17 juuli, 2022

Õnneliku paarisuhte võti

Juhtusin internetis ühe toreda vestluse otsa, kus pikalt abielus olnud inimesed jagasid, mis nende arvates paarisuhte juures oluline on. Esimese krambiga tuli ikka see tüüpiline "tänutunne ja vastastikkune lugupidamine" - kahtlemata olulised, aga olgem ausad, natuke üldisevõitu nõuanded. Aga edasi läks palju paremaks ja mõtlesin, et jagan paari kuuldud mõtet ka teiega. Päris sõna-sõnalt ei hakanud tõlkima ja omalt poolt tahan üht-teist lisada, seega - kel aega ja keeleoskust, vaadake video ära.


Igikestev kohtinguperiood
Mäletate kaaslasega tutvumise aega? Kui palju sai igatepidi panustatud ja vaeva nähtud nii välimuse kui käitumise osas. See magus algus, kus tahaks endast parima anda, tahaks, et ta sind märkaks, et sa talle meeldiks. Osaliselt on muidugi normaalne, et pikaajalises suhtes mugavamaks muututakse, see tuleb ju eelkõige turvatunde suurenemisest, aga kaaslast ei tohiks hakata iseenesestmõistetavana võtma. Me peame ta armastuse ka aasta(kümne)id hiljem ikkagi ära teenima, mitte vanadel loorberitel pikutama.

Muide - ka muus võtmes tasub suhte algust silmas pidada. Näiteks mina meenutan endale tihtipeale, et Matt ei jäta asju laiali puhtalt minu ärritamiseks, vaid ta oli selline juba siis kui me veel kooski ei olnud. 

Ei tohi üksteisega võistelda
Eriti tõuseb see teemaks kui peres on väikesed lapsed ja käib võrdlemine, kes kui palju teeb ja kui vähe magab. Ja tasakaal on kogu aeg paigast ära, isegi kui see on 49-51. Suhtes ei peakski panus olema 50-50, vaid 100-100. Kumbki peaks endast andma parima, mitte lihtsalt poolt ühisest panusest, ekvivalenti sellele, kui vähe partner parajasti panustab. Mõlemad peaks püüdlema selle poole, et olla iseenda parim versioon. Lõppkokkuvõttes motiveerib see ka kaaslast.

Halb tuju kui haisev suu
Halb tuju on võrreldav halva hingeõhuga. Halba tuju ei valata kaaslase peale välja, vaid tegeletakse selle põhjusega. Kui suu haiseb, haarad ju hambaharja järele, mitte ei lähe kallimale näkku hingama? Minu meelest ülimalt tabav võrdlus.

Väljapääs puudub
Abielu võiks vaadata kui miskit, millest ei ole väljapääsu. "Kuniks surm meid lahutab" peaks olema tegelik eesmärk, mitte lihtsalt romantiline sõnakõlks, mis ainult pulmapäeval tähtsust omab. See annab turvatunde ja tugevuse, et raskustele ühiselt vastu astuda, selle asemel, et kumbki solvunult eri suunas minema kõndida. Ükski suhe ei ole ideaalne ja ükski abielu ei ole pilvitu - igasuguseid perioode tuleb ette. See on teie ühine võitlus õnneliku elu nimel, mitte sõda üksteise vastu.

Näiteks meie arutasime suhte alguses, et kui lapsed mängu tulevad, ei ole see ainult meie suhe, vaid ka meie laste perekond. Leppisime kokku, et ükskõik, mis elus ette tuleb, peame lahenduse nimel töötama ja lahkuminek lihtsalt ei ole variant (välja arvatud juhul kui keegi peaks vägivaldseks osutuma või ilmneb muu kaaslast hävitav tegur, kuna see hävitab muuhulgas ka laste heaolu). 

Muide! Kas teadsite, et Filipiinid on ainus riik maailmas, kus ei olegi võimalik lahutada? Sellega seoses tuleb mulle meelde, et näiteks Singapuris on lõpueksameid võimalik sooritada ainult üks kord. Ei ole teist ja kolmandat võimalust, korduseksameid, "proovime järgmine aasta uuesti". Kogu aur tuleb panna sellele, et läbi ei kukuks. Tegelikult õige ka!

Kas kuulan või pakun lahendusi?
Mõni jutt on selline, mille jagamise ainus mõte on auru välja lasta. Teine aga on selline, kus tahaks, et partner kaasa mõtleks ja aitaks lahendusi leida. Ja on oluline teha vahet, kumb on kumb. Miks mitte selles enne auru väljalaskmist selget kokku leppida?

