Kas teie ka tõstsite lapsepõlves oma tuba pidevalt ümber? Ma sain laias laastus ainult kirjutuslauda liigutada, aga abiks ikka. See oli mul küll pidevalt küll üht-, küll teistpidi. Täiskasvanuna on mul palju väiksem vajadus mööblit ümber tõsta ja ma olen mõelnud, kas see on äkki sellepärast, et mul on muude asjade üle rohkem kontrolli kui lapsena ja sellepärast ei ole vaja enda vahetut ümbrust pidevalt muuta?
Vanaisa ütles Oscarile hiljuti midagi sellist, et naudi lapsepõlve, see on kõige toredam aeg üldse. Aga sellises kontekstis, kus kolm täiskasvanut olid Ossule terve hommik ette lugenud, mida kõike ta ei tohi. Ära lärma, ära jookse, ära roni, pane Minecraft kinni, ei söö praegu magusat! Ja nüüd lähme mänguväljakule, aga alustuseks peame pool tundi sõitma ja siis lähme (laste jaoks igavale) lõunasöögile kohta, kus peab vaikselt istuma. Aga seejärel on plaanis mänguväljak ja kas pole mitte vahva olla laps?!
Ütlesin kohe, et minule näiteks just meeldib täiskasvanu olla. See ei ole miski, mida peab ette kartma.
Mulle ei ole kunagi meeldinud olla teiste lükata-tõmmata. Ma tahan olla kaua üleval, öösel koristada, hommikusöögiks küpsiseid võtta ja suvalisel kolmapäeval sädelavat kleiti kanda.
Täiskasvanule ei tule keegi ütlema, et ei tohi.
Hiljuti käisime sõbra lapse sünnipäevapeol ja kui muidu mängivad meie lapsed väga hästi koos, siis sünnipäevapeod mööduvad enamasti konarlikult. Esiteks ei tunne Oscar tema teisi külalisi, sest kogu ülejäänud kamp käib teises koolis (Kanadas on koolid piirkonnajärgsed, igaüks õpib kodule lähimas). Teiseks on see seltskond pehmelt öeldes metsik. Iga kord on peo teemaks veesõda ja üksteist tulistatakse viiekesi ühe vastu ja otse silmaauku ja...
Seekord vaatasin kogu seda asja pealt ja sain korraga aru, et mina ei ole neid sünnipäevasid kunagi nautinud ja Oscar ammugi mitte. Mille kuradi pärast ma teda iga kord sinna viin? Me võime muul ajal vastastikku külas käia ja kõik on tore, aga me ei pea sünnipäevadele minema.
Matt ütles, et ebamugavaid olukordi ei saa vältida, sest läbi nende kasvatad paksu nahka. Lapsi ei saa vati sees hoida. Ja tal on igati õigus. Aga! AGA! Ebamugavaid olukordi tuleb minu meelest elus niisamagi ette, ei pea neid ekstra otsimas käima. Matt ütles, et talle ka ei meeldinud lapsena sünnipäevad, kus kõik teised üksteist tundsid, aga tema oli ainsana teisest koolist. Täiskasvanuna ei pane me end enam vabatahtlikult sellistesse olukordadesse. Aga lapsena justkui peab...
Selleks aastaks on see pidu peetud ja võib-olla ma järgmiseks suveks rahunen maha, aga praegu on küll selline tunne, nagu oleks pirn pea kohal põlema löönud, et "aga me ju ei pea!"
Teine asi, mille üle vanematena vaielnud oleme, on kallistamine. Iga kord kui Matt'i vanemad külla tulevad (paar korda aastas), ütleb Matt poistele, et minge kallistage vanavanemaid! Oscar, nagu ka teised autistid, ei ole kallistaja. Tema kallistused on harvad ja väga loetud. Mina leian, et kui sa ise tahad oma vanemaid kallistada (ta ei taha), siis palun väga, aga lastele ei öelda, keda ja millal nad embama peavad. Kallistus tuleb välja teenida, see ei ole käsu peale pakutav teenus.
Õudselt raske on olla selline lapsevanem nagu olla tahaks. Keskteed on keeruline leida - tahaks lubada lapsel olla indiviid ja samas tahaks, et ta hukka ei läheks. Vati sees hoida ei pole mõtet, aga trauma hinnaga paksu nahka kasvatada pole samuti mõistlik.
