28 oktoober, 2022

Kuidas mulle koolis ei meeldinud

Mõtlesin siin ükspäev, et huvitav, kas blogimine kui selline hakkab välja surema? Vanasti ilmus uusi blogisid nagu seeni pärast vihma, mõned neist isegi head ning üksikud jäid kirjutama ka, aga viimasel ajal pole ma miskit värsket leidnud. Pole vist väga innukalt otsinud ka. Keda teie loete? 


Oliver läheb järgmisel sügisel lasteaeda. Selleks ajaks on ta peaaegu kahene ja hakkab käima kaks päeva nädalas. Õed-vennad saavad eelisjärjekorras sisse, seega on teisel ringil stressi vähem. Kõik kellega rääkinud olen, imestavad, et ainult kaks päeva nädalas? Aga kuna ma ise töötan osalise ajaga ja sedagi kodust, pole esialgu rohkem vaja. Kahene on ju veel nii pisike!

Emapuhkus kestab siin kas 12 kuud (55% palgaga) või 18 kuud (33% palgaga), seega läheb enamik emasid millalgi pärast lapse esimest sünnipäeva tööle tagasi ja lapsed täiskohaga aeda. Või kel rohkem lapsi, jäävadki nendega koduseks, sest lasteaed on sigakallis (Oscari omas maksab täiskoht 1000 dollarit kuus ja umbes sinnakanti jäävad ka teised lasteaiad), kahe-kolme lapse kõrvalt on odavam tööl mitte käia.

Igal juhul saab järgmine sügis huvitav olema, sest Oscar läheb kooli! Kuigi see esimene aste, mida nimetatakse Kindergarten, on rohkem ikka lasteaed kui kool. Ja sellele järgneb aasta hiljem Grade 1 (mis on Eesti mõistes endiselt lasteaia ja kooli vahepealne).

Süsteem on selline, et Kindergarten'isse lähevad kõik, kes selle algamise aastal viieseks saavad. Vahet pole, kas viies sünnipäev on veebruari alguses (nagu Oscaril) või novembri lõpus (nagu Oliveril). 

Naabripoisi sünnipäev on jaanuaris, aga kuna nad sündisid Oliveriga samal aastal, lähevad ühte klassi. Sürr. Vanusevahe on 11 kuud.

Ma väga ootan kooli algust - tahaks näha, mis on Eestiga võrreldes teistmoodi. Mõned teised eestlased on öelnud, et kool on nadim kui Eestis, kodus õppida ei anta, et vanemas eas saab aineid ise valida nagu ülikoolis, ei pea näiteks keemiat õppima, kui ei taha. 

Aga minu meelest on see just positiivne. Ma ei näinud lõputul faktiteadmiste tuupimisel juba kooliajal mõtet ja ei näe seda ka tagantjärele. Keemia sain lõpuks ikka positiivsele hindele tehtud, aga huvi ega annet pole siiani. Keemiaõpetaja ütles, et ma ei jõua elus mitte kuhugi. Aga näe, ei saa kurta! Tuleb välja, et keemia ei olegi elus esmatähtis. Minu anded on hoopis mujal. Ja keemiat oskab abikaasa.


Mina ei saa öelda, et ma kooliaega nautinud oleks. Mis on tegelikult ju kurb. Mulle üldse ei sobinud see iga 45 minuti järel täielik ümberhäälestumine 8 korda päevas. Hinde peale joonistamine, hinde peale laulmine, hinde peale kõrguse ja kauguse hüppamine. Kell pool neli koolist pääsemine, et õhtu otsa kodus edasi tuupida. Ebanormaalne. Tööl käia on oluliselt stressivabam, võin ma täiskasvanuna öelda.

On asju, mida ei saa õppida. Sporti võiks teha selleks, et end liigutada ja mitte mingit tähtsust ei ole, kui kiiresti või kaugele sa täpsemalt suudad. Need, kel tahtmist ja annet, tegelevad kunsti, spordi või muusikaga koolivälisel ajal süvendatult ja tulemustele orienteerudes. Olümpiavõitjaid ei tule seitsmenda klassi kehalise kasvatuse tunnist. Koolis võiks sellised ained olla "arvestatud/mittearvestatud", mitte hindelised.

Ülikool oli seevastu imeline! Ise valisin ala, ise valisin ained. Tõesti nautisin. Ma oleksin võinud vabalt juba poole kooliaja pealt rohkem humanitaari ja vähem reaali teha, mitte midagi halba poleks sellest juhtunud, mul polnud vaja selle jaoks kõigepealt täiskasvanuks saada.

Ja mis peamine - kui ma oma kunagisi klassikaaslasi vaatan, ei ole absoluutselt mingit korrelatsiooni, et endised oivikud hiilgavat karjääri teeks ja toonased õpetajate "kirstunaelad" rentslis istuks. Üks mu kunagisi klassivendasid, õpetajate absoluutne kirstunael, kelle tunnistus rohkem valsisammu (1-2-3-2-2-3) meenutas, on tänaseks üks Eesti edukamaid ja tuntumaid ärimehi. Täiesti nullist töötas end ise üles. Ei olnud selleks viisi ega käitumise "eeskujulikku" vaja. 


Ma saan aru, et kool peab mingi baasi andma, aga väga suur roll on ka perekonnal. Et laps oleks armastatud ja toetatud, et temaga suheldaks, et talle pakutaks erinevaid kogemusi, viidaks matkama ja reisima ja maale taluloomi vaatama. Mingid sellised asjad. Ma pole kaugeltki mitte Montessori-ema, aga Eesti kool oli minu meelest liiga range.

