Mägine spa

Ja ongi emme külaskäik läbi. Sõitsime viimasel päeval veel Vancouveris ringi, näitasin talle oma endisi kodumaju ning muid toredaid kohti, ema nentis, et saab aru küll, miks mulle siin nii väga meeldib. Mitte ainult Vancouveris, vaid üldse igal pool, kus me nende kahe nädala jooksul käisime. Ja on nõus iga kell tagasi tulema. Tore!

Ilm oli palav, päike lõõmas ja konditsioneer aitas autos ellu jääda. Ma tegelikult natuke kahtlustasin küll, et see hästi ei lõpe, aga muud varianti väga ei olnud. Igatahes oli kurk juba kodupoole suundudes natuke valus. Käisin enne praami peale minekut veel sõbranna juures teed joomas ja muljetamas (tema pere oli samuti siin) ning lahkusin varakult, et veidi üle tunni enne praami väljumist sadamas olla.

Saar, kus elame, on suviti kõva turismimagnet. Praamid on kellaajast sõltumatult pilgeni täis, aga kui piisavalt vara saabuda, õnnestub enamasti peale saada. Kasvõi napilt. Emal järel käies olime viimase viie auto seas, tagasi Vancouverisse minnes viimase kolme seas ja Oscariga kahekesi koju tagasi suundudes... viimased!

Oscar magas kogu sõidu maha, mina nautisin vaadet ja lemmikkohvikust kaasa ostetud martsipani-croissant'i. Polnud üldse paha! Välja arvatud see, et ma iga tunniga üha haigemaks jäin.

Järgmine päev kulus teejoomisele (millest suuremat tolku ei olnud) ja pakkimisele (õnnestus päris edukalt), sest pidime ülejärgmisel hommikul väikesele puhkusele minema. Uurisime hiljuti, kuhu saaks otse Nanaimost lennata ja sõelale jäi Calgary, mille lähedal on Banff oma ilusa looduse ja kuulsa spa'ga.

Oscar on õnneks üsna rõõmus reisisell, kes suuremat ei kurda ning igaühele laialt naeratab. Kõik ümbritsevad inimesed sulavad hetkega. Küll aga ei oska ta öisest unest suuremat lugu pidada, eriti kodust eemal olles. Esimesel ööl ärkas vähemalt miljon korda, teisel ööl pool miljonit. Kolmandal ööl olime juba teises hotellis, mis üllatas meid tavapärase kapi asemel garderoobiga. Naersime, et paneks Oscari kappi magama... ja mõistsime kiirelt, et see pole üldse paha mõte! Ruumi oli seal vähemalt kolmele võrevoodile, asi siis üks sisse mahutada. Ukse jätsime värske õhu tarvis lahti, aga vähemalt oli ta nii palju nurga taga, et vannitoast tulev valgus peale ei paistaks ning sel ööl ärkas ta ainult iga paari tunni tagant, mis oli hiiglaslik edasiminek!

Aga tagasi spa juurde. Vau. Lihtsalt kõik oli vau! Vaade toa aknast:

Hommikusöögibufee oli niiii hea. Oscar sõi kahe suupoolega suitsuforelli ja ei teinud kordagi seda haput nägu, mis muidu esimese hooga iga toidu peale tuleb. Õhtune bufee oli samuti väga hea. Mõlemal õhtul käisime massaažis ja võite juba arvata, et see oli samuti super. Mulle väga meeldis, et spa'l oli kaks osa - üks kõigile külastajatele ja teine ainult neile, kes spa's hoolitsustel käisid. Nii jagus igal pool ruumi ja õhku. Alaealised olid mõlemas keelatud, mis mulle kohe eriti meeldis! Me olime küll ühed vähestest, kes sellesse hotelli üldse lapsega ööbima läksid, aga ka oma lapsest on mõnus korraks puhata, teiste omadest rääkimata.

Kõik oli kuidagi nii mõnus, et nende mõne spa's veedetud päevaga puhkasin ma täiesti välja sellest hoolimata, et Oscar meil kummalgi magada ei lasknud ja et ma iga päevaga aina hullemini köhisin ja nuuskasin.

