Kevadised lendkanad

Kõpitsesime eile aia kallal ja otsustasime vahelduseks tibud "korterist" välja lasta. Kuna valge kana asus kohe terroriseerima, meelitasin suured kanad aiast välja ja jätsin beebid sinna omaette siblima. Või noh, siidikanadega koos.

Suuremad käisid mul terve päev otsa järel ja sõid kõik vihmaussid ära, mis ma kaevamise käigus leidsin. Ja kui rohkem enam ei mahtunud ning nad minu vastu huvi kaotasid, hakkasid nuputama, kuidas oma aeda tagasi saada. Ei olnudki väga keeruline - tuleb kuudi kõrvalt selle tunneli peale hüpata, mis kuudist aeda viib ning sealt jõuab juba aia peal olevale võrgule lennata. Otse murult ei lennanud hästi välja. Ja meie pidime siis iga natukese aja tagant labidad maha viskama ja käima kanu alla tõstmas, sest kui nad katuselt omakorda teisele poole aeda oleks lennanud, olnuks päris tüütu neid mööda võsa taga ajada. Aga vaadake kui suured tibud juba on:

Tööpõld on meil siin igatahes lai. Eelmised omanikud olid lasknud istutuskastid paksult umbrohtu täis kasvada, neid polnud juba mitu aastat puututud (nagu võis nende porgandite pealt ennustada, mis olid jõudnud omale meetrised pealsed ja seemned külge kasvatada). Kuna me alles juunis kolisime, ei jäänud eelmisel aastal enam aega nendega midagi suuremat ette võtta, ainult kastide kõrval kasvanud inimesekõrguse ohaka raius Matt maha, sest ma ei mahtunud sellest mööda käima.

Terve suvi rohisin nagu hull, aga umbrohi tuli meeletu kiirusega tagasi. Nüüd otsustasime, et tõstame kastid tühjaks, kasutame seda mulda aukude täitmiseks ja tellime kastidesse puhta mulla. Enne ei hakka ühtegi seemet maha panema. 

Eelmiste omanike koeraaia tegime sügisel kolmandiku võrra väiksemaks, sest kanadele ei olnud rohkem ruumi vaja, aga see väljajäänud kolmandik on nüüd nagu kuumaastik. Matt arvab, et selle võiks kõik üles kaevata, uue mulla peale panna ja siis muruseemet külvata. Suvel ma siin kaevasin puude istutamiseks auke ja läbi murukamara kaevamine on ikka jõhker töö! Pealegi ei ole ülejäänud muru kah just ideaalne, sammalt on palju ja suvel lõõmab päike niimoodi, et kõik kipub kõrbema kui just mitu korda päevas ei kasta. Nii et pole oluline, et see uus jupike tingimata veatu oleks. Küll aga oleks vaja see tasaseks saada, et annaks niidukiga üle sõita, seega vähemalt osaliselt tuleb ikkagi üles kaevata. 

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, olid eelmised omanikud muru sisse kaks suurt kasti ehitanud, kus seisis püsti metallpulk, mille pihta sai hobuseraudu visata. Selline tohutult põnev mäng, vaata. Tokki hoidis püsti suur käntsakas betooni. Matt kaevas betooni välja ja lõhkus kastid laiali, minu tööks jääb need nüüd mullaga täita ja uus muru peale kasvatada. Ja seda, kuidas ülejäänud muru seest sammalt välja saada, pean veel guugeldama. Tööd jagub.

Mõeldud-mõeldud

Ma olen siin vahelduva eduga juba kuu aega haige olnud. Küll on nohu, küll jääb kurk valusaks - iga päev midagi uut. Hakkan juba vaikselt ära harjuma, et kogu aeg kuskilt valutab, eks vanus kah juba sealmaal, hahaa!

Tööl käimine ei aita üldse kaasa, seal on nats nagu lasteaias, et keegi ikka läkastab näkku. Aga mis siis ikka, vähemalt ei saja enam lund ja varsti tuleb suvi. Ja muidu on ju tööl tore! Kui me nüüd kolimisjärgselt oma lauamängude ja muude asjade kogu läbi vaatasime, leidsime laheda komplekti, kus oli plastmassist inimene, kellele sai kleepuvast kummist organeid sisse panna. Kõik asjad õiget värvi ja puha, väga õpetlik. Mitu päeva käidi selle kallal nokitsemas, pidevalt oli terve laud luude ja siseelunditega kaetud. Ükspäev viskas keegi aju lakke kinni, sest nii huvitav oli vaadata, kas kukub alla tagasi või mitte. Ei kukkunud. Komplektiga tulid kaasa ka plastmassist nuga ja käärid, sest paar asja tuli alustuseks üksteise küljest lahti lõigata. Ma tegelikult korra isegi mõtlesin, et viskan need pärast kasutamist minema, aga noh... mõeldud-mõeldud. Ja ei tulnudki kaua oodata kuni ühel heal päeval polnud plastmassist inimesel enam neere ega kopse, küll aga oli igas värvitoonis peeniseid. Sooltevärvi ja maksavärvi ja... Nii palju siis sellest mängust. Läks kogu täiega prügikasti.

Mänguasjadest rääkides - Matt ostis omale mootorratta! Ükspäev tuli mõte, et näe, kevad ja puha, vaata kui tore oleks sõitmas käia! Nädal aega tegi eeltööd ja eelmisel laupäeval käis kiirelt Vancouveris ning tõi oma uue lemmiku koju. Tal ei ole üldse seda mõeldud-mõeldud faasi, mida mul näiteks päris tihti esineb. Tekib mõte ja kohe on teostus taga! Tal oli linnas muidki asju ajada, nii et vargsi ikka lootsin, et äkki ei jää tsiklipoodi minekuks aega või mõtleb siiski ümber või... Kümme minutit pärast seda kui praam pidi Nanaimosse jõudma, kuulsin, et ta ei olnud ümber mõelnud. Kogu naabruskond kuulis. Päris hästi löriseb.

Pühapäeval paistis päike ja plaanisime natukeseks matkama minna. Matt ütles, et teeb tsikliga ümbruskonnas ühe hästi lühikese ringi kuniks mina ennast valmis sean. No ma olin juba tol hetkel valmis, aga see selleks. Tund aega hiljem jõudis tagasi, ise hirmus õnnelik! Järgmisel hommikul saabus Amazonist suur kast. Matt oli juba tööle hiljaks jäämas, aga jooksis sellega magamistuppa tagasi, et näe, mul on sulle kingitus! Ma juba suuruse järgi vaatasin, et oh õudust, see ei tõota head... Oli mulle kiivri tellinud, et saaksime koos sõitma minna.