Mis mälestused teil kooliajast on?

Ja kui keegi blogimaastikult head lugemist oskab soovitada, viskaks meelsasti pilgu peale! Muide, kas keegi mu lugejatest ka blogib? Lisaks nendele, keda ma juba jälgin.

41 kommentaari:

  1. Anonüümne28/10/22 23:17

    Kõige selle pärast, mis sa koolielu kohta kirjeldasid, on minu lapsed hoopis koduõppel. Ja käivad huviringides, mis on kooskõlas nende tugevustega. Kas seal on ka selline asi võimalik?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, on võimalik küll. Aga ma ise tunnen, et ei suudaks 24/7 ainult laste päralt olla. Kui selline olukord tagasi tuleks nagu pandeemia ajal oli, siis aasta-kaks võiks ma seda teha. Aga üldiselt tahaks, et nad saaksid koolist selle sotsiaalse kogemuse, kus peab reegleid järgima ja saab sõpradega suhelda, kus mõni kogemus on positiivne ja mõni negatiivne jne. Valmistab paremini eluks ette kui ma seda kodus suudaks teha.

      Aga siin on õnneks nii, et puududa saab õpilane ilma suurema probleemita omajagu. Mu sõbranna ütles, et tema andis esimesed paar aastat enda omadele alati kolmapäeviti vaba päeva ja sel päeval käis nendega ujumas ja muid selliseid asju tegemas. Ma arvan, et rõhun samuti sellele, et kooli võimaluse korral vabamalt võtta ja hoolitseda selle eest, et nad seal läbi ei põleks. Ja huviringid on kindlasti olulised.

      Kustuta
    2. Anonüümne29/10/22 14:52

      Meil ka koduõpe, aga suurema seltskonna peale on paar päeva nädalas ka õpetaja ja tunnid koos teiste lastega. Need on laste lemmik päevad.

      Kustuta
    3. Ehk siis mitte koolikeskkonnas, vaid teiste koduõppe lastega koos paaril päeval nädalas? See on küll hea mõte!

      Kustuta
  2. Uuh, see kool. Mul kaks koolilast - põhikool ja algkool esindatud. Algkoolis on veel enamvähem, kannatab ära selle koduste tööde koguse ja jääb lapsel puhkamiseks ka aega. Aga põhikoolilapsest on tõsiselt kahju
    . Kaks korda nädalas käib trennis, jõuab peale 5 õhtul koju ja on korduvalt olnud neid päevi, kus õhtu ainuke sisustus on kodutööd ja õhtusöök. Sest uneaeg ronib peale enne kui koolitöödest pausi saab võtta. Ja tõesti on minul oma lapse ees häbi, et minu tööpäev saab 8tunniga läbi. Tema oma mitte...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei ole kindel, et sellise intensiivsusega õppimine tegelikult vajalik on. Okei, et kodus jääks midagi korrata või natuke juurde vaadata, aga sisuliselt oli kodus teine koolipäev veel lisaks (mina isiklikult ignoreerisin kodutöid nii palju kui sain), see on ikka üsna ebaõiglane. Kanadas mulle meeldib see ka, et tunnid on pikemate blokkidena - on kolm tundi ja kaks vahetundi (üks neist 15 min ja teine 30 min). Kool algab 8:40 ja saab läbi 14:20.

      Kustuta
  3. Olen jõudnud etappi, kus kodus on kaks gümnasisti. Käivad erinevates koolides. Nooremast lapsest on vahel kahju, sest Eesti koolist ei ole kadunud faktiteadmiste tuupimine. Õppisin temaga koos muusasid, pean ausalt tunnistama, et teadsin vaid ühe (Kalliope)... Laps pidi kõik pähe õppima ja suutma pildi järgi ka eristada, kes on kes...paar muusat, keda kujutleti pildil papüüruse rulli või lüüra või maskiga. Olgu, ajugümnastikaks hea harjutus, kuid pikas perspektiivis - aitab kaasa ristsõnade lahendamisel, annab üldteadmised...ent sealt edasi??? Kui ei ole just suur ajaloohuviline. Sama on Kreeka jumalatega -> mina olin ajaloohuviline ja mu lemmikraamat oli "Antiigileksikon", ent ükski teine mu klassikaaslastest ei teadnud ei jumalaid, ega väljakaevamisi korraldanud ekspeditsioone ja arhelooge. See oli lihtsalt näide, kuid nähes, mida õpetatakse ja kuidas - tekib küsimus - miks? Tegemist on õppimishimulise lapsega, kes pingutab...ja minu hinnangul isegi liiga palju. Õpib, õpib, hobide jaoks aega ei jää...tema koolipäev kestab ka pärast kella 15 edasi, õppides ja valmistudes kontrolltöödeks, tehes koduseid töid, teinekord poole ööni. Loomulikult saab ka vabamalt võtta, kuid see sõltub lapsest.
    Teine laps, võtab vabalt...tunnistus päris valsitakti ei meenuta, kuid hindan tema kooli juures just õpilase kesksust, kus saadakse aru, kus päriselt on nende laste huvid ja toetatakse. Loomulikult soovib iga õpetaja, et tema aine oleks just see kõige-kõige-kõige. Kuulan last ja kui räägime elust ja hakkama saamisest, siis ta soovib just teadmisi, kuidas toime tulla pärast gümnaasiumi lõpetamist kui saabub majanduslik iseseisvumine. Rääkis klassivendadega, kes samuti tahaks saada aimu, kuidas iseseisvalt hakkama saada, kust raha tuleb ja kuhu läheb, mis on sotsiaalsed garantiid jms, milline on riigi toimimise mehhanism. Lähen kevadel gümnaasiumi lõpuklassile rääkima finantsmaailmast ja riigi toimimise alustest - kuidas ellu astuda?
    Blogidest...hetkel ei ole midagi uut avastanud...need, kes on listis - loen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu meelest õpetati samuti igasugust jama (asjalikele asjadele lisaks siis). Ja suur probleem on ka see, et ei ole kuskilt võtta maksimaalselt imelisi õpetajaid igasse kooli ja igaks tunniks. Näiteks kui Matt mulle mingit finantsasja või matemaatikat mõnikord lahti seletab, siis ma kuulan huviga, ta oskab nii hästi sellest rääkida. Kuigi reaalained pole üldse minu valdkond muidu. Ja oleks oluliselt huvitavam kui õpetatavad asjad oleks elulisemad või haakuks millegi huvitavaga.