Ahjaa, Oscar arvab millegipärast, et ma nuuskan tema lõbustamiseks! Mida suurema lörinaga tatti tuleb, seda kõvemini ta naerab. Teine naljakas asi, mida tegema on hakanud, on minu selja patsutamine sel ajal kui teda krooksutada üritan. Ta arvab, et see on mingi tore vastastikku patsutamise mäng.

Loodus on siin ikka täiesti kirjeldamatu. Ongi postkaart! Ei pea isegi otsima, kogu aeg on. Ma ei tea, kuidas ma oma senise elu ilma mägedeta hakkama sain, nüüd enam küll ei saaks...

Poole kohaga kass

Oscar kasvas kuidagi üleöö suureks. Ükspäev käisime arsti juures ja ma ei pidanud teda ootamise ajal lõbustamagi, lihtsalt panin mängunurka maha ja lõbustas ennast ise. Roomamine sai väga käbedalt selgeks, nüüd läheb, kuhu tahab. Kõik purud sööb kah põrandalt ära. Aga noh, ongi vähem koristamist.

Ja väga asjalik on kuidagi. Tegevus muutub rohkem mõtestatuks, juba oskab eesmärgi suunas liikuda, näiteks diivani alla peidetud juhtmed välja koukida. Ja näljasena sülle võttes ei lutsuta enam õrnalt õlga, vaid lööb joonelt hambad kerre. Keegi esivanematest oli ilmselt hai...

Aga muidu on tore. Kuriseb ja teeb linnuhääli. Naljakas on. Rääkisin just emale, et näe, tahtsin kassi - nüüd on Oscar natuke kassi eest ka, lööb nurru. Multifunktsionaalne.

Ahjaa, kassi sain (peaaegu) ka! Lihtsalt tuli ise. Selline ilus ja kohev, väga sõbralik ja paimaias. Pai-maias. Pai maias. Ma ei oska enam eesti keelt. Tahtis pai saada, noh!

Andsin talle natuke sinki, et äkki tuleb teinekord veel. Selline poole kohaga kass on ju väga mugav ja kohustustevaba! Kass omalt poolt arvas, et on kogu aeg siin elanud, ei tahtnud enam ära minna. Istus truult võrgu taga ja ootas, et sisse lastaks. Mulle meeldis. Oscarile meeldis ka. Matt ütles, et isver, mis see sink siin maas teeb, nii tuleb kass ju veel tagasi!

Emme tuli külla

... ja küsis, mida tuua võiks? Ütlesin, et pool pakki peenleiba. Tõigi. Leia pildilt peenleib:

Sõbranna pere tuli sama lennuga, ootasime neid seal lennujaamas ja arutasime, et kuidagi uskumatu on oma emasid Kanadas näha. Nagu näeks und või midagi...

Ühtlasi selgus, et mu ema on reisimiseks loodud! Esimene pikk lennureis ja ainus, mille üle kurtis, oli et lõpuks läks natuke igavaks. Ajavahe (mis on Eestiga 10h) ei anna üldse tunda, magab nagu beebi! Või noh... ma ei tea, miks nii öeldakse. Beebi meil küll nii hästi ei maga!

Oscar õppis päev enne vanaema saabumist roomama, et oleks mida näidata. Nüüd paneb mööda tuba ringi nagu tuulispask! Juba ta leidis, kuidas kaminal mingi liist ära tõmmata, mille taga igasugu nuppe ja atribuutikat leidub. Mina näiteks ei teadnudki, et sealt midagi ära käib!

Emale meeldib siin üliväga! Oscarile meeldib lisatähelepanu. Ja mulle meeldivad nad mõlemad.

Oscar mõtles lõpuks välja, kust ma talle mänguasju leian...

Pudrupõder

Mina: (räägin Oscariga)
Matt (eemalt): Who killed the moose?
Mina: ???
Matt: You said "põder on surnud"
Mina: No, I said "puder on söödud"

Oscari esimesed söömised olid naljakad. Ta ei osanud ju neelata! Toidust oli väga huvitatud, aga kui lusikatäis suhu jõudis, hakkas maigutama, et veel saada ning puder kukkus välja. Laps ei lasknud end sellest suuremat häirida, lakkus muuhulgas laua puhtaks ja andis endast parima, et pealaest jalatallani kleepuvaks saada.

