Näiteks söömisharjumused. Mul on sõpru, kelle lapsed söövad absoluutselt kõike ja sõpru, kelle lapsed ei söö absoluutselt mitte midagi. Või noh, peaaegu. Mu enda omad on kuskil kahe äärmuse vahel nagu enamik. Söövad igasugust liha, piimatooteid, köögi- ja puuvilju, aga ei taha kastmeid, ei armasta aasia roogasid, ei ole nõus maitsma borši ja hernesuppi, sest värv on vale. Ja ma pidevalt mõtlen, et kas peaks rohkem sundima, et vähemalt prooviks või mis see õige tee siin oleks?
Mind ennast lapsena ei sunnitud. Sõin lihtsaid toite. Näiteks kui tehti singiga makarone, võtsin oma makaroniportsu kohe pärast keetmist ära ja panin keedumakaronidele hapukoort peale. Pannkookidele puistasin suhkrut, moos tundus jäle. Aga täiskasvanuna söön absoluutselt kõike, lapsepõlv ei mõjutanud seda justkui üldse.
Samas on asju, mis lapsena väga meeldisid, aga täiskasvanuna mitte. Näiteks limonaadiga olid mul toona soojad suhted, aga täiskasvanuna ei joo ma üldse magusaid jooke. Ei pane kohvi/tee sisse suhkrut, ei taha smuutit ega limonaade. Samas alkohoolne kokteil võib vabalt magus olla.
Ja jäätist armastasin lapsena väga, aga täiskasvanuna jätab see mind üsna külmaks. Väga harva söön. Muus osas olen suur magusasõber.
Mu lähikonnas ei ole väga suuri söögiga pirtsutajaid, nii et ma ei tea, kust need inimesed tulevad, kes täiskasvanuna paljusid asju ei söö? Kas nad kasvasid üles nii, et tahtsid ainult võisaia, vanemad lubasid ka ja nüüd söövadki elu lõpuni ainult võisaia? Või sunniti neid muudkui igasugu asju proovima ja nüüd on selline trauma, et lihtsalt ei taha? Või on selle taga mingi muu põhjus - näiteks autismiga käib valikuline söömine sageli kaasas.
Söömisest rääkides: kas teie teadsite, et mõned inimesed sünnivad lisahammastega? Enamasti on neid mõni üksik, aga mõnel "veab" kohe eriti ekstreemselt...
Küsisin hambaarstilt üle ja tuleb välja, et jaa, täitsa juhtubki. Ja et selle pildi peal polevat ju kah tegelikult mingit erilist probleemi, lihtsalt terve rodu välja tõmmata ja voila.
Ma mõistan, et keegi, kes hammastega hommikust õhtuni tegeleb, võtab seda vaatepilti õlakehitusega, aga mina, kes käib hambaarsti juures ülima regulaarsusega lihtsalt sellepärast, et ma ei peaks sinna kunagi vajaduse tõttu sattuma, vaatan seda hunnikut lisahambaid täieliku õudusjudinaga. Kui õudne, et mõni inimene peab üle elama mingi... 30 hamba väljatõmbamise? Ja selle eest maksma!!! Lihtsalt, et saavutada midagi, mis ülejäänute jaoks on lihtsalt normaalsus.
Ehk täna oleme tänulikud selle eest, et meil on normaalne hulk hambaid :)
See konkreetne õuduspilt pidi - olgu issand kiidetud - siiski digitöötlus olema. Võetud tavaline suu ja osasid hambaid juurde "korrutatud" :) Tavaliselt hüperdontikutel nii korrapärased nad pigem olema ei kipu
VastaKustutaSee on nii vastik pilt vaadata, sa poleks pidanud sellist õudukat üles panema. Paku lastele head krõbedaks praetud peekonit, steiki, grill-liha, kas nad tõesti ei sööks seda?!
VastaKustuta:))
Kustuta:))
KustutaMulle küll meeldib. Olen oma lühikese hambaarstiassistendikarjääri jooksul imeasju näinud, ja mu enda hambad on samuti olnud üks kohutav peavalu ja alanduste allikas (sestap ka huvi teema vastu).
Vel kasulikke soovitusi, kuidas keegi oma lapsi peaks toitma?