      Ülikoolis oli ka tegelikult osaliselt mingit jama sees, sest väga oleneb ju õppejõust. Meil näiteks oli üks, kes eksamitel alati mingeid suures plaanis tähtsust mitteomavaid asju küsis. Näiteks andis 10 inimest ja 10 sünni-surmadaatumite komplekti, et vii nad kokku. Sisulisi teadmisi see faktide päheõppimine mulle ei anna. Praegu, palju aastaid hiljem, mäletan ja kasutan ma palju sisulist infot, mida toona õppisin, aga neid onkleid ei suudaks kindlasti enam järjekorda panna, et kes millal sündis ja millal sussid püsti viskas.

      Finantsteema on hea näide, mu sõbranna lapsed käivad erakoolis ja seal tehakse lastele regulaarseid finantskoolitusi, räägitakse erinevatest laenudest ja intressidest ja kuidas see asi kõik toimib, mis on oluline, mida silmas pidada. Nii eluline ja väga vajalik. Vajalikum kui Kreeka jumalad, ma ütleks.

      Kustuta
  4. Mind on juba oma 10-15 aastat ärgitatud blogima, aga numaitia ... Aga sedavõrd, kuivõrd teovõime langeb, pean vist koondama kogu tegevuse varsti oma aju sisemusse, kust see siis aeg-ajalt väljapääsu nõuab. Nagu keegi kuskil ütles - oma peas me oleme alati üksi. Niiet võtan viisaastaku plaani, et enne täielikku kapsastumist ikka veel maailmale üllitada oma surematuid mõtteid ja lugematuid tsitaate, mis nendega seostuvad :) Siiski ei julge midagi lubada. Arst lubas ikka natuke rohkem kui kaks aastat, aga samas kahtkümmet mitte, ja kui neist kahest-kolmestki on pool aega kapsana, siis ... nojah ... eks siis võite laulda, et "nüüd surnukeha matame", kui ma enam kirstuski lori es aa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui palju aega pole jäänud, on viimane aeg blogima hakata. Millal siis veel? :)

      Kustuta
  5. Blogidest. Peale blog.tr.ee kadumist ma ei teagi, kust üldse uusi leida. Seega ootan samuti huviga.

    Koolist. Lapsed on erinevad. Mulle sobis nõukogude kooli, sest ma olen kõiges keskmine ja ei tea siiani, kelleks tahan saada. Ma valisin keemia ja kirjanduse vahel, ja oleks olnud väga kurb, kui kas reaal või humanitaar oleks jäänud poolikuks.

    Sellepärast mulle meeldib, et Eesti koolisüsteemis on võimalik valida alates koduõppest kuni klassikalise tuupimiseni. Kõik vahepealsed variandid seal vahel.

    Ja see, et meie kaheline sai edukaks. On ju tõestatud, et ( defineeri edu) olulisem on EQ kui IQ.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sealt oli tõesti hea otsida, mina ka igatsen mingit kohta, kuhu blogid ise kokku jookseks populaarsuse või millegi põhjal. Mingi blogipostituste grupp on vist Facebookis, ma sinna pole juba aastaid kiiganud, aga vanasti olid seal mingid kindlad näod, kes pidevalt enda asju postitasid ja midagi väga põnevat ei leidnud.

      Kooli osas - võiks ju olla nii nagu ülikoolis. Et esimene keemiakursus on näiteks kõigile kohustuslik, aga edasi vaatab igaüks ise, et kas võtab süvendatud kursuse (ja sealt edasi veel süvendatuma) või võtab järgmisel poolaastal hoopis ühe kirjanduse kursuse juurde. Ma ei arvagi, et peaks niimoodi kooli läbima, et mingi valdkond täiesti puutumata jääks, aga kui ikka huvi ega annet ei ole, võiks olla võimalus selle asemel midagi muud õppida.

      Kustuta
  6. Ma leidsin kunagi eestiblogid.eu lehelt midagi lugeda, aga üldiselt loen ikka neid, keda jälgin. Viimasel ajal tuleb postitusi tõesti vähe. Vanad olijad kirjutavad vähem ja uued harrastavad vist vlogimist.

    Ise kirjutan vahel liisike88.blogspot.com

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii ilusad pildid!

      Vlogimine on populaarsem vist jah ja kuna paljud tahavad sellega raha teenida, siis youtube's on see lihtsam kui blogides. Aga mulle meeldib rohkem lugeda kui videot vaadata, nii et jama.

