Vaatasin ükspäev poes järjekorras seistes, kuidas kellegi teise kahe-kolmeaastane (ehk Oliveriga sama vana) laps lihtsalt vanemate kõrval seisis ja vajadusel sammukese edasi liikus ja sain korraga aru, et äkki see ongi normaalne? Sest ma näen pidevalt teiste lapsi niimoodi rahulikult seismas, aga mitte enda omi.
Ma olen kogu aeg imestanud, kuidas ma pidevalt poolenisti uppumas olen, kuigi põhjust nagu otseselt pole. Mul on ju laste jaoks piisavalt aega ja võimalusi. Milles probleem? Ja siis nägin Amazonis sellist raamatut:
Lugesin pealkirja ja panin KOHE ostukorvi. Kuidagi tundus, et autor on ära tabanud, millega pidevalt silmitsi seisan.
Mida ma raamatust õppisin?
Kõige tähtsam: Lepi, et su lapsel on ATH. Ta ei saa seda muuta.
Mida ma veel õppisin (ja igapäevaselt Oscari pealt näen):
- Ta ei suuda häält reguleerida. Ta räägib liiga valjult ja segab teistele vahele. Ta ei suuda oodata enda korda, vaid kohe tulistab. Kui keegi annaks mulle viieka iga kord kui "ära karju" ütlen, oleksin ammu miljonär.
- Tal kukuvad asjad maha nii käest kui ümbert. Ta unustab kõike. Ta ronib igale poole. Ta tähelepanu hajub hetkega. Kui ütlen, et hakkame minema, mine pane sokid jalga, pean seda vähemalt viis korda uuesti ütlema, sest ta läheb enda tuppa, näeb midagi ja jääb sellega mängima. Või märkab aknast sõpra ja läheb teda tervitama. Või mingil imekombel haarab sokipaari kaasa ja traavib sellega elutoa poole, aga märkab poolel teel midagi huvitavat, paneb sokid maha ja korjab näiteks mänguasja üles. Sokinäide on suvaline, aga kirjeldab hästi ka kõiki muid olukordi. Ja siis ma sunnin end rahulikuks, et ta lihtsalt on selline ja ta ei saa sinna midagi parata ja "pane sokid jalga", "pane sokid jalga".... x5..... aga sokid ikka jalga ei jõua. Lõpuks röögatan, et PANE SOKID JALGA, ME JÄÄME KOOLI HILJAKS! Ja tunnen end kohe nagu täielik sitatükk, et häält tõstsin, aga mõnikord on need olukorrad nii kuradima frustreerivad. Aga teate, mis käratamise peale juhtub? Ossu ehmub, vaatab siiras imestuses sokke, et kuidas need veel siia said (sest tal on vahepeal juba nii palju juhtunud, et ta enam ei mäleta, et vahepeal sokid jõudis tuua) ja paneb hopsti jalga. Ja mina näen, et ta ei teinud seda nimelt, vaid sõna otseses mõttes jõudis viie minuti jooksul kümme korda ära unustada, et sokid tuli jalga panna.
- Ta ei suuda ühe koha peal istuda. Alguses oli meil reegel, et mänguasju laua äärde ei võta, aga kuna ta ei suuda käsi paigal hoida, siis mängis nõude, kahvlite, linikute, lillede, mille kõigega. Ta lihtsalt peab katkematult midagi näppima. Hiljem hakkasime lubama väikest autot lauda võtta, sest siis ta vähemalt mängis sellega ja kõik muu jäi (enamasti) paigale. Aga lisaks kätele liigub terve keha! Tema jaoks on võimatu lihtsalt istuda. Ta niheleb ja kiigub ja kolistab kõrval oleva tooliga, jookseb ringi, ronib laua alla, hüppab püsti... See on lõputu ring. Ja asi pole selles, et ma ei teaks, kuidas lapsi kasvatada või mis on õige. Vaid see lihtsalt ei toimi ATH lapse puhul. Raamat ütleb väga selgelt, et lõpeta võitlemine: ATH lapse aju vajab pidevat stimulatsiooni, ta ei suuda ühe koha peal istuda ükskõik, millega sa meelitad või ähvardad või mitu korda tema peale häält tõstad. Jumala tõsi! Ja et ta peabki mänguasjad lauda kaasa võtma, sest see on ainus võimalus, kuidas ta söönuks saab. Ning püsti hüppamine ning korraks ringi jooksmine on põhimõtteliselt vältimatu vajadus - harju ära.
Matt, kellel on samuti ATH, rääkis, et arstiteaduskonnas küsisid teised alatihti, et kuidas ta niimoodi loengutes käib, et kogu aeg arvutis malet mängib. Aga ta ei suutnud loengule ilma lisategevuseta keskenduda. Male aitas fookust hoida. Lõpetas väga heade tulemustega, nii et ju siis toimis. Enne meditsiini õppis IT´d ja seal polnud keskendumisega probleemi, sest IT kasutab teist ajupoolkera, mis on ATH'le paremini sobiv.