:)))
Anonüümne - muidugi söövad peekonit ja igasugust liha ka. Aga kala ega muid mereande ei taha, makaronidele tohib ainult koorekastme teha, selle sees ei tohi kindlasti liha olla (noh, tegelikult on, aga lihatükid maanduvad siis minu ja Matt'i taldrikus ja lapsed saavad ainult kastme osa), kartulit ei söö kumbki üheski vormis. Aga väga hea meelega krõbistavad kurki, paprikat, porgandit ja muud taolist, nii et ma arvan, et neil kasulikud ained saamata ei jää. Mõtlesin selle üle lihtsalt seepärast, et tegin ükspäev boršisuppi ja kaalusin, kas peaks sundima, et "võta vähemalt üks amps" või ei peaks. Mõlemad olid kategooriliselt proovimise vastu. Nii et ma siis ei sundinud. Matt ka seda ei taha, maitse on võõras, nii et tegin siis, kui eesti sõbranna lõunale tuli, kahekesi sõime :) Tema laps ka ei tahtnud!
KustutaMa ka lapsena boršisuppi ei sallinud. Peet tundus jõle. Nüüd aga muud ise tegema ei kipugi, nii maitsev on.
KustutaSamamoodi oli porgandiga. Keeduporgand kuskil tähendas, et toit on söömiskõlbmatu. Lapsena kõlbas näiteks hautist süüa ainult nii, et kahvliga kõik puruks. Ühegi asja maitset eraldi tunda ei olnud, kuid koos oli hea. Supist korjasin kõik välja. Ilmselt oligi asi üleküpsenud porgandis, selle tekstuur ja intensiivsem maitse hakkasid vastu. Nüüd teen aga ahjuporgandeid ja no maailma parim asi.
Eee... hambad nii nüüd küll ei kasva suvaliselt suulaest. Lõualuust võivad mõned lisahambad veidi kõrvale küll kasvada kuid selline "haikalasuu" on põhimõtteliselt võimatu.
VastaKustutaToitumise koha pealt ei mäleta, et oleks kunagi eriti sellele mõelnud. Lastel allergiaid polnud, sõid mis ette said, no kui ei tahtnud pidid ootama kuni kõht tühjaks läks. Kaasa muidugi hea kokkaja, lapsed mu teada söögiteemalisi traumasid ei saanud. Magusat üks tahtis ja tahab siiamaani, teine eelistab soolast toitu. Mullijooke ega kartulikrõpse kodus polnud, neid ei tarvitatud, kui siis vahel harva külas või kui sõbrad külla tulid.
Aga kas see, kes soolast eelistab, polnud magusast ka lapsena huvitatud? Minu omad armastavad magusat ikka väga, nii et ma limiteerin. Kommikaussi lauale jätta ikka ei saa.
KustutaMina kasvasin nõuka-ajal, kus sunniti sööma nii kodus kui lasteaias ja mina olin see laps, kes ei söönud ka põhimõtteliselt mitte midagi. Praegu ei söö ka paljusid asju ja söömine on üldse väga keeruline teema, näiteks ei taha ma üldse süüa teiste inimestega koos (üksi on OK) ja kui keegi praegu ka hakkab survestama mingi asjaga "no võta ikka, proovi, see on nii hea" siis on totaalne blokk ees ja proovimine lõpeb oksendamisega.
VastaKustutaNõukaaeg oli ikka õudukas selle sundimise osas küll. Ma mäletan, et lasteaias osad lapsed istusid oma taldrikute taga, kui teised juba õue läksid, kasvatajad ei lubanud enne püsti tõusta, kui mingi kindel osa söödud. Ma ei kujuta ette, et keegi minu last niimoodi kohtleks...
KustutaOlen sundimise ehk rohkem kavaldamise poolt. Kui lapsed olid väiksed, siis olime mitu tundi mänguväljakul, näljane laps niii valiv ei olnud + vanematel on mõistlik eri toite lapsele tutvustada ja mitte minna kergema vastupanu teed. Tean Saksamaal paljusid noori täiskasvanuid, kes söövad tänaseni ainult makarone tomatikastmega ja veel mōnda toitu, ehk kokku umbes 5 eri asja. Ja nende emad ütlevad, et laps küsis alati neid toite ja emad siis valmistasid neid ja nüüd ei söö enam muid toite ja sundida on hilja
VastaKustutaMina kavaldan ainult sellega, et panen kohvilauale taldrikutäie köögivilju koos natukese marjade või puuviljadega ja neid süüakse vabalt nii ajaviiteks kui ka õhtusööki oodates. Ja üleüldse see valikuvariant sobib igas olukorras, õhtusöögil on meil ka alati laual suur taldrik värske kraamiga, köögiviljakangid jne. Igaüks valib ise, mida täpsemalt tahab.
