Ärkasin pühapäeval hommikul, sirvisin sotsiaalmeediat, mis oli üle ujutatud esimese koolipäeva piltidest ning hakkasin omaenda mõistuses kahtlema. Eesti on meist 10 tundi ees ja ükskõik, kuidas arvutasin, oli Eestis ikka ja endiselt samuti pühapäev. Lõpuks kirjutasin sõbrannale, et vabandust, mis päev teil on? Ja selgus, et läksidki lapsed PÜHAPÄEVAL kooli.
Ma ei mäleta oma kooliajast, et nädalavahetusel oleks pidanud kooli minema, aga võimalik, et aeg on selle mälestuse kustutanud. Esimene september on nii suur asi, et selle tähistamine teisel septembril ei tulnud kõne alla?
Meil siin oli esmaspäeval mingi püha ja kool algas täna, teisipäeval. Ainult üheks tunniks tuli kohale minna - uue aasta pehme algus. Lastele olevat niimoodi emotsionaalselt lihtsam.
Igal aastal on uus klassiruum ja uus õpetaja. Kuni seitsmenda klassi lõpuni annab üks õpetaja kõiki aineid, välja arvatud kehalist kasvatust ja muusikat. Klasse komplekteeritakse igal aastal ümber ja igal aastal on kolm varianti, kuhu laps sattuda võib: näiteks Oscari variandid on null-klassi ja esimese segu, puhas 1. klass või 1-2. klassi segu (esimese nädala lõpuks otsustatakse). Terve kevad planeeritakse, et kes mis tasemel on ja millised lapsed omavahel sotsiaalselt kokku sobivad ning tehakse plaan valmis. Hindeid siin ju ei panda, nii et kogu see asi käib kirjeldava tagasiside alusel.
Ja et lapsed esimese koolinädala peale väga ära ei väsiks, on reedel terve kooliga väljasõit loodusesse, nii et õppepäevi on sel nädalal ainult kaks.
Mis minu elus seoses kooli algusega muutus - järjekordne lõ-pu-tu lõunasöökide kaasapakkimine. No küll oleks vägev, kui saaks lapsed hommikuti niimoodi üle ukse tõsta, et ei peaks moonakotti kaasa panema...
Lasteaeda tuleb saata hommikune snäkk, lõunasöök ja pärastlõunane snäkk. Kooli ainult snäkk ja lõuna.
No ja mida sa saadad? Sooja sööki saadetakse harva, nii et ma enda omadele ka enamasti ei pane (Oliverile pastat vahel saadan, see on suht ainus asi, mida ta järgmisel päeval sööb). Kanadalased söövad lõunaks tavaliselt võileiba, minu lapsed jällegi ei taha saia vahel midagi peale või. Vorsti tohib kõrvale panna, siis söövad. Üks sööb juustu, teine ei söö. Juustusid müüakse suures valikus minipakendites (see ümmargune punane on näiteks juust). Pähkleid ei tohi üldse saata (allergikute kaitsmiseks). Sellest on jube kahju, sest pähkleid mu lapsed söövad ja need oleksid ka tervislik valik.
Õnneks söövad poisid absoluutselt kõiki puu- ja köögivilju, nii et neid püüan kamaluga kaasa pressida. Kõikvõimalikud kreekerid päästavad, kui muud mõtted otsa saavad, neid on mul alati kodus vähemalt kolmes erinevas sordis. Müslipulgad olen leidnud mingid orgaanilised, kus magusust annavad datlid ja mingit jama sees ei ole. Ja Oliverile maitsevad mingid õunast ja muudest puuviljadest kokku pressitud snäkid (pildil maasikaga), aga Oscar neid jällegi ei söö.
Naabrinaine ükspäev vaatas, kuidas ma asju valmis lõikusin ja naeris, et teda saadeti omal ajal võileiva ja krõpsupakiga kooli. Keegi ei teinud viiekäigulist lõunasnäkki. Praegu ka ei tee. Ja eks sealt need toitumisharjumused alguse saavadki, sest kui paljudel emadel on siis aega igal õhtul tund aega sööke kokku panna?
Ma tahaks, et mu rüblikud kreekerite asemel kanasuppi sööks keset päeva, nagu Eestis.
USA's elav sõbranna ütles jällegi, et tead, parem ära taha, et kool toitlustaks, sest nende kool seda teeb ja menüüs on sisuliselt ainult burksid, friikad ja kananagitsad.
Haah jaa, vaatasin ka seda pühapäevast kooliasja ja vangutasin mõttes pead, et eestlased on ikka imelikud 😆
VastaKustutaMulle tundus ka väga kummaline!