- Tal on vaja kindlat päevakava ja struktuuri, et asjad juhtuksid alati samas järjekorras, et ta teaks, mida oodata. Vot sellega olen ma kümnesse pannud. Osaliselt sellepärast, et igale lapsele on struktuurist kasu, teisalt sellepärast, et autismi puhul on see väga oluline. Aga kindel ajakava meil on ja see täiega toimib.
- Ta on väga riskialdis, ATH laps armastab adrenaliini. Ta on väga kannatamatu. Tüdineb kergesti.
- Ta ei talu, kui talle öeldakse, mida teha. See on nii tõsi! Kui ütlen, et täna on koolis silly sock day ja pane mingid rõõmsad sokid, siis ta paneb raudselt kõige igavamad hallid. Palju paremini toimib, kui lihtsalt mainin, et ahaa, teil on täna mingi silly sock day ja räägin kohe millestki muust edasi, justkui see sokiasi polekski oluline. Siis on lootust, et paneb mingid lõbusad, sest tunneb, et teeb selle otsuse ise. Ja näiteks õhtul ei ütle ma iial, et "nüüd on aeg...", vaid annan variandid "kas sa tahad kõigepealt hambad pesta ja siis unejuttu või alustame lugemisest ja pesed hambad hiljem?"
- Ja lõpetuseks: tal on aktiivsus-tähelepanuhäire, MITTE informatsiooni puudumise häire. Ta teab väga hästi, mis on õige ja vale, ta teab, et ta peaks rääkima vaiksema häälega, ta teab, et ta peaks kõndima, mitte jooksma, ta teab, et ta peaks oma käsi liigutama rahulikult, et kõik ümberkaudsed asjad kogemata laiali ei lendaks... ta lihtsalt EI SUUDA! Sest tal on aktiivsus-tähelepanuhäire.
Täna just vaatasin, kuidas ta rääkis mingist asjast, mida nad sõbraga tegid. Selle nelja lause ütlemise ajal jõudis ta joosta ringi, hüpata diivanil, kogemata tooli ümber lükata, jälle diivanil hüpata, veel joosta, peotäie pähkleid suhu visata, tugitooli peal ronida, korra terrassil käia, diivani seljatoe peal turnida, mänguasjade otsa koperdada (ja siis seda kõike korrata). Mul oli raske juttu jälgida, sest pea käis tema vaatamisest ringi.
Ükspäev sirvisin viimaste aastate pilte ja mõtlesin, et pildi pealt tundub nagu oleks mu poistel eriti äge lapsepõlv. Kogu aeg toimub midagi! Iga pildi peal on nad kas pea alaspidi või suu kõrvuni või üleni mudased või... Hoog on sees.
Aga iga eriti aktiivse lapse taga on vähemalt üks natuke läbipõlenud lapsevanem ja ju ma sellepärast tunnengi pidevalt, et olen kuidagi läbi kukkunud. Ma ikka naeran siin Matt'i, kes töölt sageli sõnumeid saadab, kuidas ta poisse igatseb ja "ma olen homme terve pärastlõuna kodus, sa võid omale vaba aega võtta, hea meelega mängin nendega", aga siis pärast esimest kümmet minutit otsib juba mürasummutavaid kõrvaklappe, kurdab lärmi ja peavalu üle ning küsib murelikult, et kas sa ikka lähed välja ja millal tagasi tuled? Meil on metsikud lapsed, noh!
Ühiskonna hukkamõist on muidugi veel teine keeruline asi. Näiteks vanemate inimeste jaoks ei ole ATH'd üldse olemas. Vanasti seda ju ei olnud! Olid lihtsalt kasvatamatud lapsed. Te ei kujuta ette, kui palju ma oma esiklapse kasvatamisse olen panustanud ja võib-olla sellepärast ongi eriti ärritav, kui keegi mainib, et "lihtsalt vähenda ekraaniaega" või "ära anna suhkrut". Umbes nagu ütleks diabeetikule, et mis sa loll koomasse langed, söö lihtsalt rohkem kapsast.
Aga koolist saime jällegi ootamatult positiivset tagasisidet. Öeldi, et Oscari puhul on kohe näha, kui palju temaga tegeletud on ning kiideti, et last sedavõrd efektiivselt toetame. Toodi rodu näiteid ja öeldi, et see on pigem haruldane, et autismidiagnoosiga laps, kes selle kõrval veel sihuke tulesäde on, nii edukalt toime tuleb.
Mul oli ikka klomp kurgus küll.