      Kustuta
  7. Anonüümne29/10/22 21:44

    Ma "käin" küll alles algklassides aga hindele joonistamist, laulmist ega jooksmist enam ei ole. Need ained vähemalt minu lapse koolis on arvestuslikud. Ehk siis eeldatakse tunnis kaasa tegemist ning ei hinnata tulemust.
    Meie tavapärast õppekava ma pooldan ses mõttes, et erinevad ained laiendavad silmaringi ning annavad erinevaid teadmisi. Ja kuidas sa saad teada, et sulle meeldib või ei meeldi füüsika/keemia/kirjandus kui sa neid õppinud pole...? Ses mõttes erinevate ainete õppimine annab veidi laiemad teadmised ja rohkem infot valikute tegemiseks hiljem. Vanemates klassides võiks jah mingi otsustamisvabadus olla aga see on hetkel lahendatud näiteks gümnaasiumite õppesuundadega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on küll hea, et muutused juba vaikselt tekivad, eks minu kooliaeg oli ka juba 20+ aastat tagasi (praegu õudusega mõtlesin, et kas tõesti juba nii kaua? ma pole ju veel niiii vana?)

      Siin vist päris nii ka ei ole, et üldse ei õpi, aga ei pea selle keemiaga vähemalt gümnaasiumi lõpuni jagelema kui huvi ei ole. Vot, mul ongi huvitav näha, et milline see kool siis on. Lasteaia kogemus on ka põnev olnud, aga selle kohta ma juba tean kõike, tahaks edasi liikuda kooli poole.

      Kustuta
    2. Anonüümne3/11/22 14:57

      Samas ma pigem siiski pooldan meie õppekava. Gümnaasiumi lõpetajal jäävad igasugused teed lahti. Ma suhtlesin mingi hetk Prantsusmaalt pärit välistudengiga, kes ütles, et nemad saavad gümnaasiumis valida aineid. Mingid keemiad-füüsikad jms on täiesti juba valikainetena. Seega sa pead juba teadma gümnaasiumisse minnes, mida tulevikus teha tahad. Samas tal tekkiski probleem, et eriala, mille puhul ta oli kindel, et see on tema tulevik, õppima asudes avastas, et see pole üldse see, mis talle sobiks. Ning soovitud eriala õppimiseks polnud tal bioloogia kursuseid läbitud. Siis leidiski ta, et ainus võimalus põhimõtteliselt on Eestis, selleks piisas, et eraldi kursused läbis enne kandideerimist. Aga no kui palju meist teadis põhikooli lõpetades oma tulevikuplaane? Praeguse süsteemiga piisab ka sellest, kui eksam eraldi teha ja saab iga hetk täiesti teise eriala valida.
      Ma näiteks küll olen mõelnud, et tahaks hoopis midagi tehnilist juurde õppida, samas põhikoolis olid reaalained mu nõrk külg. Nüüd on juba elukogemust piisavalt ja lapse kõrvalt ka reaalaineid meelde tuletanud, et võiks vabalt erialasuunda muuta, kui väga tahaks minna midagi muud õppima.

      Mis puudutab seda, kui huvitavaks õpetajad suudavad aine teha, siis sellega on Eestis küll väga kehvasti. Mõni üksik entusiast on, kes oskavad lastega tööd teha. Õpetaja tööd lihtsalt ei hinnata, seega on kvalifitseeritud õpetajatest tõsine puudus. Siis põhimõtteliselt polegi valikuvõimalust, koolid peavad leppima nende inimestega, kes lihtsalt on nõus tulema, vaatamata, kas see inimene suudab midagi lastele ka selgeks teha.

      Kustuta
    3. Aineid saab ükshaaval ka pärast lõpetamist läbida, kui seda ülikooli astumiseks peaks vaja minema. Ülikooliga on jällegi see asi, et selles aines peab olema eksam sooritatud ja kui aine ikka üldse ei istu ega huvi paku, siis võid seda ju terve põhikooli- ja gümnaasiumiaja küll õppida (kui just sunnitakse), aga eksamit selles ilmselt ei teeks. Vaevalt see eksamitulemus sedavõrd särav saaks, et see ülikooli sisse saada aitaks.

      Kustuta
  8. Anonüümne30/10/22 11:27

    Belgias on sama süsteem, et klassid moodustatakse sünniaasta järgi, aga ega see ju lõpuks olulist vahet tegelikult ei tee. Eestis võib ju ka lastel klassis 11-kuune vahe olla. Mõni seitsmene, kes sai 7-aastaseks augustis/septembris ja alustab kohe esimest klassi ja samas klassis teine seitsmene, kellel juba oktoobris sünnipäev, ehk kes saab kohe-kohe 8. Ehk siis vanusevahe osas tegelikult pole väga vahet, kas moodustada klassid sünniaasta järgi või mingi konkreetse vanuse numbri järgi, lihtsalt teisel puhul on vanemal ehk natuke suurem vabadus vaadata, kas laps on juba koolivalmis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Häguselt mäletan mingist statistikast rääkivast raamatust, et leiti, et aasta alguses sündinud lapsed on tugevamad sportlased, aga hiljem analüüsides leiti, et kuna spordigrupid koostati (see oli mingi Põhja-Ameerika näide, eksole) klasside kaupa ja ühes klassis olid nii aasta alguses kui lõpus sündinud lapsed, siis aasta alguses sündinud ei olnud tingimata andekamad, vaid nende lihased olid aasta lõpus sündinutega natuke rohkem arenenud.

