Õpime siin üksteist tundma...

Meie peres on alati olnud kombeks pärast üksteisel külas käimist kojujõudmisest teada anda, et "ei peaks muretsema". Matt'i peres sellist kommet ei ole ja seetõttu oli ta vanasti alati väga imestunud kui pidi mingil põhjusel teise linna minema ja ma talle mõni aeg pärast kohalejõudmist helistasin, et kas kohal? Sest miks ei peaks olema?! Ma ilmselt ütlesin juba enne minekut, et anna teada, aga võite isegi arvata, kas andis või mitte...

Ja kui ta EMO's hiliseid vahetusi teeb, siis konkreetset lõpetamise aega ei olegi, oleneb kui palju patsiente on ja kui keerulised juhtumid, pluss natuke paberitööd lisaks. Ja vahel ma ärkan öösel üles, vaatan, et teda veel ei ole ning helistan. Matt alati naerab, et miks ma küll iga jumala kord eeldan, et ta kuskil kraavipervel hukka on saanud, aga old habits die hard.

Nii ma olengi aja jooksul avastanud, et selline "teada andmine" ei võta tegelikult ärevust maha, vaid hoopis tekitab juurde! Peaaegu nelja aastakümne jooksul, mis ma elanud olen, ei ole (ptüi-ptüi-ptüi) mitte kordagi juhtunud, et keegi ei jõuaks koju. Seda on küll kõikidel osapooltel ette tulnud, et minnakse enne veel kuskilt läbi või jääb buss hiljaks või läheb meelest helistada ja see, kes kõnet ootab, on korraks murest halliks läinud (mobiilieelsel ajal), mis tähendab, et kui helistamise kommet ei oleks, oleks kokkuvõttes palju ärevust ära jäänud, samas kui kasu pole sellest kunagi olnud.

Teine õpetus, mis mind läbi elu on saatnud, on teiste une austamine. Kui keegi magab, püüad olla vaikselt, ei prõmmi ustega, ei pane magamistoas tulesid põlema. Mul on see siiamaani sees. Sellepärast ei saa ma ka aru soovitusest lapsi lärmi sees magama harjutada - ma ise ka ei taha, et keegi päris tavapärasel kombel igapäevaasju kolistaks sel ajal kui mina uinuda püüan. Loomulikult ei pea ka kikuvarvul käima, aga natuke võiks magajaga arvestada.

Kui omal ajal Matt'iga kokku kolisime, ajas mind hulluks, kuidas ta võis keset ööd lasta külmkapi uksel vabalt kinni langeda või mingit tulistamisfilmi vaatas, nii et teises majaotsas voodi kaasa tärises. Ta on ööelukas. Mina olen/olin ka, aga fakt on see, et kui Oscar hommikul ärkab, läheb minul sellest uni ära ja Matt'il ei lähe, nii et ma ei saa õhtuti väga pikalt üleval passida.

Lärmi juurde tulles - ma imestasin ja õiendasin, aga sain mingil hetkel aru, et üksteise une austamise erinevus tuleneb meie puhul puhtalt elamutüübist. Mina kasvasin kahetoalises korteris, mis on umbes sama suur kui praegune elutuba-köök kokku, seal lihtsalt tuli teistega arvestada. Matt kasvas suures majas, kus kõik magamistoad olid teisel korrusel. Seega võis alumisel korrusel vabalt telekat vaadata, külmkapiga prõmmida ja kõik tuled põlema panna ilma, et see kellegi und segaks.

Nüüdseks on meil see asi kuskile keskpõrandale kokku lahenenud, tema kolistab veits vähem, mina olen lärmile vähem tundlikuks muutunud ja magan sügavamalt ning hommikul ei püüa ekstra vaikselt olla kui tema veel magab. Saame hakkama küll!

Kolmas erinevus seisneb sünnipäevades. Ma isegi ei tea, kas see on ainult minu pere värk või üldisemalt Eesti komme, aga sünnipäev algab hommikul. Sünnipäevalaps tuleb ju (lauluga) äratada! Õhtul võib vabalt mitte midagi olla, aga hommikul peab olema. Mu sõbranna on ameeriklasega abielus ja kurdab täpselt sama asja üle - sünnipäevahommikud on nagu iga teinegi - palju õnne (kui sedagi) ja lähme tööle. Alles õhtul tulevad lilled, kingid ja muu tore. Meil sama! Õnneks lähevad sünnipäevad mulle aasta-aastalt üha vähem korda, nii et ma enam ei pane isegi pahaks.

Vähemalt hakkab Oscaril tore olema - hommikul on pidu emaga ja õhtul isaga. Saab kaks korda päevas kooki, küünlaid ja kinke!

-

Aga siinseid jõulukombed mulle meeldivad. 24ndal on õhtusöök ja 25nda hommikul kinkide avamine. Lapsepõlves oli kõige tüütum oodata, et täiskasvanud söömisega ükskord lõpule jõuaks ja saaks juba pakke avama hakata. Siin ei sega üks asi teist ning boonusena saab kingid hommikul ilma salmide-lauludeta kätte.

-

Kellel veel oma elukaaslasega erinevad kombed on?

Lihtsad mõnud

Ma käisin täna juuksuris. Kas teile ka tundub, et salongidel on mingi mõnus aura? Või noh, eks seal enamasti ju lõhnab hästi ja mängitakse mõnusat muusikat ja kellegi sõrmekesed masseerivad su pead - mida sa hing veel tahta oskad?

Mul on ikka igasugu juuksurikogemusi siin elatud aja jooksul ette tulnud. Laias laastus oli kaks varianti - kas lõigati sikk-sakk pähe või jäin küll tööga rahule, kuid juuksur oli järgmiseks korraks uude salongi kolinud (vana ju uue kontakte ei jaga). Ma väga nõudlik ei ole, aga tahaks, et massaaži saaks ja et kammides/föönitades peanahka ribadeks ei tõmmataks. Mõni kohe on sellise raske käega... Nüüd on mul ehk aastake või nii lõpuks ometi oma juuksur olnud ja ma väga loodan, et ta kuhugi ei kao, sest ma tõesti ei jaksa otsingutega jälle nullist alustada.

Ta mõjub kuidagi terapeutiliselt, on selline rahulik ja sujuvate liigutustega, ajab natuke juttu, aga laseb ka raamatut lugeda kui tahan. Teeb nii head peamassaaži, et te ei kujuta ette! Paneb peale massaaži ja enne palsami väljaloputamist kuivaks väänatud kuuma rätiku juustele ning surub kätega aeglaselt üle kõrvade. Mmmmmmhh! Nii hea! Ahjaa, lõigata oskab ka, see pole mitte väheoluline boonus.

Lasin kõvasti lühemaks võtta, sest ma muidugi küll tahaks poolde selga kiharaid, aga neid kaht karva kolmes reas ei anna teab mis edukalt väga pikaks kasvatada. Minu meelest lähevad juuksed vanusega üha hõredamaks ja ega varsti ongi ainus variant vana hea rullisoeng. Kittel kah selga ja annab keskealise mõõdu välja küll!

Hommikul käisin natuke poodides kolamas, aga no nii hull möll oli, et vaevu sain parkimiskoha! Esmaspäeval! Mitte keegi ei ole enam tööl või? Õnneks ostsin kõik kingid juba oktoobris ära, nii et nui neljaks massides trügima ei pea.