Jätkuks vaid jaksu leida tasakaalu selle vahel, et talle vinget lapsepõlve pakkuda ise hulluks minemata, sest väljakutseid pakkuv on see teekond kohe kindlasti olnud. Aga poisid on mul vahvad ja ausalt öeldes ei kujuta ettegi, et nad võiksid mitte seintelt vastu põrgata.
(statistika kohaselt on 50-70% autistidest ATH)
Oman ise ATH diagnoosiga poisslast, endal ka ATH kahtlus. Mis puudutab vanemate inimeste ATH teadmatust siis julgen öelda, et paljud meie aja "pahad lapsed" oleks toona diagnoosi saanud ja ravimite abiga tõenäoliselt inseneriks või teadlaseks saanud, mitte erikooli saadetud. Pead on neil ju enamasti head ja mõistused teravad. Minu lapsukese puhul on domoneerivaks jooneks just puuduv tähelepanuvõime ning sellele tõi ravim leevenduse. Mul tuli endal pisar silma kui ravimit võtma hakates said koolis tunnitööd tunnis valmis ning laps ei eduealmuse. Enam ei seisnenud õhtud kodus enam kõigi tunnitööde järgi tegemises, lisaks kodused ülesanded järgmiseks päevaks. Mis puudutab püsimatust ja pidevat liigutamise vajadust siis oleme soetanud erinevaid abivahendeid. Nt laua all on ogadega pall ja poolik pall, mida siis jalgade all keerutada saab. Lisaks on näppude vahel niperdamiseks erinevad "fidget toyd", mis olen netist tellinud. Aju näikse asju paremini fikseerivat kui käed ja jalad samal ajal saavad muud teha.
VastaKustutaEks aeg-ajalt viskab kaane pealt küll ja hääl tõuseb aga samas näen ma lapsel enda lapsepõlve käitumisi ning katsun teda teemadest läbi viia meetoditega, mis mind ennast on toetanud. Ja õnneks ma tean, et korduvatest läbipõlemistest ja madalseisudest hoolimata on ATHl ka mitmeid elus edasi aitavaid ja pigem boonuseks olevaid omadusi. Teile jaksu!
Ma küsisin lastearsti käest juba paar aastat tagasi, et millal ATH'd diagnoositakse ja mida tulevikult oodata, sest märgid olid juba toona selgemast selgemad. Ta ütles, et esimesed diagnoosid tulevad kuskil seitsmeselt, sest enne seda ei ole vahet, kui aktiivne laps on, las rahmeldab. Aga koolis muutub oluliseks, et suudaks tähele panna ja kaasa teha. Me ametliku diagnoosi järgi ei ole veel läinud, sest kool toetab väga efektiivselt, palju on pause, et saaks ringi joosta, mõlemad vahetunnid on õues, iga päev käiakse võimlas rahmeldamas. Aga kui õppimine raskeks läheb (praegu on ilusti järje peal), oleme samuti selle poolt, et siis peab ravimitega last aitama, et suudaks keskenduda.
KustutaMeil on kõvasti abiks ka see, et kodus õppida ei anta, suurem osa päevast saab aktiivne olemisele kulutada, ei pea millelegi keskenduma.
Neid ogadega palle ja muid abivahendeid hiljuti just vaatasin, mõtlesin, et peaks tellima ja katsetama, kas on abiks. Koolis oleks ka hea midagi sellist kasutada.
Mul endal on sellevõrra keerulisem, et ma ise ei olnud lapsepõlves selline, aga õnneks Matt, kes oli, räägib iga mõne aja tagant, et "mul endal oli täpselt samamoodi..." ja valgustab, mis tunne see on. Ja see kõik on minu jaoks sellevõrra kah uus, et äärmiselt aktiivne ja kiire on ta algusest peale olnud, aga alguses mõjutasid autismitunnused ta elu palju rohkem ja keskendusin nendele. Nüüd on paljud autismiasjad tahaplaanile läinud ja ATH järjest enam domineerima hakanud, nii et nüüd pean uuel teemal eksperdiks saama.
Jõudu ja jaksu!
VastaKustutaAitäh!
KustutaPuudutab tugevalt..meil neljane poiss, mulle endale tundub, et piiripealne. Lasteaias õpsid ütlesid, et kuule, ära diagnoosi oma last 😆 võib-olla siis kõige hullem pole. Kindlasti käitub ta ka lasteaias teisiti kui kodus. Aga midagi seal on, ma arvan. Jah läbipõlenud ema 😀 Ja teisest küljest on ta maailma ägedaima mõtlemisega, südamlik jne. Aga jah, actionit peab olema.