      Huvitav lugemine oli, jube kahju, et ma täpsemalt ei mäleta. Aga Oscari puhul on mul hea meel, et ta juba veebruaris viieseks saab ja alles septembris Kindergartenit alustab, tal on seda lisa-aega kindlasti vaja.

      Kustuta
    2. see oli Gladwell Outliers

      Kustuta
    3. Hah, oligi! Ma vähemalt eeldan, et oli, sest vaatasin järele ja olen seda raamatut lugenud küll.

      Kustuta
  9. Mulle ka nii tohutult meeldis ülikool just seetõttu, et sain õppida seda, mida ise tahtsin. Muidugi, olid sealgi mõned kohustuslikud ained, mida tegin pika hambaga, ent üldplaanis oli pilt ikka palju parem, kui põhikooli ja keskkooli reaalainetega. Kuna huvi oli nii suur, siis bakas nt kogusin 180 EAP asemel 210 EAPd ja praegu magistrit tehes mõtlen ka juba sellele, et äkki venitada magister kolme aasta peale, et siis saaks võtta ka neid aineid, mis praegu lihtsalt ei mahu kuskile.

    Hästi palju sõltub muidugi ka õpetajast. Nt vene keel. Esimesed kolm aastat õppisin ühe õpetaja käe all ja õppisin ära, kuidas öelda ja ne panimaju pa russki. Gümnaasiumis oli aga fantastiline õpetaja ning tahtsin tõesti selgeks saada, aga 3 aastat järgi õppida ja samal ajal uut omandada... No ei mängi välja.

    Uute blogide leidmiseks kasutan teiste blogrolle ja viiteid, mõnikord ikka satub selliselt heade blogide otsa! Ma ise kirjutan ka endiselt, ent siiski harvaks on jäänud. Peangi uuesti järjele saama aga *miljon vabandust*

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on vene keelega sama kogemus. Kooliajast mäletan lindude ja loomade nimetusi ja v lesu rodilas jolotška. Aga täiskasvanuna leidsin eraõpetaja ja vauuu kui hästi ta õpetas! Sõbrannaga kahekesi käisime ta tundides korra nädalas päris tükk aega. Nüüdseks on õpitu muidugi kõik jälle hägustunud, kuna kümne Kanadas elatud aasta jooksul pole enam kordagi vaja läinud, aga jah, õpetajal ja õpetajal on vahe.

      Kustuta
  10. Kooli koha pealt oli mu arust Eesti kool täitsa normaalne ja antav üldharidus kindlasti parem kui Kanadas. Objektiivsuse mõttes tuleb tunnistada, et PISA testide põhjal on mõlemad riigid maalima tipus. Eesti kooli koormuse üle küll ei kurdaks. Gümnaasiumis õppisin Gustav Adolfis, mis oli tol ajal süvendatud reaalainete õppega (kasutasime kohati venekeelseid ülikooliõpikuid) samas jäi aega üle nii sportimiseks, huvidega tegelemiseks, pidudel käimiseks kui sõpradega hängimiseks. Ei mäleta, et mu sõbrad või klassikaaslased oleks liigse koormuse üle kaevanud. Mõte oli piisavalt pingutada, et saada eksamitest vabastust, mis tähendas neljad, viied.

    Oma laste põhjal on Ontario koolikogemus. Esimesed aastad puhas lasteaed, edasi tuleb hakata natuke liigutama. Paraku algul hindeid ei panda ja seega paljudel kaob igasugune stiimul õppimiseks, kool rohkem sõpradega hängimise koht. Keskkoolis asi muutub järsult, sest ülikooli sisse saamiseks vaja äkki pingutama hakata: 11 ja 12 klassi tulemused lähevad arvesse. Ümberhäälestamine pea mitte midagi tegemiselt usinale õpperezhiimile pole mitte kõigile mugav ja jõukohane. Minu omad said hakkama kuid paljud nende klassikaaslased mitte. Julgeks isegi pakkuda, et ülikoolieelse hariduse puhul on kooli osa kolmandik, sõbrad teine kolmandik ja kodu kolmas - viimased kaks suhtumise koha pealt, mis isegi olulisem. Siinsete erakoolide koha pealt olen sleptiline, haridus samal tasemel ehkki edaspidises elus vaja minevad sidemed kvaliteetsemad. Kokkuvõttes: kui laps on õpihimuline on ta seda igas koolis, kui mitte ei aita miski, ei karistused ega autasud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga mulle (vähemalt ideena) see just meeldib, et algus on selline pehme. Hindeid ei panda ja kodus õppida ja anta. Et ei ole nii, et üleöö pead korraga asjalikuks hakkama, inimene arenebki ju vähehaaval, ei käi ükski asi üleöö. Samas eks näis, mis juttu ma siis räägin kui laps lõpuks koolis on, võib-olla tahan just intensiivsemat lähenemist siis.

      Õpihimu osas tahan veel seda mainida, et see oleneb paljus ka kodusest toetusest, psüühilisest seisundist ja muudest sellistest asjadest. Ma arvan, et paljudel lastel on selle taga, et koolis asjad viltu veavad, mingi muu põhjus kui lihtsalt kõva pea.