Ahjaa, matkamas käisime! Autoga. Mulle meeldib autosõit rohkem. Lausa kolm matka tegime, kaks väikest ja ühe pikema. Matkavõimalusi jagub Nanaimo ümbruses enam-vähem lõputult. Näiteks pea igas metsatukas on suured kosed. Täiesti ebareaalne. Seekord tahtsin ühe künka otsa minna, mille kohta netis paljud kirjutasid, et lihtne matk, hästi tähistatud rada ja väga äge vaade. No selle lihtsuse ja tähistatuse osas vaidleks pehmelt öeldes vastu...

Me rühkisime ikka oma tund aega mäest üles enne kui vaateni jõudsime. Vett muidugi kaasa ei võtnud - lihtne matk pidi ju olema! Vaatel polnud iseenesest väga viga.

Sel nädalavahetusel me nii sportlikud ei olnud. Eile õhtul tulid sõbrad külla ja Christine tõi muidugi jälle Sampsoni kaasa - tema on korralik peopeni, ühtegi üritust ei jäta vahele. Südaöö paiku tekkis kellelgi mõte, et peaks korra klubisse ka minema ja kuigi alguses mõtlesin, et olen kaval ja sätin hoopis magama, et järgmisel päeval kah ühtteist teha jõuaks, siis... mõeldud-mõeldud. Nagu ikka.

Selgus, et Nanaimo ööelu on päris omapärane. Kui kodus veel korra kaalusin, et huvitav, kas tennistes ikka lastakse sisse või peaks kingad panema, siis klubis selgus, et julgelt oleks võinud ka püksid panemata jätta. Ühel neiul näiteks polnud pükse, olid hoopis lilled jalgade peale joonistatud. Esimese hooga vaatasin, et retuusid, aga lähemal takseerimisel selgus, et tselluliidi-imitatsiooniga retuuside asemel olid siiski paljad kintsud. Seltskond oli täiesti seinast seina, kõik vanusegrupid esindatud. Ma ei mõtle Eesti stiilis "grupp 18-21" ja "grupp 21-25" jne, vaid ikka vanavanemad ja lapselapsed läbisegi, vahele suure vuntsiga rekkamehi, valge maikaga narkodiilereid, üks siniste kummikutega tädi, kellel olid väga huvitavad tantsusammud ning kolm pesueht politseinikku. Mitte pidutsemas, vaid korda valvamas. Lisaks tavalistele turvameestele. Holy shit! 

Ma pean hakkama natuke tihemini väljas käima. Matt on siin ikka paar korda sõpradega klubitanud ja ütles, et see eilne koht pidavat kõige meelelahutuslikum olema. Oli tõesti! Nagu stseen mingist vanast ägedast ameerika filmist! Muideks, ma ei tea, millal kõhupluusid jõudsid come back'i teha, küll aga sain selgeks, et kaalulimiiti selle kandmisel ei ole. Rippkõhumood oli muuhulgas viinud selleni, et kui sul ei juhtunud kõhupluusi olema, aga pittu tahtsid siiski minna, ajas ka sportrinnahoidja täiesti vabalt asja ära. Ei, pluusi pole vaja peale panna, ongi hiljem vähem pesu pesta ja palav ka ei hakka. Ja kui veel bänd lavale tuli... appi! Jube kahju, et ei tulnud pähe pilti teha. Aga väga vingelt rokkisid!

No ja tänase päeva magasime suhteliselt ootuspäraselt muidugi maha, ei mingit matkamist.

Kapsaterror

Reede õhtu! Mõnus onju? Tulin koju, võtsin õhtusöögiks kausitäie jäätist ja sättisin end diivanile filmi vaatama. Mõni hetk hiljem läksin midagi köögist võtma ja ladusin muuseas ka kraanikausis olnud nõud masinasse. Pühkisin kapi pealt pudi ära. Viisin prügi välja. Panin müsli kappi ja koristasin ühtlasi kapi ära.

No ja edasi läks täiesti käest ära... Nüüd, kolm tundi hiljem, istun puhtusest läikivas kodus ja kavatsen filmivaatamist jätkata, sest noh... reede õhtu. Ma olen ilmselt natuke imelik, et ei suuda koristamisele vastu panna. See on emalt päritud. Kui vaibal on üksik puru, võite kindel olla, et mu ema hüppab püsti, korjab puru üles ja viib selle prügikasti. Mina päris nii nobe ei ole. Pigem ootan, kuni purusid on vähemalt kolm. Ja ma ei vii neid ükshaaval prügikasti, vaid toon tolmuimeja ja koristan ühtlasi ülejäänud maja kah ära. Viimase kapinurgani välja. Eriti mõnus on seda teha õhtul hilja kui juba täitsa öö on.

Homme õhtul tulevad meile mu töökaaslased külla, nii et koristamine läks natuke asja ette ka. Tähistame kevadvaheaja lõppu. Vaheaeg on selles mõttes natuke hullumeelne aeg, et kui muidu käib suurem noortekamp ainult pärastlõunati koos, siis vaheajal on juba hommikul kella üheksast pidu ja pillerkaar, mis enne nelja-viit ei vaibu. Meil on nüüd õnneks suuremad ruumid ja see aitab ikka väga palju. Need, kes omavahel päris hästi läbi ei saa, ei pea enam ninapidi koos istuma ja kolimisest saadik ei ole enam mitte ühtegi kraaklust olnud.

Uutes ruumides on üks ilma akendeta tuba, millega ma ausalt öeldes ei osanud midagi head peale hakata. Panin sinna tervet põrandapinda katva vaiba ja viskasin mõned padjad maha, mõtlesin, et võib-olla tahab keegi seal omaette pikutada kui natuke rahu ja vaikust on vaja. Aga kohe esimesel päeval tegin kogemata nalja, et näete, siin on teile padjasõja tuba, mispeale läkski müdinal üksteise tagumiseks ja sellest hetkest alates muutus kõige mõttetum ruum hoobilt kõige populaarsemaks. Uskumatul kombel võivad nad tundide kaupa üksteist klohmida ja hiljem üleni higistena, punaste põskedega koju minna. Täielik revolutsioon! Töötajad ei pea enam üldse vaeva nägema, et neid tegevuses hoida. Istuvad kohvitass käes ja kõlgutavad jalgu. Arutsime täna omanikuga, et kui oleks teadnud, et see nii hästi peale läheb, oleks võinud uute kalliste ruumide rentimise asemel vanast väikesest ruumist mööbli välja visata ja lihtsalt hunniku patju tuua...

Ainus probleem on see, et padjasõja tuba asub täpselt minu kontori kõrval ja see müdin on põhimõtteliselt katkematu! Esmaspäeval kui kool algab, on terve hommikupoolik täielik vaikus ja võib-olla saab isegi natuke tööd tehtud. Viimase kahe nädala jooksul sain ainult siis asjadega veidi järje peale kui kogu seltskond kinno, bowlingusse või matkama läks. Paar korda käisin ikka kaasas ka, minu meelest on nii tore kui sulle kinos käimise eest makstakse. Tere tulemast Kanadasse!

