Mul käis mõnda aega tagasi siin üks Eesti telesaade külas, tahtsid, et räägiksin elust Kanadas ja erinevustest Eestiga (eetrisse läheb vist millalgi mitme kuu pärast, eks ma siis annan teada). Avastasin, et mida aasta edasi, seda vähem oskan neil teemadel sõna võtta, sest siinsed kombed tunduvad nüüd tavalised ja Eesti eluga pole ma enam nii täpselt kursis.
Ma ei mäletagi, millest me siis lõpuks jutustasime (kõik ei lähe ju sisse ka), aga minu enda jaoks on peamine suurim erinevus endiselt selles, kui palju need kaks erinevat kultuuri iseenda presenteerimisele rõhku panevad.
Eestis on inimesed sätitud ja lõhnastatud, naised kannavad suvel viisakaid kingi ja ilusaid kleite. Kanadas on kogu see asi suvakam. Eestlasi on ilusam vaadata, Kanadas on mentaalselt mugavam. Pole kunagi sellist tunnet, et keegi arvustab või vaatab viltu.
Parfüümi kasutamine pole Kanadas paljudes kohtades näiteks üldse lubatud (kontorid, meditsiiniasutused jne). Alguses tundus see mulle imelik, aga kui viimane kord Eestis käisin, pani mu nüüd-lõhnadega-mitte-harjunud nina kohe tähele, et inimesed tunduvad ülelõhnastatud. Eestis elades lõhnasin ise sama tugevalt ja ei saanud arugi, et teised ka. Ja kuna siin on väga multikultuurne keskkond, siis lõhnakombo alla ei lähe ju ainult parfüümid, vaid ka viirukid ja teab mis kõik muu. Nii et "scent-free zone" teeb töötajate elu veidi lihtsamaks küll.
Avalikes kohtades on haruharva kellegi peal parfüümi tunda (ja enamasti on need slaavi immigrandid), paljudel polegi vist üldse lõhnastamise harjumust ja need, kes parfüümi kasutavad, kannavad seda lihtsalt väga vähe korraga peale.
Eestlased imestavad sageli, et Põhja-Ameerikas lähevad lapsed viieaastaselt kooli ja leiavad, et see on maru vara. Siitpoolt vaadatuna näen seda hoopis teismoodi. Kool (Kindergarten ehk nullklass) algab tõesti sellel aastal, mil laps viieseks saab (Oliver alustab seega neljasena ning saab alles novembri lõpus viis, samas kui naabripoiss saab jaanuaris viis ja alustab koos Oliveriga viie-poolesena), aga sisuliselt on see ikka rohkem lasteaed kui kool. Kindergarten on kooli ruumides, aga kõik, mida nad seal teevad, on väga mänguline. Ja ka edasi läheb palju mängulisemalt kui Eesti koolis.
Koolis on igal klassil oma ruum, kuni seitsmenda klassi lõpuni annab üks õpetaja kõiki aineid (peale keka ja muusika). Aga klassikaaslased on igal aastal uued, gruppe mängitakse vastavalt vajadusele ümber. Pannakse kokku neid, kes on rohkem samal tasemel (ja see tase ju muutub pidevalt). Peaaegu kõik klassid on liitklassid ehk näiteks 3/4 klass koos. Istuma kedagi ei jäeta, hindeid ei panda, kohustuslikku kodutööd pole (mingeid soovituslikke asju ja harjutusi aeg-ajalt tuleb). Ausalt öeldes mõistlik ka, sest koolipäev on piisavalt pikk, ei pea hakkama kodus edasi vehkima, ma kahtlen, kas sellest tegelikult targemaks saaks.
Ja koolipäev algab/lõpeb KÕIKIDEL samal ajal. Koolid on ringkondade kaupa, näiteks meie linn ja kõrvallinn moodustavad ühe kooliringkonna ehk mõlemas linnas on koolipäeva algus, lõpp ja kõikvõimalikud vabad päevad täpselt samal ajal. Kool algab kell 8:40 ja lõpeb kell 14:20. Vahetunde on kaks, esimene 15 min ja teine 30 min. Mõlemad veedetakse alati õues, sadagu või pussnuge.
Suvevaheaeg on siin 2 kuud, aga kooliaasta ainult 10 päeva pikem kui Eestis. Ehk aasta sees on rohkem vabu päevi. Igas kuus on meil vähemalt üks püha ja need on alati esmaspäeviti. Mõned korrad aastas on õpetajate koolituspäevad (kas reedeti või neljapäev-reede), mil tunde ei toimu. Ehk pikki nädalavahetusi on siin lastele rohkelt.
Toidu võtab igaüks lasteaeda, kooli ja tööle ise kaasa. Uhhh, te ei kujuta ette kui tüütu see pidev lõunate pakkimine on!
Ja puududa võib nii palju kui vanemad heaks peavad, mingit luba küsima ei pea. Kui laps kooli ei ilmu, saavad vanemad hommikul kella 10 paiku automaatkõne, mis ütleb, et sinu laps see-ja-see ei ole kohale tulnud (ilmselt abiks teismeliste puhul, kes endale ise vabu päevi hakkavad andma). Kui kuskile reisile minna või laps haigeks jääb, on kombeks ise kooli teada anda, et nad lihtsalt teaks ja kui teada on antud, siis seda kõnet ei tule.
