Igasügisene müstika - kus peidavad end äädikakärbsed 11 kuud aastas ja miks nad just septembris nii aktiivsed peavad olema?
-
Kool algas. Eelmisel nädalal oli esmaspäeval mingi järjekordne püha, nii et alustati teisipäeval. Kooli pidi minema ainult tunniks ajaks. Kolmapäeval-neljapäeval täispikk koolipäev ja reedel terve kooliga ekskursioon randa (selline ilus koht, kus on mänguväljak ja igasugu muid lõbustusi). Oscar ütles, et jube väsitav ja pikk nädal olevat olnud.
Ma tõesõna ei tea, kuidas siin lapsevanemad tööl käivad, kui kool nii jupikaupa käib (lapsi peab siin ju viima-tooma). Aga no kuidagi käivad. Sel nädalal on täispikad päevad, nii et juba lihtsam.
Lastele on aeglane üleminek jällegi mõnus. Lisaks see, et esimesed poolteist nädalat ollakse oma eelmise aasta klassiruumis eelmise aasta klassikaaslaste ja õpetajatega ja alles seejärel tuleb lõplik otsus, et kuidas uued klassid komplekteeritakse (igal aastal mängitakse seltskond veidi ümber). Jõuab suvemuljed seniste semudega rahulikult ära jagada.
Alles homme, mil kool on poolteist nädalat käinud, lähevad lapsed oma uude klassiruumi uue õpetaja juurde ja saavad teada, kes nendega sel aastal ühes klassis on. Vanemad muidugi omavahel suhtlevad, nii et seda, et Oscar kahe parima sõbraga ka sel aastal samas klassis on, ma juba tean, aga ülejäänud seltskond jääb homse hommikuni üllatuseks.
-
Täna käisin juuksuris ja nuputasin, kas juuksur on lapseootel või mitte? Ma käin seal umbes kaks korda aastas, nii et keeruline hinnata, on ta lihtsalt juurde võtnud või on uudiseid. Maru piinlik oleks õnne soovida ja teada saada, et suurem vorm on lihtsalt... suurem vorm.
Oliver kutsuti lasteaiakaaslase sünnipäevale. Terve rühm kutsuti, sest kõikide riiulis oli kutse. Ma isegi ei tea seda last! Saab alles kolmeseks (loe: vaevalt, et teda huvitab, kui suur ta pidu on).
Üritus on sellises kohas, kus saab rentida peoruumi ja seal on ainult toolid ja lauad. Kogu lõbustuse, toitlustuse jne peab ise tooma. Ma olen paar korda lastega sinna juhtunud, alati on igav, sest mida sa seal tühjas ruumis ikka nii väga teed (jah, alati on mingid õhupallid ja natuke joonistamise asju). Ja vanematel ebamugav, sest isegi kanadalased ei taha võõrastega päris nii palju suhelda. Aga seal justkui peab. Saatsin sõnumi, et aitäh kutsumast, aga me oleme sel nädalavahetusel linnast väljas. Väike valge vale. Vastati, et aitäh teada andmast!
Nädal hiljem sai terve rühm uued kutsed (jah, SAMALE sünnipäevale). Eelmiste koopia, lihtsalt suuremas formaadis. Ignoreerisin, sest ma juba vastasin.
Siis läks veel nädal aega mööda ja saime JÄLLE uued kutsed! Uuesti täpne koopia, aga veel suuremas formaadis. Peoni on poolteist nädalat aega, nii et puhtalt statistika põhjal ennustan, et vähemalt korra saame jälle samale peole kutsed ja seekord ilmselt nii suured, et saab seina ära tapeetida.
Minu jaoks on see jube kummaline (isegi veel kummalisem kui äädikakärbsed). Ma pole elu sees ühelegi peole kolme identset kutset saanud... Aga näe, ela piisavalt vanaks ja jõuad igasugu asju ära näha!
Selles asi pole, et kingitusi nuiataks, sest kutsel palutakse kingituse asemel tuua lapse lemmikraamat ja toodud raamatute hulgast talle uus lemmik koju kaasa võtta. Ehk kingitust ei tee, saad viidud raamatu vastu valida uue raamatu. Väga ilus idee.
-
Kanad on suureks kasvanud, aga veel ei mune. Kuskil kuu aja pärast peaks lootust olema. Siiamaani nuputan, kas kaks musta on kuked, sest sabasuled on erinevad kui ülejäänud kahel. Aga muidu on neljakesi identsed ja kirele pole keegi hakanud, höian pöidlaid, et kukkesid poleks.
Lastega käisin hambaarsti juures ja endiselt pole kummalgi mitte ühtegi auku. Patsutan endale siinkohal õlale - tubli töö! See, et nad tervete hammastega üles kasvaksid, on mu eesmärkide nimekirjas ikka väga kõrgel kohal. Ja ma saan aru, et siin loevad geenid ja teab mis, aga nii palju, kui ma selle nimel teha saan, ma ka teen ja siiamaani on sellest ehk midagi kasu olnud.
Teine asi, mida teha püüan, on neile mitte enda hirmusid edasi anda. Näiteks ei tea nad, et ma ämblikke kardan ja korjavad pidevalt neid igalt poolt üles. Viimane nädalavahetus oli nagu õudusunenägu - üks tuli erkoranžiga, teine rohelisega. Oliver näitas, et näe, kui ilusad karvased jalad tal on! Ma pidin ära minestama, aga hästi vapralt kiitsin kaasa, et tõesti ilusad jalad. Oscar küsis, et kas me tema oma võime koduloomaks võtta ja pidin kahjuks keelduma ("sest ämblikud on õues rõõmsamad").
Herilaste osas pole mul õnnestunud vaprat nägu teha. Nii et ebaõnnestun ikka ka täiega.
-
Oliver skooris ühe meie tänava tädi käest võlurimütsi ja ei võtnud seda nädal aega järjest peast ära.