Balansseeri siis nende kahe vahel... ei ole lihtne.
Teil tuleb/tuli välja?
Uh, see kallistuse peale surumine lapsele. Miks peab?! Ei pea ju. Laps peaks saama valida kas ja keda ta kallistada tahab. See ju õpetab ka oma keha kuulama, et tema keha ja tema otsus. Kui mehe ema ja kasuisa tulevad, siis on meil kohe "tule tee vanaemale/taadile kalli, musi". Mina ütlen pojale kõrvalt, et kui sa ei taha, siis ei pea ja ka neile niiii palju öelnud. Minu ema ei sunni nii kallistusi peale. Laps 2a3k.
VastaKustutaM
Minu meelest on lastele kallistuste pealesurumine väga levinud. Mulle tundub, et ma olen terve elu seda omajagu kõrvalt näinud, kasvõi sõprade pealt, kes oma lastele ütlevad, et mine kallista seda-või-toda (ehk oma vanemate sõpru). Mul endal on alati ebamugav, kui keegi oma lapsele ütleb, et ta mind peab kallistama, sest lapsed üldiselt ei hoia kallistusi tagasi kui nad parajasti tahavad kallistada. Ja kui nad ei taha, siis miks neid sundida?
KustutaTäiesti nõus nende mõtetega!
VastaKustutaViisakas tuleb olla ja tervitada. Aga kallistama/musitama käsu peale tõesti ei sunniks. Meil poiss teeb vanaemale-vanaisale hoopis "nukid" tervituseks. Igaühele oma.
VastaKustutaVanema generatsiooniga on see ka keeruline, et näiteks nukid ei ole neile alati nii väga tuttav ega vastuvõetav lahendus, aga samas ma leian, et tingimata ei pea üksteist tervitamiseks puudutama. Näiteks käesurumise komme on algupäraselt tulnud, sellest, et näidata, et sa tuled sõbralikult ega hoia relva käes. Sisuliselt näitad, et su käed on tühjad. Lapsed ei peaks minu meelest midagi "tõestama", võivad eemalt tere öelda ja kõik on hästi!
KustutaMa ise kasvasin sellisel ajal, mil kallistamise kommet väga polnud, aga mäletan, kui ebamugav oli, kui mõnikord vanemad inimesed tahtsid minuga tervituseks või hüvastijätuks kätt suruda. Imelikult ametlik ja üleüldse, miks peab...
Igasugune käsu peale kallistamine ja rõõmus olemine jne on minu meelest ahistav nii laste kui ka täiskasvanute suhtes. Ikka juba noores eas võiks inimene ise otsustada, kes ja millal tema isiklikku ruumi tulla saab ja kes mitte. Ei pea mängiv väikelaps oma mängu pooleli jätma, et külla tulnud vanavanemale "kniksu teha". Ise täiskasvanuna ju lõpetad ka pooleli oleva asja ära ja siis tegeled teiste inimestega??
VastaKustutaOhhh ja siis osad vanemad inimesed ütlevad tülitsevatele lastele, et "nüüd kallistage ja leppige ära". See on isegi veel õudsem! Keset ebameeldivat emotsiooni pead lähenema kellelegi, kelle peale sa parajasti pahane oled ja teda kallistama?
KustutaMa kallistan vabatahtlikult ainult oma naist, lapsi ja ema ja ma pole autist, lihtsalt tavaline eestlane ;)
VastaKustutaTüdrukutel oli parimaks sotsialiseerumise õppimise kohaks karate trenn mitte kool. Jaapani kultuuriruum on tegelt mu arust päris hea kasvatuse seisukohast - õpetab distsipliini, enesekontrolli, tagasihoidlikkust, agressiooni, enesekindlust ja austust. Traumasid tuli pidevalt, külmkapis alati paar jääpakki valmis. Kuueselt hakkasid käima, noorem käib siiamaani (nüüd siis üle 20 aasta, 4 astme must vöö), vanem momendil pausil.