Ükspäev juhtusime mingi künka otsa. Mu uus lemmikvaade Nanaimos! 360 kraadi selline:

Ja ei, sinna jõudmiseks ei pidanud vaeva nägema. Parkla kõrvalt läks trepp ja viis minutit hiljem olimegi kohal.

Uuest nädalast on tööl uued tuuled. Kuna nii grupikodu kui noorteprogramm on väga palju kasvanud, on mul kogu aeg nii palju tööd, et see lihtsalt ei saagi otsa. Tihtipeale teen õhtuti ja nädalavahetusteti veel kodus ka. Noh, mulle muidugi endale hirmsasti meeldib, aga selles mõttes natuke tüütu, et kogu aeg on pikk nimekiri asjadest, mis tegemist ootavad ja umbes pooltega neist on tegelikult kiire. Omanik arvas, et võiksin omale assistendi võtta ja lasta mingid vähem olulised asjad tal ära teha. Nii et alates aprillist ongi mul abiline. Väga äge! Andsin talle leheküljepikkuse ülesannete rea ja eks esimestel nädalatel pean igaks juhuks asju üle kontrollima, aga päris kindlasti hakkab mul nüüd oluliselt vähem kiire olema. Mis on tore.

Võib-olla saan nüüd natuke rohkem aega kanadega veeta. Ai, kanad on vahvad! Eriti kui nad nüüd kõik õues elavad. Kuigi toas ma ilmselt väntsutasin neid veidi rohkem, mis tuleb sotsialiseerimisele kõvasti kasuks. Näe, Poppy on päris sotsiaalne:

Kanafoorumites kirjutati, et hea mõte oleks näiteks kapsas nööriga kuskilt alla riputada, et nad saaks seda nokkimas käia. Pidi mänguasja eest olema, kanad on hiiglama uudishimulikud!

Matt puuris kapsa sisse augu ja riputas selle kanaaeda. Kanad olid šokeeritud! Jooksid kabuhirmus kuuti. Appi, kapsas! Nii jube, noh! Esimene NÄDAL aega käisid suure ringiga mööda. Nuta või naera! Kuna nad nii meeltult banaani armastavad, püüdsin banaanitükke kapsa alla poetada, et neid lähemale meelitada. Ei toiminud! Koguti natuke julgust ja napsati jooksu pealt banaan selle hirmsa kapsa alt ära.

Esimese nädala lõpuks hakkasid siidikanad (kes on muidu teistega võrreldes umbes kümme korda kartlikumad) vähehaaval ikka nokkima. Teistel läks veel mitu head päeva, et julgeks lähemale astuda. Ma ei tea, võib-olla lihtsalt ootasid ja vaatasid, kas siidikana sureb kapsa kätte ära või ei sure. Ei surnud. Kaks päeva hiljem oli kapsast ainult nöör järel. Läks kaubaks küll.

Umbkeelne

Hakkasin seda uut eesti keele testi tegema ja andsin umbes kolmanda küsimuse juures alla. Sushi on nüüd ametlikult suši??? Ma ei tea, miks mu silmadel valus hakkab kui seda kirjapilti vaatan, sest häälduse mõttes on ju isegi õige... Minu meelest oleks pigem võinud välja tulla mingi kõlava eestikeelse sõnaga, näiteks "riisirull" (kui just oli nii hädasti vaja kirjapilti muuta).

Muideks, teate halloween'i, onju? Ma ei hakka kaldkirja panema, sest see on puhas eestikeelne sõna! Kontrollige õigekeelsussõnaraamatust üle kui ei usu! Mina kontrollisin. Küll värisevate näppudega, aga võtsin selle riski... Eeldasin, et lugupeetud keeleteadlased on kõrvitsapüha eestindamise osas tõsist vaeva näinud ja selle vähemalt hälloviiniks muutnud, aga ei! Halloween! Hääldama peab inglisepäraselt - hälõu'iin. Hääldus oli sulgudes ilusti välja toodud.

Olles nüüd haritud ja teades, et meil on sellised ilusad eestikeelsed sõnad nagu suši ja halloween, püüdsin ära arvata, kas korrektne on "muhvin" või "muffin"? Lähtudes sõnast "salvrätt", mis enamasti salfrätiks hääldub, pakkusin, et teeme ikka vanal heal kombel keerulisemaks ja ütleme, et on "muhvin". Ei ole! Muffin on!

Ei, ma ei arvanud täitsa iseseisvalt ära, et kõige õigem variant on "skannima". Läksin ekstra tagasi, et saaks ilusa rohelise ribaga pildi, et teised kah teaks. Tuleb see ju inglisekeelsest sõnast, mille hääldus käib Ä-ga. Kuhu siis täpid kadusid? Äkki oleks võinud sušil kah susina ära võtta ja sussi'ks teha? Mingi väike loogika võiks sõnade eestindamisel ikkagi olla?! Mitte, et jõime teiste keeleteaduse tädidega saunas õltsi ja tulime uute toredate jaburustega välja. Mingi kolme paiku öösel. Kui kõigil krunn pehmeks vajus ja õll otsa hakkas saama.

No ja siis viskab vahele sellise lause nagu: "Tunni refleksioonifaas aitab kinnistada õpitut". Ma läksin juba täiesti närvi! Hommikul kammid juukseid kah reflektori ees või? Miks ei võiks kasutada eestikeelset sõna "peegel" ja õpitut kinnistada peegeldusfaasis? Jumala eest - ma ei lõpetaks nende uute keelereeglitega mitte iial gümnaasiumit ära! Eesti keel oleks kogu aeg "2".

Aga mõne sõna peab nui neljaks võimalikult eestikeelseks tegema. Milleks kasutada "parfüüm" kui võib öelda "lõhnavesi". Lõhnavett on muuhulgas ka palju lõbusam käänata - "saab nuusutada erinevaid lõhnavesi". See lause kõlab nagu üritaks Matt eesti keeles rääkida... Justkui oleks peaaegu õige, aga midagi ikkagi ei klapi. Lugesin neid nelja varianti ja mõtlesin endamisi, et WTF? Mul pole aimugi, mis loogika järgi selle õige peaks ära tundma, sest kõik tunduvad valed!

Ja pange tähele, et ei ole "lõhnaveeosakond". On parfümeeria. Püüdkem säilitada segadust!

Ja kui siis veel sügissemestri ainetele registreerumiseks läks, ma isegi enam ei püüdnud! Panin huupi ja sain muuhulgas teada, et kui soovid õppeaastat kirjutada kaldkriipsuga, peab viimase numbri taga olema punkt. Ma ei ole kindel, kas siis ka pidi kui mina veel koolis käisin... Sellest on muidugi omajagu aega möödas. Ja see õppeaasta lühendamine - teate, ma ei lühendakski! Mul ei peaks närvid vastu! Ma ei suudaks iial välja mõelda, on seal sidekriips, kaldkriips, punkt või pole midagi. Ma kirjutaks pikalt välja.

