Aga eile käisin esimest korda sel suvel turul ja nii mõnus soe tunne tuli sisse. Päris söök maitseb ikka sada korda paremini kui see poe-kräpp. Porgandid on magusad nagu kommid.
Mul on paar nädalat järjest selline köha olnud, et kopsutükke lendab. Aga kopsud olid puhtad. Enesetunne nagu keedunuudlil, energia nullis. Selle osa pärast ma isegi eriti ei muretsenud, mõtlesin, et hakkan lihtsalt vanaks jääma. Aga lõpuks köhisin nii, et ajas oksendama. Tuleb välja, et see on kopsupõletiku tunnus. Nii et kopsud läksid uuesti kontrolli ja nüüd nad enam puhtad polnud, krõbin oli sisse jõudnud. Sain antibiotsid ja energia hakkab tagasi tulema, selgub, et polegi veel nii vana, et keedunuudliks kvalifitseeruda.
Kämpimas käisime. Muidu käib Matt lapse/lastega ja mina sõidan üheks päevaks külla, kui nad just rohkem kui tunni kaugusel pole. Minu meelest on kämpimine natuke nagu hunniku raha kulutamine, et teeselda kodutut. Päevi lageda taeva all veeta ja nõusid käsitsi pesta. Olla liivane ja lõkkesuitsune. Ja-jaa, ma saan aru, et mingi võlu seal ikka on, aga mina isiklikult teeks oma vaba ajaga midagi muud.
Hiljuti võttis Matt esimest korda mõlemad lapsed kaasa ja mina jäin kaheks ööks üksi koju. Vau! Esimese päeva veetsin koristades. Kõik läikis! Vaatasin poole ööni filmi ja hommikul magasin nii kaua kui torust tuli. No kaua ei tulnud, seitse aastat sunniviisilist kukelauluga ärkamist iga jumala päev on oma jälje jätnud. Aga no mingi poole üheksani venitasin välja, mis on mu tavahommikutega võrreldes ebareaalselt hilja. Loivasin kööki ja saate aru, endiselt kõik läikis! Palsam mu hingele.
Käisin trennis, poes ja kohvikus. Õhtul läksime sõbrannadega õhtusöögile ja kokteilile. Maru mõnus oli. Magasin jälle mingi... kaheksani äkki. Ja siis tuligi juba pere koju. Ideaalne puhkus. Lõpuks jõudsin neid ikka igatsema ka hakata.
Järgmine kämpimiskoht oli ühe ilusa saare peal, kus ma veel käinud ei olnud ja lubasin, et lähen kaasa. Aga oma autoga, et saaks järgmisel päeval koju tagasi sõita. Matt nõudis, et ühe reisi pean ma nendega täispikkuses kaasa tegema, nii et lahkuda ei tohi ja pean kõik kolm ööd saarel veetma. Oi, ma ei tahtnud! Aga noh, läksin siis. Väga ilus saar oli, aga pärast esimest ööpäeva olin rohkem kui valmis lahkuma. Kaua sa jalutad seal ühes ja samas rannas, isegi kui see ilus on. Aga lastel oli muidugi tore kivisid pilduda ja krabisid ämbrisse koguda. Mulle ka meeldisid lapsena täiesti teistsugused asjad kui täiskasvanuna. Näiteks konnad ja vihmaussid. Paljaste jalgadega poriloiku astuda ja niisket muda varvaste vahel tunda. Aga praegu nagu ei kipu enam...
Mina lähen järgmisel nädalal lastega omaette linnapuhkusele paari tunni kaugusele. Ööbime basseiniga hotellis, et lapsed saaks iga vaba hetke kaelani vees veeta, käime suurtel mänguväljakutel ja proovime ära sealse batuudikeskuse. Kohvikusse satume kindlasti rohkem, kui korra päevas. Ja mitte keegi pole lõkkesuitsune ega liivaste jalgadega. Minu moodi puhkus.
Meil algas ju nüüd lõpuks koolivaheaeg. Ükspäev just vaatasin järele, et kooliaasta on siin tegelikult ainult 10 päeva pikem kui Eestis, kuigi suvevaheaeg on ainult kaks kuud. Meil on lihtsalt igas kuus üks pikk nädalavahetus (pühad on alati esmaspäeviti ja igas kuus on vähemalt üks püha) ning paar korda aastas on õpetajate koolituspäevad (mis on kas ainult reedel või neljapäeval ja reedel) ehk lastel jälle pikk nädalavahetus. Vaheaegasid on kaks - jõulude ajal ja kevadel, kumbki kaks nädalat.
Suvel üritan lastele võimalikult palju lahedaid asju planeerida, sest sõber mainis ükspäev, et 80% sellest ajast, mis me oma lastega veedame, on enne kümnendat eluaastat. Pärast seda tulevad juba sõbrad ja täiskasvanuelu peale, siis näeb neid varasemaga võrreldes nagu kuuvarjutust. Nii et kasutan neid esimest kümmet aastat targalt. Eriti arvestades, et üks on juba seitsmene...
Jalanumber on tal juba 36, varsti saame hakata kingi jagama. Nii nad suureks kasvavad!