Takkajärgi julgen arvata, et keskmisest paremini saime kasvatamisega hakkama kui tulemust vaadata. Iseasi palju meie teha, palju õnne ja juhuse asi. Hästi varakust alustasime vabaduse ja vastutusega.
Valestimõistmise vältimiseks lisan, et konflikte oli nagu kõigil, kuid need lahendati verbaalselt. Käsi (või jalgu) ei lastud kunagi käiku, see jäi dojosse või ainult äärmisel vajadusel tänaval kasutamiseks.
KustutaOscar hakkas sellest sügisest jiu-jitsu's käima, mulle tundub ka, et võiks kasuks tulla.
KustutaOo jaa, ma ka täiega fännasin lapsena toa ümbertõstmist. Või üldse kodumängimist, onniehitust, kuskil sirelipõõsas tubade mahajoonistamist ja kujundamist. Väiksena tundus nii äge see suurte-elu ja kontrolli omamine on sul väga kümnesse ma arvan. Mul oli lapsena tihti sama tunne, et laps on nii raske olla, sest tee seda, tee teist, käi koolis jne. A no ilmselt olin ma lapsena ikkagi hästimaskeeruv autist ka, sellepärast ka see tunne, et küll on raske. (kuigi kui nüüd mõelda, siis mis hästi maskeerimisest me räägime, kui ma lapsena vahepeal mitmeks aastaks võõraste inimestega kõnevõime kaotasin... mulle tundub, et tol ajal oli arvamus, et autism = puudulik intelligents, seega kui pea töötas, oli järelikult kõik korras)
VastaKustutaJaa just, mulle ka tundus nii äge see suurte elu ja kontrolli omamine. Täiskasvanud jällegi kinnitasid, et ära taha, suurte elu on üks suur hädaorg. Minu täiskasvanuelu on küll tore olnud, pole kordagi tundnud, et tahaks jälle laps olla.
KustutaAutismi raviks aitab karnivoorlus, teaduslikult tõestatud ja praktikas kinnitust leidnud.
VastaKustutaAppi, kuidas ma jälestan seda kallistamise kommet. Minu arvates annab see lapsele nii vale signaali, justkui tal ei oleks mitte mingit õigust otsustada selle üle, kes teda puutub ja kes mitte. Ma leian, et see on veits kahtlane signaal, arvestades seda, et leidub ka pahatahtlikke inimesi. Kui keegi ütleb oma lapsele, et ta mind kallistaks, siis ma ütlen alati, et ta ei pea, kui ta ei taha. Sest ei peagi ju, minu arust nii loogiline.
VastaKustutaTeine asi, mis mind ka ärritab, on see, kui tembeldatakse last, et ta jonnib. Ma saan selles mõttes aru, et lapsed on mingist vanusest alates suutelised "jonnima", aga seda väljendit kasutatakse pmst igas olukorras, kus laps segab täiskasvanute elu. Nutab, järelikult jonnib (tegelikult on võib-olla väsinud, aga ei saa sellest ise aru, sest TA ON LAPS?). Ei istu rahulikult paigal ja kui üritad teda paigal püsima veenda/sundida, aga ta ei taha, siis jälle jonnib. Neid näiteid on kindlasti veel. Kahjuks on väga raske seda vanemale generatsioonile selgitada...
Üldiselt on mul nii hea meel, et tänapäeval on laste psühholoogiat rohkem uuritud ja ka aru saadud, et laps ei ole justkui madalama klassi isik. Ma ise tundsin seda lapsepõlves sageli ja minu arust on see nõuka aja nostalgia kuidagi, for lack of other experiences. Samas on mu meelest teine äärmus see Ameerika kasvatust, mis tundus, et minu lapsepõlve ajal popp oli (olen sündinud 90ndate alguses). Nimelt kohtasin oma Kanada ja Ameerika reisidel nii palju enda eakaaslasi, kes ei osanud absoluutselt teiste inimestega arvestada ja jäi seetõttu mulje, et lapsi kasvatati selles vaimus, et sa oled alati maailma kõige parem, erilisem, olulisem ja keegi ei saa sulle teisiti öelda. Erimeelsuste peale läksid nad kohe endast välja ja leidsid, et maailm on nende vastu ebaõiglane. Konstruktiivse kriitika peale varises maailm kokku.