KustutaOlen küll tähele pannud et need lapsed kelle vanemad hõiskavad et nende lapsed söövad absoluutselt kõike siis ega ikka ei söö küll. Aeg ajalt imbub välja et ega ikka suppi ei söö või kala ei söö jne või olevat ikka päris valiv mida ikka sööb. Et võib olla võrdlevad lapsega kes ainult juustuvõileiba sööb 3X päevas siis tundub neile et minu laps küll sööb kõiki. Või lapse isal ja emal on täitsa erinevad vaated mida ja kuidas nende laps sööb. Isa hõiskab et laps sööb kõike ja neil selliseid probleeme pole ja emal on täiesti erinev pilt sellest. Veel parem kui laps vanaema juurde läheb ja siis sööb kõiki neid asju mida ema väidab et kodus ei söö ja vanaema vangutab pead et ei tea mis seal kodus küll talle antakse.
VastaKustutaSee "sööb kõike" tuleb tihti ka sellest, kui keegi näeb, et laps sööb midagi, mida enamik lapsi ei taha. Näiteks mingit vürtsist asja vms. Minu lapsed söövad väga hea meelega toorest brokkolit ja lillkapsast, mispeale mu naabrinaine alati šokeeritud on, sest tema lastest üks ei söö sõna otseses mõttes peaaegu mitte midagi ja see teine, kes tegelikult suht kõike sööb, ei võtaks elu sees brokkolit suu sisse. Aga samas on kindlasti asju, mida tema kõike-sööv-laps tarbib, aga minu lapsed ei tahaks.
KustutaSundida ei saa, ikka kavalusega. Paljud vanemad jäävad minu meelest sinna kinni (ma ise ka mõnikord), et laps ükskord keeldus mingist toidust ja siis seda enam ei pakutagi. Tegelikult tuleb ikka mõne aja pärast uuesti pakkuda ja reaktsioon võib olla hoopis teine. Nad ju kasvavad, kapriisid ununevad, maitsed muutuvad. See taktika töötab muidugi ka, et näljane laps on vähem valiv, ehkki kui sul on väga tugeva iseloomuga laps (nagu minul), siis võivad ka taldrikud hakata lendama... Ja nende kaasamine söögitegemisse muidugi aitab ka.
VastaKustutaJa see on ka tõsi, et laste kasvatamine on hullem kui tuumafüüsika. Mingit käsiraamatut sünnitusmajast kaasa ei anta ja siis avastad, et sinult oodatakse, et oled (lisaks oma tavalisele ametile) psühholoog, motivatsioonitreener, koduõpetaja kõigis ainetes, sohver, spordinõustaja, erasekretär jne jne. Palju edu meile kõigile :)
Meil on tavaliselt laual valik igasugu asju ja isegi ilma pakkumata tulevad mõned asjad vaikselt "menüüsse tagasi" lihtsalt vanemaks saamisega. Oscar oli mingis vanuses jube valiv, aga nüüd juba proovib üht-teist ilma pakkumisetagi.
KustutaHm. Ma sain nüüd teada, et olen hüperdontik. 34 hammast, ülearustest üks on kenasti igeme sees peidus, ainult röntgeniga näeb, teine elab juba 25 aastat suus ja pole märganud, et ta kedagi häiriks.