Kõige esimene asi, mida ta proovis, oli tegelikult hoopis kurk. Mõtlesin, et äkki maitseb? Oscar tegi suu lahti ja mina hoidsin kurki tal suus, arvasin, et hakkab lutsutama või midagi... aga tema lihtsalt istus suu pärani ning ootas kannatlikult, et ma kurgi välja võtaks. Null huvi!

Paar päeva hiljem kui ta silmadega iga tükki saatis, mis minu suhu rändas, proovisin uuesti ja siis mõjus kurk nagu kassile palderjan! Lödistas oma väikeste beebiigemetega seda keskmist pehmet osa süüa nii et mahla pritsis. Nüüd olen kurki spets asja sisse pannud, kust tükke välja ei tule ja lapsel rõõmu kui palju.

Eile käisime rannas ja Oscar sai kogemata peotäie liiva kätte. Ta sattus nii suurde vaimustusse, et pool sealoldud ajast kruttis rätikut endale kõhu alla, kuniks liiv jälle käeulatusse sattus - roomata ju veel ei oska. Meist üks pidi siis katkematult valves olema, sest praegu rändab kõik suhu.

Huvitav, et liiv kohe esimesel proovimisel paremini maitses kui kurk...

Rannailm

Mulle ei meeldi päevitada, sest palav ja igav hakkab. Ujuda võin kui vesi on soe. Ja ma ei taha, et jalad liivaseks saavad. Seda on rannas teatavasti väga keeruline vältida. Beebiga on jällegi ideaalne - tema ju nagunii päikese käes olla ei tohi, seega ei vaata keegi imelikult kui vilus istud. Iseenda ujutamisega mul samuti suuremat muret pole, kuna Oscari leotamine võtab kogu aja. Ta on põhimõtteliselt nagu kala, ainult vees olekski. Isasse.

Eile käisime rannas. Sõpradel on kaks poissi, teistelt sõpradelt saime kaks tüdrukut kah kaasa. Paras hunnik mudilasi. Sain teada, et kui eesti lapsed ehitavad rannas liivalosse, siis kanada omad laovad vette kividest "basseini", kuhu kogutakse vähke.

Esiteks tore koguda ja teiseks tore vaadata, kuidas nad sealt välja hakkavad ronima. Noh, nende jaoks tore. Mina küll sellist elukat katsuda ei tahaks. Lapsed näitasid, et nad tegelikult ei näpista üldse kõvasti, aga näpitsate vahel on pisikesed "hambad" ja nendega võib naha veriseks tõmmata.

Teiste rannaliste koer arvas samuti, et vähimäng on lahe ja sõi hoogu sattudes ühe kogemata ära. Noh, juhtub! Proteiin on õnneks kasulik.

Järve juurde tuli natuke aega läbi metsa jalutada, seega lootsin, et Oscar ikka vapralt vastu peab ja saan ka tagasi koos teistega minna. Siin on ju igal pool karud! Jällegi - kohalikud leiavad, et see ongi normaalne kui karu vahel risti üle tee läheb, aga mina pole veel päris harjunud.

Ahjaa, Matt oli tööl. Muidu oleks saanud tema meid karude eest kaitsta.

Oscar pidas end igati eeskujulikult üleval. Sõbrad tõid beebitelgi kaasa ja selle varjus oli mõnus pikutada ja mängida. Sooja on siin 30 kraadi ringis, aga kuna õhk kõvasti kuivem kui Eestis, ei tundu üldse nii palav. Oscaril oli igatahes väga tore päev. Natuke põdesin, et äkki ta ei jää rannas magama, seisvas vankris see ju tavaliselt ei õnnestu, aga jällegi - ei mingit probleemi. Sõprade beebi vajus samal ajal telgis unne, hästi ajastatud värk. Võib vist teinekordki randa minna. Mis siis, et jalad liivaseks saavad...