VastaKustutaDiagnoosi kartmine on nii kummaline (aga äärmiselt levinud) asi. Ühel mu sõbrannal on kohe neljaseks saav poeg, kes on küll väga rahulik ja vaikne, aga kõik autismitunnused on selgelt olemas. Räägib siiani ainult üksikuid sõnu, ei vasta küsimustele, ei reageeri nimele, ei tunne värve-kujundeid-numbreid, laob mänguasju ritta, torni ja mustrisse jne. Ja ma pole arst, ma ei tea, kas tal on autism, sest see võib ka miski muu olla, aga MIDAGI tal on. Lapse ema on vahelduva eduga mures, aga isa on väga resoluutne, et pole tal häda mitte midagi, küll järele jõuab. Ja see on nii kurb, sest lapsel on abi vaja. Ta jääb järjest enam maha. Mida varem kõikvõimalike teraapiatega alustada, seda enam neist tolku on. Seda enam, et Kanadas on autismifond 22.000 dollarit aastas kuni kuueaastaseks saamiseni.
KustutaSelles ei ole midagi halba, kui lapsel on diagnoos. Kui ei taha seda teistele mainida, ei pea ju. Aga vähemalt saab laps spetsialistidelt abi ja vanemad ise saavad teda paremini aidata. Näiteks Oscaril on koolis spets töötaja, kes taustal tema aitamisega tegeleb, näiteks õpetajaid nõustab ja jälgib, et ta vajadused oleks kaetud, et ta saaks rohkem ringi rahmeldada ja katsetab erinevaid abivahendeid. Kaks korda aastas on kooli tugigrupil meie, vanematega, koosolek, kus arutame, kuidas tal läinud on ja mida veel saaks teha. Minu meelest on sellest väga palju kasu!
Aga jah, ATH puhul on nii paljudel inimestel arvamus, et see on lihtsalt kasvatamatus (sest jah, see väljendub selliselt küll) ja kõik need kommentaarid, et "oi, meie küll ei lubaks mänguasju lauda tuua" - õõõhhh. Jah, väga tore ju, kui teile juhtus selline laps, kes ilma nendeta istuda ja süüa suudab.
Jaksu sulle!
Jaa, päris tavaline on, et lapsed võtavad ennast lasteaias kõvasti kokku ja siis tulevad koju ja turvalises keskkonnas lihtsalt plahvatavad laiali.
KustutaJaa, ma näen seda praegu Oscari kooliga eriti hästi. No tegelikult mängib rolli ka see, et ka kodus on ta hommikuti rahulikum ja mida tunnike edasi, seda hullemaks läheb. Aga koolis kiidetakse, et väga ilusti suudab istuda ja olla fokusseeritud. Näiteks õhtusöögilauda jõudmise ajaks on see suutlikkus suhteliselt kadunud. Aga jah, kool ei ole üldse mures ega hädas. Ütlevad, et nii tubli laps on! Teised olevat palju hullemad!
KustutaKuna pole spets ei kavatse ei teistele ega endale ei diagnoosi panna ega panemata jätta. Lihtsalt mainin, et nii mõnedki momendid püsimatusest, üksluisuse talumatusest, adrenaliinivajadusest, ... jne ... tulevad endale tuttavad ette.
VastaKustutaPaari päeva eest nägin mingit visuaalset testi netis - mustrilisel pildil vilkuv punkt keskel, kolm tükki äärtes laiali. Eesmärk oli keskmist punkti pingsalt vahtida. Normaalsetel inimestel pidada kolm äärmist 5 sekundiga kaduma, sest aju klassifitseerib need mitteolulisteks, ATH puhul mitte. Muidugi ei kadunud need kuhugi, ei mõistnud kuidas saanukski kaduda. Ja siis mõtlesin, et äkki seepärast olen arvutimängudes hea kuna eeldab pidevat kõrgendatud tähelepanu - iga moment võib kusagilt nurgatagant vaenlane välja hüpata ja su maha lasta - pead suutma kogu ekraani mitte vaid kitsast keskmist ala tähelepanelikult jälgida. Sarnast olukorda kogesin metsas peale karuga kohtumist - kõik meeled olid supererksad nagu oleksin mingit narkotsi tarbinud, märkasin teravalt kõike ümberringi toimuvat. Samas naudin ka täielikku lõõgastumist, näiteks õlts pihus pool tundi lõkke vahtimist, lapsena küll ei suutnud paigal püsida. Ülikoolis loengutes ei suutnud üle 10 mindi keskenduda aga need kestsid 45 minti - lahenduseks kodus raamatutest õppimine. Mulle sobinuks distantsõpe suurepäraselt, sest nii saab omandamise tempo ja aja ise määrata mitte jäiga tunniplaani järgi õppetööga tegeleda.
Mis ma tahtsin öelda - nagu sa nimetad siis küllap oli ennevanasti neid "kasvatamatuid" ülienergilisi lapsi nagu praegugi, siis lihtsalt ei osatud kasutada tähelühendit ATH. Ja absoluutne enamus neist kasvas toimivateks täiskasvanuteks kõigele vaatamata. Isegi vanemad ei läinud hulluks, sest ei osanud üleliia muretseda.