Aga nii tore on hiljem tagasi minna, õigel vastusel klikkida ja lugeda: "Tubli! Sa oskad nii hästi!" Patsutan omale õlale. Hästi tehtud! Ma arvan, et neljandal korral oleks vast ikka ära arvanud, nii et väga loll ei ole.

Lõpupoole tuli veel: "Riina saab varsti kaheksateistkümneaastaseks (26 tähte!), aga tema õde Tiina kahekümne viie aastaseks". Need inimesed, kes armastavad rääkida pikimast eestikeelsest sõnast "kuulilennuteetunneliluuk" (mis, andke andeks, ei tähenda küll absoluutselt mitte midagi, kuigi jah, selles on 24 tähte), ei ole ilmselt kunagi kuulnud Tiina õest Riinast, kes hiljuti kaheksateistkümneseks sai. Ei, ma ei taha vaielda - see lause on igati korrektne ja kõlab loogilisena, aga ma tunnen ennast natuke nagu islandlane. Neil on kah lohepikad sõnad. Eyjafjallajökkur.

Hiljem sai keegi uued kopsud. Tuleb sõnast "siirdama", aga käändub "siirati". Põhimõtteliselt allub samale reeglile nagu "minema", kus kõik "lähevad".

No ei oska mina eesti keelt!

Imeline eesti keel - vol 5

Matt üritas mulle ükspäev midagi eesti keeles öelda, koputades ninale. Kuna "nina" ta teab, eeldasin, et otsib mingit muud sõna ja pakkusin "haistmine?", mispeale pidin seletama, et misasi on haistmine, pluss õpetasin kaks uut sõna "lõhn" ja "hais". Mispeale küsis ta uuesti, et mis see sõna oligi... lõhtmine?

Kui naermise lõpetasin, hakkasin mõtlema, et tal on tegelikult õigus! Mis mõttes "haistmine"? Kui sul on erinevate lõhnade peale hea nina ehk kõrge lõhnatundlikkus, peakski sul olema hoopis hea "lõhtmine"!

Eelmine nädal kui haige olin, ütlesin "mul on kurk valus". Matt vaatas mind kulm kortsus ja küsis: "Su pickle on valus???" (pickle - hapukurk). Arvas, et teen nalja, väites, et throat (kurk) ja pickle on eesti keeles sama sõna!

Täna hommikul oli järgmine segadushetk kui talle näpu kaenlaauku torkasin ja ütlesin "karvad". Inglise keeles on ainult üks sõna - hair. Nii juuksed kui muud karvad on hair. Ja kui on vaja rääkida üksikutest karvadest, siis on hairs. Kuna Matt teab sõna "juuksed", oli täielik üllatus, et kaenla all ei olegi juuksed, vaid "karvad". Et juuksed on ainult peas. Aga samas on üksik juuksekarv ikkagi "karv". Ma saan täitsa aru kui keeruline on niimoodi keelt õppida.

Saage tuttavaks, see on Dwarski, meie sõprade kass. Tuli varjupaigast, sest nad tahtsid täiskasvanud kassi. Kui esimest korda oma uue kassiga loomaarsti juurde läksid, said muuhulgas teada, et "täiskasvanud kass" on ainult mõned kuud vana ja kasvab umbes kaks korda suuremaks. Selline tõug lihtsalt (maine coon). Ja kasvaski. Dwarski on hiiglane! Ma pole elu sees nii suurt kassi näinud! Ma ei tea, miks ta pildil nii väike paistab...

Teate, kuidas inimesed üritustel alati kööki kogunevad, onju? Seekord läks kuidagi nii, et köök jäi täitsa vahele. Jäime vannitoas kassi silitama ja kogu kamp kogunes sinna ega liikunud paigast enne kui keegi teatas, et tahab pissile. See oli ikka hea mitu tundi hiljem. 

Elutuppa jõudes selgus, et neil on šokolaadikooki ja see oli jumalik! Jahuvaba. Tehtud mustadest ubadest ja ma-ei-mäleta-millest veel. Pisikesed mündimaitselised šokolaaditükid sees. Nii hea! Ma pean retsepti küsima. 

Täna oli nii ilus ilm, et lasime tibudel terve päeva õues veeta. Tubane kanapidamine ei kõlba ikka kuhugi. Iga kahe päeva tagant peab kasti puhastama, muidu haiseb terve esimene korrus nagu oleks seal kanala. Noh, ongi ju... 

Ja neil on ilmselgelt kopp ees karbis elamisest. Isegi õrt pole! Ükski kana pole ilma õrreta õnnelik. Ilmad on endiselt natuke liiga külmad, et tibud päriselt õue saaks kolida, aga päikeselise ilmaga võivad seal natuke tšillida küll. Neile väga meeldis! Vanadele kanadele eriti ei meeldinud. Valge kana üritas neid isegi läbi aia mõrvata. Pistis pea läbi võre ja röögatas "bagaak". Ta ilmselt arvab, et toome neid väikseid veidrikke sinna puhtalt tema kiusamiseks. Jõuad ühtedega ära harjuda, juba järgmised platsis... Kaua võib!

Silkie'de osas on meil, muide, kahtlus, et nad hakkasid munele! Või on siis ülejäänud kanad ekstra usinaks muutunud, sest me oleme viimased paar päeva nelja asemel 5-6 muna saanud, millest kaks olid õige veidi pisemad kui muidu kombeks. Samas ei suuda ma uskuda, et tillukesed silkie'd peaaegu sama suuri mune toodavad kui neist kolm korda suuremad vanad kanad. Müsteerium!

Jube sitt on haige olla

Juhtusin kuskil külma saama ja olen nüüd juba peaaegu nädal aega haige olnud. Kurk valus, nina tilgub, väike köha ja vahepeal lähevad kõrvad lukku, mis on eriti imelik (aga Matt'i sõnul täiesti normaalne). Öösel ärkan mitu korda üles, sest küll ei saa hingata ja küll põleb kurk. Kohutavalt tüütu! Täna on kuidagi veel nõrgem olla ja terve keha natuke valus ja kange. Kondid ja nahk.

Võib-olla oleks mõistlik paariks päevaks koju jääda ja ennast ravida, aga samas palavikku mul ju pole, pealegi jäävad diivanil lesides kõik kohad veel valusamaks. Ma ei tea, mida teha. Ilmselt lähen ikka tööle ja juhul kui enesetunne kehv on, tulen poolest päevast koju tagasi. Vähemalt saavad kiiremad asjad tehtud.