      Kustuta
  11. Kõigile, kes leiavad, et matemaatika on mõttetu julgen pakkuda just koolimatemaatika mittemõistmise üheks oluliseks põhjuseks miks kodanikud oma finantsidega hakkama ei saa. Kes tõenäosusteooria ja statistika aluseid natukenegi jagab ja suudab sõltuvusi kontrollida ei osta loto pileteid ega võta kiirlaenu ;)
    P.S. Mitte et ma hirmsasti armastaks matemaatikat aga see on oluline tööriist elus hakkama saamiseks nagu pintsel kunstnikule.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et matemaatikat ei pea keegi mõttetuks, mina vähemalt küll mitte. Matemaatika on kahtlemata väga vajalik aine, aga jällegi - ma ei tea, kas on tingimata vaja kõigil integraale ja teab mida õppida. Humanitaarid võiksid võib-olla mingil tasemel pidama jääda ja seda taset lihtsalt rohkem ja rohkem harjutada, selle asemel, et veel keerulisemaks asja ajada ja kuidagi koba peale lõpuks ära teha.

      Minu kõige vähem lemmik aine oli keemia ja ma tõsimeeli väidan, et kui ma poleks 5 aastat oma kooliajast keemiat õppinud, kui ma oleksin selle täiesti vahele jätnud, ei oleks ka absoluutselt mitte midagi juhtunud.

      Samas, kui mina isiklikult mingit koolireformi peaks tegema, siis korraldaks nii, et esimene aastat keemiat on kõigile kohustuslik. Selle ajaga kataks ära kõik olulisemad baasteadmised, et mingid gaasid on mürgised, et mingeid asju omavahel kokku segades võib tekkida plahvatus jne. Elulised vajaminevad asjad. Ja edasi saaks juba igaüks valida, kas jätkab keerulisema keemiaga või teeb selle asemel rohkem midagi muud.

      Sama ka muude asjadega. Mõnele ei istu laulmine, teisele kirjutamine, kolmandale... mis iganes. Aga mingid tugevused on igal lapsel ja võib-olla peakski hoopis sellele rõhuma. See oleks ka vaimse tervise huvides hea.

      Kustuta
  12. Mis perioodil sa koolis käisid ja kas see valsitaktis õppimine oli põhikoolis või hiljem?
    Meil oli üsna põhikooli lõpuks üsna hästi näha, kellest saab asja ja kellest mitte. Need, kes hiljem elu hammasrataste vahele jäid, ei olnud ka koolis helged, paar erandit vast olid, kes nõukaaegse poliitika tõttu õpsidele ette jäid, siis olid sellised ajad.

    Mulle õppimine meeldis, konkreetne asi ja rutiin. Kõik läks üsna ludinal, aga kehkat ma ei sallinud õpetaja pärast (karjus ja sikutas). Aga ma vihkasin vahetunde, sest meil maal ikka seda kiusamist oli. Poisid tüdrukuid ja nilbelt nõmedaid asju tehti. Õpsid ei näidanud oma nägu reeglina õpsidetoast välja, kutsuma ei julgenud keegi minna.

    Kui ma Tallinnasse keskkooli läksin, oleks see nagu teine maailm olnud! Õpetajad teietasid, kaasõpilased rabasid oma intelligentsuse ja kommetega, üks kuulus nimi ajas teist taga :D Tunne oli nagu oleks täiesti teise maailma sattunud. Ma pidin pingutama ja see polnud alati lihtne, aga meil oli suurepärane kamp! Kõik on jõudnud kaugele, aga see oli ka nn katsetega kool siis, üle linna ja Harjumaa lapsed füüsika ja matemaatika katsete alusel kandideerisid. Siiani saame iga 5a tagant kokku. Vedamise asi vist :)

    Praegu vist eelistaks põhikoolina waldorfi pigem, mulle on nende põhimõtted sümpaatsed. Õpetan just portsu nende õpetajaid kuduma ja no see, mida nad oma koolis teevad ja kuidas õpe on üles ehitatud, on väga põnev. Ja muidugi pisikesed klassid, mis tänapäeval on vist suur luksus. Kombinaadid pole mulle kunagi meeldinud, mida väiksem seltskond ja sarnasem taust, seda mõnusam.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väiksem klass on vist tõesti see universaalne asi, millest iga õpilane võidaks. Mina muidugi käisin koolis 90ndatel (ma saan sel aastal 40, nii et arvuta ise), eks selle ajaga on ka Eestis palju muutunud. See valsitaktis klassivend oli mul algkoolis ja põhikoolis. Ja eks ma liialdan ka natuke, tal oli igasuguseid hindeid, tema probleem ilmselt ei olnud selles, et ta oleks rumal olnud, vaid selles, et tal oli lihtsalt liiga palju energiat (mis on samas paljude laste probleem). Ja see toob veel teise probleemi juurde, et vähemalt algklassilastel peaks minu meelest laskma palju rohkem liikuda kui nad seda teha saavad, võikski tunnid olla mängulisemad, et ei istu 45 min järjest ühe koha peal. Lasteaias nad ju ainult liiguvad, ega siis üleöö korraga "suureks" saada.

      Ja see on muidugi ka tõsi, et kui kellelgi algusest peale ainult kahe-kolme puru on, siis võib probleem tema enda võimekuses olla, mitte koolisüsteemis. Aga ma arvan, et suurem osa õpilasi siiski võidaks sellest kui kool oleks paindlikum ja laseks neil rohkem pühenduda sellele, milles nad head on. Vähemalt gümnaasiumiosas juba kindlasti.

      Kustuta
  13. Sillerdis1/11/22 09:59

    Mina olen uusi blogisid leidnud nii, et kasutan Google otsingut - huvi pakkuv märksõna(d) ja lisan lõppu lihtsalt "blogi", samuti panen otsinguseadetest nt "viimase kuu jooksul" või "viimase aasta jooksul". Ise olen ühekuusega kodune ja niimoodi olen täitsa toredaid titeblogisid leidnud, kus inimesed jagavad väga põhjalikult oma kogemusi aga töötab kindlasti ka teistel teemadel :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on hea mõte! Ma pean nüüd ainult välja mõtlema, mis teemad mind huvitada võiks. Tahaks niisama ajaviitejutte lugeda.

