Kanada (pere)arstindus

Mis on Kanada arstinduses Eestiga võrreldes erinevat:

Arstiteaduskond
Arstiteaduskonda astumiseks peab olema vähemalt üks kõrgharidus ning hinnetelehel kõikide ainete tulemuseks "A" (alla selle ei mängi välja, sest konkurents on umbes 13 inimest ühele kohale). Õpe on tasuline (kokku üle 100.000 dollari).

Enamik arste töötab oma ettevõtte alt, mitte ei ole palgatöölised. Näiteks perearstid maksavad kindla protsendi sissetulekutest kliiniku tööshoidmiseks ja ülejäänu panevad oma taskusse. Haigekassa maksab sisuliselt iga liigutuse eraldi kinni (vastuvõtt, protseduur, vormi allkirjastamine, telefonikõne jne). Mingit limiiti nagu Eestis, et "selleks aastaks on Haigekassa rahad otsas" ei ole. 

"Walk-in" kliinikud
Need, kel oma arsti ei ole, saavad abi "walk-in" kliinikust, kus käib vastuvõtt elava järjekorra alusel. Aga ka need, kel perearst olemas, lähevad kiiremat reageerimist vajavate asjade puhul hoopis "walk-in"-i (näiteks kui on lihtsalt retsepti vaja), sest perearsti juurde ei pruugi enne nädalat-kahte vaba aega olla. See vähendab oluliselt ka EMO koormust, sest väiksemate hädadega saab "walk-in" kliinikust kiiremini abi ja järjekord on lühem.

"Walk-in" kliinikus öeldakse patsiendile, mitu inimest on järjekorras tema ees ja kui kaua vastuvõtule saamine aega võib võtta. Sel ajal võib ära käia, ei pea kohapeal passima.

Perearsti ülesanded
Valdkonnad, millega minu teada eesti perearstid ei tegele, on günekoloogilised toimingud, raseduse jälgimine, sünnituste vastuvõtmine, eesnäärmeuuringud, erinevate moodustiste väljalõikamine (sünnimärgid, nahaalused tsüstid, sissekasvanud küüned) jne. Näiteks suguhaiguste kontroll, pap-test, spiraali paigaldamine ja muu selline on Kanadas puhtalt perearsti teema. Günekoloogi vastuvõtule saadetakse ainult siis kui on midagi tõsisemat viga, näiteks kasvaja vms. Eriarstide juurde ei saa ise minna, peab olema perearsti saatekiri.

Muideks, saatekirja patsient ei näe, see edastatakse eriarstile elektrooniliselt. Patsient peab lihtsalt ootama, et talle eriarsti juurest helistataks ja aega pakutaks. Ise ei pea midagi tegema.

Sünnitusabi pakuvad residentuuri ajal kõik perearstid, aga kui see läbi, saavad ise otsustada, kas jätkavad või mitte. Sünnitusosakonna vahetused on 24-tunnised ja need, kes on valinud sünnitusi vastu võtta, töötavad lisaks kliinikule igal nädalal vähemalt ühe ööpäeva sünnitusosakonnas, pluss lähevad eraldi kohale, et oma nimistu patsientide sünnitusi vastu võtta.

Paljud perearstid töötavad vahelduse mõttes igal nädalal vahetuse või paar erakorralise meditsiini osakonnas, palliatiivse ravi osakonnas või näiteks narkovõõrutuskeskuses.

Patsientide valimine ja vallandamine
Perearst lisab patsiente nimistusse ankeedi alusel. Igal kliinikul on kindel vorm, kus küsitakse olemasolevaid diagnoose, regulaarseid ravimeid ja põhjust, miks perearsti vajatakse (nagu mainisin, saab peaaegu kõik asjad vajadusel ka "walk-in" kliinikus tehtud). Perearsti on üsna raske endale leida, näiteks meie linnas on pea kolmandik elanikest ilma perearstita.

Kui patsiendiga mingil põhjusel koostöö ei suju, on võimalik ta "vallandada". Neid patsiente, kelle üks arst on vallandanud, teised oma nimistusse tavaliselt ei võta, sest nii äärmuslikku meedet kasutatakse ainult äärmiselt mõjuval põhjusel.

Arstid ja õed töötavad eraldi
Mul on Eestist meeles, et arst ja õde istusid alati ühes kabinetis koos, aga nüüd vist kõikidel arstidel enam õde ei ole? Kanadas on arstid ja õed alati eraldi, näiteks perearstikeskuses on õdedel suur ruum, kust patsient enne arsti juurde minemist vajadusel läbi käib (kaalumas, uriiniproovi andmas, vererõhku mõõtmas vms). Ka süste ja sidumisi teevad õed. Arstile jäävad laias laastus ainult need asjad, milleks keegi teine kvalifitseeritud ei ole.

Muide, meditsiiniõed saavad Kanadas väga head palka!

Kabinetid on väikesed ja tihti ilma aknata
Perearstid töötavad efektiivsuse huvides tavaliselt kahes ruumis korraga, "walk-in" kliiniku arstid isegi kolmes. Patsient juhatatakse tühja kabinetti ootama ja selleks ajaks kui arst sisse astub, on ta juba jope ära võtnud, telefoni hääletuks lülitanud jne. Kohe kui vajalik tehtud, astub arst välja, et järgmises ruumis uue patsiendiga kohtuda ning eelmisel patsiendil on aega asjad kokku korjata ja lahkuda. Kui patsient ruumist väljub, tuleb assistent, paneb läbivaatuslinale uue paberi, viib kasutatud instrumendid ära ning juhatab uue patsiendi sisse. Perearsti vastuvõtt on tavaliselt 10 minutit pikk, teatud juhtudel määratakse ka pikemad vastuvõtud (näiteks kui on vaja midagi välja lõigata vms).