Vahel tuleb end sundida
Mõnikord ei viitsi. Minna või teha. Lilli tuua. Intiimne olla. Kaaslase valitud filmi vaadata. Lihtsalt ei viitsi. Ja mõnikord on okei mitte viitsida, aga vahel tuleb end sundida. Mitte-viitsimine läheb paljudel puhkudel üsna tegevuse alguses täitsa iseenesest üle ja kaaslasele vastutulek lisab ühisesse õnnelaekasse. Ja kindlasti tasub hinnata neid hetki, mil tead, et kaaslane ei viitsi, aga panustab sellegipoolest. Lihtsalt sinu rõõmustamise nimel. Tegelikult motiveerib see ka ennast tagant sundima.

Enda sundimise teema on tegelikult miski, mis tänapäeva "olen seda kõike väärt" suhtumisega üldse kokku ei lähe. Palju räägitakse sellest, mida meil on õigus saada, aga andmise osa jääb millegipärast arutelust välja. Ja siis me muudkui eeldame, et teised peavad meile andma, ise vastu pakkumata. Ja kui miski, näiteks suhe, ebamugavaks muutub, liigume nina püsti edasi, sest "olen paremat väärt". Aga kas olen? 

Regulaarsed kohtinguõhtud
Lihtsalt selleks, et saada argirutiinist välja. Vestelda muust kui lastest. Näha kaaslases seda, kellesse kunagi armusime. Nii oluline! (isegi kui parajasti ei viitsi)

Mis teie nipid on?

11 kommentaari:

  1. Kaaslane on nagu ta on, teist inimest muuta ei saa. Omadused, mis häirivad või meelepaha valmistavad jäävad, tuleb valikuga leppida. Teineteisele peab jätma ruumi olla iseendaga. Mulle meeldib kaasa juures, et ta seab minu huvid alati esikohale ja siis alles enda omad. Minusugune udupea aegajalt unustab plaane tehes abikaasa ära...ta ei pahanda, teab ja tunneb, et see on minu iseloomujoon, lehvida ja vahel tegutsen enne kui "järele"mõtlen. Viskame selle üle nalja. Mulle meeldivad head suhted ja ei kannata silma otsaski halba tuju - meie ja ka meie laste jaoks on kodu koht, kus on rahu ja hea olla, siin ei ole kohta tülidele, pahameelele ja halvale tujule. Igasugu intriige ja tujutsemist/ärategemist on väljaspool piisavalt - kodu on koht, kus kõik on hästi ja kus saad olla vabalt, sina ise.
    Meil on regulaarsed saunaõhtud ja jalutuskäigud, meie aeg ... ning sel aastal on lisandunud kord kuus toimuvad väljasõidud. Ei ole väga palju, kuid tuleb arvestada inimese enda soovidega, meil on kodus lihtsalt hea olla. Oleme üritanud käia kahekesi reisidel, lõpuks ikkagi on satelliidid kaasa võetud. Matkamas käime koos.
    Kuulamine on oluline. Arutlemine ja kaasa mõtlemine...rasketel hetkedel tean, et mul on kodus tugi ja üheskoos saame hakkama. Aegajalt taban end uuesti armumast. Imeline tunne, mille võib vallandada mõni väike asi või hetk, mis sel hetkel on suurem kui maailm...ja see soojus ja tänulikkus, mis sel hetkel kohale jõuab-annab jõudu jätkamiseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teil tundub mõnusalt paigas olevat kõik. Mulle ka meeldib, kui kodu on rahulik koht, kus on hea olla.

      Kustuta
  2. Mul õige pikk suhte staazh, võiks nagu kaasa rääkida.

    Kõige tähtsam:
    Kaaslase valimisel pikaajaliseks suhteks peab kohe alguses leppima tema nende joontega, mis ei meeldi, hindama võimalikult objektiivselt kogu komplekti. Ehk siis kas üks, kaks "mäda õuna" ikka rikuvad kastitäie ja kui suured ning olulised need on. Vahel muidugi piisab ühest, mis käib närvidele, et pole mõtet proovidagi. Samas ei maksa loota, et leitakse kast, kus pole ühtki mäda õuna või seda, et aja jooksul mõni õun plekiliseks ei kisu. Teame ju küll neid vanatüdrukutest -poistest igavesi ideaali otsijaid.

