke hell, rääkimata sisemusest (noh, keisriarm nagunii), teksasid ei paneks ma sel ajal isegi miljoni eest jalga, isegi kui mahuks.

      Oscar sai esimest korda rpa-d teisel või kolmandal elupäeval kui me veel haiglas olime ja ta absoluutselt mitte millegi peale üles ei ärganud, kuigi eelmisest söögikorrast oli juba mitmeid tunde möödas. Võtsin ta riidest lahti, hõõrusin ja liigutasin, aga ei miskit. Päris õudne hetk oli! Õde siis tuli, kontrollis kõik üle, ja pakkus, et äkki tahad proovida rpa-d pakkuda, kuni endal piim tekib. Seekord ma ütlesin teisel päeval kohe ise, et hei, tooge see rpa juba heaga välja!

      Seekord tuli mul piim neljanda päeva õhtuks, eelmisel korral viiendal päeval, enne seda oli mul beebile ju ainult tilkasid pakkuda. Samas vaatasin, mis kogustes Oliver rpa-d samal ajal nahka pistis - kuidas ta nende tilkade abil söönuks oleks pidanud saama üldse???

      Pealegi rääkis minu ema, et tal polnud samuti piisavalt piima ja isegi see vähene sai vähem kui kahe kuuga täiesti otsa, nii et mina kasvasin ainult rpa peal ja seda pea 40 aastat tagasi! Aga näe, ei kukkunud kah kõige hullemini välja. Kui paha see siis ikka olla saab? Seda enam, et minu beebid saavad siiski ka rinnapiima edasi selle tehispiima kõrval.

      Kustuta
  5. Palju õnne! Meil on kodus Oliver Sebastian ja tema õde tahetakse muudkui Oliviaks kutsuda, kuigi ta seda teps mitte ei ole.

    VastaKustuta