Nii et kõik on pea peal. Eestisse minnes oli ka. Endal mitte nii väga, aga pooleteistaastane on teisele poole maakera reisimiseks ikka liiga pisike. Esimene nädal ärkas iga öö ja passis kolm tundi üleval. Alguses võtsin rahulikult, tegin omale suitsuvorstiga võileiba ja olin tšill, aga üsna varsti väsitas see ikkagi ära, sest päevad olid sisukad ja pooliku unega on natuke raske eluga sammu pidada.
Siit moraal, et ei tasu nii kaugele ainult kaheks nädalaks minna. Me püüdsime muidugi viimast võtta - minu ema tuli meie juurde Tallinnasse ja Matt'i õde, kes elab Šotimaal, lendas samuti ühega oma lastest seltsiks. Selle kõrvalt andsime parima, et turisti mängida, sõprade ja sugulastega kohtuda ning ilma lasteta kokteilil käia.
Mitte millegi jaoks ei jäänud piisavalt aega, aga kõik sai justkui tehtud.
Praegu mõtlen, et täitsa lõpp, kuidas mul on sõpradega vedanud. Kümme aastat eemal olnuna on neid, kes mind endiselt ootavad, rohkem kui külastada jõudsin. Vahepealne aeg pole mitte midagi muutnud. Astud uksest sisse ja kõik on täpselt nii nagu varem, jutt läheb endisest kohast edasi.
Vot sõpru ja Selverit igatsengi kõige rohkem. Eesti toidupoed on ULME! Kanadas on kõik selline... tavaline. Eestis on üks gurmee teise otsa. Ma käisin iga päev poes.
Üksikute jäätiste valik on silmipimestav! Kanadas müüakse kõike suht hulgi. Inimesed ei osta üksikut jäätist, vaid terve suure lähkri, et sügavkülma visata. Üksikult saab ainult paari megatehismaitsega jäätist.
Kõik söögikohad olid samuti puhas gurmee. Kanadas saab okeilt süüa, aga kõik on jällegi selline... tavaline. Oo, toon teile näite! Et lastele Tallinn-Tartu maantee lühemaks teha, peatusime Tikupoisis. USA's elav sõbranna ütles muljeid kuuldes, et "meil saab sellistest kohtadest kilesse pakitud muffini, mis säilib veel järgmised 20 aastat". Tikupoisis oli esiteks (lapsevanem räägib siin, eksole) mänguväljak, siis veel täispuhutav batuut ning sees, saate aru, restoranis SEES, liivakast.
Söök oli nii üle mõistuse hea, et isegi mu lapsed sõid!
Kui Matt omal ajal mainis, et käin riides nagu eurooplane, ei saanud ma aru, mis Kanadas teistmoodi on? Seekord olin juba ise nii palju välismaalane, et kohe jäi silma, kuidas kõik eesti naised on kleitides (kanada omad kannavad enamasti pükse). Ja kui ilusad need kleidid on!
Meeste puhul märkasin, et hästi oluline on, et kaubamärk oleks suurelt rinnale kirjutatud. Kanadas ei näe sellist asja üldse.
Jalutasin veidi Viru keskuses ringi ja imestasin, et kes seal ostmas jaksab käia? Kõik oli nii peen, nii peen. Eesti keskmise palgaga võrreldes ikka lausa udupeen. Tallinnas jalutasime ka Bentley esindusest mööda ja Matt räägib siiamaani, et pole võimalik ja kes neid seal ostab? Autod olid tänavatel üldse kõik sellised, et... vau. Iga teine masin oli Porche Cayenne, see on hetkel vist mingi eriline staatusenäitaja (või oli lihtsalt kuskil suur allahindlus?)
Sõita on Eestis omajagu keeruline, pooled märgid on salakeeles. Ma siis tõlkisin Mattile. Näiteks see punase ja sinisega parkimise ja peatumise keeld. Kuidas välismaalane peaks teadma? Või siis parema käe reegel... sellel pole alati isegi mitte märki! Ainult rist asfaldil. Sõbranna mainis, et jajaa, hea, et te talvel ei tulnud, siis on rist lume all, aga reegel kehtib sellest olenemata.
Kanadas on parema käe reegli asemel 4-way stop ehk kõik peavad peatuma ja kes esimesena peatub, sel on õigus esimesena minna ning järgmine peatuja läheb järgmisena. Kuidagi selgem, mu meelest.
Mitme foori kõrval oli STOPP märk. Matt läks täitsa närvi, et misasja? Mul on roheline tuli, aga pean ikkagi peatuma? Kuskilt ajusopi sügavusest otsisin välja, et ei, see vist kehtib ainult öösiti, kui foor ei tööta. Aga segadusttekitav tõesti.
Kanadas on ka kiiruspiirangud selgemad. Ei tilgutata jupikaupa nagu Eestis, et on 90-70-50-80-90-70. Oleks siis mingi pika maa peale jagunenud, aga tihtipeale on kahe kilomeetri peale neli erinevat kiirust. Ja milleks üldse 40 või 80? On neil siis tõesti nii suur vahe 50 ja 90-ga?
Piirangu lõppemise märgid häirisid ka. Kanadas on lihtsalt uue piirangu märk, et teaks, mis kiirusega sõita. Mitte, et miski-sai-läbi. Okei, sai läbi, aga nüüd mis? Keegi ei ütle.
Liiklus oli mega-agressiivne. Vanasti oli ka, ma olin lihtsalt vahepeal ära unustanud. Kõik peavad kõigist mööda minema, pidevalt on keegi tagumikus kinni nagu puuk. Möödumine ei tähenda absoluutselt seda, et kiiremini sõidetaks. Lihtsalt on vaja mööda minna.