Täna lebasin peaasjalikult ainult diivanil ja vaatasin mingit seriaali. Vahepeal tõin tibu seltsiks, aga ta eriti ei viitsinud minuga passida seal. Talle meeldib õlale lennata ja seal istuda, aga mul on sellega halvad kogemused. Õlalt kanasita rookimine on juba pigem rutiin kui erand. See on muidu mu lemmiktibu uuest kambast ja tal on ainsana nimi - Poppy.

Teiste kanadega on muideks kohe nii hästi, et keegi ei lähe supiks. Pärast seda kui ainsa kiusliku pooleks päevaks puuri panin, muutus olukord kardinaalselt! Järgmisel hommikul jalutasid kõik koos ringi ja polnud seda nägugi, et omavahel läbi ei saaks. Silkie'd hoiavad küll pigem omavahel kokku, aga see on neil mingi värvivärk. Punased jalutavad ka alati kõrvuti ning valged tegid sama kui neid veel kaks oli. Ainult Dora on kogu aeg omaette olnud, sest teine must osutus juba üsna väiksena kukeks ja pidi uude kohta kolima.

Õrre peal istumise korralduses on kah muutused. Alguses magasid kõik vanad kanad õrrel ja silkie'd põrandal. Sel päeval kui terrorist puuris oli, nägin esimest (ja viimast) korda silkie'sid teiste kanadega õrrel. Ja kui Matt nüüd ükspäev õhtul pimedas neid vaatamas käis, oli valge kana koos silkie'dega põrandal maganud, samas kui kõik teised õrrel olid. Väga kummaline! Ma ei tea, oli see juhus või magabki ta nüüd põrandal... Peab mõnipäev uuesti vaatama minema.

See hierarhiavärk on neil ikka tõsisem kui ma arvata oskasin.

- - -

Doktor Matt andis mulle natuke aega tagasi mingi tableti ja kogu valu läks ära! Appi kui hea. Ma ei tea, miks ma juba varem ei küsinud...

Kisma

Tervitusi kanalast!

Paar päeva tagasi tüdinesin igapäevasest tolmupühkimisest ära ja kolisin tibud majapidamisruumi ümber. Nii hullult siblivad, kogu aeg on tolmupilv üleval! Ei tea, mida nad nii meeleheitlikult leida püüavad? Kui lasteaed jalust ära sai, hakkasin koristama. Selgub, et kanasulgedega on nagu kuuseokastega - ikka leiad mõne veel jaanipäeval ka. Kõik kohad on neid täis...

No ja siis on meil need silkie'd... Esimesed kaks nädalat elasid oma majakese ja puuriga keset kanaaeda, seejärel hakkasime kampa vähehaaval kokku laskma. Ja mis selgus - meie muidu padurahulik valge kana käitub nagu kuri vanainimene kui mõni silkie'dest vaatevälja juhtub! Ülejäänutel on suht suva. Punastel kohe nii suva, et ma pole aru saanud, kas nad üldse märkasid, et neile sõbrad tõime. Hierarhia on muidu selline, et punased on kunnid, must Dora on kuskil vahepeal ja valge kana kõige madalam.

Matt otsustas ükspäev vaadata, et mis juhtub kui silkie'd teistega ühte kuuti panna? Valge kana peksis nad muidugi otsekohe välja. Jube kummaline on vaadata, sest siiani on nad kõik eriti rahulikud olnud, pole kunagi ei üksteist ega meid nokaga löönud. Ja nüüd lendab valge kana silkie'le selga, hoiab jalgadega kinni ja vehib nokaga turja nii kuis saab!

Õues on nad nüüd kogu aeg koos, mis tähendab, et silkie'd hoiavad enamasti oma maja taha varju ja valge kana ajab neid ainult siis taga kui meelde tuleb. Aju on ju pisike, vahel läheb isegi poole jooksu pealt meelest ära, mida ta parasjagu tegemas oli. Vaatab korra kõrvale ja kohe ongi, et... oot mis... ahjaa, tore rohulible... sööks veidi.

Mingil hetkel hakkasime pimeduse saabudes silkie'sid kuuti tõstma. Ja siis mingi aeg läksid juba ise, aga ootasid tunnelis, kuniks valge kana magama jääb, enne kui päriselt sisse läksid. Matt käis taskulambiga vaatamas, et mis seis on. Ühel õhtul leidis veel mingi looma eest. Ütles, et ei jõudnud näha, kas oli rott või orav. Teised kanapidajad kurdavad kuuti tikkuvate rottide üle, nii et mina olin täiesti kindel, et rott. Aga Matt arvas, et pigem orav! Noh eksole, teistel on rotid, aga meil, näe, orav. Nii nunnu.

Eile läks enne magamaminekut kanu kontrollima ja leidis jälle külalise eest. Seekord ei saanud külaline suure ehmatusega aru, et mis värk on ja vahtis tükk aega Matt'ile otsa, enne kui liduma pistis. Istusid seal kõik külg külje kõrval põrandal reas - silkie'd ja rott. Ei olnud orav!

Kanade integreerimisega on veel üks nipp - selle asemel, et rünnatavaid peita, võib hoopis ründaja eraldada. Selle käigus peaks ta aegamisi oma koha hierarhias kaotama ja uued sõbrad omaks võtma. Täna jälgisin seda seltskonda natuke ja no nii kahju silkie'dest! Nad on juba palju julgemad, siblivad rõõmsalt ja üritavad sisse sulada, kuniks valgele kanale jälle meelde tuleb, et ammu pole terrorit teinud. No ja siis on natuke aega jälle suurem tagaajamine.

Panin siis valge kana sellesse puuri, mida silkie'd varem kasutasid. Oo, see ei meeldinud talle kohe üldse! Teised vanad kanad ei saanud jällegi aru, et mis juhtus, millest selline lärm - lendasid puuri katusele ja muudkui uurisid, kuidas saaks sõbrale abiks olla. Vaesed silkie'd olid järjekordselt nii ära ehmatatud, et hoidsid majakese taha peitu, ei jaganud ära, et kiusaja välja ei pääse.

Käisin vahepeal poes ja kui tagasi tulin, hakkas hämarduma. Ja mida ma näen - silkie'd on rõõmsalt kuudis ning istuvad koos teistega õrre peal! Me ei ole eelnevate nädalate jooksul neid mitte kordagi õrrel näinud, mõtlesime juba, et see on mingi tõu eripära!

Lasin valge kana välja ja ta oli ikka väga kuri! Lendas tunneli katusele ja röökis mu peale. Ma pole teda kunagi niimoodi käitumas näinud. Mõne aja pärast läks kuuti ja peksis loomulikult kohe silkie'd välja. Et ta ka jaksab... Tsirkust on meil siin kogu raha eest!