Lõhnavaba territoorium
Kõik haiglad ja kliinikud, lisaks enamik kontoreid ja muid ametiasutusi on Kanadas lõhnavabad. Esiteks on see töötajate huvides, et iga klient uue tugeva odüüriga sisse ei kõnniks, teiseks kaasinimeste kaitsmiseks, sest mõnel võivad teatud lõhnad allergiat tekitada ning teistele ei pruugi parfüümipilv meeldida.

Haiglas ravivad sind samuti perearstid
Haiglas ravib sind kas sinu oma perearst või hospitalist, kes on samuti perearsti haridusega. Hospitalist on haigla palgal ja kannab hoolt kõigi nende patsientide eest, kelle oma perearst haiglateenust ei osuta. Patsient antakse haiglas eriarstile üle ainult sel juhul kui tema seisund on väga keeruline. Kõik vahepealsed võimalused on muidugi ka olemas, perearstid ja eriarstid teevad omavahel koostööd.

Suguhaiguste ravi on kõigile tasuta
Riigil on odavam hädalistele tasuta ravi tagada kui tegeleda ravimata jäänud haiguste massilise levimisega. Tablett antakse patsiendile arstikabinetis ja võetakse sealsamas ka sisse. Enamik suguhaiguste raviks kasutatavaid antibiootikume mahuvad tänapäeval ühte doosi. Suguhaigusi kontrollitakse nii naistel kui meestel pissiproovist, mingit muud torkimist ei kaasne (pap-test käib muidugi endiselt günekoloogiliselt). 

Osade ravimite hind sõltub vanusest
Teatud east ülespoole on ravimid kas poole hinnaga või täiesti tasuta ning alaealistele on rasestumisvastased vahendid poole hinnaga. Muus osas on Haigekassa süsteem Eestiga üsna sarnane (Kanadas ei ole visiiditasusid - see on ainus erinevus, mis mul praegu pähe tuleb).

Väga levinud on, et tööandja pakub omalt poolt boonusena tervisekindlustust, mis katab (kasvõi osaliselt) seda, mida tavaline haigekassa ei kata. Näiteks ravimid, abivahendid (prillid jm), hambaravi, massaaž jne. 

Up to date
Arstidele mõeldud internetikeskkond, mis tagab, et neil oleks alati tänapäevane info, ravijuhendid, õiged ravimikogused jne. Seda täiendatakse pidevalt teadusuuringute põhjal, mis hoiab ära, et keegi patsiente selle järgi raviks, mida 30 aastat tagasi koolis õppis.

"Up to date"-l on ka eraldi patsiendiportaal, kust saab vajalikku infot sisse logimata.

Kakskeelne laps

Meilt küsitakse tihti, kas kasvatame Oscari kakskeelseks? Tahaks küll, aga eks tulevik näitab, mis sellest lõpuks välja tuleb...

Mina räägin temaga ainult eesti keeles, sest enamuse ajast veedame nagunii kahekesi. Kui Matt on kodus, siis vahel küsib, mida üks või teine sõna tähendab, aga enamikust jutust saab aru. Mõnda väljendit on muidugi võimatu tõlkida, näiteks seda, kuidas käed lähevad "hopsti" käistesse. Inglise keeles ei ole hopstit!

Praegu on lihtne, sest Oscar ise ei räägi ega hooli, mis keeles tema poole pöördutakse. Aga teistelt siinsetelt eesti emadelt, kel kanadalastega lapsed, olen kuulnud, et keeleõpe ei lähe üldse nii ludinal kui oodata võiks, sest praktikat kipub vaatamata püüdlustele ikkagi väheks jääma. Inglise keel pressib uksest ja aknast sisse.

Me püüame Oscarit kakskeelseks kasvatada, aga mitmekeelseks ta lõpuks kujuneb, on juba tema enda teha. Mina räägin temaga ikka oma emakeeles, kuid ei hakka nõudma, et ta tingimata samas keeles vastaks kui tal peaks selle vastu ühel hetkel tõrge tekkima. Peaasi, et aru saab!

Ükspäev rääkisin Matt'ile, et iga kord kui Oscariga kuskile lähen, tulevad inimesed juurde ja ütlevad, et tal on niiiii ilusad sinised silmad. Eestis on igaühel sinised ja hoopis pruune peetakse erilisteks. Matt ütles, et Kanadas ei taha keegi pruune silmi, kõigil on pruunid!

Ja nüüd olen hakanud beebigruppides tähele panema, et siin algatatakse teemasid stiilis "mis te arvate, kas on lootust, et lapse silmad jäävad sinisteks (sest kellelgi suguvõsas on sinised)" ning Eesti omas, et "mis arvate, kas on lootust, et lähevad pruuniks (sest lapse isal on pruunid, aga esimene laps kahjuks ei saanud pruune)". Ilu on ikka täiesti vaataja silmades...

Mul on muidu hallid ja Matt'il rohelised. 

Niisama juttu

Nonii. Ma olen ametlikult see ema, kelle laps magab süles! Kohutav! Praegu näiteks magab. Kolmveerand tundi juba. Mul on nii igav, et olen nõus end pooleks väänama, et saaks blogimiseks mõlemat kätt kasutada ilma, et alakeha liiguks. Et noorhärra jumala eest ei ärkaks.