KustutaMa ei tea, kuidas mujal, aga Eestis (vähemalt minu laste koolis) see pühapäevane kooliminek isegi oli mõttekas (ehkki tüütu!!!!) sel aastal, sest kooliaasta lõpust saab selle arvelt 1 päeva vabaks. Ja see üks päev, mis muidu koolis tuleks käia, on juhtumisi just esmaspäev (viimane koolipäev oleks muidu 9. juuni). Seega võidab justkui 3 päeva viimase veerandi lõpust selle pühapäevase aktusega.
VastaKustutaMina ei tahaks vist isegi sel juhul pühapäeval kooli minna. See viimane koolipäev on nagunii formaalsus, vahet pole, ma võiks keset esmaspäeva sellel tunnistusel ju järel käia.
KustutaSee olenes tegelikult koolist, Tartus pooled koolid tegid aktuse 1. septembril, pooled esmaspäeval. Minu laste koolis oli aktus esmaspäeval 2. septembril.
VastaKustutaEestis on vist jah iga kool omaette üksus. Kanadas on koolid piirkondade kaupa samade reeglitega ja piirkond (school district) on suur, näiteks kõik meie linna koolid ja ka kõrvallinna koolid on sama piirkonna all ehk koolikalender on täpselt sama. Kõikidel neil lastel on vabad päevad ja algused-lõpud täpselt samadel kuupäevadel (mis teeb lihtsamaks linnalaagrite korraldamise jne).
KustutaKoolid on erinevad jah, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis on kooliaasta avaaktus alati augustis näiteks (see aasta vist oli 27.08.)
KustutaMul tädi lapselapsed läksid ka pühapäeval aktusele ja esmasbal siis kooli. No nõukaajal polnud mingit pühabast kooliminekut, olnud siis kolm korda kasvõi 1. september. Et me laubal pidime koolis käima, see oli midagi muud, aga kui 1.09 juhtus pühabasele päevale - mkm!
VastaKustutaA muide avastasin veidra asja, ei mäleta, kas olen sellest rääkinud. Nimelt algavad Rowlingu "Harry Potteri" koolinädalad kõik 2.09, mis on ESMASPÄEV!!! St terve 1.09 (mis on järelikult pühapäev) nad sõidavad rongiga - eks sel auruveduril annab Londonist Šotimaale ikka tossutada - ja siis esmasba hommikul on tunnid. Kuidas saab selline asi võimalik olla? No ulmejutus ehk jah, aga muidu ju päevad nihkuvad alati ühe võrra edasi, liigaastal isegi lausa kaks päeva.
Seal oli alati esmaspäeval? Ma ei mäleta enam.
KustutaMina ka imestasin seda pühapäevast kooliminekut aga kuna olin sellel ajal ka ise Eestis sain seda imestust ka pereringis väljendada. Selgus, et need kes käisid 1. Sept koolis saavad hiljem palju paremini premeeritud - nimelt on 1. Mai sel aastal neljapäeval ja kuna 2. Septembri koolipäeva sel aastal aktusele “ei kaotatud”, saavad lapsed hoopis 2. Mai vabaks ja nii 4 päeva kestva minipuhkuse kevadel kui kõik on kooliaastast juba väga väsinud :) ma isiklikult valiks ka pühapäevase aktuse kui hiljem saaks selle eest pikema puhkuse :) Tasub küsida!
VastaKustutaEestis on vist see jama ka, et igasugune puudumine on maru reguleeritud. Siin ei pea kelleltki luba küsima, annad lihtsalt kooli teada, et laps täna ei tule või näiteks järgmised kaks nädalat ei tule ja nii ongi. Vabalt võib päevi vabaks võtta või reisil käia. Kui teada ei anna, tuleb koolist kella kümne paiku automaatkõne, et su laps ei ilmunud kohale (ilmselt abiks teismeliste puhul, kes poppi hakkavad tegema).
KustutaSaksamaal võrreldes Eestiga oli puudumine väga reguleeritud. Kui poeg puudus koolist ühe päeva enne vaheaja algust (mida peeti eriliseks phaduseteotuseks, sest äkki tahad kuskile ära sõita päev enne lubatut), sest järgmisel päeval olid Pärnus vanavanemate kuldpulmad, siis küsis kool kinnituseks kutset. Kui vastasin, et ma ise neile peo korraldasin ega hakanud oma perele kutset saatma, aga kui nad mind ei usu, võin katsuda üles otsida nende abielutunnistuse ja selle saksa keelde tõlkida ning kinnituseks esitada, siis äkitselt enam midagi ei nõutud ja trahvi ka ei tehtud (muidu ähvardas vanemat paarisajaeurtsine trahv). Mulle tundub, et Vancouv r on üks tore paik elamiseks.
KustutaSee on küll ekstreemne!