Mul oli ikka kõva nostalgia. Nii palju asju on vahepeal meelest ära läinud.
Igal pool olid elektritõuksid. Lahe! Kiivreid muidugi Eestis keegi ei kanna, Matt naeris, et arstiabi on ju tasuta!
Ja vene keel IGAL POOL. Osad teenindajaid ei saanud eesti keelega üldse hakkamagi, Tallinnas eriti, aga Tartus ka. Nii väga tahaks, et venelasele vene keeles vastamine ühel hetkel ära lõpeks. Hea küll, et praegu on Eestis ka palju ukrainlasi, aga vene keelega oli probleem juba ennegi.
Suitsetatakse Eestis maru palju. Kanadas pole see avalikes kohtades mitte kusagil lubatud, nii et ma ei tea, kui palju siin suitsumehi üldse on. Sigarette saab ainult toidupoe infoletist ja kuskil vitriinis neid näha ei olegi. Peab teadma, mis marki tahad ja siis müüja leti alt annab.
Jootraha jätmise osas olin terve esimese nädala absoluutses segaduses. Kanadas on nii, et kaardiga makstes tuleb esimese asjana ekraanile valik, et kas 15%, 18%, 20%, 25% või muu. Ja "muu" all saab siis valida ka null. Teenindajatele jäetakse siin alati jootraha - ka juuksuris, taksos, üldse igasugu kohtades.
Viimasel ajal on asi täitsa üle mõistuse läinud, sest ka letiteeninduse ja iga kohvitopsi eest küsitakse tippi, rääkimata sellest, kui restoranist kaasa ostad. Pooled annavadki, pooled mitte. Mis liig, see liig - jootraha on ju ikka lauateeninduse eest?!
Eestis oli lootusetu - me sularaha üldse alguses välja ei võtnud, sest igal pool saab kaardiga maksta. Aga kuidas sa siis jotsi jätad? Ei jätnudki - ei saanud ju! Lõpuks küsisin ühelt eesti sõbralt ja selgus, et kaardiga makstes saab teenindajale öelda, et ta masinasse tipi lisaks, siis saab kaardiga ka jätta.
Kuidas, kirevase päralt, turist selle peale tulema peaks?
Väga paljudes söögikohtades oli lastele mängunurk ja see on üks asi, mida Kanadas üldse ei näe. Ma ei teagi, miks. Kui keegi mängunurgaga resto teeks, käiks ma seal kogu aeg. Õudselt meeldiv oleks niimoodi süüa, et ei peaks selle kõrvalt katkematult laste lõbustamisega tegelema.
Ja liivakastid igal pool. Mul on sellised lapsed, kes väga armastavad liiva. Kodus on meil liivakast olemas, mitmete sõprade juures ka, aga avalikel mänguväljakutel ei näe neid kunagi. Ma ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et meil on pool aastast vihmaperiood ja siis vettiks need liigselt läbi?
Kultuurilistest erinevustest veel nii palju, et Kanadas öeldakse kõikidele tere ja suheldakse vabalt. Eestis on selles osas teised lood ja kui mulle sõbranna trepikojas üks naine rõõmsalt "tere" ütles, jõudsin juba mõelda, et näe kui tore, on ikka siin kah asjad julgemaks muutunud, aga ta juba jõudis punastades vabandada, et "ta arvas, et ma olen keegi teine". Vot sulle siis.
Mis veel on teisiti, on see, et eestlased pidutsevad konkreetselt hommikuni välja. Kanadas pannakse kõik kohad hiljemalt kahest kinni, ka ööklubid ja burksiputkad, sest kaheni üleval olla on ju isegi palju. Me ööbisime nii Tallinnas kui Tartus vanalinnas ja no see öine purjus inimeste kraaklemine oli ikka veits tüütu. Tartus oli vastasmajas ööklubi ja parim pirn oli see kui keegi kell neli öösel kaubikuga näitsikuid peole tooma tuli ja mingitest megakõlaritest (vist oli terve kaubik kõlli täis ehitatud) täistuuridel SEEEITSE VAAAALGET KIVIST INGLIIIIIT, SEITSE TUMMMMMMA ILUDUUST lärmama pani. Konkreetselt üle linna! Ja siis vahetas ühe megahalva loo teise ning kolmanda ja neljanda vastu. Mingi 10 minutit kestis see kõik, näitsikud olid hästi leilis, sest vaata, ikka vägev, kui on selline kuum mees, kes vastu hommikut kõik inimesed üles suudab ajada.
Oo, ja need varahommikused kiirendusvõistlused, kus tuleb pool rehvi triibuna asfaldile jätta. Küll auto, küll tsikliga. Ma võin mürki võtta, et need on needsamad tüübid, kel päevasel ajal on suurelt rinnale GUESS või BOSS kirjutatud.
Tartu oli muidu täitsa tühi (või siis käivadki inimesed öösel peol, aga päeval linnas ei jaluta). Ja pool raekoja platsi oli remondis, kõrged aiad püsti. Omapärane ajastus - peab seda purskkaevu siis just keset juulikuud renoveerima? See on ju enam-vähem number üks vaatamisväärsus seal? Seda enam, et mingit tegevust ehitusplatsil ei toimunudki, ma käisin nädal aega iga päev mööda ja kogu aeg oli vaikus. Ehitusmehed tahavad vist kah juulis puhata, aga linnavalitsusele tuli see justkui üllatusena...