Täna viisin keset seda kammaijaad tibud esimest korda õue. Nad on alles vähem kui nädala lambi alt väljas olnud, nii et pikki visiite ei saa teha - külm hakkab! Aga kuna nad nii hullult oma kastis siblivad, mõtlesin, et oleks tore neile muru tutvustada. Ladusin lapsukesed pesukorvi ja õues keerasin selle neile teispidi peale. Nad piiksuvad nii kõvasti, et kohemaid on kõik ümbruskonna varesed ja harakad kohal... Muru maitses neile väga hästi, aga natuke kippusid lõdisema. Nad on praegu sellised veidi rääbakad ka, kasvatavad uusi sulgi selga. Pole nagu õiget puhvaikat veel.

Muudest uudistest nii palju, et järgmisel nädalal saame lõpuks ometi noorteprogrammi uutesse ruumidesse kolida. Reedel sain võtmed kätte ja sõitsin päev otsa ringi, et kõike vajaminevat kokku osta. Meil hakkab nüüd neli korda rohkem ruumi olema! Alguses vaatasin rohkem mööbli poole, aga siis muutsin lähenemisnurka ja soetasin hoopis nukumaja, hularõngad ja lauahoki. Las hullavad! Küll see mööbel aegamisi tuleb, meil juba ühtteist on ka.

Nendes ruumides asus varem lasteriiete pood, seepärast on värvid sellised... pehmelt öeldes julged. Mulle meeldib! Ainus jama, et kõik ruumid on samade värvidega ja minu kontoris on üks roosa ning kolm sinist seina. Väikeses ruumis, eksole. Kärtsroosa ja kärtssinine. Alguses mõtlesin, et lasen üleni heledaks värvida, aga nii suur isu oli kolima hakata, et ei hakanud mässama. Panen valged kardinad  ja loodetavasti näeb kogu asi natuke vähem hullumeelne välja kui mööbel sisse tuleb. Või siis läheb hullemaks...

Pildil on kuskil veerand kogupinnast - kogu ruum on selline tore sopiline ja avatud. Sellest osast, mis minu kontori kõrvale jääb, tahan teha vaikse ala, kus oleks hea niisama lösutada või raamatut lugeda. Selle ruumi ühele seinale kleebin kõik fotod, mis mul viimase poolaasta jooksul ühistest matkadest-tegemistest kogunenud on - lasin just 70 pilti välja printida. Nimelt see ruum avaneb tagahoovi ja kuna seal on parkla, palun vanematel just seda ust kasutada, mitte neid klaasist eesuksi. Meil käib nats nagu lasteaias, et kui ema tuleb, on ikka kas mäng või jutt pooleli, ei saa kohe minema. Siis on vanematel vähemalt midagi vaadata.

Ühte soppi tuleb suur laud ja palju toole, et saaks lauamänge mängida. Ja ühte nurka läheb ainult vaip, palju patju, nukumaja ja mänguasjad. Meil on paar klienti, kes hea meelega päriselt mängiks. Hetkel on ruumipuuduse tõttu nii, et kui nemad oma dinosaurused laiali laotavad, jõuab ikka mõni sealt üle kõndida ja noh, oleneb kes, mõnel kipub nii olema, et kohe peab teise asjadele peale astuma ja oh seda hädakisa siis.

Üks osa tuleb tugitoolidega, et nad saaks koos istuda, aga ei satuks üksteisele "kogemata" liiga külje alla. No ja siis lauahoki osa, mille ümber peab natuke tühja ruumi jääma, sest selles mängus kipuvad seisud vahel veidi tuliseks minema. Muul ajal saab seda tühja ala siis hularõngaga keerutamiseks või hüppenööriga hüppamiseks kasutada. Appi, ma olen nii elevil! Täna on laupäev ja käisin seintele tehtud pisiparandusi üle värvimas. Ei suutnud vastu panna!

Näeb ju vahva välja?!

Värske õhu mürgitus

Meile tulid nädalavahetuseks sõbrad Vancouverist külla ja kui eelnevalt plaane arutasime, ütles Nele, et ilm on ilus, lähme matkama ka, onju?! Mina, vana laiskvorst, oleksin muidugi esimese hooga kohe kuskile kohvikusse kütnud, aga selles oli muidugi oma tõetera, et ilusa ilmaga võiks hoopis loodusesse minna. Panin siis vaimu valmis. Ühtlasi ütlesin Matt'ile, et ta peab natuke töötegemisest kõrvale hoidma ja sõpradega aega veetma. Muidu on see jama, et kui ta parasjagu haiglas ei ole, kipub IT-projektide kallal töötama ja kui ma ukse vahelt sisse vaatan, teatades, et vaata kui äge, päike paistab, ütleb ta tavaliselt midagi sellist, et "võime korra välja minna, mul on ehituspoest midagi vaja". Ja siis me teeme paduromantilise sõidu ehituspoodi, kus mina igavusse suren ja tema mingi järjekordse kanamajamaterjali või muu taolise kraami kokku otsib.

Laupäeva hommikul ajasin ta üles, et sõpradele praami vastu minna ja kuniks ta duši all käis, tegin kiirelt kohvi ja võileiva valmis. Võikule tõmbasin kile ümber, et autos poole söömise pealt laiali ei laguneks ja kiirustasin Matt'i, et hakkame juba minema, praam on kohe siin!

Matt arvas, et võiks ikka kõik koos tagasi koju tulla ja siis üheskoos kohvitada, aga mul oli juba hoog sees, et kuidas me ikka nii laisad oleme ja vaata Nelet - tuleb saarele ja kohe teab, et otse loomulikult lähme matkama. Kohvikut isegi ei maininud! Pealegi oli juba keskpäev, mis tähendas, et kui midagi teha tahtsime, tuli seda teha kohe, sest muidu on ups ja jälle pime.

Jõudsime siis sadamasse, mina ikka veel jube uhke, et nii vapralt matkaplaani omaks võtsin ja isegi Matt'i suutsin kaasa tirida. Tutvustasin plaani, et nii, nüüd me sõidame sinna mäe otsa seda maakoore sees olevat lõhet vaatama... kui Nele pettunult ohkas, et "aa... kohvikusse siis ei lähegi või?"

No ütle nüüd noori inimesi - ilusa ilmaga matkamise asemel kohvikusse? Sellist jama pole enne nähtud! Lubasin, et kohvik tuleb pärast matka ja vedasin nad ikkagi mäe otsa. 

Raja alguses oli lageraiet tehtud, sinna hakatakse mingit uut elamurajooni ehitama. Esimene veerandtund oli ümbrus pehmelt öeldes masendav, nii et tulihingelised kohvikulised jõudsid juba mitu korda nöökida, et küll on ilus matk! Aga kui natuke kõrgemale jõudsime, hakkas juba mingi vaade ka tekkima ja no pole ime, et nad sinna maju tahavad ehitada - isegi Vancouver paistab koju kätte (need mäed seal teisel pool merd)! 