Hindamine on kirjeldavas vormis, kaks korda aastas saadetakse vanemate meilile Report Card, mis näitab iga aine kohta eraldi, et kas lapse tase vastab tasemele, ületab seda või jääb alla ehk selles mõttes laias laastus ikkagi tead, kui hästi või halvasti su lapsel läheb. Ja kirjeldav osa räägib palju ka sotsiaalsest poolest, et kuidas teistega läbi saab, mis harjutamist vajab, mis valdkonnas edusamme on teinud jne.
Lapsehoolduspuhkus on 12 kuud ja säilib 55% eelmise aasta palgast. Või 18 kuud ja 33% palgast. Pärast seda tuleb tööle naasta ja lapsed lähevad üldiselt kuskil üheaastasena lasteaeda. Lasteaias on kaks rühma - alla kolmesed ja üle kolmesed. Väiksemate puhul on ühe töötaja kohta 4 last, suuremate rühmas ühe töötaja kohta 8 last. Rühmad on väiksemad kui Eestis, näiteks minu lastel oli väiksemate rühmas 8 last ja suuremate omas 16.
Oliveri lasteaed maksis alla kolmesena (arvutasin teile eurodesse) 592 eurot kuus ja pärast kolmandat sünnipäeva 400 eurot kuus. See on siinkandis üsna keskmine hind. Maksta tuleb terve kuu eest ette ja kas sa seda aega kasutad või mitte, ei loe. Summa sellest ei muutu, kui laps vahepeal haige või reisil on.
-
Töölt on puhkust kaks nädalat aastas (pluss enamikes asutustes jõulude ajal midagi lisaks), pärast viit aastat enamikes ettevõtetes kolm nädalat aastas. Seda tundub vähe, aga samas tänu nendele pidevatele pikkadele nädalavahetustele ei ole olukord üldse nii hull, kui pealtnäha paistab. Tasustamata vabu päevi ja tasustatud haiguspäevi võetakse ka nii nagu parajasti vaja on ja kuna väga tähtis on inimestele privaatsust anda, siis ei küsi keegi, et mis põhjusel sul vaba aega on vaja.
Eraelu on siin päriselt eraelu. Eestis ju ka ei tohi töövestlusel laste ega perekonnaseisu jne kohta küsida, aga edasi läheb juba nii, et kooli alguse puhul tahaks vabu päevi, lapse sünni puhul ootaks ettevõttelt kingitust, jõulude ajal võiks tööandjalt vähemalt kommipakid tulla jne. Kanadas ei tee tööandja lastele mingeid kingitusi, lapsed ei tööta ju seal!
Tüüpiline motivatsioonipakett, mida tööandjad pakuvad, on lisatervisekindlustus, mis katab siis asju, mille eest peaks muidu ise maksma. Näiteks hambaravi, massaaž, retseptiravimid, prillid jne. Neid on siis erinevate tasemetega, paremaid ja nigelamaid.
-
Small-talk'i pidasin Eestis elades pealiskaudseks ja ebavajalikuks, aga nüüd vaatan asjale uue pilguga. Small-talk teeb võõrastega suhtlemise vabaks ja lihtsaks, annab signaali, et võõras ei kujuta ohtu. Kohati on muidugi tüütu ka (eelkõige sellepärast, et ma lihtsalt ei oska nii vabalt small-talkida, kui tahaks), aga nüüd hindan pigem selle eeliseid kui puuduseid. Nii palju on neid näiteid, kus võõrad lambist midagi ütlevad või kommenteerivad ja see lisab mingit nähtamatut küünarnukitunnet, võtab üleüldist sotsiaalset pinget maha.
Suhtlemises on suur erinevus see, et kanadalased ei küsi kunagi isiklike asjade kohta (või küsivad sellisel viisil, et sul on võimalik vastata kas pealiskaudselt või siis detailsemalt, kui peaksid soovima rohkem jagada). Näiteks, tervis, pereelu, sõltuvused, minevik, poliitilised vaated vms. Kanadalased on hulga diskreetsemad kui eestlased. Isiklikke asju jagatakse ikka, aga see ei tundu kunagi pealesurutud. Jagad ainult siis, kui seda päriselt teha soovid.
Mis mulle eriti meeldib, on see, et siinses viisakuses ei püüta sind pea kunagi ümber veenda. Ei soovi magustoitu või ei taha alkoholi - pole probleemi, keegi ei suru. Alati aktsepteeritakse, mis iganes su otsus on. Hakkad peolt ära minema, keegi ei jaura, et miks nii vara ja jää veel natukeseks.
Komplimente tehakse siin rohkem ja nendele vastamise olen ma nüüdseks peaaegu ära õppinud. Ei rehma enam "oh mis te nüüd...", vaid ütlen lihtsalt aitäh nagu ülejäänudki kanadalased.