Ta magab muidu lamamistoolis ka (kui seda alustuseks 10 min kiigutada). Ja autotoolis. Õnneks on mul iga päev sõitmist olnud. Ja vahel vankris ka, aga mida vanemaks saab, seda pikemalt peab enne kõndima kui magama jääb. Hetkel on murdepunkt kuskil 45 minuti juures. Ja seisma ei tohi jääda, sest siis teeb Oscar silmad lahti ja vaatab, mida põnevat toimub. Ei taha ilma jääda!

Et ta päeval üldse magaks, on puhtalt minu erahuvi. Mulle lihtsalt tundub loogiline, et väikesed beebid magavad päeval. Võiks ju? Oscar pole seda arvamust kunagi jaganud ja on võimeline terve päeva ärkvel olema, vahel muutub küll natuke virilaks, aga enamasti mitte.

Aga samas ma ei kurda! Teoorias oleks muidugi tore kui lapsel mingi rutiin tekiks, aga kuna mul endal seda pole, ei saa ju temalgi tekkida. Iga päev oleme erineval ajal kodust väljas. Ja mulle meeldib, et ei pea midagi tema uneaegade järgi sättima.

Õhtul on küll rutiin, aga seda ainult sellepärast, et mulle endale meeldib öösiti magada. Kaheksa-üheksa paiku läheb Oscar tuttu ja ei protesteeri absoluutselt, et peab voodis lesima. Natuke vehib ja siis jääb magama. Öösiti on viimasel ajal ainult korra-kaks ärganud. Ei ole see elu beebiga nii hull midagi!

Päevasel ajal mingi siledam pind nagu voodi või diivan ei sobi. Mitte kunagi pole sobinud. Nagu juba ütlesin, pole me talle muidugi ka väga peale käinud.

Ükspäev mõtlesin, et hakkan korralikuks emaks ja panen nui neljaks lapse tema oma tuppa tema oma voodisse magama. Olin valmis, et ju ta nats nutab ja et ma ei tohi lasta hormoonidel möllama hakata ja teda päästma minna, sest kuidas ta muidu õpib...

Mõeldud-tehtud. Laps voodis, uks kinni, ise läksin kööki kooki tegema. Kümme minutit hiljem magas! Saate aru! Mul oli täielik tola tunne - võib-olla Oscar tahtiski alati oma toas lõunaund magada, aga ma ei andnud selleks lihtsalt võimalust?!

Järgmisel ja ülejärgmisel päeval nii edukalt ei läinud. Ta sai kohe aru, mis kuri plaan mul sellega on, et ta keset päeva voodisse peab minema... Aga see on okei. Mulle sobib praegune süsteem ka. Las siis magab süles, ta on nii nunnu ju! Nelja kuuga on kõvasti kasvanud ka, varsti ei mahugi enam sülle.

Kana-uudiseid ka. Siidikanad on täiesti lootusetud! Ainult hauduks! Okupeerivad pesad ära ja teised kanad, kes muneda tahavad, ootavad rivis ja karjuvad siidikanade peale. Draama noh! Ainus võimalus olukorda lahendada on nad teistest eraldada, et poleks pesadele juurdepääsu. Aga kui siidikana on ikka otsustanud haududa, siis ta haudub ükskõik kus ning olenemata sellest, kas mõni muna ka kõhu all on. Istub murule maha ja enne paari nädalat ei liiguks kui ma just aegajalt torkimas ei käiks (aga neid peab segama, muidu ei läheks see haudumiskirg tõesti enne paari nädalat üle).

Ma olen vist varem ka rääkinud, et me ise praktiliselt üldse mune ei tarbi, kõik jagame sõpradele. Sõbrad jällegi arvavad, et kanad munevad lisaks munadele ka karpe, sest neid ei viitsi keegi tagasi tuua. Mõned õnneks koguvad kuskile sahvrinurka ja kui kisa tõstame, toovad sellise laadungi korraga, et tükiks ajaks jagub. Raske see kanapidaja elu. Ma viimasel ajal ähvardan, et kes karpe tagasi ei too, võtab siidikanad omale.

Eile oli Matt'i residentuuri lõpetamise pidu. 12 aastat ülikooli, 2 aastat residentuuri ja hopsti, ongi amet käes. Varsti on siis näha, kas üldse oskab ilma koolita olla...

Ja samas otsustasime, et sügisel lähen hoopis mina kooli, sest mul pole veel ühtegi kohalikku diplomit. Õpin natuke meditsiiniterminoloogiat ja asjaajamist ning saan kliinikus Matt'i assistent olla. Sisseastumiseks tuli muuhulgas ka inglise keele test teha, sain 86%. Jeee! Ma pean keele enne selgeks saama kui Oscar nii suureks kasvab, et aru saab, kuidas ma puterdan. Praegu saab veel eesti keelega ära petta ja teha nägu, et ma muud ei räägigi. Ta usub küll. Räägib aktiivselt vastu ka, põhiline sõna on "agluu", nii et ma ei tea, mismaalane temast veel tuleb...

Esimene perereis

Matt pakkus, et võiks mai keskel väikse automatka teha siinsamas British Columbia provintsis. Mina polnud osadesse linnadesse veel juhtunudki (mis pole ka ime, arvestades, et BC on 20 korda suurem kui Eesti).