      Kustuta
  14. Põnev teema taas. Mul oli koolis õppimise koha pealt kerge, aga tänu teatud kiusajatele, seda kogemust korrata ei tahaks. Samas nii koolis kui ülikoolis oli nii huvitavaid kui ka mõttetuid tunde. Mõttetud siis need, kus tundus, et õpetaja isegi ei saa hästi aru, luges vaid slaididelt ja raamatutest maha või kartis meid. Nõmedad olid ka need, kus tõesti näriti tähti mõtte asemel. Erinevatel aegadel on mulle vist kõik ained meeldinud. Rootsis on ka see süsteem, et ühe aasta lapsed samasse klassi ja neil on kuuestele null-klass. Alguses tundus harjumatu, aga tõesti ju tegelikult lihtsam aastavahetusel joon maha tõmmata kui kusagil sügise kandis.

    Olen ka viimasel ajal harva bloginud, aga kui tahad proovida, siis meie peamiselt väikelasteelu on siin: http://princessperfectone.blogspot.com/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ülikoolis oli tõesti neid loenguid, kus õppejõud lihtsalt slaide maha luges, selle asemel, et neile midagi juurde rääkida, aga seal oli õnneks see eelis, et kedagi ei huvitanud, kas käid kohal või mitte ja mõnes loengus tõepoolest ei olnudki vaja kohal käia, sest õppejõud ei lisanud etteantud materjalidele midagi uut.

      Ülikoolis mulle meeldiski see, et kui mõnikord oligi vaja puududa, siis keegi ei käinud näpuga järge ajamas ja terve klassi ees tänitamas, et kus sa täpselt eile olid. Kooliajal mulle tundus, et iga õpetaja võtab kõike jube isiklikult - kui sa tema ainet armastama ei juhtu, kui sa kohale ei ilmu, kui sa tunnis tähelepanu ei pööra. Alati mõtlesin, et tegelikult on see ju iga õpilase enda asi kui palju ta pakutavast vastu võtab? Sellepärast oligi ülikoolis toredam. Ja seal ma tahtsin kogu aeg kohal käia.

      Tegin just su blogi lahti, asun lugema. Kohe alustuseks ütlen, et tahaks pilte-pilte-pilte rohkem! :)

      Kustuta
    2. Jaa! See on hea point, et ülikoolis võid vabalt loenguid ignoreerida. Meie teaduskonnas olid sellised mõnusad 600-inimese loengud ka alguses vms. Proovisin paar korda ja siis lubasin endal hommikuti välja puhata :)

      Piltidega on kehvasti. Ma igapäevaselt pean nagunii professionaalselt kommunikeerima ja teisi õpetama, sealhulgas kujundama. Oma blogi on lihtsalt auru välja laskmise koht ja ka üsna anonüümne. Pilte on seal vist paljude aastate peale üksikuid, sest hetkel on kirjutamisaega ja energiatki raske leida. Sorry :)

      Kustuta
    3. Arusaadav :)

      Kustuta
  15. Meil on see ainete valik just hetkel kodus päevakorras, sest laps peab märtsiks ära otsustama, mis pakutavaid aineid ta plaanib järgmise kahe aasta jooksul edasi õppida. Tegu on 13-aastasega (kevadel saab 14), käib Eesti mõistes 7.klassis, Inglismaa koolis.

    Kõigile õpilastele kohustuslikud ained on emakeel, kirjandus, matemaatika ning füüsika/keemia/bioloogia (Science). Science saab õppida kas kõik ühe ainena või kõik eraldi (Combined Science or Separate Science). Nendele lisaks on kohustuslikud ka veel kehaline kasvatus ning mingil määral usuteadus, aga nendes ainetes põhikooli lõpus eksamit ei pea tegema väljaarvatud siis, kui sa need ained ka oma valikaineteks valid.

    Kohustuslikele ainetele lisaks saavad õpilased ise veel juurde valida 3-4 ainet vastavalt sellele, millise Science suuna sa valivad. Sa pead valima VÄHEMALT ÜHE aine nende aianete seast: ajalugu, geograafia, üks võõrkeeltest (hispaania, prantsuse ja/või saksa) ning Computer Science ning sa ei tohi valida rohkem kui vaid ühe nendest ainetest: Art & Design, Fashion Design, Graphic Communication and
    3D Design. Kokku saab igal õpilasel olema 9 ainet mida ta kaks aastat intensiivselt õpib ja milles ta põhikooli lõpus eksamid teeb (GCSE).

    Need õpilased, kes põhikooli lõpus gümnaasiumi edasi õppima lähevad, valivad aga vaid 3 ainet vastavalt sellele, mis neid siis kõige rohkem huvitab ja mis suunal nad plaanivad ülikooli edasi õppima minna.