    Koos tehtavad tegevused ja kvaliteetaeg. Näiteks mäesuusatamine, kaasa polnud enne mind suuski näinud, kokkuvõttes kujunesid pere suusareisud aastakümnete jooksul ühtedeks nauditavamatest tegevustest. Matkamine, polnud me kumbki enne rohkem kui mõni päev telgis maganud. Jällegi sai neist meie mõlema ja hiljem laste meelisajaveetmisvorm. Kaugemad reisud samuti, mõlemad lapsed said lennukogemuse enne aastaseks saamist. Tänu toetuskogukonna puudumisele õppisime (neid polnud kuhugi jätta), et kõike saab väikeste lastega koos ette võtta.

    Mitte sundida kaaslast tegevustele, mis talle ei istu nii laiemas mõttes kui lihtsalt ajalises mõttes. Vahel pole lihtsalt tuju metsa, mäele või kontserdile minna. Võib ju üksi või sõpradega minna kui kange tahtmine (ma pole suusatamist seepärast pooleli jätnud, et kaasa enam ei saa mäge sõita). Samas tuleb end aeg-ajalt sundida tegevustele, mis pole "sisseprogrammeeritud" kuid teada, et kaaslast ärritavad nagu mustade sokkide mitte vedelema jätmine või voodis lugedes mitte söömine :P

    Privaatse aja võimaldamine, eks kõik tahavad vahel vähem või rohkem omaette nokitseda. See ei tähenda mossitamist, las olla, korra võib küsida kas kõik korras aga mitte tüütult peale käia.

    Aeg-ajalt väikeste toredate üllatuste valmistamine.

    Üldtuntud tõdesid nagu vastastikune austus, hoolimine, ... jne ... ei hakka siin üle kordama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu meelest on ka oluline võtta teist sellisena nagu ta on, selle asemel, et püüda teda enda maitse järgi kohandada. Et tuleb lihtsalt juba alustuseks piisavalt sobiv inimene leida, kelle kõik omadused vähemalt enam-vähem aktsepteeritavad oleks.

      Ja see "võib ka üksi või sõpradega minna" on minu meelest ka väga oluline. Eriti see osa, et üldse oleks sõbrad, kellega minna ja et see ei tekitaks omavahel probleeme. Ma tean paare, kus ühel on ports sõpru ja teine tahaks ainult kahekesi koos kõike teha (sh ka teise poole sõpradega, aga kõik tegevused koos). Ma ei kujutaks sellist elu üldse ettegi. Me veedame kumbki oma sõpradega ka eraldi aega (eriti just väikeste laste kõrvalt oleks minu meelest mõeldamatu nõuda, et ilma üksteiseta kuskile minna ei saaks).

      Ja kodus püüame samuti üksteisele ruumi ja aega anda, oleme samuti suured omaette nokitsejad.

      Kustuta
  3. Olen ka vahel oma abielule mõelnud, et mis see nipp siis on meil, et oleme juba 12 aastat koos olla suutnud. Üks asi on leida inimene, kellega klapibki hästi ja on sarnane maailmavaade, aga lõpuks taandub asi ikka selleni, et kuidas 10 aastat hiljem ka veel samas paadis ja samas suunas edasi sõuda. Ja ma tõesti ei tea. Võib-olla on see, et ühised väljakutsed ja ühised seiklused liidavad, ei lase lahku kasvada. See koostegemine, koos käimine, nagu Cranberry eespool kirjutas. Ja isegi mitte kahekesi, vaid koos lastega. Sest nagu Sa kirjutasid, tähtis pole ainult suhte hoidmine ja väärtustamine, vaid terve pere.

    A vbolla on lihtsalt, et kui mõlemad pooled endalt "kas ma leiaksid parema" küsides vastavad, et ei, sest juba leidsingi parima, siis ongi. (ilmselt võiks seda juba enne abiellumist küsida...)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja siis kui lapsed suureks kasvavad, tuleb jällegi õppida kahekesi olema, mistõttu on need kahekesi käimised-olemised ka pere kõrvalt olulised. Ma siin ükspäev just mõtlesin, et kogu elu on üks suur ümberõppimine. Alustuseks see osa, kus need lapsed ellu lisanduvad ja hiljem see, kus nad iseseisvaks saavad ja välja kolivad. Ma eeldan, et see järgmine etapp saab esimesest lihtsam olema ja ei tule nii üleöö ka.