Oscar tegi esimene nädal aega kõik asjad meiega meelsasti kaasa, aga teisel nädalal väsis korraga täitsa ära ja nuttis hommikuti, et tema ei taha kuhugi minna, tahaks lihtsalt olla. Ma ise tundsin üsna samamoodi, sest maru intensiivne kava oli. Hommikul võtsime tunnikese, et rahulikult kohvikusse jalutada ja keha kinnitada, aga sealt edasi oli vaja kahes või kolmes kohas külas käia ning igale poole tuli omajagu sõita ka. Kohale jõudes tuli muidugi nii lastele kui endale elu sisse, sest kõikidel sõpradel on mingid eriti idüllilised kodud, igatepidi süllevõtmist taluvate kohevate kasside ja liivakastidega.
Ükspäev imestasin, et kuidas mu lastel üldse isu pole, nad ei söönud terve päeva jooksul vist mitte midagi. Aga hiljem vaatasin piltide pealt, et see hiiglaslik purk maasikamoosi, mis meie saabudes täis oli ja kust otse lusikaga maiustada lubati, oli õhtuks tühi. Poisid elasid päev otsa maasikamoosist. Kui see ei ole tõeline puhkus, siis mis üldse on?!
Matt'ile tehti korralik leilisaun koos värske kasevihaga. Tema on suur fänn, mina mitte nii väga. Kui me kanada sõpradele kogu vihtlemise asja seletada üritasime, sai omajagu nalja, sest kui ise proovinud ei ole, kõlab see tõesti veidi omapäraselt.
Ja kõikides aedades olid mururobotid. Eesti elab ikka tulevikus. Me oleme siin nalja teinud, et peaks mururoboti ostma, sest meil on päris suur aed, aga Kanadas ei ole need veel üldse populaarsed, seega tundus natuke ulmeline mõte. Noh, et kas on ikka hea ja kallis ju ka. Aga Eestis oli nagu aamen kirikus, et kui on muru, on ka robot. Ja kõik kiitsid, et hea asi!
Toidupoed olid samuti nagu tulevikust oma ostupultide ja kõigega. Kaubamajas olid lastele istumiseks kärud - nii mugav! Aga puuviljade-köögiviljade kaalumise võimalust iseteeninduses polnud, mis on jällegi üllatav. Kanadas pole pulte, aga iseteeninduses saab kõik asjad maksmise käigus ise ära kaaluda.
Kokkuvõttes oli hästi tore ja ma olen siiani äärest ääreni häid emotsioone täis, kuigi normaalset unerütmi igatsen küll väga. Eks varsti tuleb. Ja selline tunne on, et pooled jutud jäid rääkimata ning pooled sõbrad nägemata. Aga järgmine kord siis. Või tulge siia!
Nii mõnus on turisti pilgu läbi oma kodumaa kohta lugeda. :D
VastaKustutaAga jaa, mis puudutab liiklust, siis kohalikuna ja 15aastat rooli keeranuna, ei saa mina ka sellest aru, et kui sa must nii hirmsasti mööda sügeled, siis miks sa mu ees pidurdama hakkad? Sul oli ju kiire!
Vene keele kohta arvan sama, et nii kaua, kui vastatakse, nii kaua ei lakka see. Just hiljuti käis vestlusel mees, kes on 40 aastat Eestis elanud ja ei rääkinud sõnagi eesti keelt. Küsisin, et kuidas see võimalik on. Vastas, et pole olnud põhjust ära õppida. Kurb.
Ja mis puudutab seda, et kes Viru keskuses ja üldse Vanalinna butiikides ostlemas käib, siis seda ei oska mina ka öelda. Samal viisil imestan.
Pean tunnistama, et üsna huvitav oli turisti pilguga vaadata ka! Eelmistel kordadel (6 ja 7 aastat tagasi) olin veel nii vähe ära olnud, et pooli asju veel ei märganudki. Seekord sain täpselt aru, millest turistid räägivad. Näiteks suhtluskultuur on teenindusvaldkonnas kardinaalselt teistsugune kui Kanadas - seda ma olin välismaalastelt kuulnud, et Eesti ei ole eriti sõbralik. Nüüd oli huvitav näha, et tõesti, turisti pilguga vaadates tõesti ei ole, aga eestlasena sain samas aru, et miks ei ole. Et see pole otseselt ebasõbralikkus, vaid eestlased on lihtsalt teistmoodi, vähem jutukad ja nii.
KustutaBouncy castle on vast lihtsalt batuut.
VastaKustutaLiiklus on hirmus ainult Tallinnas. Tartus küll sõidetakse 50 alas heal juhul 45-ga, tavaliselt aga veelgi aeglasemalt ja mingit trügimist pole. Välja arvatud juhul, kui mõni tallinlane sinna satub. Siis ütleb närv enne üles ja proovitakse "uimajast" kiirelt mööda saada :D
Need GUESS ja BOSS on venelased :)
Kaubamajas käivad rikkad. Needsamad, kes Cayenne'idega sõidavad. Jaa, meil on palju rikkaid :D
Suitsu müüakse ka Eestis samamoodi. Kusagil avalikult riiulis pole, müüjalt tuleb küsida.
Tere öeldakse Eestis kõigile ainult ühes kohas - metsas. Kui matkarajal keegi vastu tuleb, siis alati teretatakse. Väga vähesed ei tereta. Trepikojas tõesti tervitatakse heal juhul oma naabreid, aga sedagi mitte alati.
Ja iseteeninduses üldiselt saab ka asju kaaluda. Ma ei tea, millises poes sa parasjagu käisid, aga üldiselt on nii, et paned asja ekraani all olevale alusele, mis on ühtlasi kaal, otsid ekraanilt kauba üles ja ongi kaalutud. Võib-olla puldikassas ei saanud siis? Seal on jah veits teine süsteem vist.