    Mina olen selle süsteemiga väga rahul. Lapsed mitte ainult ei läbi klasse vaid hakkavad juba varakult mõtlema/analüüsima/plaanima oma eesolevat haridusteed ja õpivadki seda silmas pidades. Kellegil ei jää põhiained poolikuks, sest põhikooli lõpuks on kõik õpilased kätte saanud põhialused nii matemaatikas, emakeeles kui ka teaduses (füüsikas/keemias/bioloogias), seda enam, et Inglimsaal hakatakse neid aineid juba alkoolis õppima (kooli lähevad nad siis 4 aastaselt ja algkool kestab kokku 7 aastat), Eestis aga tuleb keemia ja füüsika tunniplaani alles 8.klassis. Ma uurisin Eesti 8-9.kl bioloogia-keemia-füüsika õpikuid ja paljud asjad seal on sellised, mis minu laps juba 6.klassis õppis ja kergemal moel ka juba algkoolis. Ained on mitmekesised ja tihti väga põnevad.
    Algkoolis ei istu siin ka lapsed kunagi 45 min järjest laua taga. Hästi palju liigutakse ringi, töötatakse paarides, gruppides, õues jne. Hindeid kui selliseid ei panda ka põhikoolis ja peamine õppimine toimub koolis. Koju antakse väga vähe kodutööd teha. Kujutan ette, et kahel järgmisel aastal saab õppimist olema nüüd nats rohkem, aga samas on selles eas lapsed juba nii vanad ja targad ning teadlikud mis neid ees ootab ning selle nimel võimelised rohkem panustama.

    Kanadas on vist aga nii, et iga provints saab ise otsustada oma piirkonna koolisüsteemi üle ja seega see võib vastavalt elukohale olla erinev. Inglismaal (ma ei räägi UK-st) on üle riigi ühtne kooliprogramm mida kõik koolid peavad järgima (väljaarvatud 'private schools) ja seega kõikide õpilaste jaoks kehtib sama süsteem.

    Jään huviga su tulevasi koolipostitusi ootama :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh huvitava lugemise eest!

      Kanadas on mingid asjad riigi poolt ette kirjutatud ja osa provintsi poolt. Koolisüsteem on vist üle riigi üsna sarnane (vähemalt nii palju kui ma teistelt eestlastelt olen kuulnud).

      Kustuta
  16. Mina tunnen vahvatest blojatest puudust. Tunnen, et "kasvasin" nendega üles, sest ca kui ma 16-17 olin, siis hakkas neid tekkima ja blogisin ise ka. Aastaid oli lemmik Tikri blogroll (kui see töötas), sealt jõudsin järgmiseni blogini ja teine kord veel edasi. Salvestasin need endale feedlysse, mida siiani kasutan. Selles suhtes hea, et kui keegi vahel harva veel kirjutab (ja aadress pole muutunud), siis lükkab selle mulle ikka seal uudisvoogu. Aga väheks, väga väheks on neid jäänud.
    Eelistan just lugemist, sest seda saan teha omas tempos. Ei taha jälgida liikuvat pilti või kuulata. Instas võin ka lugeda, kes kirjutab. Aga kui tuleb mingi 10+ storyt, kus räägitakse vaid, siis ... eip, klõpsan edasi.
    Ise kirjutan enda jaoks. Kohati harjumus, sest teinud seda tõesti alates 16. eluaastast (vahepeal küll aadressi muutnud), aga aja jooksul sagedus ja teemad ikka kõvasti muutunud. Vahel on aga nii vahva oma blogist midagi otsida. Mingi aeg kirjutan spordist ja trennist, siis aasta läbi suplemisest, nüüd püüan üks kord kuus teha pildi kokkuvõtte ja panna kirja loetud raamatut. Beebi kõrvalt aega napib.
    Seda kommentaari tahtsin juba nädal tagasi kirjutada.

    Koolist mäletan, et ikak tohutult palju oli õppida. Eriti suur hüpe oli 8. klass. Elasin koolist kaugel ja koju jõudmine võttis üle tunni, üldiselt oli aga tunde nii palju, et esimesele bussile ei jõudnud, niisiis oli tunnike veel koolis aega. Samas näiteks üheski trennis või huviringis ei saanud käia, sest hiljem poleks koju pääsenud (vanematel polnud võimalik järgi tulla). Ma ei tahtud ka haigena koolist puududa, sest üks päev puudumist tähendas, et nii palju tuleb järgi teha. Kuigi olin ka üsna hea peaga ja õppisin neljadele ja viitele. Kohe üldse ei meeldinud kehalises mingisugused normid, samuti kunst ja laulmine... ei pidanud viisi ja ei julgenud laulda.
    Õppisin aasta Rootsis vahetusõpilasena ja väga meeldis, kuidas seal ei pidanud selliseid asju hindele tegema.
    Läksin tervishoiukõrgkooli õeks õppima ja mõtlesin kui vahva on lõpuks olla nende inimestega koos, kellega sarnased huvid (keskkool polnud eriline lemmikpaik..). Aga meid oli kursusel üle 100 ja see oli ikka väga kirev seltskond. Lisaks ma pole üldse kindel, kuidas ma sinna õppima sattusin, sest ega ma päris täpselt aru ei saanud miks ja kuidas ma sinna ise sattusin. :) sealgi oli palju selliseid nn tühjasid aineid ja valikainete valik oli väga väike. vähegi huvitavamad olid hetkega täis...
    Aga see on vahva, et mul on sõpru jäänud nii algklassidest, põhikoolist, keskkoolist, kõrgkoolist ja hiljem siis töölt ja mujalt. Alati oli kuskil keegi, kellega klappis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle ka videovorm ei meeldi ja kahju on, et paljud just selle peale üle on läinud.

      Aga sõpru on mul ka tekkinud igast koolist ja igast töökohast. Alati on keegi, kellega hästi klapib!

      Kustuta
    2. Ma ka videopõlgur :)

      Kustuta