Juhtusin nägema mingit klippi stiilis "76 päeva ilma alkoholita, nahk särab, bla-blaa" ja tabasin end mõtlemast, et kuradi kahju, et mul halbu harjumusi pole, mida maha jätta, tahaks kah, et nahk säraks!
Veidi ebaõiglane, et mina näen oma enam-vähem tervisliku eluviisi juures välja täitsa tavaline, aga mõni teine, kes on aasta(kümne)id räigelt joonud, saab nüüd lambist särama hakata.
Aga muide - olete kunagi mõelnud, miks mõnele inimesele alko nii väga meeldib ja teisele mitte nii väga? Ma ise olen selline, et üks kokteil on tore. Teist ma üldiselt ei võta, sest minu meelest enam meeldivamaks ei lähe, tuleb lihtsalt purjusoleku tunne juurde. Paar kuud tagasi olime Matt'iga deidil ja seal restoranis oli üks hästi hea kokteil ja kui küsiti, et kas tahad järgmist, siis Matt vastas minu eest, et jah, tahab küll. Jõin siis kaks ja maitses hästi, aga pärast lihtsalt ootasin õhtu otsa, et see purjus tunne üle läheks. Tüütu.
Eile küsisin Matt'ilt, et mismoodi on võimalik, et mõned inimesed end pildituks joovad?
Tuleb välja, et see on mingi ensüümide värk, et ühed ensüümid annavad lõbususe tunde ja teised ensüümid vastutavad tagajärgede eest. Minusugusel on selline komplekt, kus lõbusaid ensüüme on vähe ja tagajärje-ensüümid löövad kiirelt sisse. Ehk pole erilist pointi edasi juua, sest lõbusamaks enam ei lähe, ebameeldivamaks aga küll.
Aga paljudel teistel on vastupidine komplekt ensüüme ehk kogu aeg läheb lõbusamaks. Mida rohkem ja kauem jood, seda paremaks läheb ja ebameeldiv pole joomise käigus üldse.
Muuhulgas sain teada, et paljud asiaadid (peamiselt hiinlased, jaapanlased ja korealased) ei saa üldse alkoholi tarbida, sest neil on eriti ekstreemne ensüümide tasakaal, et mõnus pole üldse, selle asemel lööb kohe sisse pearinglus, iiveldus ja peavalu. Ja nemad ei saa seetõttu aru, miks üldse keegi peaks alkoholi tahtma?
Naabrid käisid ükspäev oma lemmik-pitsarestos mingit uut rooga proovimas. Saatsid mulle pildi. Kuna nähtu pani mind omaenda mõistuses kahtlema, küsisin üle, et MIS seal taldrikul tegelikult on, sest mulle tundub nagu praekartul peekoni ja jäätisega, siirupikastmes. Arvasin, et tegin hea nalja!
Welcome to Canada, sest just täpselt see seal taldrikul oligi. Siin on mingi teema soolase ja magusa miksimisega ja mingid teatud asjad nagu soolakaramell ja vahtrasiirupi kastmes lõhetükid on mulle isegi meeldima hakanud (see võttis küll kõva 10+ aastat, nii et polnud lihtne teekond), aga no kuulge, kuskile peab siiski piiri tõmbama.
Cactus Cut Sundae on selle asja nimi, kui keegi tahab guugeldada. Ahjaa, kartulid on vürtsised (see cactus cut on mingi spice, mida peale pannakse), nii et roa mõte on kõik maitsed ühte patta panna.
Lihtsalt tahtsin öelda, et söök pole küll see, mille nimel Kanadasse tasuks tulla...
-
Nonii, mis alkoensüümid teil muidu on? Joote jalutuks või ajab kohe oksele?
Mul seesama variant, et ühest klaasist piisab ja siis enam ei taha. Hea, loomulik alkoholismivastane kaitse. Mõlematel vanematel oli küll vastupidine omadus. Kahjuks. Aga mis asiaatidesse puutub, siis nii jaapanlased, korealased, kui ka hiinlased on korralikud alkotarbijad. Eriti hiinlased joovad nagu sead. Mitte ühtegi olengut ilma end pildituks joomata pole, isegi võistlevad oma vahel. Ja siis lähevad karaokele või l-majja, olenevalt soost. Lydia
VastaKustutaStatistika ütleb, et neid, kes alkoholi üldse ei talu, on hiinlaste hulgas 30-50%, jaapanlaste hulgas 30-40% ja korealaste hulgas 30-50%. Nii et suur osa neist ikkagi saab juua, aga neid, kes ei saa, on rohkem kui teiste rahvaste hulgas. Ja näiteks kesk- ning lõuna-aasias on talumatute protsent alla viie, nii et nemad võivad juua nii et maa on must, kui tahavad :)
KustutaValge ja musta rassi hulgas on talumatute protsent alla 1%.
No jalutuks joomise ja esimese lonksu peale oksele hakkamise vahele jääb ju väga palju erinevaid võimalusi? :)
VastaKustutaMa ise olen sihuke kahe-kolme klaasi valge veini tüüp. Harva nelja. Kolmanda-neljanda puhul tekib teinekord kergelt shvipsis tunne, oleneb veinist. Aga jalutu olemisest on asi kaugel.
Jaapanlaste alkotalumatust olen oma silmaga näha saanud. Aastaid tagasi, Inglismaal, Cambride ülikooli olengul, kuhu sõbrast geeniteadlane mind kaasa võttis. Ausalt, ma ei valeta, paar jaapanlast lällas ja/või magas juba peale esimest pitsi. Kusjuures tegemist oli korralike kodanikega, intelligentsete inimestega, teadusemeestega.
Muidugi jääb vahele terve hulk muid variante ka. Aga nii huvitav, et inimesed alkoholi sedavõrd erinevalt taluvad. Ma olen juba ammu mõelnud, et kas teistele siis lihtsalt meeldib see purjusoleku tunne, mis mulle endale ei meeldi? Aga tuleb välja, et nad lihtsalt tajuvad seda hoopis teistmoodi. Pole sama tunnet, mis mul pärast esimest drinki.
KustutaJa oleneb ajaperioodist ka. Kui on pikem istumine, siis joon mina ka rohkem kui ühe, ma lihtsalt ootan, et esimene ära "lahtuks" ja siis maitseb järgmine samamoodi nagu esimene.