Matt ütles, et peaaegu kõigil emergency room arstidel paistab ATH olevat, teised vist ei pea seal hästi vastu. Nii et mingites kohtades on see hoopis boonuseks, peab end lihtsalt lapsepõlvest niimoodi läbi vedama, et väga ära ei materdataks. Tänapäeval on täiskasvanud ilmselt teadlikumad ja oskavad neid lapsi juba suunata, vanasti ilmselt tänitati lõputult. Minu klassis oli üks laps, kellel kindlasti oli ATH ja tema oli küll õpetajate kirstunael, neile lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas ei suuda istuda ja jälgida.
KustutaMul kaovad need mitteolulised punktid ilusti, aga teine mäng, millega ma hakkama ei saa, on see, kui on mingid segased korduvad mustrid ja neid jõllitades peaks ühel hetkel hakkama keskel ÜHTE konkreetset ruumilist kujundit nägema ja ma ei näe iial. Minu meelest on see skämm!
Kustuta:D
KustutaJuba teksti lugemine võttis südame puperdama, nii et kujutan vaid ette, kui väsitav see kõik on. Aga samas on ju ATH-laste jaoks väsitav, kui keegi neid pidevalt raamidesse kammitseda tahab. Huvitav oli Matti kogemusest lugeda ja et tal on õnnestunud vaatamata takistustele niivõrd edukalt õpingud läbida, karjääri teha ja pere luua. Minu tuttaval kahjuks nendega nii hästi ei ole läinud, kuigi on ka igati tore inimene ja kasvades asjatundlikku tuge saanud. Niivõrd erinäoline on ikka see häire.
VastaKustutaMa rääkisin ükspäev sõbrannadele, et huvitav, kuidas ma vanemaks saades üha introvertsemaks muutun. Mu kõige lemmikum hetk päevast on praegu see, kui kedagi kodus ei ole ja saab täielikus vaikuses istuda. Sõbranna ütles, et äkki sul nooremana oli lihtsalt rohkem vaikusemomente ja siis tundus seltskond ja lärm ahvatlev? Siis sain aru, et aaaaa, nooremana ei olnud ju mul lapsi ka! :D
KustutaAga pole hullu, nad ju õnneks kasvavad ja muutuvad üha lihtsamaks.
Põhimõtteliselt üldine aktiivsusfoon langebki inimese vanemaks saades, sotsiaalsed suhted muutuvadki vähem tähtsaks, rutiin muutub meeldivamaks ja nii edasi, aga on ka erandeid. Olen näinud dementset vanainimest, kes käitus veel aktiivsemat, kui su lapsuke.
KustutaJa on tekkinud ka nii palju elukogemust ja inimeste läbi nägemise võimet, et päris igaühega enam lihtsalt ei viitsi suhelda. Kvaliteet on kvantiteedist suure hooga mööda pannud.
KustutaMina olen ilmselt üks, kes ei mõistagi hästi, et milline on siis normaalne laps, vaikusest, reeglitest kinni pidamisest, emotsioonidega toime tulemisest jms ei tea ma midagi.
VastaKustutaMäletan, et kui kunagi aastaid tagasi seoses esimese lapsega ath kohta lugema hakkasin, siis olin segaduses, et kas see kõik ei olegi tavapärane. Tõsi, minu 2. oli ka armas ja kuulekas väikelaps, mulle oli see ootamatu küll. Nagu ka see, et ma siis vähem kui 2aastast kogu aeg mangumas käisin, et ega ta ei tea, kus ma selle või tolle panin.
Ma olin ise ka ohutundetu ja peata pärdik, lihtsalt jah, tunnis oskasin paigal istuda.
Seda oskas ka mu esiklaps, oli väga paigal ja vaikselt, vaid psühholoogile jäid tundi külastades silma kõik need väikesed rahutused, mis tundi ei sega. Tunnist polnud tal küll muidugi kunagi midagi meeles ja kooliaeg oli kohutav. Esimeses klassis kulus ligi 40 harilikku, millest suurel osal näris värvi lihtsalt maha, enne kui teadmata suunas kadusid.
Igatahes minu värske täiskasvanud poeg on ametlikult ath, ma ise olen tõenäoliselt ath. Kommenteeriks siinkohal su üht varasemat postitust, kuidas on võimalik mööblit mitte ümber tõsta? Ma olen vähem kui aastaga oma magamistuba 5 korda ümber tõstnud, teisi ruume õnneks vähem, kuid siin elatud 10+ aasta jooksul ei ela ükski pereliige isegi samas toas, kuhu alguses kolitud sai, valdavalt on kolitud rohkem kui 2 korda, ka ma ise.