VastaKustutaLastele (ei räägi erivajadustest) tuleb anda süüa. Päris head toitu, maitseainetega, mitte mingeid kalapulki, friikaid või muid valmistoiduõudusi. Iga uut toitu tuleb sundida proovima, sõltumata sellest, kas see tundub lapsele eemalt vaadates ahvatlev või mitte. Pakkuma peab ka siis, kui laps on maitsnud ja otsustanud, et ei sobi - kümme korda, soovitatakse. Muide, mis asi on singiga makaronid, selle juures oli ju ikka salat või korralik tomatikaste ka (minu lapsed ei tea, mis on makaronid hakklihaga, pisikesest peale on harjunud sööma bolognese-tüüpi hakklihakastet...)? Loomulikult kuulub iga praesarnase toidu juurde salat või mingil muul moel valmistatud aedvili. Vanemad söövad vähemalt kord päevas koos lastega, normaalsete lauakommete kohaselt (alates umbes kaheaastasest sööb laps noa ja kahvliga, kumbki õiges käes, küünarnukki süües lauale ei pane, mälub kinnise suuga jne), kõiki lauale pandud toite. Porgandit võib peenra olemasolu puhul süüa ka kõige stiilsemalt, nii et pealsed veel küljes.
Minu lapsepõlv oli nõukogude ajal selline, et meil ei olnud toidukaubanduses tuttavaid. Hm, siiani ei ole... Vanaema tegi olemasolevast talumoodi toitu, millest osa ma isegi sõin... aga enamasti oli see lihtsalt maitsetu ja õudne. Oma lapsi ma maitsetu kraamiga piinanud ei ole ja ehkki igaühel on omad eelistused, söövad nad peaaegu kõike, sest teavad, et toit maitseb tavaliselt hästi. Muidugi, meil tuli ka tuttavate kaudu välja, et noorim väidetavalt suppi ei söö... kodus sööb alati, aga külas siis pirtsutas.
Makaronid singiga, st peekoniga, on erakordselt maitsev toit ja palun ärgu solgitagu seda tomatipastaga, kui sööjad armastavad just niisugusr kooslust. Salati, proua Reet, saab süü ära varem, ja nii ongi veresuhkru taseme stabiilsemana hoidmise seisukohalt parem.
KustutaPole tänu väärt.
Singiga makaronid oli üks toitudest, mida minu lapsepõlves vanavanemate juures tehti. Sink oli enda tehtud (vanavanematel oli talu ja igasugu loomad), seda ma sõin muidu hea meelega, aga vot makaronidega tehti seda kuidagi nii, et jube rasvane jäi see lõpptulemus. Lapsena tundus täiesti vastuvõetamatu ja ausalt öeldes ma ei tea, kas ma päris sellisena seda ka täiskasvanuna tahaks.
KustutaAga endale ja Matt'ile teen ma bolognese kastet muidugi, üks lastest mõnikord sööb, mõnikord mitte, teine keeldub kategooriliselt igasugusest punasest kastmest.
Proua olen küll jah, juba 22 aastat.
KustutaTalusink on imeline! Tomatipasta jätan hea meelega teistele.
Kustumatult on meeles olukord, kus üks meile tundmatu viiene suures seltskonnas laskus emal kirurgilise täpsusega eemaldada oma pitsa pealt kõik taimse peale taina. Meie keskmine oli siis kolmveerand neli, sõi nii pitsat kui rohelist salatit virisemata, noa ja kahvliga. Üks vanem härra vaatas seda väga uskumatu pilguga ja tegi lõpuks pahurat häält, aga ei täpsustanud, mille kohta see käis...
Meie lapsed igaüks ei söö mõnd asja ja see on alati aktsepteeritud. Ma isegi sureksin piimasupi ja mulgi kapsaste kõrval nälga... Aga enamikku asju nad söövad pisikesest peale.
Ma olen avastanud, et kanadalased peavad isegi ainult ideed piimasupist täiesti vastuvõetamatuks ja tõesti-tõesti, kui nüüd mõtlema hakata, siis päris imelik roog. Aga mulle lapsepõlves piimasupp makaronidega maitses. See versioon, kus olid köögiviljad piima sees, mida lasteaias pakuti, tundus juba toona jäle ja tundub praegu ka.
KustutaKaubandusvõrgust ostetud köögivilju ja puuvilju ei sööks ma üldsegi mitte, pritsitud ja mürgitatud mitmel eri moel. Pole neist kasu mitte mingit. Ei, aitäh.
VastaKustutaSul on absoluutselt õigus selle pritsimise ja mürgitamise osas, aga mis meil siis üle jääb? Värskeid asju 9 kuud aastast mitte tarbida? Suvel ostan ma kõik asjad turult, mul on oma talunik, kes kogu mu raha suveperioodil endale saab. Aga detsembris ei kasvata meil siin keegi ise porgandeid. Ja marineeritud asjad pole mulle kunagi sümpatiseerinud, lastele ammugi mitte, nii et see pole lahendus.