Aga nii see on, et elu Eestis on vahepeal muutunud. Mõni asi paremuse poole, mõni asi halvemuse poole. Loodetavasti jäi lastele ja Mattile mõnus mälestus. Sulle endale, ma saan aru, jäi nagunii. Ja see on tore.
kristallkuul
Rikkaid on palju jah, ilmselgelt isegi rohkem kui siis, kui mina veel eestis elasin, kuigi ka siis oli juba palju. Ma mäletan eelmisest korrast, kuidas Selveris üks vanur oma pooliku leivapätsi ja väikse piima kassalindile pani ja ma mõtlesin, et nii kurb tegelikult, kuidas inimeste rahalised võimalused erinevad. Käärid on väga suured. Kanadas ei näe seda üldse - kõige vaesemad on siiski piisavalt rikkad, et vähemalt süüa osta.
KustutaAga muidu oli tegelikult kõik paremuse poole liikunud. Vanalinna oli elu sisse tulnud, palju oli ehitatud ja remonditud ja kui midagi uut oli tehtud, nägi see esteetiliselt väga ilus välja. Ainult vene keelt vist oli rohkem kui ma varem kuulnud olen. Tartus sai üks eestlane minu ees venekeelselt kassapidajalt peaaegu, et sõimata, kuna kassapidaja ei saanud ta lihtsast eestikeelsest küsimusest aru...
Nii lahe on lugeda vaadet väljapoolt :)
VastaKustutaSul on lisaks veel nn võrdlusmoment. Vene keel on jah teema, mille lõppemist minu silmad vist ei näegi. Ja ise olen süüdi.süüdi. Isegi kui esimese tere suudan riigikeeles välja pressida, sisi edasi läheb alati lappama. Ma väga loodan, et haridusreform tehakse ka reaalselt ära.
Suitsetamine paneb mind imestama. Siin võib muidugi mängus olla, et liikusid nn turistiradu- vanalinnad, kohvikud. ( ma ei mäletagi, millal vanalinnas sai käidud).
Aga Eestis on jah, kahjuks järjest enam, klassiühiskond. Sellest on väga väga kahju. Loodetavasti suudame selle protsessi peatada.
Minult küsitakse tihti murelikult, et kui palju Kanadas prantsuse keelt läheb vaja, sest Kanada on ametlikult kakskeelne riik. Aga siin ei kuule prantsuse keelt ÜLDSE! Seda räägitakse ainult ühes kindlas piirkonnas (Quebec'is) ja mina olen need kümme aastat nii ära elanud, et kuulen ainult inglise keelt. Aga eestlased, kes siia tahavad kolida, on nii harjunud, et meil pole vene keel isegi mitte riigikeel, aga ilma seda oskamata naljalt tööd ei saa näiteks. Ebanormaalne ju, kui eesti keelt mitte oskamata saad tööd, aga vene keelt mitte oskamata ei saa...
KustutaSuitsetamist oli ikka igal pool, vanalinnas isegi vähem kui mujal, sest seal olid enamjaolt turistid ja neist enamike kodumaal ilmselt ei tohi tänaval suitsetada, seega ei teadnud nad seda ka Eestis teha.
Klassiühiskond on küll väga tugevalt, jah. Eks see ole paratamatus, sest areng toimub läbi nende ülemiste kihtide. Alumiste elu ei ole ju tegelikult halvemaks läinud, lihtsalt ülemised kihid on pikemalt eest ära liikunud. Näiteks 10 aastat tagasi oli miinimumpalk üle kahe korra madalam kui praegu, selle eest ei olnud sõna otseses mõttes võimalik elada. Praeguse miinimumiga ei ela muidugi hästi, aga saab vähemalt juba kuidagi hakkama.
Käisime ka üle paari aasta Eestis ja minu kogemus näitas, et käärid on suuremaks läinud: rikkad on veel rikkamad ja eelkōige kurvastas, et vaesed, sh. pensionärid on muuhulgas ka tänu inflatsioonile kōvasti vaesemaks jäänud. Saksamaal tundub sama nagu Kanadas olevat, et vaesed jōuavad endale vähemalt süüa osta. Ja vene keele tohutu kasv eelkōige Tartus oli miski, mis mind üliväga šokeeris ja ütlen ausalt, väga häiris.
KustutaVanas Euroopas tohib hoopis rohkemates kohtades suitsetada, kui Eestis, Eesti läheb ikka Põhja-Euroopa ekstreemset teed. Mina kui pühapäevasuitsetaja pooldaksin seda ebapopulaarset varianti, et suitsetajale jäetakse ka tema väärikus. Ja ta saab mõnuga õues laua ääres kohvi rüübates sigaretti nautida, mitte ei ole kuhugi häbiposti naelutatud. Belgias ei keelata ühelgi terrassil suitsetamist ja Prantsusmaal samamoodi, niipalju kui mina tean.
KustutaKui suitsetamine kõrvalseisjaid ei puudutaks, siis miks mitte. Aga kuna mittesuitsetajad ei taha suitsust õhku hingata, siis peabki suitsetamiseks eraldi kohti looma.
KustutaIseteeninduse kaalumise asi oleneb tõesti poest. Rimi ja Maxima ja äkki mõni veel lasevad kenasti masinas kaaluda. Prisma ja selver tahavad enne kaalumist.
VastaKustutaNii vist oligi jah!
KustutaSul ja perekonnal oli tõesti intensiivsed kodumaa nädalad. Mind paneb ka imestama Tartu ja vene keel. Tallinnas saan veel aru (Lasnamäe ja Maardu) annavad tooni + ukrainlased, kes sõja eest tulnud pakku. Suheldes venekeelsest keskkonnast pärit inimestega, on suur vahe, kas on käinud eesti keelses või vene keelses koolis. Teadlikumad vanemad (saavad aru, et Eesti on nende koduriik) panevad lapsed eesti keelsesse kooli, tulevikus paremad väljavaated ja integreeruvad paremini nii tööellu kui ka muidu riigi elust osavõtlikumad. Üldistada ei taha, kuid nüüd, kus mu oma laps töötab suvel kohvikus - ei jaksa imestada, kui piiratud on venekeelsest koolist pärit noored ja negatiivselt meelestatud Eesti suhtes.