Jõulupidusid tuleb meil jälle mustmiljon ja ega nii vist hakkabki igal aastal olema, sest ühtegi seltskonda ei raatsi vahele ka jätta. Samas on varsti Oscar nii suur, et üks peaks see "õige" olema, aga ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et milline siis? Minu enda jaoks on kõige "õigem" oma sõpradega oma kodus (ainus, mida me kodus tähistame), aga Matt'i parima sõbra pidu on ka alati väga äge ja tal on Oscariga enam-vähem sama vanad pojad, mis hakkab ilmselt aasta-aastalt üha suuremat rolli mängima. Vanasti oli lihtsam, sest nende pidu oli alati ta vanemate juures, kes on ühtlasi Matt'i vanemate naabrid, nii et saime ühe õhtuga alati kaks jõulu tehtud, aga kuna nemad nüüd samuti siin saarel elavad, käivad vanemad (ja ülejäänud suguselts) nüüd hoopis nende juures tähistamas ja seega peab Matt'i vanemate tarvis eraldi õhtu jääma. Ja viimane pidu on alati Matt'i tädi juures koos sugulastega, mis on mu teine lemmikpidu mu enda oma järel, nii et... vähemalt neli korda tuleb alati tähistada. Väsitav! Aga jaanuaris premeerime end väikese Hawaii sutsakaga, nii et aloha bitches! Saame hakkama!

Niisama...

Ükspäev jäi mul kurk niimoodi valusaks, nagu oleks seal keegi klaasikildudega kraapinud - täiesti talumatu! Matt andis mingi tableti, mis valu ära võttis ja kohe nii hästi võttis, et tagasi ei tulnudki, samas oli järgmiseks päevaks lisaks valule ka hääl kadunud.

Õigemini tegeles kadumisega, sest iga kord kui suu lahti tegin, tuli kriuksatus erinevast oktavist. Päris õudne, ma kõlasin täpselt nagu meie kana Dolores, kes ühel päeval kirema hakkas ja kukeks osutus. Nüüd enam ei kriuksu, hääl on kenasti ühtlaselt krõbe. Kui hommikul Oscarit voodist välja tõstma läksin ja rulood üles tõmmates teda tervitasin nagu ikka, tõmbus ta kuidagi väga vaikseks, ei saanud vist aru, mis võõras inimene see tema pimedas toas kondab...

Täna oli lasteaias jõulukontsert. Hiljem tuli jõuluvana ka. Peaaegu-kahene nuttis seepeale kaks pikka tativorsti ninast välja, mille üks kasvatajatest nagu muuseas palja käega ära pühkis. Vot see on pühendumine! Pean talle jõuluks suure karbitäie šokolaadi viima.

Vaatasin täna "Roaldi nädalat", kus tubli hobisportlaste paar rääkis, kuidas nad nädalas 20 tundi rattaga sõidavad. Täiskohaga töö kõrvalt! Aga niimoodi telekast vaadates tundub hästi lihtne, eksole. Mis seal siis teha, muudkui väntad ja vaata kui hea on pärast olla, ma võiks ka vabalt nii tublilt vehkida, lihtsalt... mitte täna. Ega eile. Ega üldse mitte kunagi. Aga võib-olla tulevikus?!

Endale valetamine tuleb mul endiselt suurepäraselt välja. Kui te arvate, et ma ei joonud saate vaatamise kõrvale tassitäit hõõgveini, siis te eksite. Või ei eksi ka, sest pool tassi oli rosinaid ja mandlilaaste, seega jäi veinile ainult teine pool. Vanasti oli mingi madalalaubaline nali, et "tõstan-kallan-orienteerun" pidavat kvalifitseeruma kolmevõistluseks. Aga alkoholi keetsin seekord veini soojendades kogemata välja, sest läksin midagi Oscariga tegema ja...

Laps on muideks avastanud kätepesemise rõõmu. Veab ise oma treppredeli kohale ja pange ainult vesi jooksma. Pärast ujub terve köök. Aga nii palju rõõmu ju! Ma olen hingelt pigem selline, kes väga ei taha, et köök ujuks, aga püüan juhinduda põhimõttest, et kui pole mõjuvat põhjust "ei" öelda, siis las laps avastab. Rätikuid meil jagub.

Eile läks ta nii hoogu, et viskas seebidosaatori põrandale kildudeks. Sedasorti ema, kes tahaks, et köögivaibal oleks pudelitäis vedelat seepi, ma kindlasti pole. Aga lõhnas hästi! Täna viskasin vaiba aia najale rippu ning veetsin veerand tundi voolikust vett uhades, enne kui vahutamine natukenegi väiksemaks muutus.

Midagi tahtsin nagu veel rääkida, aga ei mäleta enam. Ealised iseärasused, noh!

Pettumus

Mina (last magama pannes): "Oscar, kus su tekk on?"
Matt (natuke uskumatult): "His dick?"
Mina: "Ei, tekk! Tekk, Matt!"
Matt: "Same word"

(tõesti, häälduvad TÄPSELT samamoodi!)

-

Ma olen endale juba pikemat aega jopet otsinud. Ükspäev siis proovisin mitu tükki järjest läbi ja üks neist sobis nagu valatult. Ainult, et selga pannes viskas mingit imelikku haisu... aga mõtlesin, et noh, pood, eksole. Igasugu odüüre võib ringi hõljuda. Hais aga ei kadunud. Mõtlesin, et see ei saa ju jope seest tulla...? Võtsin seljast ära ja nuusutasin. Iiiiiuuu. Megakirbe higihais. Mitte selline, et "sai täna palju ringi rahmeldatud ja veits higiseks mindud", vaid selline "käin kord kuus duši all ja riideid ei pese üldse". KUI tugevalt sa õigupoolest haisema pead, et lebra isegi poes selga proovitud riietele külge jääb? 

Kuna minu suuruses seda rohkem ei olnud ja lehkavat ma ei tahtnud, olin alguses pettunud, aga hiljem kodus avastasin, et saan ju netist tellida ning kaks päeva hiljem oligi pakk kenasti ukse taga. Tuttuus jope, kilede ja asjade sees, mitte keegi polnud seda enne mind isegi puutunud.

-

Täna käisin oma lemmik-kodupoes. Ostsin uue pudrupoti. Pott oli karbi sees! Mäletate, vahepeal oli teema, et miks hambapasta tuub karpi pannakse? Täiesti mõttetu, eksole. Poti karpi panemine on veel mitu korda mõttetum. Ei olnud üldse mingi peen pott ega midagi. Kassas koukisin karbi lahti ja ütlesin, et jätan selle neile. Panin hoopis muud ostud potti. Müüja küsis, et tagastada ma seda siis kindlasti ei taha? Ütlesin, et ei, ma ikka kasutamiseks ostan! Pakkus kotti. Ütlesin, et pole vaja, mul mahuvad nüüd kõik muud asjad poti sisse ära. Ja ühtlasi koukisin potist välja väikse bukleti ning jätsin selle ka neile. Müüja küsis, et olen ma kindel, et seda ka ei taha? Hakkasin naerma - see on POTT, ma arvan, et saan ilma kasutusjuhendita hakkama. Itsitasime seal siis koos ja ta ütles, et tead, sinuga on alati nii lihtne. Ja tõi mulle eemalt kapist väikese šokolaadi!

Nii armas, noh. Mul oli kohe tükk aega hea tuju! Aga minuga on lihtne jah. Ma ei lase neil kunagi midagi eraldi paberisse keerata (nõusid jne), kunagi ei taha kilekotti ja alati saan oma ostud ise autoni viidud. See ei ole siin üldse nii tavaline.

-

Ja mis veel - pean suure üllatusega tunnistama, et mulle väga meeldib Harry Potter! Ma poleks ealeski uskunud! Fantaasiakirjandus ei ole muidu ÜLDSE my cup of tea. Aga Potter on tõesti uskumatult hästi kirjutatud! Ja ma isegi ei liigitaks seda niivõrd lastekirjanduse alla, pigem korjab lugeja sealt erinevaid asju üles olenevalt sellest kui vana ta on. Ma olen järjega juba kolmanda raamatu keskel ega saa kuidagi pidama...

Ja kuna meil on nüüd iga mõne päeva tagant raamatupoodi asja, on Oscar üliväga rahul, et Potteri juurest ümber nurga on autoriiul! Selle ajaga, mil mina olen vajaliku teose üles leidnud, on tema tavaliselt pool riiulit tühjaks tõstnud, sest tal on KÕIKI neid vaja! Ja siis ma laon neid tagasi nagu hull, samal ajal kui Ossu üha uusi maha tõstab. Oscar on kiirem, tuleb tunnistada. Lastega shoppamine on puhas nauding...