KustutaMa ainult kaubandusvõrgu köögi ja puuvilju söön ja lausa tööstuslikes kogustes. Kindlasti on igasugu tõrjemürke peal aga siiamaani pole rohkem kui 30 aasta jooksul mõjunud, tervis nagu raudnael. Tänapäeval tuleb arvestada, et tõrjeainete ja väetistevaba toodangut pole olemas - suurfarmides kasutatav keemia levib labi õhu ja vee ka niinimetatud "orgaanilistesse" farmidesse isegi juhul kui nood otseselt salaja ei kasuta. Alternatiiv oleks üldse mitte süüa ja hingata, siis ehk mürgid ei sattuks kehasse :P
KustutaMa püüan üldiselt eelistada orgaanilist, aga tarbin tegelikult ikkagi kõike. Samas olen mõelnud, et ma ausalt öeldes kahtlen, kas orgaaniline teab kui palju parem valik on, sest ma ei ole kindel, et hiiglaslikes kogustes on võimalik midagi väga puhtalt kasvatada. Tuttava taluniku käest ostes saab kindlasti parema kvaliteedi, aga talutoodang on paraku jube sessoonne ja talvel pole midagi võtta.
KustutaNo järsku ei söö suppi aga kodus "peab" sööma? Mulle üldse ei sobi sõna pirtsutamine.
VastaKustutaPirtsutamine on selles mõttes vaieldav, et täiskasvanud pirtsutavad tegelikult igasugu asjadega, mitte ainult söögiga, aga see on kuidagi normaalne. Samas lastel justkui ei tohi eelistusi olla. Ebaõiglane veidi. Inglise keeles õnneks pole sellist sõna nagu pirtsutamine (ega jonnimine). Mulle sobib :)
KustutaRiina, kõnealune laps oli tol hetkel juba õitsvad puberteedies ja vinge venna mängimine oli elu eesmärk, selleks sobis ka supipõlgurlus. Nii et tookord pirtsutas küll.
KustutaMinu lapsel kasas üks üleliigne piimahammas. Tal oli loomulikult kuidagi suurem vahe esimese ja teise esihamba vahel ülemises reas ja kui kaks sai, hakkas veits tagapool üks hammas veel kasvama. Praeguseks on see end teistega samasse ritta pressinud ja kes ei tea, ei märka. Hambaarst arvab, et tõenäoliselt lisa jäävhammast ei tule, aga eks siis saab vajadusel korrigeerida.
VastaKustutaMa ise muidu pean end inimeseks, kes kõike sööb. V.a. siis molluskid või mingid siseorganid. Aga kui keegi tahab, et ma toidu valmistamise ajal või üldse, midagi tema pakutud lusika pealt maitseks (paneb mulle ise toidu lusikaga nina alla), siis never. Väkk! Ei meeldi kui keegi toidab.
Lapsed söövad kah üsna laia valikut, juurikaid peamiselt toorelt enne toidukorda. Aga igal neist on midagi, mis ei sobi. Neid asju teeme siiski ka, et oleks võimalus proovida, ja lisaks siis midagi, mis on kindla peale minek. Aja jooksul on söömised ja mitte-söömised muutunud.
Röntgeniga ju näeks, kas on miskit tulemas?
KustutaKuna Kanadas on rahvaste paabel igasugustest kultuuridest, siis vahel ikka tuleb jutuks, et mida keegi sööb ja kui imestatakse, et oii, kuidas sa siis ei söö seda-või-toda (kõige klassikalisem näide on maapähklivõi, mida näiteks kanadalased väga armastavad, aga mina ei söö), viskan ma alati vastu, et me Eestis sööme näiteks verivorsti! Nii et mõne asjaga on lihtsalt harjutamise asi. Kui pole maast madalast harjunud, siis tundub vastuvõetamatu.
Maapähklid polegi inimese toit ja hea, kui need söömata jätad.
KustutaVist veel vara vaadata, ma sain aru. Ta alles 2. Ja ega see ette teadmine midagi ei muudaks. Eks siis ootame ja vaatame. Üllatus.
Kustuta