Sinu eesti keelt on ilus lugeda. Silm puhkab. Kõike toredat!
VastaKustutaOi, aitäh! See on küll väga ilus kompliment.
KustutaKämpimine on suht luksuslik tegevus, enamus mugavusi ikka käe jala ulatuses. Lisaks inimesed ümberringi teistel platsidel. Päris looduspuhkus on kui võtad telgi ja natuke sööki selga ja matkad ringi piirkonnas kus pole ka moblalevi inimestest rääkimata. Me käisime lastega kämpimas enne kui nood ise käia oskasid, matkad nii viie kuue aastaselt. Teismelistena juba kuni nädalased. Selline looduses omaette olek, füüsiline pingutus ja inimestest eemal olek on puhkuseks. Linnapuhkus kostab minu jaoks arusaamatu terminina :) Üks tuttav kunagi mainis, et inimesi saab jaotada outdoor ja indoor people.
VastaKustutaMina käin päevamatkadel väga hea meelega. Mulle kõndida meeldib, nii et päev otsa kuskil mägedes matkata on hästi mõnus. Aga õhtul tahaks ikka oma koju, sooja duši alla ja enda voodisse kerra.
KustutaMõned suved tagasi käisime ka mehe venna perega mõned tunnid Torontost põhjapool kämpimas ühes rahvuspargis. Minu jaoks oli see rohkem nagu gälmpimine sest kogu olemine oli kõikide mugavustega. Kokku 5 ööd/6 päeva! Esimesed päevad olid kihvtid sest kõik oli nii mugav ja kogu aeg tegemist ümberringi. Nüüd mõtlen et enam küll ei viitsiks nii kaua! Aga lastel/teismelistel oli põnev sest nendele tehti eraldi nii-öelda 'scavanger hunt' et a'la leidke kivi mis on suurem kui perekoer Loki :D või kas on kusagil kellelgi kollane telk? Ise jooksin ka nendega kaasa. Ühesõnaga mõnus meenutus aga praegu tahaks ka linnapuhkust rohkem.
VastaKustutaLastele ongi kämpimine tore elamus, sest nemad ei hooli mugavustest ega porist varba vahel. Mind paneb imestama, kui populaarne on kämpimine kõikide vanusegruppide seas, eriti aktiivsed on pensionärid! Ma muidugi elan ka läänerannikul, kus hooaeg on väga pikk ja kämpimiskohad üks ilusam kui teine, aga ikkagi tundub ulme, et see kõik nii popp on.
KustutaOlles ise Kanadas olnud. Siis tean, et seal pole selliseid uhkeid telkimis kohti kui meil on Eestis. Ja rannad olid kõik kivised, mitte sooja liivaga. Ja ma ei kadesta, neid vagun elamus puhkavaid inimesi. See nagu kodu. Mis viidud kuhugile metsa alla. Õige telkimine on ikka telgiga ja see on väärt kogemus. Lapsed ei saa sealt mingit elamust. Isegi ei tea kuidas telk kokku käib. Sain seda Kanadas kogeda. Lapsed polnud telki näinudki. Ja linna puhkus siis huvitav, kui pole seal varem olnud. Muidu hakkab mul lihtsalt igav. Lihtsalt jalutada linnas asfaldi peal. Pole see mida puhkusel tahaksin kogeda.
VastaKustutaSelles osas, et Kanadas ilusaid kämpimiskohti ei ole, vaidleksin ma küll kohe vastu. Oleneb ilmselt piirkonnast ka, sest Kanada on ju mitusada korda suurem kui Eesti. Kui sa guugeldad "best camping sites in British Columbia", siis näed, mis paradiis meil siin saadaval on. On ookeanit ja metsa ja lumiste tippudega suuri mägesid türkiissinise mägijärve taustal. Kämpimisplatsid on väga hästi organiseeritud, igal platsil on oma piknikulaud ja tulease, iga mõne tunni tagant sõidab truck mööda ja pakutakse kuivi puid, igal pool on puhtad tualetid vee, seebi ja paberiga, paljudes kohtades ka dušhiruumid. Mugavus, puhtus ja ilu on kõik vägagi olemas. See on tõsi, et rannad on kivised, aga rannapuhkusel käivad kanadalased nagunii pigem talvel.
KustutaSee on samuti tõsi, et enamik inimesi kasutab kämperit, mitte telki, lihtsalt mugavam on nii. Ja sel juhul ei tea lapsed, kuidas telk kokku käib, aga teavad, kuidas kämperit üles seada ja autot selle küljest lahti ühendada jne. See, kas eelistada telki või kämperit, on selgelt maitseasi. Peamine elamus on ilmselt rohkem sellest kohast ja seltskonnast ja õues olemisest.
Matt käib muidu alati sellistes kohtades, kus on rohkem privaatsust, aga ükskord läks naabriperega kaasa sellisele platsile, kus kämper kämperis kinni, aga seal oli jällegi mustmiljon last ja Oscar räägib siiamaani, et kõige ägedam kämpimine üldse! Sõitis päevade kaupa mitmekümne uue sõbraga ratastega ringiratast ja ronis lõputult mänguväljakul. Nii et plussid ja miinused on iga koha puhul erinevates kohtades.