Vanasti...

Paar päeva enne neljakuuseks saamist õppis Oscar keeramise selgeks. Nädal-paar hiljem oli igasugusest pikutamisest saanud möödanik. Rullis end üht- ja teistpidi, voodis olles võttis veel käed-jalad kah appi, sest korraga selgus, et nii saab end võre najal edasi lükata ja oh seda rõõmu siis! Kuniks lõpuks jäi kuskile voodinurka totaalselt kinni, kõik neli jäset erinevate pulkade vahelt välja rippumas ja ise sedapidi kaldus, et siputamine enam täbarast olukorrast ei päästnud. Kisa taevani!

Ühel sellisel (öisel!) hetkel tabasin end mõtlemast, et vanasti oli ikka lihtne - lapsel kõht täis, voodisse, mõnda aega vehkles, siis jäi magama. Ei pidanud teda mitu korda pulkade vahelt päästmas käima ega midagi.

Aga siis tuli meelde, et vanasti ärkas ta see-eest iga (mõne) tunni tagant, mitte terve öö peale korra. Vanasti ei olnud seda luksust, et täitsa ise ja täitsa omas voodis uinuks. Vanasti polnud isegi mitte orienteeruvat kellaaega, millal ta magama võiks jääda. Elu oli kaootiline. Nii et kõige kiuste on tegelikult hoopis lihtsamaks läinud!

Mähkmevahetuse on keeramine muidugi keerulisemaks teinud. Ja alles nüüd, mil Oscar on viiekuune, saan aru, miks kõik beebimammad trukkidega riiete üle jahuvad. Siiamaani polnud mingit probleemi - kui oli vaja öösel mähet vahetada, võisin kinnisilmi trukid kinni klõbistada ja see ei võtnud üldse aega! Aga nüüd on nii, et umbes teise trukini jõudmise ajaks on ta vähemalt viis korda püüdnud kõhuli keerata, natuke omaenda varvastega mänginud või nii aktiivselt siputanud nagu oleks viimnepäev käes.

On ikka inimesel energiat keset ööd!

Vot vanasti oli lihtne - laps püsis täpselt seal, kuhu ta jätsid. Samas tuli vanasti neid mähkmeid mitu korda tihemini vahetada ja pimedas-käsikaudu ei teinud ma seda kunagi, sest korralikule poisslapsele kohaselt pissis ta mu enamasti lihtsalt täis. Seda ei ole nüüd juba ammu juhtunud!

Sõbranna, kel on kümnekuune, ütles enda ringikäputavat jõmmi ja minu põrandal siputavat Oscarit vaadates, et "sul on ikka nii lihtne, ta ei lähe veel kuhugi". Minu meelest on praegune aeg just keerulisem, sest liikvele minemiseks on vaim valmis, aga keha ei tule järele. Õõtsub kõhu peal, käed-jalad õhus vehkimas ja läheb närvi, et see soovitud tulemust ei anna. Ta ei tea veel, et lendamisele ei maksa panustada, ikka mööda maad peab liikuma. 

Viimase nädalaga tegi Oscar kõva arenguhüppe, kasvas kuidagi hästi kiiresti suuremaks ja muutus palju asjalikumaks. Enam-vähem üleöö! Muidu ei saa ise arugi, kuidas ta kasvab ja areneb, aga praegu on selline tunne nagu oleks kaks nädalat eemal olnud. 

Mulle ikka väga hästi sobib emaks olemine, nii lahe on kogu aeg. Vaatasin ükspäev Oscari esimese kuu pilte ja üllatusin kui väike ta oli! Aeg läheb super kiiresti...

Värskenduskuur

Sorteerisin oma riideid. Mul ei ole tegelikult väga palju asju, aga kasutusse jõuab omakorda ainult murdosa sellest, mis kapis ripub.

Mul on näiteks väga ilusad viigipüksid, istuvad kui valatult. Ühe korra olen neid vist isegi kandnud ka. Ostsin lihtsalt sellepärast, et... äkki läheb vaja? Veidi üle kümne aasta on mul need püksid olnud. Ei ole suurt vaja läinud, nagu näete. Ära anda ka ei raatsi, sest kuradima hästi istuvad.