Okanagan, kuhu suundusime, on kõrb. Suved on kuumad ja täiesti kuivad, ilmaennustus lubas, et kõigil päevadel tuleb umbes 30 kraadi sooja. Mulle muideks ei meeldi kui liiga palav on. Ja kuna Oscar on veel nii väike, tuleb teda päikese eest varjata, nii et olin juba ette natukene mures.

Aga alustame algusest:

- Plaanisime saarelt lahkuda kella ühese laevaga kolmapäeva pärastlõunal. Pool tundi varem sadamasse jõudes selgus, et praam on pilgeni täis. Kolmapäeval! Ja need ei ole mingid väikesed praamid, üle 300 auto mahub korraga peale (Saaremaa vahet sõitev Regula mahutab näiteks 100).

- Järgmine praam pidi minema alles 2,5 tunni pärast, mis nullis meie varakult kohalejõudmise ja mõnusa õhtusöögi plaanid.

- Jätsime auto sadamasse järjekorda ning jalutasime lähedalasuvasse iiri pubisse. Polnudki seal ammu käinud, nii et igas halvas on ka midagi head!

- Ukse peal ütles teenindaja vankris magavat beebit nähes, et neil ei ole seda litsentsi, mis alla 19-aastaseid pubisse lubaks.

- ???

- Tuli juhataja ja selgitas, et ta saab aru, et Oscar ilmselt ei joo ennast silmini täis, aga litsentsi neil ei ole ja lapsega sisse lubada ei saa.

- Jalutasime kõrvalolevasse pubisse. Seal ei olnud laps probleemiks. 10 minutit pärast istumist tõin meile ise menüüd. Pool tundi pärast saabumist jõudsid lõpuks lauale joogid. Söögiga läks veel poolteist tundi! Kui esialgu tundus, et meil on enne praamile jõudmist nii palju vaba aega, et ei oska sellega midagi peale hakata, läks lõpuks juba päris kiireks!

- Praamilt maha sõites selgus, et meie rida lastakse kõige viimasena. Aga kui kõik teised olid maas, ei saabunud mitte meie kord... vaid lasti tõkkepuu alla ja sild üles. Ma ei tea, mis neil seal juhtus... Hetk hiljem lasti sild alla tagasi ja saime siiski praamist välja. Matt ütles, et tal oli selle päeva seiklustest juba nii kopp ees, et kui nad oleks meid Nanaimosse tagasi viinud, poleks isegi protesteerinud, sest kodus on ju tegelikult päris hea olla.

- Hilisema praami tõttu saime Vancouverist täpselt keset tipptundi läbi sõita. Nojah.

Aga muidu oli igati tore! Oscar magas nagu ideaalbeebi täpselt peatusest peatuseni. Tanklas söötsin ja läks jälle magama tagasi. Mõtlesin, et kui ta nüüd praamist saadik on 2 x 2 tundi maganud ja uneajaks hotelli jõuame, siis kes teab, mis öösel saama hakkab, aga kohale jõudes lihtsalt sõi ja läks magama. Viis-kuus tundi hiljem ärkas, tahtis korra süüa ja magas veel. Kodus küll nii head und ei ole!

Hommikul selgus, et ilmateade oli väikse muutuse teinud ning lubab vihma ning pilvi. Etterutates võin öelda, et pilvisus jälitas meid iga päev. Kõikjal, kus käisime, juhtus olema selle suve ainus pilvine päev! Mulle sobis väga hästi, ei olnud liigselt palav ja ei pidanud Oscarit päikese eest peitma. Matt muidugi arvas, et suvel ja eriti just puhkuse ajal võiks siiski päike paista. Aga noh!

Reisi lõpetuseks veetsime mõned päevad suvilas ja avastasime, et seal on PALJU sääski! Nanaimos ilmuvad pimeduse saabudes mõned üksikud, aga seal oli ikka päev läbi täielik rünnak! Ma sain kohe esimesel päeval otsaette mõnusa sügeleva lataka, jeeeii! 

Aga igati mõnus reis oli! Mulle täpselt nii meeldibki, et kuskile pole kiiret ja peamine meelelahutus on leida järgmine supermõnus söögikoht. Loodus on siin igal pool nagu postkaart, selles mõttes pole ka pikem autosõit kunagi igav. Ainult sääsed mulle ei meeldi!

PS! Piltide pealt ei paista, aga Oscaril on täielik vanamehesoeng. Sündis juustega, aga need langesid mõne kuu pärast kõik välja. Õigemini peaaegu kõik. Nüüd on meil kiilas laps, kel kuklal lõbus mullet.

Emadepäev

Nanaimos on aastaringselt kord kuus "Walk and talk with your Doc" üritus, et inimesed saaksid arstidega jalutada ja tervisemuresid arutada. Süsteem on selline, et arstidel on valged t-särgid, millele on seljale kirjutatud DOCTOR; õdedel sinised kirjaga NURSE ja füsioterapeutidel hallid.

Kanadalastele kohaselt sumises kogu kohaletulnud kamp omavahel elavalt rääkida, paljudel olid lapsed või koerad kaasas (Kanada koerad saavad omavahel laitmatult läbi, mis on minu jaoks siiani täielik müsteerium). Alustuseks aitas füsioterapeut keha soojaks võimelda, seejärel rääkis üks arstidest lühidalt sellest, miks on oluline liikuda ja kui suure kasu see tervisele annab kui iga päev tunnike aktiivne olla ning lõpuks jagati kõigile soovijatele tasuta sammulugejaid ja jalutuskäik võiski alata. Paljud kõndisid niisama, mõned sättisid end arstidega jutustama, aga kõigil paistis tore olevat. See vist ongi natuke nagu uute sõprade leidmise üritus ka.