Perspektiivi küsimus

Sõbranna sõitis mõneks päevaks teise linna koolitusele ja mainis, et võttis paar raamatut ka kaasa: "Aga ma nagunii ei loe, puhkuse ajal ju ka ei loe, mis siis, et alati kaasa vean - aega ei jää!" Naersin. Tuli tuttav ette... Aga tegelikult ei ole ju küsimus ajas! Pigem selles, et kui juba niisama passid, jaguneb tähtsuse järjekord kuskile telefoni, arvuti ja niisama vahtimise vahele ära ning lugemine pole lihtsalt prioriteet.

See on see kiirete naudingute maailm. Inimesed ei suuda enam süveneda, kõik peab kergelt käima.

Ma olin vanasti suur lugeja ja nüüd hakkan õnneks uuesti ree peale saama, aga ikka annab tunda, et nii palju on muid (lihtsamaid!) meelelahutuse võimalusi. Lugemiseks peab aega võtma. Ja niimoodi ei saa, et laps mind iga mõne minuti tagant käisest sikutab või taustaks müra on.

Muide, Oscar kinkis mulle eile lille! Leidis selle küll köögi prügikastist, aga mõte on see, mis loeb, eks?!

Teate, ma ei ole kunagi Harry Potterit lugenud. Jääb mulje, et olen viimane inimene maailmas, kes seda fenomeni enda jaoks avastanud ei ole. Aga kuna erinevad Potterid figureerivad reitingute poolest kõigi edetabelite tipus, on selline tunne, et äkki peaks algust tegema? Samas ei kujuta ette, et minu ratsionaalne meel võiks lapsvõluri seiklustele õhinal kaasa elada. Mis on Harry Potteris erilist, oskab keegi seletada?

Sõbranna juurde tagasi - me avastasime, et oleme nüüd NII vanad, et oskame soojasid riideid hinnata. Mismoodi oli üldse võimalik teismelisena nabani ulatuvaid jopesid kanda??? Mina otsin praegu põlvedeni jopet (või noh, mantlit vms), et saaks pikema kampsuniga niimoodi kanda, et miski alt välja ei tilbendaks ning sõbranna ütles, et tema tahab üldse maani, sest siis on jalad kah soojas. Ja lubas särgi selga panna nagu ema omal ajal käskis.  

Meil miinuskraade ei ole, nii et ma ei saa end väga soojalt sisse pakkida, aga see on tõsi, et külmetada enam üldse ei taha. Ja seda olen ka tähele pannud, et mida kehvem ilm, seda mõnnamat toitu tahaks. Inglise keeles on selline väljend nagu comfort food. Üks teine sõbranna ütles, et tema sööb talvisel ajal ainult juustusaiu. Või noh, mitte ainult, aga liiga tihti igatahes. Selgus, et tal on vastav masin. Selline:

Täitsa lõpp, mul hakkasid kohe KÕIK süljenäärmed tööle! Jama on muidugi selles, et mina olen täpselt samamoodi võimeline ainult juustusaiadest toituma nagu sõbranna, aga samas ei viitsi õhtuti kümnekilomeetriseid ringe joosta nagu temal kombeks. Nii et masin on ostunimekirjas, aga püüan poodiminekut nii kaua edasi lükata kui saan.

Tagasi esimese sõbranna juurde - ta sõitis meie kõne ajal koolituselt kodu poole ja rääkis, et tahaks ikka enne kohale jõuda kui laps magama läheb, aga ajastus oli selline suht napikas. No ja siis algas ummik. Õudselt tüütu, eksole. Aga mõni aeg hiljem kui õnnetuspaigani jõudis, selgus, et kellegi kodutee oli ikka täitsa pooleli jäänud. Selle kõrval pole ummik mitte midagi! Asjad lähevad kohe kenasti perspektiivi, enam pole kiire, sõidad kohe palju rahulikumalt ja oled tänulik, et on õnnestunud ühes tükis püsida. Aga see läheb tegelikult ruttu üle...

Tuletasin talle siis meelde, kuidas me kunagi ammu-ammu kinos sellist filmi vaatasime, mis rääkis locked-in sündroomist. Selline seisund võib tekkida näiteks insuldi tagajärjel ja tähendab, et terve keha on halvatud, kaasa arvatud nägu. Mitte midagi ei saa liigutada! Aga mõistus on täiesti selge. Väga õudne. Pärast filmi lõppu kõndisime vaikides kinost välja, kuniks sõbranna küsis, et "noh, sul kadusid ka kõik mured ära või?"

Perspektiivivärk, ma räägin!

Ühest küljest peaks end rohkem sundima suurt pilti nägema, aga samas on mul kohe ka teisest otsast näide võtta:

Oscar oli ükspäev tõbine ja kuidagi erakordselt viril. Ma olin eriti tubli ja toetav, üritasin teda lõbustada ja kohati sundisin end teadlikult rahulikuks, sest ta on ju nii väike ja tal on paha olla ja... teate isegi. Aga see pidev viu-viu-viu sööb lõpuks närvid seest. Ja kui Matt koju jõudis, elasin end hetkeks talle välja, öeldes, et ma-enaaaam-ei-jaksaaaaaa! Võta nüüd laps ja tegele veits ise. Ja mida tegi tema? Ütles, et olukord ei ole ju isegi üldse hull ega midagi, mis sa stressad - mina pean tööl päev otsa laste nutu sees olema ja mõned neist lastest on väga tõsiselt haiged, mitte lihtsalt nohused nagu Oscar (ta töötab EMO-s).

Agrhh. Kõigi lapsevanemate igivana vaidlusküsimus, et kumb teeb rohkem ja bla-blaa. Mina tahtsin sel hetkel, et ta lihtsalt toetavalt ühmaks. Perspektiivi mõttes on muidugi tõsi, et on palju stressirohkemaid olukordi kui nohuse lapse virin, aga... samas on jumala okei vahel ka väikese asja pärast auru välja lasta. Ei pea tingimata suurt plaani vaatama.

Olete tähele pannud, et mõnikord võib niimoodi paberiga sõrme lõigata, et kui saaks selle jalaluumurru vastu vahetada, siis kohe vahetaks. Okei, jalaluu on äkki liiga dramaatiline näide, aga saate aru küll...

Aga mis ma siin ikka virisen, tegelikult on kõik hästi. Päike paistab, ilm on soe. Käisin just Vancouveris akusid laadimas ja võin julgelt talvele vastu astuda.

Lähen mehele

Me oleme juba mõnda aega kihlatud olnud ja kui selliste asjade puhul vahel küsitakse, et noh, kas on ka teistmoodi tunne, siis mul küll on! Kanadas ei ole kombeks väga pikalt ilma abiellumata koos elada, asjad käivad pigem traditsioonilisel moel. Ja kuna ma teadsin, et see hetk millalgi tuleb, lootsin sisimas kaht asja - et sõrmus oleks ilus ja ettepanek tuleks ootamatult. Õnneks läks mõlemaga kümnesse!

Kanadas on kogu see sõrmusevärk hästi traditsiooniline. Nii kihla- kui abielusõrmus käivad alati vasaku käe eelviimases sõrmes ja seal ei kanta mitte iialgi midagi muud (ja mõlemad jäävad elu lõpuni sõrme). Nii et lihtne pilk kätele annab alati teada, mis värk on.

Aga pulmad... Ükskõik kummas riigis need korraldada, jääks paratamatult teisest mitmed olulised inimesed tulemata. Ei ole niisama lihtne (ega odav) teisele poole maakera lennata, et korra pittu saaks. Lisaks peaks kõik asjad kahes keeles tegema, mis oleks pehmelt öeldes tüütu. Kahte pulma ma kindlasti ei tahaks, nii et see ei ole lahendus. Jäin siis mõtlema, et mida ma üldse tahan?