KustutaSiin tuleb paar korda aastas "report card" vanemate meilile ja seal on arvudena kirjas, et mitu puudumist ja mitu hilinemist kokku. Ma arvan, et järelvalve töötab niipidi, et kui mõni laps pidevalt puudub ja selle all õppeedukus kannatab, sekkuvad sotsiaaltöötajad ja hakkavad uurima, kas lapsele on turvaline selles perekonnas elada ja mis seal üldse toimub.
Oleneb koolist. Minu kool pidas alati aktust 1. septembril. Aga see-eest saime ühe vaba päeva aasta sees (minu mäletamist mööda Vabariigi aastapäeva paiku).
VastaKustutaJa lõunasöögist - olin keskkoolis vahetusõpilane ning seal sõid kõik õpilased lõunaks võileibu (või pigem saiu, sest leiba seal riigis ei tunta). Minul sai enne kaht kuud sellest kõrini (seda enam, et ka hommikusöögiks oli sai), hakkasin aeg-ajalt nt salatit kaasa võtma. Eesti soe (ja tervislik) koolitoit on ikka väga mõnus.
Siin ei söö hommikul keegi võileibu, nende jaoks on see rangelt lõunasöök. Aga sai on ju hea, kuigi ebatervislik. Rukkileiba müüakse, aga pole nii värske ega maitsev kui Eestis. Ma vahel ikka ostan, püüdes tervislikum olla, aga Eesti leivale jääb kõvasti alla.
KustutaMul on tuttav õpetaja ja ma sain teada, et kooliaasta on Eestis 175 päeva pikk (number võis valesti meelde jääda) ja pikemalt/lühemalt vist teha ei saa, seega osad koolid tegid aktuse sel aastal pühapäeval, et selle võrra saaks varem suvepuhkusele
VastaKustutaMeil on 188 päeva pikk. Aga kuidagi sujuvamalt läheb. Iga kuu on esmaspäeval mingi püha, ühes kuus kaks. Munapühade ajal on reede ja esmaspäev mõlemad vabad ehk neli päeva järjest. Kevadvaheaeg on kaks nädalat, Eestis oli (vähemalt vanasti) üks. Ja suvevaheaeg on kolme kuu asemel kaks, aga minu meelest on kaks tegelikult piisav. Saab aja maha võtta, aga ei lähe liiga pikaks.
KustutaMina just igatsen tööinimesena seda 3-kuulist puhkust ja ka terve kooli aja hindasin seda väga. Muidugi 2 kuud oleks nüüd parem kui 1, aga 3 kuud on endiselt minu jaoks standard :D minu arust ka hullult hea, et lapse aju saab pika-pika puhkuse. Ise kooli ajal küll ei tundnud, et see nädal või kaks mingisuguse päris puhkuse oleks pakkunud. Aga noh, inimesed on erinevad :)
KustutaMinule oleks lapsena kahest kuust piisanud, aga kooli ajal oleks rohkem pause vaja olnud. Sellepärast mulle meeldib, et siin on igas kuus vähemalt üks, aga sageli kaks pikka nädalavahetust. Ja et kodutöid ei anta - sellevõrra on koolilapse päev ju pea poole lühem.
KustutaTulise Eesti koolisüsteemi toetajana parafraseeriks "tibusid loetakse sügisel" asemel tulemusi nähakse peale ülikooli esimest kursust. Kanadas eeldab ülikooli jõudmine tugevat enesedistsipliini või vanematepoolset survet teismelise eas (9-12 klass). Seetõttu etniline koosseis kõrgkoolis rängalt kaldu Aasia päritolu (distsiplineeritud) õppurite suunas, millest olen ka kirjutanud olles oma lastega selle kadalipu läbi käinud. Mõlemad õnneks leidsid omal algatusel, et õppimine (hinded) on oluline tulevikuks. Tugevad muidugi saavad mõlema koolisüsteemiga hakkama.
VastaKustutaDistantsid on tõepoolest hoomamatult erinevad Eesti ja Kanada vahel. Torontos normaalne suvilatesse sõit paar kolmsada kilti ja mitu tundi, Tallinnas mul 20 kilti ja pool tundi. Siinsed imestavad - mis mõttes linnale nii lähedal puhas metsik loodus ja ilus vähekasutatav liivarand.
Kanadas on väga suur asiaatide osakaal, mida Eestis ei ole. Ja kui mina seal ülikoolis käisin, oli välistudengeid üldse ainult käputäis, tänaseks päevaks on kindlasti rohkem. Ehk arvesse peab võtma, et kui eestlased asiaatidega peaks võistlema, siis ikkagi asiaadid võidaks, sest neil on absoluutselt teine õppimiskultuur ja neist ette minna on sellepärast väga raske.
KustutaPISA testide alusel on Eesti ja Kanada samal pulgal ehk täiesti tipus 200 riigi hulgas.