      Aga jaa, tasub ikka juba alustuseks õige inimene leida. Mul läks sellega küll kõvasti kauem aega kui sul, aga seda teadsin ma algusest peale, et kellegi muu kui õigega ei taha ma kindlasti lapsi saada. Nii et lõppkokkuvõttes läks hästi.

      Kustuta
  4. Anonüümne17/7/22 15:42

    5:1 suhe on pôhiline :)

    Vt nt https://bakadesuyo.com/2019/07/make-your-relationship-amazing/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga huvitav artikkel, aitäh lingi eest.

      5:1 vahekorra üks alustalasid on positiivne tagasiside, mida selles artiklis otseselt ei mainitud, aga ma ise pean väga kasulikuks nipiks. Nimelt meeldib inimestele kui neid kiidetakse ja teise inimese käitumist kiitmisega muuta on palju lihtsam kui laitmisega. Tuua välja neid asju, mida teine sinu arvates hästi on teinud või vähemalt näidata, et märkasid ta panust. Selle asemel, et süüdistada stiilis "jälle sa...", "mitte kunagi sa..." jne. Ja oiiii kui palju lihtsamalt süüdistamine tuleb! Ma püüan end kogu aeg ümber harjutada, püüda negatiivseid asju vähem ja positiivseid rohkem öelda. Ja see töötab maru hästi! (mitte, et jube hästi tuleks välja, aga iga kord kui TULEB välja, näen, et töötab).

      "Choosing a partner is choosing a set of problems. That’s not cynical; it’s just realistic. Everyone routinely does something that is going to get on your nerves. You want to be with someone whose flaws you can tolerate — because nobody is flawless. Including you." Väga tõsi!!!

      Kustuta
  5. 20 aastat on kerge koos olla, siis aga hakkavad mingid häirivad asjad väga häirima ning selleks, et end mitte liigselt muuta, ei jää muud üle, kui et minna oma elu elama. uus elu, uus partner, uued väljakutsed... see on põnev, väsitav ja loomulikult ka stressi tekitav.
    ka siis kui see 20 aastat on koos (ka ilma lasteta) oma asjadega tegeletud aga 21. aastal enam mõnda asja ei taheta koos teha, siis aastal 22 saab kõrini :)
    nüüd jookseb juba 6. aasta, vaatame kuidas edasi läheb aga seekord ma ei oota enam "kuni surmani" lahendust ning teades, et võin iga hetk astuda oma teed, on teispidi väga vabastav.
    ja pärast lahutust saab sõprade kohta palju rohkem teada, räägitakse oma lugusid, väga paljud suhted muutuvad paremaks ja lähedamaks. Ja ka lapsed näevad, et saab elada hoopis teistmoodi, et on olemas teistmoodi suhteid, samas võib ka vana seltskonnaga või vana kaasa ja lapse ja lapse kallimaga koos lauamänge mängida ja veini rüübata. Elu on ilus, ükskõik mis oma suhetega teha, kuniks on rahu iseeneses.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen alati imestanud, et huvitav, miks inimesed pärast nii pikka koos oldud aega lahku lähevad? Et kas see on mingi vaikselt tiksunud rahulolematus, mis kannatuste karika lõpuks täis tilgutas või mingi suurem elumuutus, mis selle tingis vms.

      Aga järgmise kaaslase osas - mul on mitmeid vanemaid tuttavaid, kes on alles hilisemas eas uue kaaslase leidnud kui mõlemal juba lapsed täiskasvanud. Ja need konkreetsed paarid on omavahel väga õnnelikud ja sobivad. Näiteks meie lapsehoidja on üks selline. Tema endine abikaasa ei tundu just kõige meeldivam inimene olevat, aga uus mees, kellega ta juba aastaid koos on olnud, on väga tore. Ja nii nad ongi koos toredad, joovad õhtuti oma imelise vaatega terrassil veini ja sõidavad iga päev ratastel kuskile matkama. Alati ei pea nui neljaks nooruses loodud suhet jätkama!

      Aga ma tean ka neid, kes niivõrd sobiva inimese juba noorena leiavad ja sama õnnelikud ka vanemas eas on. Eks osaliselt on õnnevärk ka.

      Kustuta
  6. MInu meelest Maltal ka ei saa lahutada, vähemalt paar aastat tagasi oli see nii. Võimalik, et praeguseks muutunud.

    VastaKustuta