Ilusat kleiti, lilli ja paari viisakat fotot mälestuseks. Õhtusöögile võiks ka minna. Aga ma ei taha korraldamisega seotud stressi, ma ei taha saalitäit inimesi, kellega suhelda ei jõua, ma ei taha päev otsa tähelepanu keskpunktis olla ja muudkui esineda. Mul ei ole vaja portsu inimesi vaatama, kuidas ma paberile allkirja panen. Ma ei taha teiste ees tantsida ega kooki lõigata. Ma ei taha ilusaid kõnesid, sest ma ilmselt töristaks kogu selle aja nutta, hahaa! Ja ma ei taha kulutada hunnikut raha millelegi, mis on mulle vastumeelne.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem erinevatest tähtpäevadest hoolin. Ja mida me siis praegu nii hirmus suurelt tähistaks? Koos oleme elanud juba mitmeid aastaid. Laps on kah olemas. Ainus, mis muutub, on minu perekonnanimi (ja seegi muutub ainult kahe tähe võrra, hahaa). Samas ei ole mul otseselt midagi tähistamise vastu, aga seda võib ju iga seltskonnaga ka eraldi teha?! Aja jooksul ja vaikselt. Ei pea eestlasi-kanadalasi-sõpru-sugulasi-töökaaslasi kõiki ühe laua taha kokku panema.

Ainus, mille osas ma selgusele ei ole jõudnud, on pruutkleit. Ühest küljest võiks selle ju korra elus selga panna, aga teisest küljest oleks see oluline ainult pildi peal. Kui pilt tehtud ja näiteks õhtusöögile minek, siis vot süüa pole küll minu jaoks tähtis mingis spetskleidis. Ja mida ma sellega hiljem teeks? Võib-olla otsiks hoopis mõne muu pidulikuma kleidi, mida teoreetiliselt saaks kunagi veel kanda. Ei pea isegi valge olema, võib-olla roosakas hoopis?

Millised teie pulmad olid? Või oleks kui kunagi tuleks?

Mis võiks koolis teisiti olla?

Lugesin diskussiooni rahvastepalli teemal ja kohe nii hea meel hakkas, et mul on kool läbi ja ei pea enam kunagi kehalise kasvatuse tundides käima. Mul ei ole midagi enda liigutamise vastu ja koolilastele on see kahtlemata vajalik (eriti arvestades kui suur osa vabast ajast neil tänapäeval ekraanide taga möödub). Aga nõukaaegne normide süsteem ja kehaliste võimete hindamine, mis Eesti koolidest kaduda ei taha, on minu meelest täiesti absurdne. Kooli ülesanne peaks olema õpilasi aktiivsena hoida ja neile erinevaid spordialasid tutvustada. Sellel, kui kaugele keegi hüpata jõuab või kui väledalt 60 meetrit ära jookseb, ei ole ju tegelikult mingit tähtsust!

Mina käisin koolis nii ammu, et mäletan isegi veel seda aega, mil vahetundides kummikeksu hüpati. Püüdsin kümmekond aastat tagasi seda kellegi lastele õpetada ja sain peale mõningast karglemist aru kui megahea võhm peab olema, et niimoodi tundide kaupa lasta! Pole ime, et vanasti keegi paks ei olnud. Lastest, ma mõtlen.

Rahvastepall on muidu väga kihvt mäng, ainult et ülejäänud maailm mängib seda spetsiaalsete pehmete vahtpallidega, mitte korraliku kõva korvpalliga nagu meie koolis! Vahtpall ei tee haiget ja niimoodi taandubki mäng koordinatsioonile, võhma kasvatamisele ja muule tähtsale ning ei pea arutama, kas palliga löömine on kiusamine või mitte.

Kui veel kiusamisest rääkida, siis kekatundides tehti (vähemalt meil) võistlusmängude puhul nii, et õpetaja valis kaks kaptenit (oma lemmikute hulgast, nii et mõni sai peaaegu alati kapten olla ja mõni teine mitte kunagi) ja need siis omakorda komplekteerisid omale meelepärase võistkonna, kutsudes vaheldumisi allesjäänud valiku hulgast oma meeskonda liikmeid.

Noh ja sellega läks loomulikult samuti nii, et popimad läksid esimestena, keskmised keskmistena ja need, kes mingil põhjusel tõrjutud või kohmakamad/kobamad olid, seisid seal lõpuni välja, kuniks kedagi "paremat" polnud enam võtta ja "pidi" nemad kah kaasama. On ju natuke kurb?

Keka, kunstiõpetus, laulmine ja käsitöö peaksid alati olema ainult arvestatud/mittearvestatud. Hinnata võiks püüdlikkust ja kaasa töötamist, aga mitte tulemust. Tulemus ei ole ju enda teha! Sama hästi võiks hinnata seda kui ilus keegi on - lähed seisad klassi ees, õpetaja takseerib sind nii- ja teistpidi ning ütleb, et novot siin tagumiku peal on sul nats liiga palju pekki ja need lõual olevad vistrikud oleks võinud ka millegagi ära katta - veits meiki ei teeks sinusugusele põrsale paha - nii et tänane tulemus on "kolm".

Ja siis läheb järgmine, kel geenide poolt antud sire keha ja voogavad lokid ning saab "viie". Oleks ju ebaõiglane? Kuigi ratsionaalselt võttes ongi mõne välimus "rahuldav" ja teisel "väga hea". Aga see ei ole ebaõiglane kui minu maalitud kuusepuu on "kolm" ja mõne teise tehtu "viis", mis siis, et mina võib-olla andsin endast parima ja nägin palju vaeva, samas kui teine lihtsalt loomuliku ande najal kena puu paberile visandas?

Ja lõpetuseks - teate, kuidas Eestis ei tohi last nohuse/köhasena lasteaeda viia? Ma olen viimasel ajal sellele palju mõelnud, sest mul on nüüd laps ja see laps on viimased kolm kuud lasteaias käinud, mis tähendab, et ma näen kui tihti ta nohune on ja kui tihti teised on. Kanadas seda õnneks haiguseks ei peeta ja nad käivad ka löristavate ja köhivatena kohal. Lapsi endid ei paista see sugugi häirivat, nii et kojujäämisel ei ole erilist mõtet. Nakkusohtlikud on nad juba enne kui sümptomid välja löövad, nii et ka rühmakaaslasi isoleerimine ei kaitseks.

Aga huvitav, et koolis enam paanilist nohuhirmu ei ole. Päevapealt saab läbi! Või noh, mitte päevapealt, kaks kuud antakse aega atra seada - juunis lõpetad lasteaia, kuhu jumala eest ei tohtinud nohusena minna ning septembrist oled koolilaps, kes on kohustatud nohusena kohal käima, sest nohu ei ole haigus!

Tööl oleks veel eriti hea - helistad hommikul, et sorri, ma ei saa tulla, mul on nohu! :)

Ununenud lemmikud

Mu hambaarstil on kolm poega ja tema ütles kunagi, et kõige hullem iga on poolteist. Rääkida eriti ei oska, energia keeb üle - pole just parim kompott. Noh, Oscar sai mõni kuu tagasi poolteist ja oli endiselt igati tore! Aga möödus veel paar nädalat ja...

...oh jeesus. Ma saan nüüd aru, mida ta silmas pidas. Esimene tundemärk oli see kui laps keeldus meie käest piima vastu võtmast. Piim on muidu täiega lemmik! Kuni ma seda külmkapist välja otsin, topsi valan ja soojendan, seisab kõrval ja tatsub kannatamatult ühe koha peal. Kui topsi talle ulatan, viskub nutta röökides põranda peale pikali.

Esimesed paar korda sattusin segadusse, et appi, mis juhtus... aga siis panin tähele, et kohe kui tassi kuskile lauale või kapile poetan, toimub iseeneslik tervenemine ja seda piima, mis hetk tagasi hüsteeriliselt nutma ajas, juuakse mõnuga. Nagu misasja?! Ja nüüd ongi nii, et ignoreerin kannatamatult ootavat Oscarit, jalutan temast mööda (aga pooltel kordadel piisab juba sellest, et nuttes põrandale viskuda) ning panen tassi lihtsalt laua peale. Parimal juhul läheb kohe jooma, halvimal juhul kordub pikali viskumine uuesti ja uuesti. Sealsamas piima kõrval. Vaatab eemalt tassi, nutab nii, et pisarad voolavad ning muudkui langeb vaibale. Kuniks lõpuks läheb jooma ja paneb ühe sõõmuga põhjani nagu poleks midagi juhtunud.