VastaKustutaLastega liikumine ja söögikohtades käimine läheb iga aastaga üha paremaks, st sõbralikumaks. Mänguväljakud ja-nurgad, menüüd on paranenud (st täiustunud), pingid parkides jne. Mõnus keskkond, eriti Tartu :)
Kaubamärkide osas (Boss/Guess jms) - äkki on miski Ida-Euroopa eri, sest tikutulega peab taga otsima eksemplare, kus ei oleks suurt firmasilti rinna esisel. Jah, inimesed ja nende soovid on erinevad, kellele meeldib, kellele mitte. Välist rikkust on palju, kuid tausta ei tea...kas omavahendid või pangalaenu-liisinguga.
Head taastumist nii ajavahest kui muljetest, aitäh jagamast!
Üks asi, mida ma tähele panin, on see, et pargid on endiselt tühjad. Paar pinki küll on, aga sellega asi ka piirdub. Kanadas on üldiselt parkides kivist piknikulauad ja inimesed kasutavad neid väga usinalt. Nädalavahetusel minnakse pere ja sõpradega ja peetakse pool päeva piknikku. Korteriinimestele ju hea võimalus värskesse õhku saada.
KustutaJa see on tõsi, et ka poodides müüdi palju suurte kaubamärkidega tooteid. Ju siis on turgu.
Meil lähevad inimesed suvilasse või maakoju. Otsitakse privaatsust, mida park ei paku. Stroomi rannas on küll tõsine grüne, aga seal istuvad pigem venelased.
KustutaHaahaa, liiklusreeglid on Eestis samad, mis igal pool Euroopas, v.a. Inglismaa arvatavasti. Parkimise keelu märk, parema käe reegel, piirangu lõppemine nt. kui sõidad 90ga ja siis on piirang 50, kui ära lõpeb, paned jälle 90 edasi, mis siin keerulist on? Ma ise elan Hollandis, siin sama. Eelmisel aastal käisin Eestis, sõitsin üksi võõra autoga pool Eestit läbi ja ma olen tegelikult võõras liikluses igavene jänes, mõtlesin, et küll on Eestis lihtne sõita, Tallinnasse targu ei trüginud, aga ülejäänud kohtades oli nii, et sõida silmad kinni. Üks imelik probleem oli küll kolm korda juhtus, et täiesti suvalises kohas keset maanteed keegi parkis, oli lihtsalt metsa seenele läinud vist, ja ükskord plinkis romu bussilogukene kurvi taga, jällegi keset teed, siis pidin küll peaaegu otsa sõitma, sellist asja pole Hollandis veel kohanud. Puldid marketites, mururobotid, mängunurgad jms on Hollandis ka põhimõtteliselt sama, jootraha tavaliselt Euroopas pole tavaks jätta, no kui väga tahad ja meeldis, siis võib, teenindajad saavad palka, erinevalt Põhja Ameerikast, kus tuleb ise vaadata, kuidas oma tasu teenitud saad. Toiduvalik on Eestis küll väga vinge, kuigi mu ema kogu aeg kaebab, kui ära solgitud toit tänapäeval on, aga vanainimese asi, millegi peale peab ju virisema. Terv. Lydia
VastaKustutaJootraha osas ütleks ma seda, et Põhja Ameerikas on teenindus tõesti peaaegu alati lausa silmapaistvalt hea, seega teenivad nad oma tipi siiski auga välja. Ma siiamaani imestan siin, kui ladusalt neil jutt jookseb ja kui hoolitsetuna ma end kliendina tunnen. Eestis oli see osa palju vaiksem ja konarlikum (millest ma eestlasena muidugi täiesti aru saan, aga välismaalasele tunduks see kindlasti veidi imelik).
KustutaSeda, kui hästi Eestis teenindajale makstakse, ma ei tea. Kui mina veel seal elasin, olid teenindussektori palgad ikka väga madalad ja jootraha oleks selles mõttes kena lisa, et teenindaja töö on ausalt öeldes ikka rets. Kanadas ma tean paari inimest, kes teenindajana töötavad (restoranis siis) ja nemad teenivad jootrahana palgale ikka kõva lisa. See teeb olukorra veits ausamaks - rets küll, aga vähemalt on sissetulek hea.
USA's on tipi jätmise kultuur natuke kreisim kui Kanadas. Seal konkreetselt PEAB jätma ja teenindaja tuleb sulle ilmselt vihaselt järele kui ei jäta. Kanadas on see pigem siiski vabatahtlik, aga enamik inimesi jätavad (välja arvatud nendel juhtudel, kus vanasti ei jäetud, nagu näiteks letiteenindus või toitu kaasa ostes - aga ka seal on ikka neid, kes siiski jätavad).
Eesti suvise klienditeenindusega kipub olema ka see faktor, et suviseks kõrghooajaks palgatakse hulk koolinoori ning igas kohas nende sügavuti koolitamisele ressurssi raistata ei taheta (ja kõigile ei hakka õpetused külge ka). See ei ole küll vabandus või kergendav asjaolu aga eks see võib teeninduskvaliteeti mõjutada küll, kas klienditeenindaja on aastaid tööl ja koolitusi läbinud või teist nädalat tööl koolinoor...