Siis on mul üks väga ilus must kleit, ühtaegu lihtne ja pidulik. Igal naisel peab "väike must kleit" olema, eksole. Kui ma selle juurde kõrged kontsad panen ja selja sirgu lükkan, näen välja nagu miljon dollarit. Ma muidugi hirmsasti tahaks nii peen olla ja nõtke gaselli kombel kontsaklõbinal päikeseloojangusse jalutada, aga tõele au andes tunnen ennast mingis suures kampsunis, retuusides ja tennistes ikka sada korda mugavamalt. Mitte, et ma "väikese musta kleidi" üritusele retuusides läheks - mul on selliseid kleite ka, milles ei pea nii väga jälgima, kuidas istuda ja astuda.

Ja siis üks heleroosa ilma käisteta pluus. Selline casual-pidulik. Näiteks teksade peal jääb super ilus. Aga kui on nii soe ilm, et käiseid pole vaja, ei kanna ma ju iial teksapükse!

Tegin südame kõvaks ja tõstsin kapist välja kõik need asjad, mis küll meeldivad, aga mida tegelikult juba ammu selga pannud ei ole. Need, mis ei meeldinud, on juba ammu ära antud.

Matt'il on oluliselt praktilisem garderoob - ports siniseid teksasid ja ühevärvilisi t-särke. Ta muud ei kannagi (v.a. tööl). Kunagi pole küsimust, mis millega kokku sobib. Lihtsalt tõmbad sahtlist pimesi ja kohe sobibki. Meeste elu on lihtne.

Mis veel?

Reedel lähen maniküüri. Tahan geellakki, sest tavaline kulub liiga kiiresti maha ja Oscari kõrvalt ei jõua iga kolme-nelja päeva tagant küüsi lakkida/kuivatada. Või noh, aega oleks, aga ma pole nii suur iluguru, et seda prioriteediks seada. Lihtsam on lühikeste lakkimata küüntega ringi käia.

Otsustasin iseenda jaoks aega võtma hakata. Niimoodi teadlikult kohe. Panin tähele, et ma ei tee enam mitte midagi ilma Oscarita. Esiteks on ta suhteliselt rõõmus laps ja seetõttu ei tunne, et temast väga puhkust vajaksin, teiseks on kohalikel sõbrannadel samuti beebid, mis teeb ilma lasteta kokkusaamise suhteliselt keeruliseks. Matt'i vabadel päevadel oleme pigem kolmekesi kuhugi läinud või midagi teinud. Ja kõige tipuks olen täielik kodukana, nii et kui Matt on öelnud, et valvab last, lähen tavaliselt aeda peenraid rohima või kanu söötma. Mitte näiteks juuksurisse-kohvikusse.

Laupäeval jäi Matt Oscariga koju ja mina läksin mõneks tunniks poodi. Ehtnaiselikult. Nii hea oli! Ja laps tundus kümme korda nunnum kui koju tagasi jõudsin. Matt ka. Otsustasin, et pean hakkama end igal nädalal üksi kodust välja ajama. Mõjub ajule hästi.

Aga eriti ei taha minna! Pole nagu kuskile minna ka. Hilpe jagub, neid ei ole kogu aeg juurde vaja. Lastetud sõbrannad on praamisõidu kaugusel, nendega ei saa nii regulaarselt arvestada. Spordiklubisse hästi ei viitsi, pigem tahaks kodu lähedal jooksmas käia, aga seda saan ka ilma suurema planeerimiseta teha.

Nii et maniküür on hea. Seal peab regulaarselt käima. Ja ujuma võiks minna. Rasedana käisin päris tihedalt, aga lõpuks ei mahtunud enam trikoo selga ja sauna ei tohtinud väga kauaks jääda. Mitterase olemisel on selged eelised! Ja tennisetreenereid guugeldasin hiljuti. Ma ei oska tennist mängida, aga olen alati arvanud, et see võiks tore olla. Ja kooli algust ootan täiega. See on küll kaugõpe, aga ikkagi!

Vot.