Kogu aeg aga ei saa mööblit tõsta, siis kolin lihtsalt kappide sisu ümber nii ruumi kui maja piires. Ma lihtsalt ei suuda end muidu koristama saadagi, kui ma sellest nö projekti ei tee. Mu vanuselt teine, kes siin perekonnas on ilmselt ainuke, kel ath välistaks, ütleb, et siin on võimatu elada, kunagi ei tea, kus miski on ja mis mõtted mul jälle tekivad. No neid süüdistusi tuleb tjah teisigi (sest tal on ema, kellel peab kogu aeg seljas elama, kui midagi vaja, muidu mul on kohe meelest läinud).
Kuid mul on ka 2 lasteaiaealist, noorima kohta lasteaia e-päevikus kui üldse on midagi kirjas, siis ikka vaid " ei teinud kaasa, ei tundnud huvi, tähelepanu mujal, ei keskendunud, jooksis niisama ringi, sellal kui.... " arenguvestlus oli ka kogemus omaette.
Ja ma võin öelda, et temaga ma tunnen kohe eriti, milline rist ja vaev see lapse elus hoidmine ja tähelepanu suunamine minu arvates vajalikule on.
Ta oli 2a jälgimisel riskivastsündinute keskuses ja ma mäletan, et 1a arenguhindamisel oli digiloos kirjas ath?
Ei pea nii väikese lapse puhul sellist kõrvalmärkust üldse õigeks, ega peagi sellest midagi, kuid vahel jään ikka mõtlema, et näedsa, võis ju huupi olla, kuid ilmselt täppi läks.
Suurema puhul tähelepanu ei ole otsene probleem, kuid just see impulsiivsus ja pidurdamatus, hästi domineeriv laps ja alati kuulda-näha, konflikt konflikti otsa. Lasteaed aga ei kurda.
Nii palju on hästi, et minu oletatav ath tööd mul oluliselt sega, juhendan intellektipuudega inimesi, kes mulle kenasti kõik andeks annavad ja koos minuga kõiki neid n+1 kadunud asja otsivad, kuid alati tunnevad rõõmu minu sajast ideest midagi ette võtta ja koos teha. Tööl laen akusid, et ka vahepeal kodus elus püsida.
KustutaMul ka ATH ja mitu korda aastas tõstan kõikides tubades mööblit ringi 😀 Praeguses kodus oleme 3 aastat, meil on väga vähe mööblit ja asju, aga ikka pole mitte üks mööbliese samas kohas kus algul.
Lapsepõlves oli ka mööbeldamine põhiline pere vaba aja tegevus. Emal mitukümmend aastat sama naaber, kes hiljuti imestas: kui mina sisse kolisin, panin mööbli paika ja nii on praegugi. Aga sinul…
M.Y.
Kusjuures täiskasvanuna pole mul üldse mingit tungi mööblit ringi tõsta, lapsena oli see rohkem sellepärast, et mul polnud mitte millegi muu üle kontrolli ja mööbel oli ainus, mille üle otsustada sain. Aga kui mul ATH oleks, tõstaksin vist siiamaani kõike ümber.
KustutaÜha enam on teadlasi ja arste, kelle väitel on ATH ainevahetushäire haigus, mida saab edukalt parandada ja mitte medikamentidega.
VastaKustutaJa kuidas see parandamine siis käib?
KustutaInternetis on rohkelt infot, tee kodutöö ise! Guugl peidab ja varjab, aga hea tahtmise korral leiad vajalikud artiklid ja raamatud üles. Teine võimalus on medikamentide peal elada ja ravimitööstuse produkte usaldada.
KustutaMa mõtlesin, et sul on kodutöö tehtud ja oskad lühikokkuvõtte anda. Minu lapsed medikamentide peal ei ela ja söövad igati tervislikult, lootsin nippe juurde saada, et mida veel muuta võiks?
KustutaAlusta näiteks Dr N. Campbell-McBride kodukast. Ta tegeleb laste raviga. http://www.doctor-natasha.com/gaps-book.php
KustutaDr G. Ede kirjutab samast-https://www.diagnosisdiet.com/
Omaenda kogemustest ADHD laste tervise muutmiseks räägivad paar emmet https://www.youtube.com/watch?v=OcuXgxVha_E, https://www.youtube.com/watch?v=47xv5jRKHBg
Dr G. Ede`ga vestlus https://www.youtube.com/watch?v=tvvvLkth5Q0
Tüüpiline uhhuu stiilis nipsakas vastus. Aga jah, meil siin mitmed juhtumid ajakirjandusest läbi käinud, kuidas varases keskeas uuhuu daamikesed meditsiini juhtimises ja õpetamises päris arvestavatele ametikohtadele jõudnud. Kahjuks on see meil siin EV-s võimalik. Kahtlemata võib sealt Baskiria Ülikooli diplomiga arsti jutus olla mingi iva loodusravi kohta, kui kogu see info läbi töötada aga nähvata midagi kodutöö tegemise kohta nii kahtlase allika baasil on ka kummaline. Muide ka Panamas on mingi uhhuuravi keskus, väga kallis muidugi ja emmede posiivsete kommentaaridega. Kuna ise tunnen inimest, kes seal lapsega käis, siis või öelda, et tulemus oli ümmargune null, sama arvavad ka lapse lähedased.