Väga tore jalutuskäik oli, varsti hakkas teiselt poolt mäge uus vaade paistma ja isegi päike tuli välja. Pärast kuskil tunnipikkust rassimist küsis Matt, et oot, kus see lõhe pidi olema? No ja mina muidugi ei teadnud. Eeldasin, et kui sissetallatud rada läheb, siis ju see lõhe seal kuskil on! Matt jäi seisma, et igaks juhuks guugeldada ning seletas teistele, et seda juhtub pidevalt, et "Anu paneb sellise hooga minema nagu teaks, mida ta teeb ja Matt lidub järgi, aga poole tee peal selgub, et Anul polnud aimugi, kuhu ta läheb ja sihtmärk on hoopis teisel pool".

Noh, peab tunnistama, et on juhtunud. 

Matt sai väikse guugeldamise põhjal teada, et see rada on mõnikümmend kilomeetrit pikk, nii et kui hea entusiasmiga kütta, võib õhtuks järgmisesse linna jõuda, aga see polnud vist nagu plaanis. Veel saime teada, et lõhe oli kuskil täitsa raja alguses, kuskil 20 min parkimisplatsist. Vaene Matt oli juba värske õhu mürgitust saamas ja protesteeris, et ma pean hakkama neid matkakirjeldusi natuke täpsemalt lugema, mitte ainult esimese reaga piirduma. 

Pöörasime ümber ja hakkasime tagasi minema, ise arutades, et kuidas me selle õige koha siis nii kapitaalselt maha magasime? Ja saate aru - oleks teist korda kah maha maganud kui Nele peiks Matej poleks ühel hetkel selja tagant hüüdnud, et kuulge, siin nagu on ju mingi lõhe! Ja oligi! Alla minnes oli seda oluliselt lihtsam märgata (vähemalt üks meist neljast siis märkas ka, samas kui ülejäänud kolm olid juba mööda lidunud).

Pealtnäha tundus, et polegi nagu midagi erilist, aga jube sügav! Päris kõhe vaadata. Hiljem uurisin natuke lähemalt ja sain teada, et lõhe tekkis maavärina tagajärjel ja siiamaani pole teada kui sügav see täpselt on. Huu...

Õhtuks oli Matt veel mõned inimesed külla kutsunud ja neile õhtusöögi välja kuulutanud. Kuna olin Nelele lihapirukaid lubanud, tegin nende kõrvale natuke kanasuppi ka ja lõpuks söödi kõik potid-vaagnad tühjaks, mitte midagi ei jäänud järele!

Ahjaa, enne kui ülejäänud seltskond kohale jõudis, mängisime tibudega ja Nele tahtis pilti teha kui nad kõik mul käe peal rivis seisid. Aga samal hetkel lendas üks neist pähe ja ei läinudki kaua, kuniks ta plörinal sittus, nii et osa sitta oli juustes ja osa õla peal. Matt vaatas mind ja ütles tõsiselt, et "nüüd sa pead küll duši alla minema". Umbes nagu ma oleks plaaninud terve õhtu niimoodi istuda, et sitt mööda kiharaid alla tilgub.

Ükspäev just arutasime Matt'iga mingit kana ja koera sõprusvideot vaadates, et sellest jääb mulje, justkui annakski neid niimoodi toas pidada, et jooksevad vabalt mööda vaipa ringi. Mõnus sitalepik oleks! Ma olen siin ikka igal õhtul tibud natukeseks kastist välja võtnud, et nad saaks veidi rohkem liigutada ja ringi lennata, aga see tähendab, et käin ise paberiga kannul, sest kamba peale tuleb keskmiselt kaks junni minutis.

Järgmisel päeval oli juba nii hea matkahoog sees, et jalutasime kohe pärast hommikusi pannkooke rippsilda vaatama. Christine tuli kah Sampsoniga ja pärast porist matka ta enam nii kohev ei olnud. Sampson, ma mõtlen. Aga igati mõnus nädalavahetus oli, matkates saab ikka palju rohkem elamusi kui kohvikus käies! Mine tea, võib-olla peaks end teinekordki toast välja ajama...

Beebid ei hüüa tulles...

Matt läks ükspäev Vancouverisse asju ajama ja kui valmis sai, helistas, et läheb "noh nii igaks juhuks" vaatama, et mis kanavalik seal kah on... Tunnike hiljem selgus, et saadaval on seitsme erineva kanasordi tibud ning ilmselgelt üks nunnum kui teine. Väga palju puudu ei jäänud, et olekski sealt seitsmega lahkunud sest "meil ruumi ju on!".

Pika arutelu tulemusel saime kokkuleppele, et tuleb kolm. Täiskasvanuna peaksid nad välja nägema sellised:

Te ikka panite tähele, et ühel on HABE?! Kohe ongi habemega sort. Muneb siniseid mune! Meie habemik on tumedamate sulgedega, aga teised kaks peaksid küll suht täpselt selliseks kasvama nagu pildil. See alumine tume kana muneb šokolaadipruune mune.

Mul oli juba meelest läinud kui maailmatu armsad need tibud ikka alguses on. Väga äge oli pühapäeva hommikul selle peale ärgata, et keegi elutoast "tsiip-tsiip" hüüdis.

Tibud tulid laupäeval, eksole. Pühapäeval hakkas Matt jälle oma siidikanu guugeldama. Alguses arvasin, et see on suht ohutu ettevõtmine, sest meil oli selleks hetkeks juba seitse kana! Aga kui ta mõne aja pärast kellelegi helistas, et "ma kuulsin, et müüte kanu", muutusin juba oluliselt valvsamaks.

Selgus, et selles farmis on ainult ilma habemeta silkie'd ja algselt tahtsime ikka habemega. Siidikanad on suhteliselt mõttetud linnud - munevad ainult paar korda nädalas ja munad on väikesed. Igal võimalikul juhul püüavad hauduma hakata ja kui see hoog peale tuleb, ei mune tükk aega üldse. Neil on erksinised kõrvad, must nahk, mustad luud ja must liha, nii et suppi neist kah väga ei saa (kui keegi üldse tahaks vaevu kilosest linnust süüa teha). Ainus põhjus, miks neid pidada, ongi see, et nad nii naljakad välja näevad. Ja habemega silkie on kahtlemata naljakam:

Siis aga selgus, et silkie-tibudel on väga keeruline sugu määrata ja kui ei taha kukega riskida, tasub osta veidi vanemad linnud. No ja sellel mehel olid neljakuused - peaaegu täiskasvanud. Ühtlasi selgus, et see habemega versioon on põhimõtteliselt natuke pime kui just pidevalt tukka ei trimmi. Ei ole mingit mugavat kohastumust, et silmad noka peal asetseks või nii... Ehk tegelikult ei olegi nii paha mõte ilma habemeta kana võtta - leiab vähemalt söögi ise üles. Aga meil on juba SEITSE KANA!