5000 sammu hiljem oli ring tehtud ja kõigile jagati puuvilja või torti - kellel mille järele isutas.

Pärast jalutuskäiku sõitsime randa, kus Vancouverist külla tulnud sõbrad oma uut lohet katsetasid. Tuult oli ja päikest oli ka, vaene Oscar pidi vankris redutama, et täitsa ära ei küpseks. Talle muidu meeldib süles ikka rohkem! Aga lubasime, et kodus saab topelt koguse tähelepanu ja sai ka.

Järgmisel hommikul kell kuus arvas noorhärra, et temal on nüüd magamisest küllalt, paraku ei jaganud seda arvamust tema unine ema, kes õhtul sõpradega hot tub'is istus, selle asemel, et varakult voodisse minna.

Söötsin lapsel kõhu täis ja kui ta tund aega hiljem ikka veel uinuda ei tahtnud ja sellest üha valjema viginaga märku andis, tõstsin ta lõpuks enda kõrvale, et saaksime hoopis koos ärgata. Läks aga nii, et mina jäin uuesti magama ning Oscaril tuli ka lõpuks uni peale. Paar tundi hiljem ärkasin ja laps alles magas. Seda ei juhtu muidu mitte kunagi!

Sõbrad olid saladuslikult kadunud, aga peatselt ilmusid uuesti välja - olid mu esimese emadepäeva puhul kohaliku pagariäri tühjaks ostnud. Oscar ärkas alles poolteist tundi hiljem ja mina nüüd sinisilmselt loodan, et äkki õppiski öise (ja hommikuse!) magamise ära (tegelt ei looda - juba tean, et nii naiivne ei maksa ikka olla).

Aga suvi on tore, mulle meeldib!

Tänavakunst

Meie tänava lastel paistab kunstiannet olevat...

Vibreeriv voodi

Käisin nädalavahetusel Vancouveris sõbrannadega aega veetmas ja Oscar tuli muidugi ka kaasa. Praami peal sain täitsa juhuslikult parkimiskoha lifti kõrvale (ja sadamasse jõudes oli just see lift rikkis) ning tagasiteel läks jälle õnneks lifti kõrvale parkida (...ja sadamasse jõudes oli JÄLLE just see lift rikkis)! Kusjuures täiesti teise liini laev!

Mõlemal korral oli asi väga kenasti korraldatud - töötaja pidas lifti juures valvet ja kõigile, kes oma jõududega autoni ei pääsenud, anti abimees, kes nad teise liftiga alla viis ning autoni juhatas. Käru ja titega oli niimoodi lihtsam orienteeruda küll.

Päev oli tore ja elamusi täis, aga ilmselgelt ka väsitav. Hotelli jõudsime tund pärast Oscari tavapärast uneaega ja kuna ka temal oli päeval nii vahva, et suurt magada ei raatsinud, olime mõlemad omadega läbi.

Pakkisin käbedalt asjad lahti, tekitasin vannituppa mähkimisaluse, panin ööriided selga ja asusin kiiremas korras nutvat last toitma, ise väga rahul, et kõik nii ladusalt korraldatud sain. Istusin siis seal, pea voodipeatsile toetumas ja tundsin, et voodi vibreerib... Mingi kauge müra oli ka, aga müra iseenesest väga ei häirinud. Vibratsioon aga häiris.

Mõtlesin, et hakkan väsimusest aru kaotama, tõusin püsti ja katsusin käega voodipeatsit. Vibreeris ja täitsa tugevalt lausa. Aga noh, selline viisakam hotell, mitte mingi maanteeäärne urgas, otsustasin välja uurida, mis värk on? Tervet ööd ei tahaks ju värisevas voodis veeta.

"Mis vibratsioon ja müra? Võimatu! Meil ei ole teistest tubadest kaebusi, nii et ei saa olla!"

Ausalt öeldes oleks tahtnud nii idootse vastuse peale Herr Mumbai peale isegi natuke närvi minna, aga olin liiga väsinud, et energiat raisata. Selgitasin siis, et minu toas igatahes on probleem ja kui teie ka ei tea, milles asi, siis äkki saadate kellegi siia ja uurime koos välja?

Lubas saata.

Seisin keset tuba, paljast ihu katmas vaid pikemat sorti t-särk, mis polnud külaliste vastuvõtmiseks kuigi sobilik, nii et tõmbasin sellele retuusid alla ja kampsuni peale. Sai parem küll. Nägin välja nagu juudi jõulupuu, aga vähemalt kaetud.

Tuli noormees. Mingi uus. Väga viisakas ja murelik. Jaa, on vibratsioon. Müra on ka. Teate, köögivent jookseb siit lähedalt läbi, nii et pole lootust, et olukord paraneks. Kas olete nõus tuba vahetama?

Ütlesin, et kui on mõni mitte-vibreeriv pakkuda, siis küll. Lubas, et paari minuti pärast toob keegi mulle uue toa uksekaardi.

Aga no vaene Oscar! Natuke imelik oleks olnud võõraste meestega vibratsiooniküsimusi arutada, endal üks tiss pluusi alt väljas, nii et laps pidi korraks ootama. Ja nüüd tuli veel kolima ka hakata.

Peatselt sain uue kaardi ja ütlesin tüübile, kes selle kohale tõi, et abi ei vaja ning lükkasin oma rändtsirkuse kärule pakitult lifti.