Teine muutus saabus küünte lõikamisega. Mitte, et ta seda varasemalt otseselt nautinud oleks, aga sai ilma erilise probleemita tehtud. Nüüd on võimatu! Võiks arvata, et püüan tal ükshaaval varbaid maha saagida! Isegi multikad ei aita. Maiustused ei aita. Mitte miski! Hakkan vaikselt aru saama, miks mõned vanemad seda une pealt teevad.

Üleüldse on iga asjaga hakanud kaasnema mingi arusaamatu draama, protesteerimine lihtsalt protesteerimise pärast. Ma saan aru, et vaja iseseisvuda, aga no iseseisvu siis! Mis sa lärmad?

Kas keegi veel vaatab Handmaid's Tale'i? Mulle muidu väga meeldib, aga paljud stseenid venivad nagu tatt. Kui keegi ikka hakkab risti üle põllu minema, võid vahepeal rahulikult köögis ära käia, võileiva teha, teed keeta ning tagasi jõudes ta ikka veel läheb... ja läheb... ja läheb.

Võileivast rääkides - mul on aegajalt nii, et kõik toidud viskavad kopa ette. Tuhnin siis netis ja toidugruppides, et ideid leida, aga mitte miski ei isuta. Eks söönuks ikka saab, aga seda ossa-raks-kui-hea-efekti ei teki. Sellist kui suvel esimest korda värskeid kartuleid saab... Värskehapukurgiga, näiteks. Või kukeseenekastmega. Huhh.

Novot, ükspäev tegin kohupiimapalle. EBAREAALNE kui head! Täna praadisin kartulikotlette ja sama! Sealsamas panni kõrval pistsin pooled nahka. Millega ma ennast homme üllatan?

Kanadast ja kanadalastest

Eelmise teema all esitas keegi terve portsu küsimusi ja mõtlesin, et vastan hoopis siia, äkki on teistel ka huvitav lugeda. Ütlen igaks juhuks kohe ette, et tegemist on ainult minu kogemusega ning arvesse peab võtma, et Kanada on hiigelsuur ja erinevates piirkondades võivad asjad veidi erinevalt käia.

Väga huvitav, et kanadalased väga ei joo?
Alkohol on vähem kättesaadav kui Eestis. Seda müüakse ainult spets alkopoodides, mitte toidupoes. Restoranides muidugi on, aga kohvikutes näiteks mitte. Avalikus kohas (nt tänaval, rannas) ei ole lubatud juua, ka avatud pudelit/purki ei tohi olla, selle eest saab trahvi. Autos ei tohi olla avatud pudelit, ka kaassõitjad ei tohi sõidu ajal juua. Kõik väliüritused on alkovabad. Baarid ja ööklubid pannakse kell 2 kinni, ei ole hommikuni pidutsemist. Joomiskultuur on üldse natuke teistsugune. Ja kui seltskonnas on keegi, kes ei joo, ei tule selle kohta iial ühtegi küsimust ega kommentaari (rääkimata sundimisest, et joo ikka).

Mul endal kangastuvad Kanadaga ainult positiivsed asjad ja tegu on ju heaoluühiskonnaga? Näiteks olen kuulnud, et tervishoid on üks maailma parimaid?

Kanada on ülimalt viisakas, sõbralik ja salliv koht. Kui täiskasvanud inimene keset tänavat dinosauruse kostüümis vastu tuleb, võid mürki võtta, et keegi ei vaata viltu, pigem tehakse komplimente. Eestlasena peab väga mõtlema, mida ütled - meie jaoks tavalised "naine roolis, auto kraavis"-tüüpi naljad kõlavad siin väga halvasti. Immigrantidele on Kanada üks avatumaid kohti, pagulaste kvoodid kõrged, neid võetakse ikka süle ja seljaga vastu ning väga toetatakse nende endi kultuuri ja kommete säilimist (mis hakkab ilmselt ühel hetkel kätte maksma). Näiteks turbani kandjad on vabastatud kiivri kasutamisest. WTF!

Heaoluühiskond kindlasti, jah. Sellepärast pole ka oma "rikkuse" tõestamine nii oluline kui näiteks eestlastele, ehteid kantakse vähem, kaubamärk pole tähtis ja kindlasti pole see nähtav (kui kellelgi on rinnale kirjutatud ARMANI, on see raudselt venelane). Riietusele pannakse üldse vähe rõhku, suvel on enamikel lihtsalt varbavaheplätud jalas, sest suva noh. Aga elatustase on kõrgem, asjad on kättesaadavamad (ja asjadesse suhtutakse seetõttu hooletumalt). Kütus, vesi ja elekter on palkadega võrreldes odavad, Matt ikka naerab kui ma käin tühjadest tubadest tulesid ära kustutamas... Kasutatud auto ostmine on ka miinimumpalgalisele jõukohane (Eestis ju kaugeltki mitte). Ja mida vaesem oled, seda enam saad toetusi ja soodustusi, kõik on astmeline, maksud kaasa arvatud.

Palju on riigi poolt pakutavaid taskukohaseid teenuseid, näiteks hästi palju veekeskuseid, mille pilet on umbes pool miinimumtunnipalgast (Eestis ei käi €1.50-ga kuskil ujumas/saunas/mullivannis), nende juurde kuulub tavaliselt ka jõusaal koos erinevate masinate ja kangidega, kõik sama pileti sees. Tasuta tenniseväljakuid on igas linna(osa)s, pallid ja reketid peavad muidugi endal olema.

Tervishoiusüsteem on hästi üles ehitatud, näiteks hooldekodud on väga korralikud, palliatiivne ravi (surevatele haigetele) äärmiselt tasemel. Mingit valude käes piinlemist nagu Eestis vähihaigete puhul kombeks, ei ole, sest valu saab ju ometigi ära võtta! Mul oli keisrilõige ja valust ei tea ma isegi taastumisperioodil mitte midagi, selleks olid rohud! Kanüül pandi nii, et alustuseks läks käe ümber soojakapist tulnud rätik, et sooned laieneksid ja ma alguses arvasin, et sain "tutvuste" tõttu erikohtlemist, aga hiljem selgus, et nii tehaksegi. Nii palju kui minul on siin tervishoiusüsteemiga kokkupuudet olnud, võin küll ainult kiitust avaldada. Ka meditsiiniliselt assisteeritud suitsiid on võimalik.

Kas töökultuur on sama nagu USAs, näiteks et puhkusi ei anta?

Puhkus on enamikel inimestel kaks nädalat aastas, mis tundub vähe. Samas võib enamikes kohtades nii palju aega vabaks küsida kui vaja on ja seda tavaliselt võimaldatakse. Mul endal ega kellelgi sõpradest pole sellega probleemi olnud. Kahes ettevõttes olen juhatajana töötanud ja seal käis täpselt samamoodi, et kel iganes vaja, lihtsalt küsis ning alati andis korraldada. Seda peab küll ütlema, et eestlased on kindlasti usinamad ja kohusetundlikumad töötajad kui kanadalased või muu-maalased.

Emapalk on 55% endisest palgast ja seda makstakse aasta aega (või 33% ja poolteist aastat - kuidas ise soovid). USAs näiteks pole kas üldse emapalka või on ainult mõni kuu. Sellist uhket süsteemi nagu Eestis pole vist küll kuskil mujal.

Mida kanadalased ise arvavad heaoluriigiks olemisest, kas nad on rahul?

