13 september, 2019

Lasteaed

Kõige suurem vale, mida värsketele vanematele õpetatakse - asjad juhtuvad siis kui laps on selleks valmis. Minu kogemus ütleb, et mitte miski ei juhtu enne kui lapse ema on selleks valmis. Lapsed on loomult nii egoistlikud, et kasutavad kõik võimalused mõnuga ära, mis neile ette söödetakse. Magada vanemate voodis, kasutada lutti, mitte süüa brokolit. Hahaa, no okei, seda ma tõesti ei tea, kuidas laps brokolit sööma saada. Aga ma pole ka ise suurem fänn.

Kaks kuud tagasi läks Oscar lasteaeda. Sest mina olin valmis. Esimesed paar päeva meeldis täiega, aga siis tuli korraga hommik, kus jäi nuttes maha... järgmisel korral sama... kolmandal korral hakkas juba maja ees autos nutma ja lõpuks jõudsime sinnani, et pisar kiskus silma juba lasteaiatänavale jõudes! Mu emasüda lendas igal hommikul miljoniks killuks.


Esimesed paar nutukorda jäin veidi kauemaks, et äkki rahuneb ja läheb mängima (mida muidugi ei juhtunud). Rippus mul küljes, mida ta muidu mitte kunagi ei tee. Me ju mõlemad teadsime, et lõpuks ma ikkagi lähen...

Otsustasin, et tuleb hakata kiiremaid hüvastijätte korraldama. Kingad jalast ära ja...


Maailma suurima naeratuse saatel! Sest lasteaeda jäämine on niiiiii äge! Tegelikult ongi - viis minutit hiljem juba mängib, pole mingit kurbust. Õhtul ei taha koju tulla, põnevad asjad pooleli. Ja tal on päriselt ka tore lasteaed, nii et muretsemiseks pole põhjust.

Kasvatajad ütlesid, et osaliselt on asi selles, et ta käib seal ainult kaks päeva nädalas. Need, kes on täiskohaga, pidavat palju kiiremini kohanema. Ja ma viin ta alles kümnest, et päev liiga pikaks ei läheks. Mitmed teised tulevad ka umbes samal ajal, nad on ju kõik nii pisikesed alles.

Lisaks hommikusele nutule, mida tegelikult oodata oskasin, olen avastanud mitu asja, millele enne lasteaia algust nii väga ei mõelnud. Näiteks see, et magama minnakse kirjade järgi 12.30, aga reaalsuses pigem ühe paiku; on juhtunud ka, et kahest. Kodus uinub 11-11.30. Ideaalis ma muidugi tahaks, et ta võiks magada täpselt siis kui ära väsib, aga seal nii ei saa. Lihtsalt... kell kaks on nats liiga hilja! Nende enda graafikust ju poolteist tundi maas ja Oscari omast lausa kolm! Aga samas ei taha ma olla see närvihaige ema, kes muudkui käib ja kaagutab, kuidas tema tibukest kohelda tuleks. Pealegi on neid kella kaheseid uinumisi ainult kaks olnud (iga päev saadetakse väike raport, kus kõik päeval toimunu lühidalt kirjas).

Ahjaa, miks see mind korraga nii hullult häirima hakkas - kasvataja ütles ükspäev, et Oscar on lõuna paiku tihtipeale vihane. Noh, ma, vaadake, ei taha jälle see nõme kanaema olla, aga laps on lihtsalt VÄSINUD! Kodus hakkavad ka siis asjad maha kukkuma ja kõik närvi ajama. Püüdsin pehmelt mainida, et ta on ilmselt selleks ajaks omadega üsna küps, sest kodus läheb palju varem lõunaunne, aga kasvataja jäi vihase-teooria juurde.

Mina, muideks, olen samuti väsinuna väga ärrituv. Kui Oscar veel beebi oli ja mitte kunagi üle kahe tunni järjest ei maganud, muutusin täiesti teiseks inimeseks! Püüdsin küll vaprat nägu teha, aga süütenöör oli palju lühem kui puhanuna.