See on tõsi, et paindlikkus mõjutab, aga tead, ma olen siin mõelnud, et mõjutab ju ka positiivses suunas. Minul endal ei olnud koolisüsteemiga meeldivat kogemust, mulle tundus see liiga autoritaarne ja range. Kui ülikooli läksin, siis imestasin, kui väga mulle ühtäkki kooliskäimine meeldima hakkas, aga suur osa oli selles, et ülikoolis ei kohelda õppijat enam kui mingit alamat olendit. Sellepärast mulle meeldibki Kanada kool, et siin antakse igaühele piisavalt ruumi ja vabadust. Mis loomulikult läheb kohati jällegi äärmustesse, kus kõik need pronounid ja "ma olen lind, vajan klassinurka pesa" juhtumid tolereeritakse (ma isiklikult leian, et kui sa oled lind, siis mine istu oksal, linnud ei käi koolis).
Ahhh, omad plussid-miinused igal pool.
Täitsa õigus plusside ja miinuste koha pealt. Asiaatide rohkust rõhutasin oma silmaga antud hinnangu tõttu Toronto Ülikooli lõpetamisel: 2/3 aasiast. Üldpopulatsioonist momendil vaid 15% aasia päritolu (70% valged). Arvestades demograafilisi trende - immigratsioon pluss sünnid eri gruppides lähevad "keskmise" kanadalase silmad järjest rohkem pilukile.
KustutaEesti soe koolitoit on "mõnus" kõigesööjatele. Ülejäänutele pole seda olemas. Mina palusin ennast vabastada koolisööklas käimise kohustusest 7-aastaselt, siis ei käinud seal enam aastaid ja uuesti jõudsin sinna teismelisena kord aastas - kui oli minu kord köögipersonali abistada (meil oli selline roteeruv süsteem). Ka nende kordadel ei söönud ma seal suutäitki. Nüüd käivad koolis mu lapsed ja kõik on sama - sööklas väidetavalt haiseb ja nad ei võta isegi taldrikut, koju tulevad väga näljastena. Isegi kui pakin neile midagi kaasa, tohiks seda süüa ainult sööklas, kus nad jällegi ei söö, sest haiseb. Nad ei ole tegelikult toidu osas valivad (ja ma ise ka mitte), söövad kõike, aga see peab olema siiski koduköögiga võrreldaval tasemel. Ma ei tea, kas meil mingi eriline pirtspekkide pere (hästi ei usu, laste jutu järgi enamik ei söö koolis) või mis, aga minu vaatest oleks oluliselt parem, kui koolis ei oleks mingit sooja toitu. Miljonid eurod kokkuhoidu, lapsed võtaksid oma võileiva ja puuvilja kaasa ja saaksid vähemalt natuke kaloreid pika koolipäeva jooksul.
VastaKustutaKõik on suhteline. Nõuka ajal koolis käinuna sõime seda mida ette anti, väga üksikud loobusid ühest või teisest toidust. Ikka mõni toit meeldis rohkem kui teine kuid vähem maitsvat toitu seepärast söömata ei jäetud, lihtsalt võeti vähem. Ei saa ka väita, et tühi kõht oli parim kokk, sest näljas nüüd küll keegi polnud, lihtsalt piinlik oleks teiste nähes eriliselt valivana välja paista. Ema või vanaema toit oli muidugi parem.
KustutaOlen saanud Eestis maitsta ka linnavalitsuse pakutavat toiduabi. Resto tasemel muidugi pole kuid täiesti söödav, endiste aegadega võrreldes: hea söökla toit. Ehk siis alati saab paremat aga mul on kuri kahtlus, et headel aegadel muutuvad inimesed lihtsalt väga valivateks, mis ka loomulik - miks peaks tavalist toitu sööma kui võimalik gurmeekööki nautida. Kui nälg näpistab läheb kõik nurinata alla ja küsitakse juurde ;) Tänapäeva probleem pole mitte toidu vähesus vaid ülesöömine, vähemalt arenenud riikides.
Meil olenes küll sellest, et mis söögiks oli. Prae päevadel tahtsid kõik sööma minna, supp jättis pigem külmaks ja kala ei meeldinud kellelegi. See kalahais oli alati rõve.
KustutaMina igatsen kooliajast valget kastet. Olen igasugu retsepte proovinud, teiste tehtud kastmeid söönud ja vot sellist valget kastet nagu koolis anti, ei ole suutnud järele teha. On keegi nõukaaegses koolisööklas töötanud? Palun retsepti!
Mis puutub ise toidu kaasa võtmisesse, siis seda saab ju ka siis teha kui koolis toitlustamine on. Muidugi oleneb sotsiaalsest kultuurist, minu ajal ei käinud keegi oma võileivaga koolis (või sõi seda eriti salaja), sest oma võileib oli mingi eriline vaesusemärk või ma ei tea, misasi. Söödi kas koolitoitu või osteti kohvikust, muu ei tulnud justkui kõne alla. Aga tänapäeval ma arvan, et on ehk isegi popp oma võikuga minna?