Uue ukse juures selgus, et kaart ei toimi.

Egas midagi! Käru uuesti lifti ja reis alumisele korrusele võis alata! Kui siis hilpharaka riietuses, karjuva tite ja kärutäie tavaariga vestibüüli (isver kui hea sõna!) ilmusin, sai mulle kaardi toonud tüüp juba kaugelt aru, et nalja ei ole! Lausa jooksis vastu, vabandas ette ja taha ja pikali maha, pani kaardi tööle ning tuli igaks juhuks ise kaasa, kontrollimaks, et väsinud titemamma uuesti kinnise ukse taha ei jääks.

Uus voodi ei vibreerinud, Oscar sai süüa ning magas kogu selle seikluse jätkuks oma elu pikima une - viis ja pool tundi! Halleluuja! Seejärel ärkas, sõi ning magas kolm tundi veel.

Polegi väga keeruline beebiga reisida...

Murdepunkt

Olime kutsutud sõprade lapse sünnipäevale ja kodus veel kiirustasin Matt'i, et tee käbedamalt, kell on peaaegu kaks (kaheks oli kutsutud)! Kui 15 minutit hiljem totaalselt hiljaksjäänult esimestena kohale jõudsime, meenus, et kanadalased ei lähe ju kunagi täpselt. Näe, viis aastat kogemust, aga pole veel ära õppinud...

Veerand tundi hiljem hakkasid riburadapidi teisedki jõudma ning peatselt oli majas üle kümne kaheaastastase ja kuskil poole vähem kahekuuseid. Nagu näete, käib meie sõpruskonnas lapsesaamine lainetena.

Elu beebiga läheb kogu aeg kergemaks. Kõigepealt hakkas Oscar öösiti pärast söötmist uuesti magama jääma, selle asemel, et kolm-neli tundi üleval passida. Varsti nõustus oma voodis magama. Seejärel hakkasid unejupid pikemaks minema, näiteks kahe tunni asemel neli. Kui laps ei ole kaheksa elunädala jooksul pea kunagi üle kahe tunni maganud, on isegi natuke imelik kui ta ühel hetkel ilma igasuguse probleemita neli tundi järjest põõnab.

Ma olen algusest peale rutiini poole püüelnud, aga pole tahtnud seda otseselt peale suruda. Nüüd paistab ta ise valmis olevat - õhtuti on seitsme paiku söömine, mähkimine ja uneriietesse pugemine ning kui kõik tehtud, läheb joonelt voodisse. Ukse panen kinni, vaatamas ei käi, beebimonitori muidugi piilun. Vehib kätega, vaatab ringi ning kuskil kaheksast magab. Niisama lihtsalt!

Ainus trikk on, et ma ei tohi ise liiga kauaks üles jääda, kuigi väga ahvatlev on pärast lapse uinumist natuke oma aega saada! Esimene unejupp on tal pea alati neli tundi, teine tavaliselt 3-4 ja kolmas ainult 1-2. Kui ma sellest esimesest siis ainult tunni magan, ei saa kuidagi öö peale normaalset kogust uneaega kokku.

Öine ärkamine on omaette ooper. Kuna magan praegu Oscari toas, kuulen iga piuksu, aga unisena on maru keeruline registreerida, kas tegemist oli esimese piuksuga või on ta juba tükk aega vigisenud. Tavaliselt hüppan (ilmselt) esimese piuksu peale istukile, ise veel sügavalt magades. Kujutan ette, et vaene laps on pool tundi nutnud, aga unekotist ema ei saa maast lahti. Selle aja peale kui toibun, on Oscar tavaliselt magama tagasi jäänud! Mis tähendab, et oli esimene piuks... Ja niimoodi mingi viis korda (mitte, et ma tegelikult teaks kui mitu), enne kui ta piisavalt ärkvel on, et sööma hakata.

Ka päevad on kergemaks läinud. Esiteks magan vajalikud unetunnid enam-vähem täis ja see on lausa hiiglasliku tähtsusega. Teiseks on Oscariga järjest toredam, ta naeratab rohkem, jälgib mind ja hakkab vähehaaval mänguasjadest huvituma. Muuhulgas oskab märke lugeda, näiteks saab aru, et kui kõik riided seljast ära võetakse, saab tõenäoliselt vanni. Naeratus tuleb suule kui särk üle pea tõmmata!

Vannis käib enamasti koos Matt'iga, nii et sellega pole enam üldse mingit tööd ega korraldamist. Passin lihtsalt peale, millal Matt vanni läheb ning viin Oscari talle natukeseks seltsi. Vanniarmastuse geenid on see laps ilmselgelt isalt pärinud.

Rinnaga toitmine sai muideks enam-vähem üleöö korda. Kogu aeg oli mingi kamm, aga üheksandal nädalal korraga nii normaalne nagu poleks kunagi mingeid jamasid olnudki... Nojah siis!

Isad ja beebid

Hakkasin vaatama saadet "Kolm meest ja beebid" (beebid on seejuures peaaegu 2-aastased). Tutvustus ütleb: "Kolm vaprat Eesti isa alustavad ainulaadset eksperimenti." Kujutate ette kui ainulaadne peab olema, et mees omaenda lapsega hakkama saab, et sellest lausa saade tehakse?!

Ja ilmselgelt ei kolinud mehed terveks kuuks lastega eraldi elama nagu lavastatud oli, vaid käisid igal nädalal paariks päevaks võtetel. Said tasuta süüa-juua, spaasse, mängutuppa, hambaarstile. Aga see selleks.