KustutaTahtsin kommenteerida Tartu kesklinna tühjust. Kui mina Eestis käin, siis ma ei rendi autot, liiklen jalgsi ja bussidega. Panin kah tähele, et Tartu linnas üldse kõnnib palju vähem inimesi, kui 10-15 aastat tagasi. Põhjus on selles, et kõik liiklevad igale poole autodega. Isegi väga pisikesi vahemaid. Seega USA ja Kanadaga enam erinevust ei ole. Eestis kah enam ei kõnnita, liiklus lähen aina hullemaks. Puhtalt mugavus kuna Tartus on lühikesed vahemaad ja igale poole on võimalik kõndida.
VastaKustutaMe just arutasime, et oleks tahtnud LuxExpressiga liigelda, nii mugav oleks olnud. Aga lastega ja nii lambikohtadesse, kuhu me seekord minna tahtsime, ei oleks ilma autota saanud.
KustutaAga huvitav, et Tartus ei kõnnita. Minu meelest on nii hästi kõnnitav linn nii planeeringu kui suuruse poolest. Inimesed muutuvad muidugi üha mugavamaks ja laisemaks, seda ei saa eitada.
Seda kesklinna tühjust on mul, kes ma elan igapäevaselt Tartus, küll huvitav lugeda - ma pigem suvel linna peal ringi liikudes mõtlen ühtepuhku, et inimesed, mis te ometi linnas passite, sõitke maale, oleks mul rohkem ruumi! Alles ühel päeval tahtsin õhtupoolikul minna kaubamajja ja läksin harjumuspäraselt mööda Vabaduse pst-d - aga no see autovabaduse puiestee oli nii tihedalt rahvast täis, et külg ees tuli inimeste vahelt läbi pugeda. Õhtul küll algas seal kontsert, ehk oldi siis varakult kohal. Tõsi küll ka see, et nädala sees kord mööda Emajõe äärt enne keskpäeva turule minnes kohtasin seal vaid üksikuid inimesi. Väga rõõmustasin :)!
VastaKustutaJa tore on see, et sellest postitusest sain ma ka nüüd teada, kuidas kaardiga makstes tippi saab jätta - sellest võimalusest polnud varem aimugi.
Aga nii armas oli vaadata neid Eesti taustaga pilte, Tartu omi muidugi eriti :).
Kiiret kosumist rängast reisist - ja tagasi siis ikka juba pikemaks ajaks!
Aitäh, ma ise ka lootsin kiirele kosumisele, aga eile hommikul ärkasin 3:20 ja täna hommikul 4:20, mul on ikka pikk tee veel minna normaalse eluni :)
Kustuta" ... no ega ta ometi ju surnud ei ole, sest iga surnu, kui teda vaatama tullakse, tõstab käpad üles ja hüüab OHOOO!!" (Onu Remuse jutud) XD
VastaKustutaNagu eelkõnelejad juba mainisid, lahe on jah see välisvaade, mulle need alati meeldivad. Seda enam, kui tegemist on nö väliseestlasega :)
:D
KustutaOo, Tikupoiss! Kohe samastumise tunne! Saime just tunnike tagasi Setomaa puhkuselt koju ning viimane teepealne peatus oli ka Tikupoisis. No fantast koht lastega! Mul ka poiss läks ja möllas sellise hooga liivakastis, et enne kui edasi sai sõita, pidi wc-s lapse pealaest jalatallani puhtaks pesema.
VastaKustutaLiikluse osas oli ka just mehe ja ämmaga (ta meil Coloradost külas käimas) jutuks see liiklusmärkide erinevus USA ja Eestiga. USAs siis tõesti enamik märke on sellised, et midagi on kirjas. Aga see on kasulik ja arusaadav ainult siis, kui sa mööda sõites seda teistest märkide (ja reklaamide) rägastikust lugeda jõuad ja aru saad. Mõned aastad tagasi oli Colorados päris kurb liiklusõnnetus, kus pidurid kaotanud veoauto teistele autodele sisse põrutas, sellest ülesmäge minevast spets pidurdusteest sõitis mööda ja kui ma õigesti mäletan, oli põhjus see, et ta ei saanud ingliskeelsetest siltidest aru, mis sellele eelnesid (jah, eks tööandja oleks võinud ka mägedes sõitmise eripärasid tutvustada). Et kui Euroopas ühes riigis nendest sümbolitest aru saad, siis on mujal ka mureta.
Ja ma ei tea, kas Kanadas sama, aga USAs pmslt anna teed märk oli ülim haruldus. Raudpolt oli igal pool (ka T ristmikel ) just see STOP märk ja mulle hakkas täiega pinda käima, eriti kui nähtavus väga hea. Enamik tegi nagunii nn California libisevat peatust. Autoga üle maismaapiiri liikudes on vähemalt suurematel maanteedel põhiinf antud - linnas sees 50 km/h, linnast väljas 90 km/h ja tuled 24/7. Minu meelest sadamast tulles on ka, aga vot tõesti kui lennukiga maandud, siis vist ei ole... Parema käe reegli alainfo on kindlasti alati olemas, et nüüd see ala algab ning lõppeb. Aga kui kohalik pole, ei saa ikka alati aru, kas nüüd sealt paremalt tuleb teeots või hooviots...
Suits on jah veider. Minu meelest varasematel aastatel nii palju polnud, justkui kadus ära. Aga alates eelmisest kevadest on jälle jube palju seda kimumist. Ei tea, kas päriselt ka nii või minu valikuline nägemine/haistmine.
Kanadas on päris palju "anna teed" märke ka ja "stop" märgi tagant libisetakse tihtipeale ilma täiesti peatumata edasi küll. Muide, eelmisel korras küsis Matt, miks Eesti stop-märgid kahe p-ga on ja seekord ei saanud ma seda enam kuidagi peast välja, iga kord jäi silma, hahaa. Ühe p-ga ei hääldaks seda ju eesti keeles kuidagi erinevalt kui kahega.