Noh, ma olen ka nõukaaja inimene ja nõukaaegses koolis natuke aega käinud ka, aga koolisööklas ma ei söönud. Esimeses klassis käisin sööklas, aga loobusin sellest varsti. Kohustuslik vist oli söömas käia, aga ma lihtsalt ei läinud sööklasse ja vaevõimuga mind keegi sinna vedama ei hakanud. Koolis ei söönud kuni gümnaasiumi lõpuni kordagi (kuigi ma käisin ka erinevates koolides).
KustutaSee "haisemine" kooli sööklas on ikka töötajates, kooli juhtkonnas ja remontimata hoone vanuses kinni. Vähemalt Tallinnas on ikka uusi ja väga korralikke koole, kus midagi ei haise. Aga samas on teatavates koolides hulk lapsi, kellele see koolitoit on ainus soe toidukord päevas. Kahjuks ei usu, et see töötajate väljamõeldis on. Ja mis vingumine siis veel lahti läheks, kui kõikidele lastele peaks lasteaeda või kooli mitmeid toidukarpe kaasa pakkima. Meil lihtsalt on see mugavus nii enesest mõistetav ja loomulikult nõutakse ei tea mida, selle sandikopika eest, mida vanemad maksavad. Toiduained aga kallinevad igakuiselt. Ja kui vanemad ise ka veel Boldi ja Woldi sõltuvuses on, siis ei usu seda karpide komplekteerimise võimekust. Nõuka ajast pärinev mugavusejäänuk.
VastaKustutaNo ja täiesti teistpidi vingumine oli artikli all, kus kohalik laulja käis meie ainsas kahe Michelini tärniga restoranis. Jälle häda - kallis ja kulutab aega.
Aga kuidas lastehaiglas või üldse haiglas Kanadas, peab ka oma karpidega minema?
Haiglas on toitlustamine. Lasteosakondades on lisaks külmik, mida haigla poolt täidetakse, seal on siis jogurtid, jäätis, maapähklivõi, sai, kreekerid, mahlad. Sünnitusosakonnas sama.
KustutaJa kuigi koolides toitlustamist muidu ei ole, siis nendele lastele, kes kodust toitu kaasa ei saa, on tegelikult tasuta võileivad ja puuviljad. Saab regulaarsena end kirja panna, aga on ka varuga, et kui keegi maha unustab ja küsima läheb, siis nälga ei jäeta. Ja puuviljakauss on koridoris vabalt saadaval.
Neil ei ole remontimata koolimaja, ruumid on väga heas korras. See, mille kohta nad ütlevad "hais", on tegelikult sööklatoidu lõhn. Ja, nõus, et selle raha eest ilmselt ei saagi paremini, ja mõni laps hindab seda toitu, aga jumal küll, kuidas on nii, et kõik on siin riigis läinud pööraselt palju paremaks, aga koolitoit on ikka nagu mingi 80ndate lobi? Jah, on tõsi, et valdavalt on meil pigem ülesöömise probleemid. Kahjuks minu peres on üks laps üsna tugevalt alakaaluline (kehamassiindeks 13) ja talle oleks abiks, kui ta saaks ka koolipäeva jooksul süüa. Kodus sööb hommikust (7.30), koolist tulles hilist lõunasööki (aga see võib olla alles 15.00 nt). Teine laps (kaksikvend) on peenike, aga siiski normaalkaalu alumist piiri ületab - erinevus on selles, et ta suudab korraga rohkem süüa. Selle alakaalulisega ma lihsalt ei jõua neid söögita tunde ära kompenseerida ajal, mil ta kodus on. Tühi kõht on hea kokk küll, aga 7-8 tunniga ei ole kellegi kõht veel nii tühi, et lõhna- ja maitsetaju muutuks. Minu jaoks oleks ideaalne lahendus koolitoidu lisarahastamine vanemate poolt ja kvaliteedi toomine tänasesse päeva, kui see pole võimalik, siis võiks selle asendada tõesti lihtsalt võileiva ja puuviljaga, mida vähemalt kõik saaksid süüa, mitte ainult see väike protsent neid kummalise maitsemeelega lapsi.
KustutaMind näiteks paneb imestama, et nii paljudele inimestele kiirtoit maitseb. Minu meelest on nende toitlustuskohtade rasvahais täiesti hingemattev.
KustutaKoolis võiks ehk parem ventilatsioon olla. Köögilõhnad ei pea tingimata tervet sööklat üle ujutama.