Väga raske on luua head tasakaalu lapse eest seismise ja sellega mitte ülepingutamise vahel. Esialgu püüan rohkem kuulata ja vähem kobiseda, tegelikult on ju hea teada, millisena teised teda näevad ja kuidas käitub kui mind juures ei ole.

Õnneks on ülejäänud tagasiside igati positiivne olnud - sööb isukalt, on peaaegu alati heas tujus ja räägib palju (tegelikult kasutab kummaski keeles ainult mõnd üksikut sõna, aga kasvatajad eeldasid, et see pidev vadin on eesti keel).

Sõbranna, kel on sama vana laps, rääkis, kuidas tema tütar tahtis mitu aastat vanema naabritüdrukuga õues mängida ja talle selle märgiks korduvalt oma kõige-kõige lemmikumat kaisujänest pakkus. Naabritüdruk polnud huvitatud ja muudkui lükkas ära. Nad olid siis mehega arutanud, et appi kui haavatavaks see sind ennast muudab kui keegi su lapse kurvastama paneb (okei, see on suures osas ka esmakordselt vanemaks olemise probleem, ma eeldan, et järgmise lapsega oleks juba lihtsam).

Igatahes küsis ta, kas olen mõelnud kui jube see oleks kui laps läheb kooli ja teda seal päriselt kiusama hakataks? Täitsa pekkis! Ma ütlesin, et no teil seal (nad elavad USA-s) on ju lihtne - kui miski ei meeldi, lased kohe maha, aga mida mina siin üdini viisakas Kanadas peale hakkan, seda ma küll ei tea. Ütlen Oscarile, et hoiatagu kõiki juba eos, et tal on karm Ida-Euroopa ema, kes kohalikke kombeid ei tea ja võib kogemata kellelegi molli anda? Ma ei välistaks :)

Nali naljaks, aga tõesti - see lasteaiavärk on ju alles algus!


-

Järg: Head uudised! Ossu jäi hommikul igati rõõmsalt lasteaeda maha ja see on juba kolmas kord järjest. Äkki ongi nutuhood läbi? Nii tore oleks. Ühtlasi mõtlesin, et näitan teile ka, milline see tagasisidepaber välja näeb, mis õhtuti kaasa antakse:

8 kommentaari:

  1. Anonüümne13/9/19 12:46

    Ohjah, ma jsut eile käisin ühte hoiukohta vaatamas, kus samuti unegraafik on 1st ehk siis 13.30 ning kuna mul plika veel pisike (1,3a), siis tundub ikka karm.
    Praegu 12ni venitada on väljakutse (olude sunnil viisin juba 1 une peale üle). Aga mis vbla kõige rohkem kurvastas, on see, et ei lasta siis lapsel ka lõpuni magada, et kui kell x kukub,hakatakse üles ajama. 1.3a vajaks kindlasti 3h und. (Siin muidugi ei ole mõttet heiteada, et kas nii väike üldse peaks hoius olema jne. Eesti mõistes on see jah kuritegu :D )
    Sellega olen ka nõus, et väsimus on kurjajuur. Selle kohapealt on raske teda kella 1sesse graafikusse saada, kui aiult 2 korda nädalas on see vajalik.
    M

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oscari hoius unest üles ei aeta, aga kuna kõik kaheksa magavad samas ruumis, siis esimesed ärkajad ilmselt äratavad paratamatult ka teised üles. Magama lähevad ju kahes jaos - kui esimesed neli uinunud, viiakse ülejäänud neli tuttu. Nii et esimestel on kokkuvõttes ehk oma pooletunnine edumaa. Ahjaa ja ta magab seal üleüldse üsna lühidalt, umbes tunnike (kodus kaks), on olnud ka 35 min ja 45 min. Aga ise paistab pärastlõunal rõõmus olevat, nii et selle üle püüan mitte põdeda.