Pildipostitus

Matt teeb vahel selliseid juustusaiu, mille kõige ülemisele ja alumisele küljele käib tükk võid ja vahele juustuviilud. Neid küpsetatakse pannil madalal kuumusel, kuniks juust on vahele ära sulanud ja terve maja magusat lõhna täis. Niiiiiii head!

See olevat snäkk, mida lapsed omale teevad kui kõht tühjaks läheb. Mina tegin lapsena koogelmoogelit või segasin hapukoore sisse suhkrut ja kakaod. Matt millegipärast minu kunagisi lemmikuid ei taha.

Umbes kord kolme kuu jooksul leiame muna, mis on teistest peaaegu kolm korda suurem ja keskelt "õmblusega". Tavalisi topeltmunasid tuleb veidi tihemini ja need ei ole nii suured.

Pildil olevad sinine ja pruun on tavasuuruses, valge kuulub siidikanale. Panin need monstrumile mõõtkava huvides ümber. Kes "õmblusega" isendeid muneb, ma ei tea. Aga VAENE kana!

Matt'il oli juuni lõpus sünnipäev ja mul pea kingiideedest tühi. Siis tulid sõbrad külla ja tõid kaasa drooni. Matt, kel on olemas iga mõeldav ja mõeldamatu tehnikavidin, polnud droonimaailmaga veel lähemat tutvust teinud ja sattus täiesti vaimustusse!

Ohkasin kergendatult, sest see kingiidee kukkus küll sõna otseses mõttes ise sülle... kuniks Matt minu suureks pettumuseks teatas, et peaks endalegi drooni ostma. Aagrhhh! Aga siis oli tal vahepeal tööl kiire ja muidu palju tegemist, nii et sain idee ikkagi ise teoks teha.

Sünnipäeva eelõhtul pidi Matt hiliste tundideni töötama ja hommikul jälle üheksast alustama. Olin siis kaval ja jätsin talle laua peale üllatuse, juures kiri, et enne õiget päeva ei tohi lahti teha. Et juhul kui tuleb nii hilja, et mina juba magan, on vähemalt tore leida ja kui tahab, võib keskööl avada.

Nii kümnesse kinki ei õnnestu mul vist küll enam kunagi teha. Talle ikka kohe väga meeldis!

Sellega seoses on nüüd nii, et kui ütlen, et mine vaata maasikapeenart, ostsin sinna võrgu, et oravad marju ära ei sööks, saadetakse mulle aerofoto. Milleks jalgu kulutada kui sul on droon!

Aianurga kordasättimine on muideks mu selle suve projekt (mis edeneb väääga aeglaselt). Mulle nimelt ei meeldi sealne killustik. Ma olen killustiku osa rohkem rohinud kui istutuskastide sisu (sinna ostsime uue mulla, mille sees umbrohtu veel õieti polegi). Eelmistel omanikel oli koer ja seepärast ümbritseb seda ala madal aed, mida mul samuti vaja pole. Nii et killustik ja aed peavad mõlemad kaduma, asemele tuleb muru ja võib-olla mõned ilupõõsad.

Otsustasin, et kärutan killustiku kanaaeda, kus talvel erakordselt mudaseks muutus ja Matt ütles, et kui valmis saan, tellib mulle hunniku mulda, muruseemet ja ühe usina töömehe. Aga ma olen niiiii aeglane! Vist ainult kolmandik on tehtud.

Ülejäänud kaks pilti on sõbra maja juurest, Matt tahtis näidata, mis neil ümbruskonnas on. Mul meie enda kodust millegipärast polegi pilte...

Eile käisime teistel sõpradel külas ja nemad elavad linna selles osas, kus on palju hirvesid. Kohe nii palju, et tänavatel on hoiatavad märgid ja kiirust tasub tõesti madalana hoida, sest tihtipeale jalutab mõni keset teed. Inimesi nad üldiselt ei karda (sisuliselt elavadki ju kellegi tagaaias), on rohkem nagu hulkuva kassi eest.

No ja Oscarile muidugi meeldib külas käia, ta juba teab, et see tähendab topeltkogust tähelepanu!