Matt ütles, et mõned surevad nagunii ära ja mõni uutest tibudest võib kukeks osutuda. No umbes nii, et vaatame ikka helget poolt! Ja broneeris meile kaks silkie't, sest topelt ei kärise.

Kanaperemehe hoovi keerates jooksid kolm Jack Russell'it vastu. Kuna mul Eestis oli see koer, tegi süda kohe jõnksu! Uurisin kindluse mõttes, et äkki on neil kutsikaid ka? Sellisel pehmel hetkel, mil Matt on omale just VIIS uut kana organiseerinud, oleks suhteliselt soodus aeg endale koerapoeg nuiata. Peremees ütles, et russell'it ei ole, aga nende retriiver sai hiljuti kutsikad... Võtsime siis ainult kanad.

Appi kui veidrad nad ikka on! Ja nii pisikesed! Natuke porised olid ka, nii et kodus tegime kanadele vanni. Selgus, et silkie'dele meeldib pesemine lausa hullupööra ja kui ma fööni välja tõin, läks veel eriti suureks mõnulemiseks. Rohkem veidramaks ei anna vist enam minna...

Ja seal me siis olime - ports kanu õues, tibud kastiga elutoa nurgas ja silkie'd majapidamisruumis uut maja ootamas. Uusi ja vanu kanu ei tohi kohe kokku panna, nokivad üksteist surnuks. Esimesed nädalad peab laskma üksteisega harjuda nii, et võrk on vahel. Ja kui aeg küps, peab kanamajas kõik ümber tõstma - söök/jook/õrred uude kohta, midagi uut ja põnevat juurde, näiteks kapsa võib laest alla riputada, seda on tore nokkida. Uued kanad pannakse kuuti õhtul pimedas ja kui nad seal hommikul kambakesi üles ärkavad, on kõik uus - kuut on uus ja kanad on uued. See pidavat nende pisikese aju piisavalt segadusse ajama ja olukorraga leppima panema.

Selle juures on aga üks väga oluline asi - lisatavad kanad peavad olema samas suuruses! Aga silkie'd on pea kolm korda väiksemad!!! Ja kui me siis veel natuke guugeldasime, saime teada, et silkie'sid on ka sellepärast keeruline lisada, et nad isegi teiste kanade jaoks liiga harjumatud välja näevad ja tihtipeale ei hakata neid kunagi aktsepteerima.

Meie uued tibud kasvavad vanade kanadega samasuurusteks, nende pärast ma ei muretse. Ainus jama on, et see võtab päris mitu kuud aega, pluss ei saa neid enne õue viia kui ööd soojaks muutuvad, sest kui temperatuuri äkitselt muuta, tekivad neil igasugu probleemid ja haigused. Ja kuna ka nemad peavad alguses eraldi majakeses elama ja uue seltskonnaga harjuma, peavad silkie'd sellest majast enne välja kolima (mis ei pruugi kunagi õnnestuda). Ehk need kanad tuleb toas suureks kasvatada! Appi!

Rääkimata sellest, et lisamaja meil ju ei olnud! Õnneks on meie pere suurim kanasõber ka üsna kobedaks ehitusmeheks osutunud, nii et tagasiteel koju jätsime siidikanade paari autosse ootele, ostsime materjalid ja õhtu otsa kostis garaažist katkematut klopsimist, kuniks mina uusi sõpru pesin ja föönitasin (käsi püsti, kes veel saab öelda, et on KANA föönitanud!).

Kõige toredam oli muidugi see, et kui Matt uue maja lõpuks õue viis ja silkie'd sisse tõstis, jooksid vanad kanad kabuhirmus oma kuuti peitu. Nii palju siis sellest, et vanad võivad uued surnuks nokkida... Meil on ikkagi väga ontlikud kanaprouad, mitte mingid kraaklejad mutid.

Täna hommikul käidi kah ikka veel kauge kaarega uuest majast mööda. Asi muutus pärast seda kui Matt neile saia ja banaani viis ning suured kanad oma banaani kiiremini nahka pistsid kui silkie'd enda omale pihta said. Ja siis hakkasid korraga kõik väikse maja vastu huvi tundma! Me esialgu rõõmustasime, et näe, tahavad sõbraks saada, aga peatselt mõistsime, et nad näevad hoopis silkie'de puuris söömata banaani ning üritavad välja nuputada, kuidas selleni jõuda.

Saiast rääkides - uutele tibudele on sai nagu kassile palderjan. Neil käib muidu elu mõneminutiliste tsüklitena - uni, söök, sitt, uni, sitt, söök, uni jne. Eile panin viilu saia neile puuri ja ossa raks kus oli elevust! Kaks tundi järjest käis katkematu sädin ja saiasöömine, hetkeks ka ei astutud saiast kaugemale. Lõpuks võtsin selle välja, et vähem lärmi oleks ja kurnatud saiasööjad magasid seepeale oma pikima ja sügavaima une.

Täna mängisime nendega natuke köögiletil ja oh õnne - seal leidus veidi saiapuru! Jälle tohutu elevus ja isegi väike kaklus, et kes pudi endale saab... Nagu narkootikum! Ma ei mäleta, et eelmised tibud oleks niimoodi saia armastanud.

Ahjaa, tegin siin just Matt'ile nalja, et näe, sa ei saa enam midagi kobiseda, et emal neli koera kui endal üheksa kana majas. 

No ja täna hommikul saatis ämm mulle kutsikate pildi... Neil on nüüd üheksa koera! Kusjuures täiesti kogemata! Neil on üks isane ja kolm emast ning jooksuajal oli isane mõnda aega kellegi juures hoius, pluss kandis koju tagasi tulles mingeid spetspükse. Või noh... enamik aega kandis. Igal juhul selgus, et see emane peni, kes jõulust saadik pidi dieedil olema, sest kippus jämedamaks minema, ei olnudki lihtsalt paks. Klassika!

Vana kana

Matt selgitas ükspäev, et inglise keeles öeldakse vahel noorte naiste kohta spring chicken (kevadtibu). Võtsin sõnasabast kinni ja teatasin: "Tere, mina olen spring chicken". Matt raputas naerdes pead: "Ei, sina oled vana kana!"

Lubasin seepeale omale uue eakama boyfriend'i otsida, et saaksin kah spring chicken olla, aga Matt arvas, et tahab mind ikka endale hoida, hoolimata sellest, et ma vana olen (ta on must kolm aastat noorem)! Nüüd on nii, et kui õhtuti magama läheme, võtab kaissu ja ütleb: "Sina oled minu ilus vana kana". Iga jumala päev. Näe, välismaa mehed teevad tõesti rohkem komplimente…