      Ja siis mind häirib see, et nad pesevad seal neid magamisasju täiesti fanaatiliselt kohe. Lapsele võis oma teki ja kaisulooma lasteaeda viia, aga ka neid pestakse igal reedel (pluss pärast kuivatisse). Kodus on täpselt samasugune kaisujänes nagu lasteaias (see oligi asja mõte), aga lasteaia oma on juba täielik räbal. Jällegi - ma pole hakanud õpetussõnu jagama, las teevad nagu neil seal kombeks, aga kahju on rikutud asjadest, mis võiks last veel aastaid rõõmustada. Pole ju vajadust kaisulooma kord nädalas pesta kui seda terve nädala peale ainult 2h kaisus hoitakse (või lebab üldse niisama kõrval).

      Nii et see lasteaiavärk on emale vist isegi suurem eneseületus kui lapsele :) Selleni ma tahtsingi oma postitusega jõuda, aga läks meelest ära, hahaa!

      Kustuta
  2. Ehh, ma olen ammu selle sama tõdemuseni jõudnud, et paljude asjade aluseks on ema enda valmisolek. Siis on ilmselt see seesmine enesekindlus suurem ja on ka kindel tahtmine asjad lõpuni viia. Meil on selle järgi käinud nii rinnast võõrutamine, oma tuppa kolimine jms

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo, sama siin! Oscar magab sünnist saadik oma toas ja oma voodis (alguses magasin lihtsalt ise ka tema toas) ning see oli PARIM otsus, sest ta isegi ei kujuta ette, et võiks meiega koos magada. Jääb ära see probleem, et "laps pole valmis üksi magama".

      Rinnast võõrutamine tõi selle, et ta hakkas esimest korda elus kauem kui 2h järjest magama, õigemini üsna kiirelt terveid öid järjest, vahel korra (erandkorras kaks) ärgates.

      Ja kui öösel ärkas, andsin pudelist veidi piima, mispeale ilusti edasi magas, aga kuskil kuu aega tagasi otsustasin selle kombe ära lõpetada, pakkusin esimesel paaril ärkamisel tassist vett... ja mis juhtus - ta ei ärkagi enam! On peaaegu kuu aega järjest 11h järjestikust ööund maganud! Mis tähendab, et TEMA oli täiesti valmis sellest piimast loobuma, pidi lihtsalt ootama, et MINA selle võimaluse annaks. Uskumatu! Ja appi kui hea on nii magada, et ei pea öösel üles tulema. Tal vist ka!

      Kustuta
  3. Oo jaa, samad teemad õhus. Muide, ma vist enamikule su postitustele kirjutaks sellesama kommentaari, aga iga kord nagu ei jõua, nii et olgu see siis mitme eest :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võtan arvesse! Sul on nüüd ettemaks :D

      Kustuta
  4. Ma olen ka jubedalt kartnud, et mind närvihaigeks ülereageerijaks peetakse. Ei julgenud 5 aastat suud lahti teha, kartes, et last halvasti kohtlema hakatakse. Viga! Meil lôppes olukord koolivahetusega - ma kunagi kirjuran sellest loo, teemaks Tallinna (linnaosa)absurditeater-pôhikool. Nii paljudelt olen kuulnud, et hoiavad oma keelt hammaste taga viimase piirini. Kus need vanematelt "sõimatasaavad" ôpetajad küll on, ei tea.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pigem õpin iseennast tundma selles uues olukorras, kus mul esiteks on laps ja teiseks jagan seda last lasteaiaga. Kui talle päriselt liiga tehtaks, siis lendaks muidugi kohe letti! Ma pigem olen see, kes pröökab liiga vara, mitte liiga hilja, püüan ennast natuke vaos hoida ja vaadata, kas üldse on vaja saagi käima tõmmata :)

      Aga tõsi ta on, et raske on leida õige tasakaal, et lapsele liiga ei tehtaks ja et ise tühja koha pealt kobisema ei kipuks. Nii ma siis harjutangi.

      Kustuta