Huvitav oleks kohe teada, kus koolis endiselt 80ndate lobi saab. Ma olen käinud väga mitmetes eri koolides, sh ka väiksemad maakoolid, õpilastega kohtumas ja tavaliselt pakutakse võimalust sööklas süüa. Võtan selle alati vastu, sest toidud ongi lihtsalt väga head (ja ükski söökla pole siiani haisenud ka), tihtipeale ka mingi valik olemas olnud (nt lihaga toidu kõrval ka taimetoidu alternatiiv).
KustutaKui söömine (olgu, antud olukorras söömata olemine) tekitab juba tervislikke probleeme, siis pigem peaks kool leidma võimaluse kuidas laps saaks ikkagi süüa. Võib-olla tasub lausa meediasse pöörduda, kui muidu raiub kool ainult "sööklas ei söö, siis nälgi" varianti.
Ja kusjuures ei ole sugugi kindel, et kõik saaksid neid võileibu-puuvilju süüa. Kellele maitseb leib, kellele sai; kas vorsti või singiga, milline juust, äkki on ligunenud jne. Rääkimata siis puuviljadest ja nende eri võimalustest.
Jaa, see kiirtoidukohtade hais on kohutav! Viljandis on bussijaama parkla servas kiirtoiduputka. Kui ma bussiga koju lähen siis valin võimalusel alati veits pikema tee (mis on ilusam ka), et ei peaks sealt mööda minema. Kui muud varianti ei ole, siis möödaminnes hoian hinge kinni.
KustutaMu laps töötas kunagi sama keti teise kohas. Ma iga kord imestasin, kuidas ta seda suudab ja riided läksid peale tööpäeva otsekohe pessu. Võeh!
Käisin Tartus koolis 70ndatel ja koolitoit maitses väga hea. Kõik valmistati kohapeal sööklas, oli erinev menüü iga päev, laupäeviti pakuti pannkooke moosiga. Alati oli magustoit. Mulle meeldis keedukala või ja keedumunatükkidega kastmes. Väga maitsvad olid ka hakkliha- ja maksakaste. Magustoitudest meenuvad kohupiimavorm, saiavorm ja kohupiimakreem kisselliga. Nämm! Vähesed pirtsutasid, aga siis jagus teistele rohkem! Ei tahaks sinu blogis kriitiliseks minna, aga vaatan, et pakud lastele kaasa väga süsivesikute=suhkrurikast toitu. Kas nad keedumuna/lihapalle, praekala tükikesi ei sööks?
VastaKustutaVäiksem sööb keedumuna, vahel saadan kaasa. Aga lihapalle ja praekala tükke ei söö. Õhtusöögina söövad, kui värskelt on valmis tehtud, aga ülessoojendatuna ei söö midagi sellist. Nii et liha osas saan ainult sinki või vorsti saata, neid siis vahetan, et üksluiseks ei läheks.
KustutaAga ongi süsivesikuterikas! Sellepärast ma kurdangi, et mida üldse saata? Ma näen, et suurem osa teistest lastest ei söö üldse midagi värsket, minu omad vähemalt seda söövad. Aga võrreldes ülejäänud lastega, näeb minu omade lõunasöök tegelikult veel vägagi tervislik välja.
Jama ongi selles, et ega siis kasvades asi paremaks ei lähe. Maitsetega ju harjub.
Igatahes, kui kellelgi on veel ideid, et mida saata, siis olen üks suur kõrv. Eeldus on, et peab mõne tunni ilma külmkapita vastu pidama ja ei tohi soojendamist vajada. Ja sõrmede abil peab söödud saama.
Falafel?
KustutaMul on lastel lõunakarp, kus on taaskülmutatav jääpakk, eriti soojematel aegadel tuleb kasuks.
KustutaAga muidu näiteks hummus, kreeka jogurt marjade ja meega, paneeritud kanafileeribad (teen ise), cheese curds, igasugused köögiviljafritterid, falafelid kaasa arvatud, sõrnikud, omlett, on ka täitsa head valguallikad.
Samad lapsed on erinevad ja ka vanemad mu meelest ei jaksa iga päev aastaringselt eriti ontlikke lõunakarpe leiutada.
Meil pakutakse "koolitoitlustusena" võimalust tellida kord nädalas lapsele pizzas ja kord nädalas sub'i (sai, juust, sink, värskest võib unistada). Olen lasknud ühe valida, et väga kõrvalejäetuna ennast ei tunneks.
Kord-kaks päevas antakse JK ja SK (eelkooliealistele) mingi korvike ette, et keegi ei nälgiks. Sisuks tavaliselt müslibatoonid ja kilemuffinid, selle arvelt jäi eelmine aasta värske kraam söömata, see aasta lugesin sõnad peale, et see kraam võiks korvi jääda. Eelmisest aastast alustati vähekindlustatud lastele hommikusöögi pakkumist (kiiduväärne!), menüüs pannkoogid, vahvlid ja pogo sticks (käestlastud võimalus mu meelest lastele korralikku toitu tutvustada).