Kanadalased on oma riigi üle üldiselt väga uhked, aga eks sellega ole nii nagu iga muu asjaga, et virisejaid leidub kah alati. Ma olen aru saanud, et meie "elu on raske" ja nende "elu on raske" kontseptsioon erinevad üsna suuresti. Sellel tasemel, kus neil omaarust raske on, oleme meie omaarust juba heaolutasemel. Aga see tuleb suuresti ka lapsepõlvest ja erinevatest ootustest, nemad kasvasid üles teadmisega, et sa võid saada kelleks tahad, maailma vallutada, blablaa, aga kui täiskasvanuks said, tuli välja, et see kõik ei kukugi iseenesest sülle, on konkurents ja pingutama peab... Spordivõistlusel saavad siin kõik lapsed medali ja sünnipäevalt lahkuvad külalised kingitusega (goody bag - kotike väikeseid mänguasju ja maiustusi).

Soomegi peaks olema heaoluriik, aga kui vaadata foorumeid ja artiklite all olevaid kommentaare, siis pean küll ütlema, et ma pole vist nii üksteist vihkavat ja negatiivset rahvast näinudki, kes ei oska muud teha kui kiruda poliitikat ja kurta kui hirmus on elada selles vaesuses.

Siin ei saagi enamikku artikleid kommenteerida, seega ma ei tea, mida nad seal kirjutaks. Aga igasugu foorumites ja beebigruppides ajab mind siin hoopis see närvi, et keegi ei ütle halvasti, kuigi vahel oleks vaja! Toon näite: ema kirjutab, et laps on arsti sõnul tugevas ülekaalus ja ämm pahandab, et peaks last tervislikumalt toitma. Järgneb kirjeldus, kuidas söödab lapsele friikaid ja joodab mahla, aga sellest ju ometi ei tule ülekaal, sest vahel sööb õuna ka. Eesti grupis öeldaks, et maga kaineks ja vaata toidulaud üle, ise oled süüdi! Kanada/USA grupis tuleb alustuseks mingi lohutus, et ära võta südamesse, su laps on nii tubli ja armas ja sa oled väga hea ema ning lõpetuseks võib-olla hääästi pehmelt, et proovi võib-olla mahla natukese veega lahjendada vms. Ma lähen nii närvi! :)

Ma teen Soome mõistes madalama palgaga tööd, maksan üüri ja muud vältimatud väljaminekud ning käin reisimas ka, seega ma tõsiselt ei kujuta ette, et kas neil enda sõnul vaesuses virelevatel sommidel on lihtsalt prioriteedid paigast ära või läheb raha valesse kohta?

Jap, sama siin. Selles mõttes on hea, et meie ei kasvanud heaoluühiskonnas üles ja oskame vähemat hinnata. Ei pea loss ja viis teenijat olema, et hakkaks tunduma, et sul on midagi.

Kas sulle meeldivad soomlased?

Ajasin ükspäev mingi võõra inimesega juttu (sest Kanadas võib ja peab) ning otse loomulikult küsis ta, et kust ma pärit olen? Juhuslikult on tal soomlastest sõpru ja järgmiseks uuris, kas mulle soomlased meeldivad?

Eee... ma ei tea. Ma pole sellele kunagi niimoodi mõelnud! Kohmasin, et "nad on okei". Siis sain aru, et kukkus vist nii välja nagu tahaks sitasti öelda, mida ma ju otseselt ei plaaninud ning lisasin olukorda PARANDADA püüdes, et "neile meeldib palju juua ja pidutseda".

Ups. Piinlik. Mis mul viga on?! Lisasin siis vabandavalt, et eks Soome ole nii kaugel põhjas, et seal on enamik aega külm ja pime, mida muud sa sellises kliimas ikka oma eluga peale hakkad!

Vaju häbi pärast maa alla.

Tegelikult on nii, et ma pole soomlastega eriti palju kokku puutunud. Mulle kangastub soomlast mainides esimese asjana naine, kes näeb rohkem välja nagu mees ja on silmini täis. Ma ei tea, miks?! Mingi Soome laeva trauma?

Aga siis jäin mõtlema, et kui keegi küsiks, kas mulle eestlased meeldivad? Eeee... Aus vastus oleks, et väga paljud tõesti meeldivad, näiteks kõik mu parimad sõbrannad on eestlased. Aga niimoodi üldisemalt - rahvusena?

Kes mulle tõesti väga meeldivad, on filipiinlased. Nii palju kui ma neid üle maailma kohanud olen, on tegemist väga toredate inimestega. Ja kanadalased meeldivad, sellepärast ma ju siin elangi. Aga soomlased... ma ei tea.

Lasteaed

Kõige suurem vale, mida värsketele vanematele õpetatakse - asjad juhtuvad siis kui laps on selleks valmis. Minu kogemus ütleb, et mitte miski ei juhtu enne kui lapse ema on selleks valmis. Lapsed on loomult nii egoistlikud, et kasutavad kõik võimalused mõnuga ära, mis neile ette söödetakse. Magada vanemate voodis, kasutada lutti, mitte süüa brokolit. Hahaa, no okei, seda ma tõesti ei tea, kuidas laps brokolit sööma saada. Aga ma pole ka ise suurem fänn.

Kaks kuud tagasi läks Oscar lasteaeda. Sest mina olin valmis. Esimesed paar päeva meeldis täiega, aga siis tuli korraga hommik, kus jäi nuttes maha... järgmisel korral sama... kolmandal korral hakkas juba maja ees autos nutma ja lõpuks jõudsime sinnani, et pisar kiskus silma juba lasteaiatänavale jõudes! Mu emasüda lendas igal hommikul miljoniks killuks.

Esimesed paar nutukorda jäin veidi kauemaks, et äkki rahuneb ja läheb mängima (mida muidugi ei juhtunud). Rippus mul küljes, mida ta muidu mitte kunagi ei tee. Me ju mõlemad teadsime, et lõpuks ma ikkagi lähen...

Otsustasin, et tuleb hakata kiiremaid hüvastijätte korraldama. Kingad jalast ära ja...

Maailma suurima naeratuse saatel! Sest lasteaeda jäämine on niiiiii äge! Tegelikult ongi - viis minutit hiljem juba mängib, pole mingit kurbust. Õhtul ei taha koju tulla, põnevad asjad pooleli. Ja tal on päriselt ka tore lasteaed, nii et muretsemiseks pole põhjust.

Kasvatajad ütlesid, et osaliselt on asi selles, et ta käib seal ainult kaks päeva nädalas. Need, kes on täiskohaga, pidavat palju kiiremini kohanema. Ja ma viin ta alles kümnest, et päev liiga pikaks ei läheks. Mitmed teised tulevad ka umbes samal ajal, nad on ju kõik nii pisikesed alles.

Lisaks hommikusele nutule, mida tegelikult oodata oskasin, olen avastanud mitu asja, millele enne lasteaia algust nii väga ei mõelnud. Näiteks see, et magama minnakse kirjade järgi 12.30, aga reaalsuses pigem ühe paiku; on juhtunud ka, et kahest. Kodus uinub 11-11.30. Ideaalis ma muidugi tahaks, et ta võiks magada täpselt siis kui ära väsib, aga seal nii ei saa. Lihtsalt... kell kaks on nats liiga hilja! Nende enda graafikust ju poolteist tundi maas ja Oscari omast lausa kolm! Aga samas ei taha ma olla see närvihaige ema, kes muudkui käib ja kaagutab, kuidas tema tibukest kohelda tuleks. 

Ahjaa, miks see mind korraga nii hullult häirima hakkas - kasvataja ütles ükspäev, et Oscar on lõuna paiku tihtipeale vihane. Noh, ma, vaadake, ei taha jälle see nõme kanaema olla, aga laps on lihtsalt VÄSINUD! Kodus hakkavad ka siis asjad maha kukkuma ja kõik närvi ajama. Püüdsin pehmelt mainida, et ta on ilmselt selleks ajaks omadega üsna küps, sest kodus läheb palju varem lõunaunne, aga kasvataja jäi vihase-teooria juurde.