KustutaNii tore piltidelt näha, et Viljandisse ka jõudsite :) Paar nädalat on kõige ja kõigi nägemiseks tõesti lühike aeg, väga tublid, et tempole vastu pidasite - eriti lapsed. Loomulik, et vahepeal tuleb reisist väsimus peale.
VastaKustutaViljandis elab mul hea sõbranna, seal me käime iga kord :)
KustutaParemakäereegel kehtib alati ja igal ristmikul, kui märgid või foorid ei näita teisiti. Seepärast ei ole seda vajalik eraldi mainida. Ehk siis, kui ristmikul on foor, siis liikled foori märguandeid kasutades. Kui foor ei tööta või seda pole, kasutad märke. Kui märke ei ole, kehtib alati paremakäereegel.
VastaKustutaMõtlen praegu, et kuidas peaks teistest riikidest pärit juhid teadma, et kui foor ei tööta, kehtib parema käe reegel? Ja kuigi ma autokooli Eestis läbisin ja kümme aastat enne Kanadasse kolimist ka ringi sõita jõudsin, ei mäletanud ma seda parema käe reegli asja isegi.
KustutaEuroopas on samad reeglid ja liiklusmärgid liiklemiseks. Foori juures on alati liiklusmärk, mis rakendub siis, kui foor ei tööta. Ühesõnaga kõik nii nagu Maris kirjutas:)
KustutaMinu meelest võiks ka olla rendiautodes mingi tutvustus, sain just Rootsis parkides trahvi, sest olin parkides vales tee ääres. Nagu mis asja? Oleks siis väike hoiatustrahv, aga 150€.
KustutaPõhiasjadest võiks olla lühitutvustus küll. Kanadas tohib näiteks ainult sõidusuunas parkida. Ehk kõik autod sõidavad ja pargivad samas suunas. Kui tahad teistpidi parkida, pead minema teisele poole teed. Mulle alguses tundus imelik, aga nüüd tundub hoopis väga loogiline. "Valepidi" parkides pead ju rohkem manööverdama, et sõitma hakata, sest tuleb ümber pöörata.
KustutaTäpselt selle asja eest saingi trahvi, aga pole seda mujal Euroopas kunagi kohanud ja ma ikka olen ka Inglismaal parkinud jne Uurisin kohe hotellist, et mis imelik reegel ja nemad imestasid, et kuidas ma ei tea …
KustutaOlen küll võhik, aga arvan, et see peaks või võiks kehtida kõikides riikides, kus on parempoolne liiklus. Teistes kehtib ilmselt siis vasaku käe reegel.
VastaKustutaEi kehti vist, vähemalt Austraalias ma aru ei saanud mingist vasaku käe reeglist. Kes esimesena jõudis, see sooritas manöövri.
KustutaAga muidu, kas turistidele ei ole mingeid liiklusreeglite juhiseid Euroopa riikides liiklemiseks? Austrias sõitmist ma ka pelgasin, et kõik kindlasti täiesti tundmatu, aga väga tuttav oli sõita. Eks turistil on tegelikult mõistlik ikkagi mingi liiklusseaduse versioon läbi lugeda, kui täiesti teisele mandrile sõitma läheb. Ei saa olla, et liiklusreeglid on igas riigis ühesugused ja peavad olema intuitiivselt mõistetavad. :)
Rendiautos oleks võinud ju mingi liiklusmärkide kiirtutvustus olla, aga et turist terve liikluseeskirja enne reisi läbi loeks, et saa tegelikult ikka loota. Parema käe reegel on samas nii jabur leiutis, et selle võiks vabalt selle lihtsama (aga samas paremini toimiva) "kes esimesena peatub, see esimesena lahkub" reegli vastu ümber vahetada, mis näiteks Kanadas kasutusel on.
KustutaEi kujuta hästi ette, kuidas see Eestis tööle hakkaks. Mina olen täiesti harjunud, et samaliigilistel ristmikel jään seisma ja annan paremalt tulijale teed. Mitte midagi keerulist ei ole selles ju ometi. Võõras liikluskeskkonnas liiklemine ei saagi päris viperusteta minna. Eriti kui turist pole natukenegi otsa vaadanud, kuidas sihtriigis liiklus töötab. Aga eeldatavasti on see turist võõras liikluses ka tähelepanelikum ja ettevaatlikum. Mina oleks tõenäoliselt hädas Kanada “kes esimesena peatub, see esimesena lahkub” liiklussituatsioonis. Ma ei tuleks selle pealegi, et nii ka saab.
KustutaParema käe reegli peale on ehitatud kogu (parempoolne) liiklemise süsteem, seega ei saa selle kohta päris jabur leitus öelda. Seda õpitakse autokoolis kohe esimesena. Eestis on väga palju pisikesi kohti, kus valgusfoore ja märke polegi. Seal kehtib ainult parema käe reegel.
KustutaHea meel kordaläinud reisi üle ja kohaliku inimesena jagasin Tikupoisi teema ka neile, kellesse see puutub. Tore, et meeldis!
VastaKustutaOhoo, aitäh! Tikupoiss oli tõesti selline elamus, et ma siiamaani näitan kõikidele pilte ja jagan kogemust.