Tegelikult laste kasvatamine on ikka massiivne vastutus. Ükskõik, kui head kavatsused on, ei pruugi asjad niimoodi välja kukkuda, kui tahtsid. Katsu siis äärmuste vahel tasakaalu leida, eksole :) Lapsevanemad on ikka superkangelased
Minu lapsepõlves oli samuti palju seda, et laps on justkui madalama klassi isik, aga kasvades nägin, et ma olen täiskasvanuna täpselt sama inimene, kes lapsena. Mul on laias laastus samad eelistused, vastumeelsused ja arvamused.
KustutaAga tegelikult on väga raske leida kuldset keskteed selle "laps räägib siis kui kana pissib" ning "sa oled parim" vahel. Ma siin kogu aeg laveerin, püüdes mitte äärmustesse kukkuda.
Mul endal on täpselt samad mõtted, et mu iseloom pole jube palju lapsepõlvest saati muutunud.
KustutaMul endal veel lapsi pole, aga mul on lähedasi inimesi, kellel on lapsed ja ma näen seda sama laveerimist kõrvalt pealt. 100% tundub nagu maailma kõige keerulisem asi. Kuidas sa kasvatad lapse, kes on enesekindlad, aga mitte ennast täis; teistega arvestav, aga mitte tallamatt; astub nõrgemate kaitseks välja, aga ei ole seejuures ise kiusupunn jnejne. Õigeid vastuseid on mitu ja samas ei ole ühtki :D
Jaa, ongi võimatu! Iga põlvkond mõtleb, et meie teeme paremini, aga inimkond ei muutu aja jooksul paremaks. Kui ei tee ühtesid vigu, teeme teisi ja nii olemegi lõputus oravarattas.
KustutaSama. Jälestan.
KustutaTöötan õpetajana.
Põiklen alati kõrvale, kui algklasside lapsed koolis kallistama jooksevad.
Vastik.
Pluss täid, mida nad oma kallistustega levitavad.
"Sugar in a babyś brain is called ADHD, sugar in an adultś brain is called dementia and Alzheimerś, sugar in your eyes is called glaucoma, sugar in your teeth is called cavities, sugar in your sleep is called insomnia, sugar in your skin is called ageing, sugar in your blood is called diabetes, sugar in Wall Street is called a Billion $ industry." (teadmata teadjamehe tark tsitaat)
VastaKustuta:D Ei, ei tule välja. Aga mis siis?
VastaKustutaMinu lapselast on üldse õpetatud, et tema võib ei öelda, kui ta ei taha kallistada ja tema käest peab küsima. Ja see on okei!
Ma olen oma lapsi samamoodi õpetanud, aga täiskasvanutega on keerulisem.
Kustutamul oli mehe kaudu üks vanem sugulane, eakas proua, kes kippus tervituse puhul
VastaKustutaotse suule musi andma. hakkasin teadlikult üritusi vältima kus ta oli. kusjuures ta lendas nii peale
et ei osanud oodata.
lapsi õpetasin küll
kätt välja sirutama tervituseks kui mõni agaram tädikene jälle tuli kallistama. nagu barjääri
mõttes.
ÕÕõõõõõõhhhhhh...
KustutaMinu meelest see nii halb kogemus kohe selga hüpata,et peab kallistama. Ma pole kunagi mingi embuse otsija olnud. Ja isegi töö keskkonnas tundub see kohatu. Mulle üldse ei meeldi, et kui sünnipäev siis peab kohe kallistama. Olen töötanud koos Prantslastega. Küll nemad ikka musitavad. See selline komme neil. Meil oli üks vanem ülemus, meesterahvas, kohe ootas, et temast mööduksin ja saaks mind musitada. See oli ikka päris eemaletõukav kogemus. Kallistamine võõraga peaks olema igaühe valik.
VastaKustutaKusjuures täiskasvanutega olen ma ise suht neutraalne, ei ole kallistamise poolt ega vastu. Aga lastele on nii imelik seda peale sundida.
KustutaMusitamine on kallistusega võrreldes vist isegi vähem invasiivne tegelikult? Sest tegelikult pannakse põsed kokku, mitte huuli põsele. Nii et kokku puutuv pind on väiksem kui kallistuse puhul.