Hummus on hea mõte, seda pole ammu saatnud, aga neile maitseb. Sõrnikuid võiks ka täitsa proovida, aga need on muidugi jälle magusamapoolsed ju. Jogurtit saadan eraldi, see ei mahu karpi, jogurt on hitt, see maitseb mõlemale.
KustutaMeil on ka koolis need pitsa- ja võileivatellimused iga... hmm äkki kolme nädala tagant või nii? Iga kord siis erinevast kohast. Seda ma alati tellin, sest esiteks pole see nii tihti ja teiseks on mul vaesest perest tulnuna lapsepõlvetrauma - oma lastele võimaldan kõik asjad, mida raha eest saab, ka pitsa :)
Meie koolis on vähekindlustatud perede lastele igapäevaselt lõunaks võileivad ja snäkiks muffinid, jogurtid ja puuviljad. Väga ebatervislik nagu ka ei ole ja eks nad peavad sellist joont hoidma, et lapsed sööks. Pannkoogid, vahvlid ja pogod on natuke kehvem valik (kuigi maitsev nagu ebatervislikud asjad ikka).
Notsu - falafel on hea idee. Ma pole tükk aega jälle teinud, mulle endale muidu väga maitsevad. Aga eks nendega ole paras nikerdamine.
KustutaKui falafel on OK, siis võiks ka praetud kikerherned või tavalised herned või oad sobida, eeldusel, et lapsed söövad.
KustutaVärskeid herneid söövad, aga muus vormis mitte. Ube ei söö. Kikerherned lähevad ainult falafeli sees ja ainult ühel poistest. Ikka keeruline see laste toitmine! :D
KustutaKas burrito oleks variant? Ma teen endale hommikusöögiks neid (sisse läheb muna, lihapirukatäidis, kartuli- ja paprikatükid ja riivjuust) ning kuigi jah, soojana on parem, siis tegelikult külmana läheb ka hästi peale. Endale teen medium tortilla wrapi sisse, lapsele (2a) mini suuruses tortilla wrapi sisse.
KustutaBurritosid ei söö kumbki. Wrappidele võib juustu vahele panna ja kahelt poolt läbi kuumutada pannil, seda küll söövad. Aga wrappidega on jällegi see asi, et ma hiljuti juhtusin ajaviiteks oma wrapipaki koostisosade nimekirja lugema ja üllatusin, et see pole kaugeltki mitte tervislik kraam. Mulle endale muidu burritod maitsevad.
KustutaHakkasin mõtlema, et äkki lihtsalt eri koolides oli tol ajal (võibolla nüüdki) sööklate tase väga erinev. Enda näide vaid 2 kooli pealt, ühte toitlustas seajuures Kännu Kuke resto.
VastaKustutaSuhestun! See lõputu lõunakarpide ja pudelite pesemine ja söögi pakkimine on niiiiiiiii väsitav. Igatsen seda aega, kui sai lapse lihtsalt lasteaeda viia ja sai kindel olla, et nad saavad seal tervislikku, mitmekülgset ja sooja toitu. Meie kasutame Omieboxi, kus on selline termoskausi ja õhuisolatsiooni süsteem, et väidetavalt püsib söök lõunani soe, kui hommikul pakkida. Nii et tavaliselt pakime lastele eelmise päeva õhtusööki kaasa (soojendame hommikul mikrolaineahjus) ja lisaks snäkke (puuvilju, juurvilju, juustupulki jne). Selles suhtes süsteem töötab ja lapsed saavad ka ikka lõunaks sooja toitu, aga hommikud meil just väga kiirelt ei lähe...
VastaKustutaGuugeldasin Omiebox'i, polnud sellest varem kuulnud. Paistab, et see on nagu bentobox, aga üks osa on termos? See on hea lahendus küll.
KustutaMul on peamine mure selles, et lapsed ei söö eriti kokku segatud asju. Oscar autismi pärast ja Oliver sellepärast, et ta tahab kõike teha nii, nagu suur vend teeb. Ehk kui suur vend ütleb iiuuu, siis väiksem ka kohe ei söö. Kodus ma panen neile kõik eraldi taldriku peale, näiteks riis lihtsalt hautatuna (ja kui sellele mingi valge kaste teha, võib minna õnneks kaste sisse segada ja lapsed ikkagi söövad), liha- või kalatükid eraldi kõrvale. Köögiviljakangid on keset lauda, neid söövad mõlemad kahe suupoolega, ei pea meelitama.
Aga sooja toitu niimoodi eraldi juppidena kaasa saata oleks keeruline. Oliverile ma pastat saadan lasteaeda kaasa, see on ainus asi, mida ta alati sööb, Oscar millegipärast ei söö ülessoojendatud pastat (pasta on muidu ainus asi, mis võib kastmega segatud olla, lihtsalt liha peab eraldi olema, see ei tohi kastme sees näha olla).