Mina, muideks, olen samuti väsinuna väga ärrituv. Kui Oscar veel beebi oli ja mitte kunagi üle kahe tunni järjest ei maganud, muutusin täiesti teiseks inimeseks! Püüdsin küll vaprat nägu teha, aga süütenöör oli palju lühem kui puhanuna.

Väga raske on luua head tasakaalu lapse eest seismise ja sellega mitte ülepingutamise vahel. Esialgu püüan rohkem kuulata ja vähem kobiseda, tegelikult on ju hea teada, millisena teised teda näevad ja kuidas käitub kui mind juures ei ole.

Õnneks on ülejäänud tagasiside igati positiivne olnud - sööb isukalt, on peaaegu alati heas tujus ja räägib palju (tegelikult kasutab kummaski keeles ainult mõnd üksikut sõna, aga kasvatajad eeldasid, et see pidev vadin on eesti keel).

Sõbranna, kel on sama vana laps, rääkis, kuidas tema tütar tahtis mitu aastat vanema naabritüdrukuga õues mängida ja talle selle märgiks korduvalt oma kõige-kõige lemmikumat kaisujänest pakkus. Naabritüdruk polnud huvitatud ja muudkui lükkas ära. Nad olid siis mehega arutanud, et appi kui haavatavaks see sind ennast muudab kui keegi su lapse kurvastama paneb (okei, see on suures osas ka esmakordselt vanemaks olemise probleem, ma eeldan, et järgmise lapsega oleks juba lihtsam).

Igatahes küsis ta, kas olen mõelnud kui jube see oleks kui laps läheb kooli ja teda seal päriselt kiusama hakataks? Täitsa pekkis! Ma ütlesin, et no teil seal (nad elavad USA-s) on ju lihtne - kui miski ei meeldi, lased kohe maha, aga mida mina siin üdini viisakas Kanadas peale hakkan, seda ma küll ei tea. Ütlen Oscarile, et hoiatagu kõiki juba eos, et tal on karm Ida-Euroopa ema, kes kohalikke kombeid ei tea ja võib kogemata kellelegi molli anda? Ma ei välistaks :)

Nali naljaks, aga tõesti - see lasteaiavärk on ju alles algus!


-

Järg: Head uudised! Ossu jäi hommikul igati rõõmsalt lasteaeda maha ja see on juba kolmas kord järjest. Äkki ongi nutuhood läbi? Nii tore oleks. Ühtlasi mõtlesin, et näitan teile ka, milline see tagasisidepaber välja näeb, mis õhtuti kaasa antakse:

Hakkab looma!

Lõpuks ometi näitab ilmaprognoos natuke jahedamaid kraade ja isegi vihma. Mul on hea meel. Sweater-weather ehk kampsuniilm on parim! Siinsed suved on nii pikad, et septembriks on ammuilma kopp ees. Tahan teed ja küpsiseid, suuri kampsuneid ja tenniseid. Tahan sokid jalga panna!

Talveperioodi eelvaatena on mul praegu rõve nohu, aga isegi see ei morjenda. Istun salfakatekarbi ja raamatuga diivanil ning naudin, et päike ei küta nagu hullumeelne. Et autosse istudes ei ole esimene jupp aega täielik saun. Siis ka ei oleks kui saaks auto garaaži parkida, aga Matt on juba mitu kuud seal midagi ehitada nokitsenud ja lihtsalt ei mahu. Meil on muidu kahekohaline garaaž, nii et pole ju palju palutud, et üks ära mahuks? Peab selle asja nüüd käsile võtma, sest vihmase ilmaga oleks eriti nadi õues küürutada ja Oscarit turvatooli sättida.

Muide, ma leidsin uue lemmikblogi. Lugesin kõige uuema postituse... ja siis sellele eelneva... nüüd olen omadega eelmise aasta suves ning pidama ei saa. Südamest loodan, et ta pole kümme aastat bloginud, sest muidu istun kevadeni siin arvuti taga. Ma olen üldse väga suur blogide fann, ainult, et häid on jube vähe. Ja iga mõne aja tagant panevad pooled mu lemmikutest putka kinni, lihtsalt ei kirjuta enam. Mina olen seal siis nagu:

Justkui oleks blogija mulle midagi võlgu. Ise mu konksu otsa tõmbas oma toredate tekstidega, nii et pole ju päris aus täitsa ära kaduda. Ja oleks neid kadujaid siis ainult üks - iga mõne aja tagant haihtuvad!

-

Mul oli vaja kardinad lühemaks teha. Kõrvaltänavas pakutakse koduseid käsitöötunde, mis pani mind mõtlema, et see tädi peab ju ka õmmelda oskama! Muidu olen kõik tegemist vajavad asjad ühte suurde ja tuntud kohta viinud, aga miks mitte toetada hoopis oma naabruskonna osavnäppe?

Kirjutasin õhtul meili, tädi millalgi öösel vastas, mina kirjutasin hommikul, et andku teada, mis aeg talle sobiks, et kardina kohale viin, tema kirjutas, et ükskõik millal sobib ja mina vastasin, et olen poole kümne paiku seal. Siis on üks asi kohe tehtud (nagu mul oleks mingi hiigelpikk nimekiri asju, mida vaja teha).

Tõstsin Oscari kärru ja hakkasin jalutama, aga ümbruskond oli kuidagi nii vaikne... ja alles siis koitis, et oih, täna on ju pühapäev! Ma ei tea, kuidas siin Kanadamaal need kirjutamata reeglid ette näevad, aga äkki on pühapäeva hommikul enne kümmet ikka natuke liiga vara võõrale uksele koputama minna? Ta muidugi küll ütles, et "ükskõik millal", aga ilmselt poleks kell 3 öösel kah teab mis sobilik olnud... Mis seal ikka, kindluse mõttes kohe vabandasin paljusõnaliselt ja tädi õnneks ei pannud pahaks, tal olid koolitatavad kohe-kohe saabumas, nii et igatepidi sobis.

-

Kas keegi oskab mulle ära seletada, mis värk nende plastkõrtega on? Lennujaamas segati minu ees ootavale neiule plast(!)topsi sisse jooki ja kui teenindaja hakkas sinna kõrt sisse panema, röögatas neiu üle poole lennujaama, tehes samal ajal hüppe kõhuli letile (jaa, täpselt nii dramaatiline see pilt oligi), et tal ei ole kõrt vaja!!!

Seejärel keerutas võidurõõmsa naeratuse saatel koha peal ühe tiiru, umbes nagu kontrollides, kas teised ka ikka panid tähele kui väga ta meie planeedist hoolib.

Ma ise olen viimased kuus aastat ainult riidest kotte kasutanud (ka riiete ja jalanõude ostmisel), aga joogikõrs võiks ikka plastikust olla, mulle need paberkõrred üldse ei meeldi. Õigemini ei maitse. Ja nätskeks lähevad nad ka.

No ei ole eluline probleem, saab ka täitsa ilma hakkama, aga alustuseks keelaks ma inimestel banaanikobaraid kilekotti panna ja see üksik avokaado võib ka täitsa vabalt ilma kileta korvi rännata. Ülepakendamine on nii ostjate kui tootjate poolt nii naeruväärselt suur, et pelgalt plastkõrte keelamisega me minu meelest küll seda planeeti ei päästa...

-

Lõpetuseks näitan teile, milliseid mõõtühikuid kanadalased kasutavad. Liialdatud pole siin millegagi, lisada võiks veel seda, et distantsi mõõdetakse peaaegu alati hoopis tundides (sest osa teid on lauged ja osa mägised, mis mõjutab kiirust päris oluliselt) ning puu- ja juurviljade hinnad on siltidel naeltes (lbs), aga kassatšekil kilodes/grammides. Keegi ei tea, miks!

Kiire elu

Me käisime siin vahepeal väikesel roadtrip'il. Matt arvas, et vahelduseks oleks tore kuskile autoga minna ja mina olen juba jõudnud ära harjuda, et kaheksa tundi on suht normaalne sõiduaeg, et sihtkohta jõuda. Tegelikult mahtus selle sisse ka praam ja paar vahepeatust, nii et väga hull ei olnud.

