Subjektiivsusest

Mida vanemaks saan, seda subjektiivsemaks muutub vanus. Nii enda, kui teiste. Esiteks sellepärast, et vananemine sai mingil hetkel justkui läbi. Ma ei tunne ennast üldse vanemana kui näiteks 25selt (mis oli objektiivses plaanis ikka väga ammu). Peeglist tasub küll üha kaugemale hoida (õnneks on nägemine aastatega hägunenud, see aitab), aga laias laastus on tegelikult ikkagi paremaks läinud, näiteks elutarkust ja enesekindlust on palju rohkem. Sellist tunnet küll (veel) ei ole, et tahaks mingisse nooremasse aega tagasi.

Aga teiste inimeste vanust ei oska ka enam hinnata. Ma olen viimasel ajal mitu korda kuskil 70-aastaste puhul mõelnud, et näe, see võiks mu vanaema (või vanaisa) olla. Ja siis aru saanud, et oot... mu ema on 70! Muidu vist arvutakski ju oma pereliikmete järgi, aga kuna ma neid nii harva näen, on minu ajaarvamises kõik umbes selles vanuses, kus ma ise veel Eestis elasin.

Oliver saab varsti viieseks ja mul tuli sellega seoses meelde, et üks mu vanaisadest suri, kui viiene olin. Automaatselt kerkis silme ette kujutluspilt vanaisast ja mõte, et nojah, ta oli NII vana, pole ime, et hinge heitis. Aga siis hakkasin mõtlema, et oota... kui vana ta tegelikult olla võis? Ma pean nüüd kellegi käest küsima. Päris 90 nagu mu kujutluspildis, ilmselt mitte.

Ja siis arvutasin välja, et minuvanuselt oli mu emal täisealine tütar! Kreisi.

-

Subjektiivsusest veel nii palju, et Oliver õppis südameid joonistama ja siis sain kilode kaupa ilusaid lopergusi südameid. Ükspäev joonistas jälle ja ütles, et oota, nuga ka! Ja voolis hoolega suure noa südamesse.

???

Küsisin ettevaatlikult, et... eee nuga, miks nuga?

Laps rõõmsalt vastu, et see on see nuga, mida sa köögis kasutad. Ja näe, palun siin on sulle ilus pilt, nuga südames, sest ma armastan sind nii väga!

Arutasin sõbrannadega, et mis toimub, kas mu laps on psühhopaat? Kellelgi teisel ei olnud sellist kogemust, nii et nemad ka ei osanud öelda, kui mures ma olema peaks.

Asi lahenes järgmisel päeval, kui Oscar, kellega ma ju olukorda arutanud ei olnud, külmikul olevale pildile pilgu viskas ja ühmas, et OMG Oliver, miks sul siin nuga on, see peab hoopis nool olema. Ja Oliver ütles, et AAAAA.

Nii saingi teada, et mu laps ikkagi ei ole psühhopaat. Tal oli lihtsalt valesti meeles.