Ahjaa, et tahtsingi selleni jõuda, et mida sa õhtuti kodus süüa teed ja lastele kooli kaasa pakid? Ma omaarust teen igasugu asju, aga kaasa saata ei õnnestu neist suurt midagi.
KustutaMeil on igasugused road: ahjujuurikad + liha, pastad, riis kana-karrikastmega, mõnikord pitsa, kotletid (hakkliha või köögiviljadega) jne. Tahaks ahjuvorme teha, aga kahjuks ei tohi munatoite teiste laste allergiate pärast kaasa panna. Õnneks mu lapsi kokku segamine ei häiri, aga nt kui ma olen näinud, et õhtul mingi toit hästi peale ei läinud, siis panen selle võrra rohkem snäkke, et midagi ikka söödud saaks. Ma olen see mugav ja karm ema, kes mitut toitu teha ei viitsi ja proovin ikka ka mitte nii meeldivaid toite pakkuda, lootuses, et nad kunagi ära harjuvad. 1-aastane sööb ōnneks kõike, aga kolmene on natuke valivam. Üritan ikka nii teha, et mõni toit nädalas oleks temaga ka kindlapealeminek, siis panen seda talle mitu korda, sest me teeme tavaliselt korraga suuremaid koguseid, et peaks vähem kokkama.
KustutaMuidu kui Omiebox jääb väikseks või oleks vaja mitut termost, et mitte asju kokku segada, siis on ka selliseid väikseid termostasse olemas. Kui mu pisem veel püreesid vajas, siis ostsime talle eraldi väikse termose ja olen ka suurema rühmas teistel lastel mitmeid termoseid näinud, siis pole lihtsalt nii kompaktne see tassimine.
Kotletid on üks asi, mida ma vahel saadan lõunaks, neid nad söövad isegi külmalt. Meil õnneks muna lubatakse saata.
KustutaMa rääkisin laste söögilauast just Matt'i õega, kellel on beebi. Ta ütles, et tahaks õpetada teda tervislikult sööma. Ma ütlesin, et minu omad sõid 1-aastaselt absoluutselt kõike ja 2-aastaselt keeldusid kategooriliselt pooltest asjadest, mida varem söönud olid. Ehk lapsed annavad vanematele korraks selle eduelamuse, et ohoo, sööb brokkolit ja hautatud porgandit ja mida kõike. Mitte kauaks :)
Samas on lapsed erinevad. Minul on üks valivam (aga sööb õnneks väga paljusid asju, lihtsalt omade reeglite järgi) ja teine ilmselt sööks pea kõike kui ta ei tahaks suure venna moodi olla. Aga ta tahab tema moodi olla. Väiksem on kõike nõus proovima, natuke vürtsised asjad maitsevad ka, mullivesi meeldib, kohvi on proovinud ja kohe maitses (seda me muidugi ei anna). Kui tema oleks esimesena sündinud, siis tema ilmselt oleks see haruldane laps, kes kõike sööb.
Suht sama! Mu vanem laps sõi ka kõike, kuni vanem nõbu külla tuli ja pirtsutama hakkas ja siis nägi ära, et nii saab ka teha. Nüüd on paljud toidud vahelduva eduga "yucky!!!!". Ma natuke olen mõelnud ka seda, et äkki see individuaalne söökide kaasa pakkimine soodustab valivust. Kui kõik lapsed lasteaias sama toitu sööksid, siis oleks äkki rohkem positiivset eeskuju. Aga no ei tea, kui suurt rolli mängis selles muutuses lihtsalt vanus ja kui palju see keskkonnavahetus.
KustutaOmiebox on väga hea väiksema isuga lastele, suurematele jääb mu meelest väikeseks. Miinuspool, et Kanadast sai osta ainult tervet karpi, samas kui nende kodulehel olid ka nn varuosad, juhuks kui näiteks termos maha kukub ja lekkima hakkab, peaks teoreetiliselt saama uue kaane osta. Aga hea on see, et kui mõni päev sooja toitu saata ei taha, siis tõstad termose välja ja voila, terve suur karp nt võileiva või pastasalati jaoks.
VastaKustutaMa kaane kohta ei tea, aga mu mehel õnnestus nt mitte originaaltihendeid leida, mis sobivad, aga on palju odavamad kui Omieboxi enda lehel.
KustutaNeed bentobox'id jäävad ka minu meelest koolieas juba väikeseks, aga lasteaias on veel paras niimoodi väikseid lahterdatud snäkke süüa. Samas täiskasvanutele mõeldud bentobox'id on enamasti siiski liiga suured, vahepealset varianti nagu väga polegi. Ma peaks selle omiebox'i ära proovima.
Kustuta