Oscar on reisimiseks praegu vist küll kõige kehvemas eas - energiat on meeletult, aga matsu veel eriti ei jaga, protestivaim on nii suur kui üldse olla annab ja... noh, ainult multikad päästavad. Ilma nendeta ei elaks ma pikki sõite kuidagi üle. Mul saaks lihtsalt närvid otsa!

Ja nagu ühest reisist oleks vähe olnud, lendasime mõned päevad hiljem veel sõprade pulma ka. Sinna sai saarelt otselennuga (küll mitte meie oma linnast), nii et suht mugav. Pulmapidusid oli kaks - esimesel päeval india versioon ja teisel kohalik. Novot, india pulmas polnudki ma varem käinud ja see oli küll tõsine kultuurielamus! Igasugu muude omapäraste asjade kõrval pidi näiteks pruudi tädi talle varba otsa sõrmuse panema ja mingil teisel hetkel tuli pruudil oma isa süles istuda ja samal ajal abikaasa kätt hoida. Pidustused võtsid terve päeva ja õhtuks oli päevakangelastel vist küll selline tunne, et jumal tänatud, et abielluma peab ainult korra... oh wait... teine pulm tuleb ju veel! Järgmisel päeval oli täismõõdus kanada pidu koos valge kleidi, kiriku ja kõige filmilikuga, mida endale ette kujutada suudate. 

Aga külalisena oli tore! Noh, eriti sellise külalisena, kes ei pidanud oma pooleteistaastast kaasa vedama. Meie pidime...

Ja kuna suurte pidustuste kõrvalt väga linna vaatama ei jõudnudki, jäi mul piisavalt mahti, et vannitoa lage takseerida. Selles dušinurgas ei olnud võimalik niimoodi pesta, et juukseid märjaks ei teeks - vesi langes otse laest. Matt arvas, et see olevat üleüldse imelik, et käid duši all, aga juukseid ei pese! Ilmselgelt ei ole ta kunagi naine olnud. Ega pikajuukseline. Igatahes leidsime arutelu tulemusel, et selle konkreetse vannitoa on disaininud mees. 

Esimese maailma probleemid - vannituba on, sooja vett ka tuleb, aga preilile ei sobi joa langemisnurk. Tegelikult oli teises seinas veel ka vann, aga sellel oli ainult kraan. Nii et variandid olid kas vigurkujundeid etendades duši all käia või siis pool tundi oodata, et vann vett täis jookseks. Pestud igatahes saime, polnud häda miskit.

Lõpetuseks aiauudiseid - sirvisin vanu pilte ja üllatusin kui palju on puud kolme aastaga kasvanud. Meil on väga privaatne aed, naabrid näevad sinna ainult oma teise korruse akendest. Puud saidki istutatud selle mõttega, et tulevikus enam midagi näha ei oleks. Ja juba toimib! 

Beibed... eelmisest sajandist

Sirvisin uudiseid ja sain muuhulgas teada, et Rod Stewart'i tütre 40. juubelil said kokku kõik Rod'i laste emad, keda on kokku neli. Vaatasin pilti ja....

...üks neist naistest on 74!!! Enamik tema eakaaslastest on juba vanadusse surnud. Milline neist neljast mimmust teie arvates kaheksakümnendaid käib?

Õige vastus: kõige vasakpoolne. Ülejäänud prouad on 48, 60 ja 49 (vasakult paremale).

Arusaadavalt on mängus ilukirurgia ja kõik muu, mida raha eest saab, aga mis kehad! Vaatasin selle seitsmekümneneljase käelihast ja läksin otsejoones trenni segasin endale suurest masendusest rumm-koola ning tõstsin küpsisepaki välja. Iga kord kui kuskil ilukirurgiast juttu tuleb, öeldakse, et isver kui õudne, ise küll ei tahaks selline nahk-kõrvade-taha-tõmmatud jõletis välja näha. Novot, need ütlejad ei ole kohanud Rod'i ekskaasade kollektsiooni...

Kujutate ette, et mina võiksin Oscari 40ndal juubelil selline välja näha? Ma kardan, et näe isegi iseenda 40ndal juubelil nii hea välja...

Topeltpulm

Laps ööunne pandud, nüüd on kaks varianti - kas lugeda raamatut või blogida. Raamatuid on mul hetkel käsil kaks. Üks neist on õhtuseks ajaks liiga laetud ja raske lugemine ("Gulagi arhipelaag"); teine muidu lihtne ladus tekst, aga autor ajab mind nii närvi, et hetkel lihtsalt ei suuda! 

Me lähme septembris sõprade pulma. Õigemini nende kahte pulma. Mõlemad on väga usklikud, ainult, et jumalad on erinevad. Seega tuleb hindu pulm ja katoliku pulm. Et asi veel keerulisem oleks, toimub sündmus meist 1,5-tunnise lennu kaugusel (noorpaar ise elab sealt omakorda veel mitu korda kaugemal, nii et aus värk - kõik reisivad). Linn valiti selle järgi, et mõlemad käisid seal ülikoolis.

Nonii. Kaks pulma. Üks algab hommikul kell kümme, teine alles järgmise päeva õhtul. Sest siis saavad külalised kahe päeva asemel neljaks minna (ja seega hotelli eest topelt maksta). Kleit peab ilmselt kah mõlemal päeval erinev olema, aga neid on mul õnneks isegi rohkem kui kaks (sest Matt lõpetab igasuguseid koole sellise tihedusega, et mul on kogu aeg põhjust garderoobi täiendada). Pidulikke kingi on samuti mitu paari, aga kõik kõrge kontsaga. Täna käisin madalaid otsimas, sest kõrgetega ei suuda ma küll tundide kaupa Oscaril sabas joosta (Ossu on lausa kutsutud ja puha, talle on isegi koht ette nähtud). Ma ei oska pakkuda, mis oleks vähem fun kui pooleteistaastasega pulma minna, aga võõras linnas pole teda kellegagi jätta nagunii. Matt arvab, et põen üle, aga korralik ettepõdemine on kõikide õnnestumiste alus. Minu puhul küll alati töötab!

Käisime ükspäev jalutamas ja tegin kohe ekstra pilti ka, sest mida aeg edasi, seda tavalisem siinne loodus tundub. Ei pane enam tähelegi neid asju, mis vanasti ahhetama panid. Inimene on ikka üks tänamatu hing. Mina siis.

Mõni päev hiljem käisime sõprade ja kogu lastekarjaga rannas ning pidin tunnnistama (mõningase kergendusega), et mitte kõik ei ole minu silmis oma uudsust kaotanud. Näiteks see, et siin on megapalju krabisid. Lastel tore mängida. Minu jaoks lähevad nad suurte ämblikutega enam-vähem samasse kategooriasse, nii et mängima ei kipu. Lapsed jällegi ei saa aru, miks ma iga jumala kord õudusest karjatan kui mõni neist oma prisket leidu liiga lähedalt näitama tuleb. Tahab peo peale panna või midagi. Iiiuu.

Ja siis need lillad meritähed. Neid on siin nagu putru. Ilusad. Aga kaugelt, paluks. Ma ei kasvanud siin üles, eksole. Õnneks on meil sellised sõbrad, kes aitavad ka Oscarist ühe täiesti tavalise kanadalase kasvatada, talle jagati lahkelt nii krabisid kui meritähti (ja mina pidasin kõrval vahti, et ta vahva leiu küljest ampsu ei võtaks, sest tal on hetkel see faas, kus kõik suhu pannakse).

Kusjuures tegelikult tahtsin hoopis sellest kirjutada, et palusin emal blogiauhindade diplomid siia saata (ilma raamideta) ja ikka uhke värk oli neli tükki kõrvuti panna. Aga kuna sissejuhatus läks kogemata lappama, siis ma enam ei mäletagi, mida ma sellest nii väga kirjutada tahtsin. Vaadake siis lihtsalt pilti.