31 mai, 2022

Nokk kinni, saba lahti

Maarja kirjutas hiljuti, et lasteaiatasu on nagu eksklusiivse hinnaga viiruste püsitellimus. Nõustun.

Alustame sellest, et ükspäev jõime sõbrannaga õhtul veini ja lobisesime maast-ilmast. Mõtlesin, et mõnuuuus! Õnneks piirdusin ainult ühe klaasiga ja läksin varakult magama. Öösel ärkasin nutva Oscari peale ja selleks ajaks kui (välgukiirusel!) tema tuppa jõudsin, jõudis ta end juba täis oksendada. Koristasin lapse ja toa, ladusin põranda suuri rätikuid täis, loputasin ta duši all puhtaks ja saatsin voodisse tagasi. 

Ja siis juhtus see veel. Ja veel. Ja veel. Kolm tundi järjest. Lapsest oli kahju, endal ka just meeldiv polnud. 

Hommikul tõi Matt mingi iiveldusvastase tableti, mis toimis nagu ime! Lapsele tuli elu sisse tagasi, sõi ja mängis. Ja siis algas kõhulahtisus... Nii et nokk kinni, saba lahti. Otseses mõttes.

Õhtuks oli seegi möödas. 

Järgmise päeva lõuna paiku märkasin, et mul pole isu. Ja enesetunne läks iga tunniga kahtlasemaks. Pärast ööpäevapikkust igasuguste vedelike koristamist polnud muidugi ka väga üllatav. Võtsin kiirelt selle iiveldusvastase rohu sisse, mis meil nüüd kodus olemas oli, aga paar tundi hiljem oli ikkagi väga kole olla. Vedas, et Matt juhtus kodus olema ja sai lastega aidata, ma tõesõna ei tea, mida ma muidu teinud oleks.

Hommikuks olin terve, aga super väsinud. Öösel jäi Matt haigeks. Vedas, et see kõigil korraga ei juhtunud, ühekaupa oli kuidagi inimlikum. Ja eriti vedas, et Oliver puutumata jäi (ptüi-ptüi-ptüi).

-

Järgmisel päeval ärkas Oscar silmapõletikuga. 

Aga noh, pühapäev. Ja õnneks oli kodus selle vastu rohtu. Seega püsis lootus, et äkki saab ikka terveks ja õnnestub esmaspäeval lasteaeda saata. Aga selgus, et nelja-aastane ei ole just kõige parem patsient kui on vaja mingit salvi silma panna. Esimese korra sain tehtud, edasi ei õnnestunud teda isegi kommidega ära osta. 

Õhtul läksid mõlemad poisid eriti lihtsasti magama, jõudsin jälle mõelda, et mõnuuuus... 

Aga ära hõiska enne õhtut - oleks võinud juba paar päeva tagasi õppust võtta! Tund aega hiljem ärkas Oscar jälle nuttes! Praegu jääb mulje nagu see olekski tal tavaline praktika, aga ei - ta on üldiselt kuldmagaja, kes öösel lärmi ei tee. Noh, tavaliselt.

Esimese hooga mõtlesin, et ju nägi halba und ja lohutasin, et kõik on korras, mine tuttu. 

Tema vastu, et hammas valutab.

Tund aega lohutasin nutvat last, andsin valuvaigistit ja hoidsin kätt põsel. Vahepeal ärkas suure lärmi peale Oliver, käisin siis kordamööda mõlemaid patsutamas. See, keda parajasti ei patsutanud, röökis naabertänavani välja. Kopsud on neil mõlemal korralikud. Lõpuks Ossu uinus. Elagu Tylenol!

Matt oli teises linnas tööl ja soovitas, et käigu ma temaga hambaarsti juures ära, aga hoiatas, et ka näiteks kõrvapõletik võib lõualuusse kiirata. Hambaarsti juures selgus, et auke ega muud kahtlast pole. Järgmise arsti juures sain teada, et ongi kõrvapõletik. Lausa kahepoolne. Kirjutati antibiots ja puha. 

Praegu siin blogin, on vaikne ja rahulik, mingid õhtused linnud vidistavad akna taga. Mõnuuuuus! Aga ei mingit kiitmist. Kohe hambaid pesema ja magama. Iial ei või teada, mis seiklused öösel tabavad.

Homme lähme perega pildistama. Täna ärkas Oliver lõunaunest, pikk verine kriim silma all. Tal muidu ei ole kombeks end kriipida, aga vahetult enne pildistamist ikka juhtub... Oscaril on endiselt üks silm punane ja rähmane, sobivadki hästi kokku. Kohe näha, et vennad!

3 kommentaari:

  1. Sa issa ristike kesk pohlamoosi! Einoh, ikka kõik sinu kiusamiseks! Akkad aga muudkut end liiga ästi tundma veel!

    VastaKustuta
  2. No just! Ei hoo ega hoobi vahet! Nagut Ameerika mäed!

    VastaKustuta