VastaKustutaMa arvan, et iva on kindlasti ka selles, et näiteks USA's on rohkelt lapsi, kes sisuliselt ainult suhkrust toituvadki ja see saab ka kindlasti ATH-laadseid sümptomeid anda. Kui sellise lapse menüüd muuta, muutub kindlasti ka käitumine ja keskendumisvõime.
KustutaEi noh seda kohe kindlasti, et Coca, hamburgerid ja grillitud vahukommid jms. saast tekitab igasugust jama. Samamoodi on kõikvõimalikke diagnoosimata aga nähtavaid sümptomeid alkoholilembeste, harimatute ja absoluutses vaesuses elavate vanemate lastel. Aga need on nii sügavavad ja mitmetahulised probleemid, et mingi nipsaka targutamisega kodutöö teemal ja uhhuutamisega ei lahenda. Ka on meil siin palju isehakanud terapeute ja suhtenõustajaid tekkinud.
VastaKustutaTäpselt minu mõtted ka.
KustutaOleks ju hirmus kena, kui kõigele oleks nii lihtne lahendus.
KustutaPole kôiki su postitusi läbi lugenud, aga kas sul ühel lapsel polnud mitte autismi diagnoos? Et siis autist ja ATH? Kuigi jah...iga aktiivsem inimene hetkel ongi ATH diagnoosiga. Moodne värk :)
VastaKustutaPiisab ka sellest, kui postituse lõppu hoolikamalt lugeda.
KustutaTehke ikka kodutöö enne ära, kui soovitusi jagama tulete.
Nipsakas
Jah, mu lapsel on autismi diagnoos. Umbes pooltel autistlikel lastel on ATH. Kui ma mõnda aega tagasi arstiga arutasin, et mida tulevik toob ja kuidas hüperaktiivset last koolis toetada, siis arst ütles, et tal on kõik ATH tunnused juba praegu olemas, aga ametlikku diagnoosi üldiselt enne kooliiga ei panda. Nüüdseks on ta kaks aastat koolis käinud ja ametlikku ATH diagnoosi tal tõesti ei ole, sest ma pole teda lihtsalt sellega arsti juurde viinud. Diagnoos ei anna mitte midagi enne, kui ma tunnen, et tema toetamiseks on ravimeid vaja.
KustutaMa ei tea, kui moodne see erivajadus tegelikult on. Kui ma saaks mõlemad erivajadused ära võtta, siis teeks ma seda silmagi pilgutamata.
Vabandused! Lugesin nüüd korralikult läbi. Mina ei suuda autismi ja ath-d peas kuidagi kokku viia. Ja kogu see kirjeldus… täiesti normaalne laps ju. Et ta ühele asjale alati pühenduda ei suuda, on ju laste puhul normaalne?
KustutaAutismi ja ATH kattuvustest saab lugeda guugeldades ja terve youtube on videoid täis. Sõbranna saatis mulle hiljuti just sellise:
Kustutahttps://www.youtube.com/watch?v=xQc5Feyl2GE
Seal kirjeldatakse küll nende kahe erinevusi, aga väga hästi seletab mu meelest. Kirjeldatakse ka seda (ma vaatasin juba mitu nädalat tagasi, nii et väga täpselt ei mäleta, nii et seletan umbkaudu), et vahel inimesed ütlevad (nagu sinagi), et "aga mul läheb ka fookus ära" või et "teistel lastel on ka palju energiat", aga diagnoosi ei saa panna ÜHE sümptomi põhjal, täpselt nagu ka vikerkaare jaoks ei piisa sellest, kui on ainult punane värv või punane ja sinine värv koos. Ikka kõik värvid peavad olema. Niimoodi diagnoositakse tegelikult kõiki haiguseid ja eripärasid, et jah, tõesti, mõned süptomid võivad ka teise inimesega sarnased olla, aga sellegipoolest ühel on diagnoos ja teisel ei ole.
Ma hea meelega alati vastan ja selgitan, aga vahel ärritab, kui mõnda asja on aastate jooksul liiga palju kordi küsitud või kommenteeritud (kõik need triviaalsed "lase vähem telekat vaadata" või "mina rääkisin oma lastega hästi palju kui nad väikesed olid ja sellepärast nad hakkasidki varakult rääkima"). Ja alati on leidunud neid, kes ütlevad, et "miks sa arvad, et tal autism on, sest kui mina väike olin, siis minul ka..." Ma tegelikult ei taha, et mu lapsel erivajadus (või kaks) oleks ja natuke ebamugav on õigustada, et tal see (või need) on. Ja samal ajal tahan ma selle kõige osas võimalikult avameelne olla, sest alati leidub keegi, kellel on sellest infost kas abi või tuge.