Jõudsin kuuenda osani, kus nad restorani saadetakse, peeneid roogi pakutakse ja see kõik nii kaua aega võtab, et lapsed lõpuks virilaks muutuvad. Aga restoran on saate sponsor ja peab piisavalt eetriaega saama, seega on vaja vastu pidada.

Ning tuleb pealelugeja tsitaat:

"Emad oleks ilmselt juba ammu närvi kaotanud, lapsed kokku pakkinud ning minema purjetanud. Aga isad ei taha veel ära minna, sest magustoit on veel tulemata."

Ma ei uskunud oma kõrvu! Jaa, just sellepärast ongi saade isadest...

* täiesti omaette teema, et väikelastest rääkivas saates peavad issid absoluutselt igal õhtul (pluss väljas söömas käies) õlut jooma ega jõua sellega isegi nii kaua oodata, et kaamerad kinni pandaks.

* mind hämmastab kui vähekriitilised on mehed oma keha suhtes - kolmest kaks oleks võinud kohe heaga särgi seljas hoida, polnud seal midagi ilusat demonstreerida...

* mul pole aimugi, miks ma vaatasin mitu episoodi mingist sellisest saatest, kus mulle peaaegu mitte miski ei meeldinud?!

Tissidest ja pesukarust

Ma olin siiani arvanud, et beebide õues magamise komme on eestlaste leiutis, mille peale teised rahvad lihtsalt veel tulnud pole. Olin kindel, et minu oma hakkab samuti värskes õhus magama. No alustuseks peab muidugi mainima, et seisvas vankris ei maga Oscar üldse, isegi liikuvas on mõnikord raskusi. Aga kui magaks, ei saaks ma teda ikkagi tundideks üksi terrassile jätta, sest meil on siin pesukarud, kelle nunnu välimuse taga peitub tõsine kiskja. Ja kui ma ise kõrval pean passima, võib laps juba toas magada, siis on endal vabadust rohkem.

Mu sõbranna elab aga näiteks sellises piirkonnas, kus vahel jalutavad maja ümber karud. Võib ju mõelda küll, et ääh, mis see tõenäosus on, et karu vankris magavale lapsele midagi teeb, aga omaenda titega nagu hästi riskida ka ei tahaks. 

Teine kultuuriline eripära - Eestis toitub enamik beebisid rinnapiimast, samas kui paljud USA imikud pudelitoidul üles kasvavad (puhtalt beebigruppidest jäänud info põhjal väidan). Jällegi, mina arvasin, et eestlased lihtsalt hoolivad tervisest rohkem (mis on ehk samuti tõsi), aga tegelikult peab veel üht olulist tegurit arvestama - nimelt kestab Ameerikas vanemapuhkus 1-4 kuud (olenevalt töökohast), Eestis makstakse aga poolteist aastat täispalka ning töökohta hoitakse lausa kolm aastat alles!

Vastsündinu kõrvalt täiskohaga tööl käies on üsna keeruline teda edukalt rinnapiimal hoida...

Muideks, rinnaga toitmisest - kohaliku beebigrupi eestvedaja ütles, et enamasti ei loksu asjad esimese nädalaga paika nagu paljud arvavad, vaid alles kuskil kahe kuuga. No mul on kaks kuud peaaegu täis ja tahaks teada, kas see aeg üldse kunagi tuleb, mil kõik mõnusaks ja loomulikuks muutub?!

Esiteks pole ma oma rindade olemasolust elu sees nii teadlik olnud kui praegu. Vähe sellest, et nad pärast Oscari tulekut astronoomilised mõõtmed võtsid, on tihtipeale lisaks mingi ebamugavus, mis iga päev uut nägu näitab. Vahel on niisama hellad, mõnikord torgivad nagu oleks nõelu täis; rinnapõletik oli korra ja pärast seda on iga paari päeva tagant mõni piimanääre umbes ning neid tükke välja masseerida ei ole absoluutselt mõnus. See ummistumine toimub lambist, ei pea söötmistele pikka vahet jätma ega midagi. Ahjaa, oleks siis lihtsalt, et masseerid ja tükk läheb ära - ei! Laps peab samal ajal imema (sest kuhu tal muidu nii väga minna on) ja see tunne kui titt ummistunud juhast vaakumiga piima välja tõmbab, on... noh jah. Mitte väga tore. Ütleme nii.

Aga alla anda ka ei taha, minu meelest nii mugav, et beebile on toit alati kaasas, kuhu iganes lähed. Ei pea mõtlema kui palju on vaja või mis temperatuurile soojendada. Pudelite pesemist kah pole. Ja nii mõnus on seda kinniste silmadega nohisevat beebit vaadata kui ta sööb. Aga kahtlemata oleks veel toredam kui see asi lõpuks ometi rööpasse loksuks ja ebamugavus ära kaoks. 

Muideks, ma tegin täna piparkooke!

Jah, aprillis. See on täiesti okei!

Jõulude ajal tuli kogemata liiga palju tainast, seega panin osa sügavkülma. Selgub, et piparkoogid maitsevad kevadel täpselt sama hästi kui detsembris!

Sellega seoses meenus, kuidas Matt esimest korda vastlakukleid sõi ja imestunult küsis, et miks me neid ainult veebruaris teeme - see on ju lihtsalt sai vahukoorega?! Ongi, noh.