KustutaMind häirivad Eesti liikluses tõuksidel ja jalgratastel teed ületavad inimesed. Lihtsalt keeravad jalakäijate ületusrajale ilma oma kiirust vähendamata. Ja muidugi need hullud möödasõidud. Ükskord pidin maaliinibussi (LuxExpress) pärast tugevalt pidurdama, sõitis minu reas mulle vastu. Tartust veidi väljas oli üks mees nii närviline, et tegi bussipeatuse kohal meist paremalt möödasõidu. Linnas viiekümnega sõites sõidetakse ka mööda. Me varsti paneme oma autole pardakaamera, ma arvan. Aga Tartus ma käin kogu aeg jala, sest elan kesklinna lähedal ja töötan kesklinnas. Inimesi eriti ei kohta küll. Hommikuti näen kahte kalameest ja ühte kojameest. Nüüd ralli ajal ikka natuke ikka oli kesklinnas inimesi näha :)
VastaKustutaTõuksid on liikluses ilmselt ohtlikud küll, juhiluba nende kasutamiseks ju vaja ei ole.
KustutaNii hea lugeda teise nurga alt vaadatuna. Olen ka elanud pikka aega teises riigis ja nüüd mõni aeg Tartu elanik. Saan su mõtetest aru ja minu mees, kes sakslane, ei jõua ka ära imestada auto teemat. 1. Saksamaal sõidab Mercedesega see, kes on juba vanem härra/proua ja väljateenitult soovib enda karjääri teisel poolel mugavalt kulgeda. Eestis sõidavad noored. 2. Sportautode jaoks puuduvad eestis igasugused sõiduteed (ei ole autobahni, kus see võimalik oleks sõita?). Äkki soomlased, kes laevaga korra üle tulevad? BOSS ja ARMANi tuleb vast paljuski ka sellest, et eestlased reisivad enamuses kas Türki või Egiptusesse ja eks nad sealt riided kaasa ostavad. Need reisid on kas palju promotod või taskukohased- ei tea, ja eks ikka väga palju ka seda nõuka aega. Muruniiduki robotid on tõesti fenomen. Teine asi oli siin lainena toas koristusrobot. Isegi maakohtades külas, kus kipub perenaisel ikak kodus rohkem mööblit ja kraami olema ja vaene robot siis ukerdab seal vaiba servadel ja toataimede keskel. Vaata ja imesta. Veel tõuksid ja elektrirattad pluss BOLT rendiautod. Siis need minipannukad- ka uus laine pagariärides? Kleidid eesti naistel- väga erinev saksa naistest, aga saksas ei olegi nii kenasid kleite müügil vist ja ka ebapraktilisus.Olen aru saanud, et saksa eestlased käivad justnimelt eestist endale kleidivarusid täiendamas. Ripptoolid terrassil /rõdul kas Bauhofist või Home for4-st. Teretamine-proovisin ka ära ja tõesti, matkarajal teretatakse küll, kuid kui muidu silmside tekib, siis saad kas kaaslaselt küsimuse"Kes see oli?" või vaadatakse sind,kui ebaadekvaatselt käitujat. Samas, kui teretad ära, siis tekib küll nagu paisu tagant rõõmus olek ja soov veel natuke suhelda. Mina märkan Tartus just, et vene rahvusest on kassas rõõmsamad ja tahavad suhelda, eestlastest teenindaja loodab pigem, et suundud iseteeninduskassasse. Toitude suhtes ei usaldaks ma iial hiina toidukohta, kus kokapoisiks valge eestlane. No ei ole usutav...Turul müüjad-armas ja kodune, kuid turistile kindlasti selline kummaline kogemus- keegi ei kipu kauplema vaid löövad küsitud raha kohe letti.
VastaKustutaTurule oleks ka tahtnud minna, sinu kommentaari lugedes tuli alles meelde. Kohapeal oli selline intensiivsus ja tuli taga, et ei jäänud mahti isegi mõelda, et kuhu veel minna.
KustutaAutode ja üldse rikkuse osas - Kanadas sama nagu Saksamaal. Raha on vanemal põlvkonnal, kes on terve elu töötanud ja nüüd heal pensionil istuvad. Noorematel ei saagi raha olla, sest nad alles alustavad oma karjääri, lõpetavad koole viie-kuuekohaliste õppelaenudega, neil läheb ikka terve igavik, enne kui endale midagi lubada saab. Eestis jääb mulje, justkui oleks kõige rikkamad hoopis 25-35sed. Aga kuidas?
Võimalusi mitu: võetakse laenu, kes vähegi saab, käiakse ehk kas laeva peal või kusagil mujal Eestist väljas tööl, kus saavad rohkem palka teenida, ja panevad kõrvale. Riskialtimad paigutavad aktsiatesse, müüakse US aktsiaturul aktsiad maha ja ostetakse kinnisvara, IT firmades tegutsevad arendajad, kellel omakorda enda firmad, kus pakuvad teenuseid, osanikud OÜ-des (metsafirmade vahendajad), kinnisvara rentides, vanematelt saadud kinnisvara müüdud ja niimoodi hea investeering olnud, väliseestlased, kes elavad mujal, aga ostavad Eestis kinnisvara, osanikud tulutoovates ettevõtetes (dividendid).Soomes käivad paljud tööl, Eestis kulutavad. Kui vaadata siinset elustiili, siis on paljudel 6 firmat, kus 24/7 töö. Kui kellelgi on 2 korterit, siis renditakse kas booking comi kaudu või air bnb kaudu, ise elatakse kitsastes oludes. Kinnisvara omades saab palju vahelt teenida, kui saad kätte odavalt korteri ja oskad ise üles ehitada, tuunida. Vaesus teeb leidlikuks ja väikses riigis on mõju palju kiirem. Kuna laenu antakse Eestis kuni 75 aastaseks saamiseni, siis ongi paljudel laenud-liisingud terve elu.
KustutaEesti bensuhinnad on võrreldes keskmise palgaga väga kõrged ja ikka sõidetakse! Kontserdi, teatri ja kinopileti hinnad kõrged, aga ikka käiakse. Keegi otseselt ei kurtnud ka, imelik. Toiduained on samuti kallid, aga ostjatest puudust pole. Mõistatuslik
Kustuta