Aastate jooksul olen ma neilt, kes näiteks autismidiagnoosi kahtluse alla seavad, hakanud vastu küsima, et mis on autismi peamised tunnused? Ja sellele küsimusele ei osata vastata. Minu jaoks on absurd öelda "tal küll seda ei ole" teadmata, MIS see on, mida tal EI ole. Kuidas sa siis tead, et pole?
Ja meil on tõesti väga vedanud, et Oscar nii palju arengus järele jõudis ja et ta tänaseks päevaks ainult natuke erinev on ja seda kõrvaltvaadates alati ei märkagi (need, kes temaga rohkem aega koos veedavad, muidugi märkavad, aga õnneks on see praeguseks väikestes detailides). Ehk esiteks õnn, et ta oli võimeline arenema, teiseks see, et me ta varakult kõikvõimalikesse teraapiatesse panime ja igakülgselt abistasime ehk potentsiaal, mis avalduda sai, ka avaldus. Ja tänaseks päevaks ongi mu peamine murekoht pigem ATH süptomid, mitte autism, aga see kõik on samuti hallatav ja igapäevaelus teistele nii teravalt silma ei torka, sest jällegi, me oleme ta keskkonna nii toetavaks teinud, kui vähegi võimalik. Tal on kiiged, abivahendid ja mänguasjad, mis aitavad energiat välja saada, meie pärastlõunad ehk koolijärgne aeg on ära planeeritud kindlate tegevustega, klassis on tugiisik, kes vajadusel aitab ja suunab. Ossul on kõik kõige paremas korras, tema elab lahedat elu. Mina vanemana tunnen end aegajalt läbipõlenuna, sest selle kõige taga on ka palju nähtamatut tööd. Ja sellepärast ma neist asjadest ka räägin ja kirjutan, et kui on veel keegi, kes tunneb, et ta justkui ei saa nii hästi hakkama kui mõni teine vanem, siis... äkki on sul ka teistsugune LAPS kui sellel teisel vanemal?
Teine küsimus, kindlasti oled sellest ka kirjutanud. Aga vabandused, pole kõigel silma peal hoidnud, kuigi väga huvitav blogi. On su lapsed kahekeelsed?
VastaKustutaLühidalt kokku võttes - esimesed paar aastat rääkisin Oscariga ainult eesti keeles, aga ta kõne ei arenenud üldse ja kui hiljem sõnu hakkas tulema, vastas alati inglise keeles. Mingil hetkel ütles kõneterapeut, et valik on loomulikult minu, aga tema soovitab panna esikohale see, et laps üldse rääkima hakkaks ja seda oleks lihtsam teha, kui kõik räägiks samas keeles. Sest kõne arengu ajal on väga mitmed muud arengulised asjad kinni ja samas arenevad kõik asjad mingis kindlas vahemikus ning kui see vahemik on möödas, siis selles asjas arengut ei tule või jääb alatiseks oluliselt maha. Nii et siis ma hakkasin teadlikult hoopis inglise keelt kasutama.
KustutaSiinsete eesti sõpradega unistasime omal ajal, et tulevikus saavad meie lapsed omavahel eesti keelt harjutada, aga reaalsus on see, et lapsed räägivad omavahel alati ainult inglise keeles, ka selle pere lapsed, kus mõlemad vanemad on eestlased ja kodune keel eesti keel.
Teise lapsega on keeleõpe jäänud peamiselt selle taha, et nüüdseks on mu enda jaoks inglise keel nii tavaliseks saanud, et ma ei pane enam tähele, kui keeli vahetan. Vahel alustan teadlikult eesti keeles, aga hiljem saan aru, et mõned laused hiljem läksin juba inglise keele peale üle. Kakskeelsus on kahtlemata võimalik, aga see eeldab palju rohkem tööd kui ma ette kujutasin. Väga tore oleks, kui lapsed ka eesti keelt oskaks, aga selle jaoks on väga palju praktikat vaja ja minust üksi jääb natuke väheks. Mingeid fraase ja sõnu ma eesti keeles muidugi kasutan, nii et Oscar saab tegelikult ühtteist aru, aga Oliver juba vähem. Oliver ütleb eesti keeles ainult üksikuid sõnu, näiteks "amps" :)
Pikemalt kirjutasin ma Oscari diagnoosimisest ja keelearengu mahajäämusest siin:
https://seiklusjutud.blogspot.com/2023/06/kuidas-me-kahtlustama-hakkasime-et.html