Tervisekindlustus on hästi sarnane Eestile ehk arstiabi on tasuta, aga Eestis on see parem, et ka privaatne teenus on olemas ja kui sul on millegagi ikka päriselt kiire (või oled lihtsalt rikas nagu kröösus ja viitsi üldjärjekorras oodata), saad raha eest kiiremini ette. Siin seda võimalust pole (või noh, võib muidugi USA-sse minna ja seal saab raha eest kõike, aga see pole kõikidele kättesaadav).
Arstide rollid on veidi erinevad kui Eestis, näiteks perearst teeb siin palju rohkem toiminguid kui Eesti omad, näiteks jälgib rasedust, teeb günekoloogilist läbivaatust, paigaldab spiraali, lõikab välja igasugu nahamoodustisi jne.
Eriarsti juurde saab perearsti saatekirjaga ja see toimub automaatselt - ühel hetkel saad lihtsalt eriarsti kabinetist kõne, et mis ajad sulle sobivad? Eestis pidi neid aegu minu meelest ise taga ajama, aga võib-olla on vahepeal asjad muutunud.
Visiiditasu ei võeta siin kunagi.
Ja kõik rasestumisvastased vahendid (pillid, spiraal jne) on naistele tasuta.
-
Pesukuivati on sama elementaarne kui pesumasin. Kõigil on olemas (elekter on siin muide mitu korda odavam).
-
Ja esteetilisele poolele pööratakse üldiselt vähem tähelepanu mitte ainult välimuse osas vaid ka kõiges muus. Näiteks kaubamajad ei näe välja nii ilusad, kui Eestis, igasugu arstikabinetid on lihtsamad. Kõik peab lihtsalt funktsionaalne olema. Täpselt nagu riietuses, et kui viigipüksid ja pidžaamapüksid katavad mõlemad tagumiku ära, milleks siis viikidega vaeva näha.
Pea kõikidel autodel on must sisu. Minul on helebeež (sest noh, eurooplane) ja kõik alati kommenteerivad, et oh kui ilus ja kas ei määrdu liiga lihtsalt? Siis hakkasingi märkama, et tõesti ei ole pea kellelgi heleda sisuga autosid. Lihtsalt pole praktiline. Eestis on hele sisu minu meelest väga levinud.
Sisustuses eelistavad nad siin ka sageli pigem tumedaid toone, kuigi tume mööbel on minu meelest ebapraktiline ja näitab iga tolmukübeme välja. Ja nahkdiivanid on kõigi lemmikud. Sellised nagu 90ndate kontorimööbel Eestis. Aga alati maru mugavad. Näe jällegi - viikide asemel pidžaama.
-
Kõiki kaupasid saab ilma igasuguse põhjuseta tagastada (väikeste eranditega, näiteks aluspesu ei saa). Minu meelest nii mugav! Ja ilmselt soodustab üleostmist ning ma kahtlustan, et palju tarbetut kaupa jääb inimeste poolt ka tagastamata, nii et pood võidab igal juhul.
Seda küsiti ka, et mida ma Eestist igatsen. Peamine on toidupood. Kanadas ei müüda minu meelest midagi super maitsvat. Palju on väga töödeldud toitu (kuigi võrreldes USA-ga on siin veel väga hea seis), kõik asjad sisaldavad rohkem soola ja suhkrut kui Eestis. Kõik säilib palju kauem. Ja valik ei muutu üldse. Kõik on kogu aeg sama. Ei ole seda, et mingi väike ettevõte laseks turule mingi huvitava maksapasteedi või kana taignas või pistaatsiajäätise. Kõik tuleb ainult suurtest tehastest.
Aga kuna mu sõbranna on praegu teist kuud Eestis, siis tema ütles, et miinus olevat jällegi see, et värske kraami valik on hulga kesisem. Meil on Kalifornia ja Mehhiko kiviviske kaugusel, nii et aastaringselt on absuluutselt kõik asjad alati olemas, pole mingit ühe või teise asja hooaega (lisapunktid selle eest, et arbuusi sees pole siin seemneid).
-
Kanada on ametlikult kahekeelne ja sageli küsitakse, kas siin saab ilma prantsuse keelt oskamata üldse hakkama. Reaalsuses räägib prantsuse keelt siin ainult üks provints kümnest (Quebec) ja ülejäänud Kanadas ei kuule prantsuse keelt pea mitte kunagi. Selles mõttes ei anna üldse võrrelda ühekeelse Eestiga, kus ilma vene keelt oskamata on raske tööd leida.
-
Ohh, ja lõpetuseks: "Bread" on SAI. Iga mõne aja tagant loen jälle kuskilt kriitikat, et ameeriklased on rumalad, ütlevad bread, aga söövad hoopis saia. Bread on inglise keeles alati saia tähendanud, leivaks oleme me selle eestlastena ise tõlkinud.
Ahjaa, leiba igatsen! Mõnest pagariärist (ja vene poodidest) saab mingit musta leiba, aga ma tahaks kõiki neid ägedaid sorte ja suurt valikut, mis teil seal Eestis on. Ja värskena!
(Kanada on 220 korda suurem kui Eesti, nii et provintsiti on asjad veidi erinevad. Mina kirjutasin British Columbia ehk kõige läänepoolsema provintsi vaatevinklist).