Unevõlg

Hämmastav kui vähese unega on võimalik hakkama saada! Viimaste nädalate ööd nägid minu jaoks välja sellised:

2h und
1h ärkvel (Oscari söötmisele küll tundi ei kulu, aga millegipärast ei õnnestu vähem kui tunniga voodisse tagasi jõuda; vahel näksin midagi, ajan Matt'iga juttu või mähin last; tema uinutamine on sel ajal õnneks Matt'i ülesanne)
2-3h und
2h ärkvel (sest siis on Matt juba magama läinud ja Oscari voodisse tagasi saamine on samuti minu õlul)
1h und (seda õnne tihti ei jagu)

Kokku saan seega 4-6 tundi und, aga mitte kunagi järjest. Teoorias on küll hea mõte päeval koos lapsega magada, aga minu laps lihtsalt ei maga! Kui ööuni läbi, jääb esimese hooga viieks kuni seitsmeks tunniks ärkvele. Ja pole vaja küsida "aga kas sa seda oled proovinud". Kui teil on mingi selline trikk, mida pole veel internetis ega üheski beebiraamatus mainitud, võite lahkelt jagada. Ülejäänud asjad on kõik järele proovitud.

Kahekuusega on see probleem ka, et teda on keeruline lõbustada. Vahelduva eduga on ta nõus natuke omaette lesima ja mõnikord isegi kõristab mängukaare küljes olevate asjadega. Seda aega kasutan duši all käimiseks, söömiseks, koristamiseks ja muudeks olmelisteks toiminguteks. Ülejäänud aja pean ikka temaga ühes või teises vormis koos veetma. Eks söötmine ja mähkimine ise võtavad juba omajagu aega.

No ja kui ta siis lõpuks uinub, ei tea kunagi, kas magab kümme minutit või neli tundi (okei, tegelikult üle pooleteise-kahe tunni ta päeval ei maga, aga üks kord see neljatunnine uni siiski juhtus!). Kui ta juba liiga pikalt on ärkvel olnud, pakime end autosse ja lähme kas toidupoodi või sõbrannadega kohvikusse, sest autotoolis magab ta väga hästi. Või teen naabruskonnas vankritiiru, sest vankris magab (enamasti) ka. Aga see tähendab, et lapsega samal ajal magamisest ei tule päevasel ajal midagi välja. Toas, nagu juba mainisin, ei tea kunagi kui kauaks und jagub. Esimesel pooltunnil ma seega isegi ei ürita uinuda, pigem teen omale tassi teed ja paar võikut ning surfan netis. Või koristan. Midagi sellist.

Beebinduse kõrvalt on väga nauditav midagi tavalist teha, ei raatsigi iga omaette olemise minutit magamisele kulutada. Näiteks praegu on käsil see viimane hommikune "preemiatund", mil ta kas magab või mitte. Esimesed 15 minutit vigises ja ei tahtnud voodisse jääda. Seejärel läbis pooletunnise tsükli, kus magas viis minutit, siis vigises viis, seejärel jälle magas viis jne. Nüüd on ärkvel, jutustab omaette ja luksub. Hästi armas! Ma siin võitlen endaga, et ei läheks teda nunnutama, sest mul pole aimugi, millal (või mis päeval üldse) ma näiteks selle blogipostituse valmis võiks saada. Oscarit kallistada jõuan kindlasti küll ja veel.

Aga samas on nii tore! Ma arvasin, et hommikust õhtuni (või noh, kuust kuusse) beebiga tegelemine ammendab end lõpuks, aga omaenda lapse puhul ei paista seda juhtuvat. No ikka on päevi, mil ma lõpuks enam ei jõua - mitte et Oscarist oleks kopp ees, aga puhtfüüsiliselt lihtsalt ei jaksa. Väsimus läheb liiga suureks. Õnneks on tal ka isa ja siiani on andnud asju nii korraldada, et tunneli lõpus paistab alati valgus. Enamasti imestan pigem selle üle, kuidas ma nii vähese une juures nii hästi funktsioneerin!

Samas sain esimesel kuul vist isegi vähem magada, sest siis olin tõesti võimeline sekundipealt uinuma. Ka Oscar on muutunud, vanasti (vanasti, eksole!) ei ärganud ta isegi blenderi ega tolmuimeja peale.

Öeldakse ju, et beebi peab taustamüraga harjuma ja omaette magama jääma ja mida kõike veel. Enamasti see (läbi häda) ka toimib, aga aeg-ajalt ikka juhtub, et pärast teab-kui-pikka ärkvelolekut ja asjatundjate poolt heakskiidetud nippide läbikukkumist tuleb ta lihtsalt kuidagi magama saada ja siis läheb käiku vana hea "tiss-süli-voodi poole hiilimine-voodi juurest minema hiilimise" variant ja kui ka see mitmendal katsel ei toimi, jääme lühivariandi "tiss-süli" juurde. Ma annan endale aru, et mõnenädalane ei peagi tingimata alati omaette uinuma, lihtsalt püüan vältida, et süles magamine harjumuseks ei saaks.

Lina sees on ka maganud, aga kuna ma ärkvelolekuajast nii suure aja käsi- või kehapidi temaga ühenduses olen, siis selle aja, mil ta magab, oleksin meelsamini iseendaga omaette.

Nüüd jäi muidugi üleüldse selline mulje nagu oleks lapse magamasaamine mingi katkematu võitlus, aga enamik päevi on sellega tegelikult täitsa okei. Tahtsin lihtsalt jagada, et (vähemalt meie puhul) ei ole elu beebiga nii lihtne ja roosiline, et ta ainult sööks ja magaks.