Söögivahetuspidu

Mind on homseks naistekale kutsutud! Ürituse nimi on söögivahetuspidu. Osalevad kõik selle aasta naisresidendid ja meesresidentide kaaslased ehk siis naisarstid ja arstide naised, kokku 7 tüdrukut.

Kutse selgitas, et kätte olevat jõudnud selline aastaaeg, mil oleks tore hoida sügavkülmas erinevate toitude varu. Nii et igaüks võiks teha kõigile osalejatele ühe portsu süüa ning panna selle plastkarpi, mis kannataks külmutamist. Ja vastu saab kuus karbitäit erinevat sööki.

Jumala hea mõte, ainult, et... kes see sööb külmutatud toitu?

"Arstid", ütles Matt.

Küsisin Matt'ilt, et kuidas viisakalt sõnastada, et teen hea meelega kõigile süüa, aga palun ärge mulle midagi tooge? Me oleme mõlemad söögi ülessoojendamise osas veidi pirtsakad. Matt ütles, et seda ei olegi võimalik viisakalt sõnastada ja peab lihtsalt leppima, et meie külmikusse tekib kuus karbitäit toitu, mis võib-olla kunagi söödud ei saa.

Kusjuures muus osas ei ole ma toiduga absoluutselt valiv! Söön kõiki asju, kuigi jah, vürtsiseid toite väga ei armasta (neid sööb jällegi Matt hea meelega). Aga sügavkülmas on tõesti ainult rumm, jäätis ja šokolaad.

Järgmiseks tekkis päevakorda, et misasi see olema peaks, mis pärast külmutamist ja ülessulatamist normaalselt maitseks? Vaagisin igasugu lihakastmeid ja hautatud asju, aga see peaks ikkagi mingi valmistoit olema ning kastme kõrvale riisi/kartulit/makarone sisaldama ja mina ei sööks neist pärast külmutamist ühtegi.

Matt ütles, et tee kana-klimbisuppi - see olevat kõige parem asi, mida ta kunagi söönud on! Pakkusin, et klimbid võiks vist igaks juhuks välja jätta, sest keegi neist pole kunagi varem klimpe söönud, aga Matt ütles, et klimbid olevat kõige parem osa ja need peavad kindlasti sisse minema. Guugeldasin siis, et kuidas klimp külmutamisele vastu peab, aga ei leidnud selle kohta midagi. Küll aga leidsin pildid piimaklimbisupist ja näitasin neid Matt'ile, küsides, kas Kanadas ka piimasuppe süüakse?

Selgus, et ta pole elus midagi veidramat kuulnud kui et piimast võiks suppi teha! Kasutasin võimalust ja tegin olukorra veelgi veidramaks, mainides, et piimasupp sobib väga hästi kiluvõileivaga. Oleksite te seda nägu näinud….

Nüüd ma siin istun ja keedan homseks suppi, sest pärast tööd enam ei jõuaks. Ainult puljongi endaga läheb juba pea kaks tundi ja päris tulisena ei tahaks ju karpidesse panna. Nüüdseks on peaaegu kõik teada andnud, mida nad kaasa toovad: maguskartuli chili, kanakarri, lihata lasanje, muskaatkõrvitsa püreesupp, pasta (ma ei tea, mis kastmega) ja siis minu kanasupp (ma veel ei öelnud neile, et klimpidega).

Suppi tehes meenus, et kui ma aastaid tagasi Vancouverisse kolisin, tundusid siinsed porgandid täiesti ebanormaalsed. Ma ei mäleta, millal see muutus, aga enam ei tundu. Inimene ikka harjub kõigega!

Edit: Mõtlesin, et võib-olla tahate näha, mis ma vastu sain. Maitsesin igast karbist natukene ja nii head olid!!!

Halloweenist lähemalt

Arutasime New York'is elava sõbrannaga Eesti ja Põhja-Ameerika pühade/kommete erinevusi ja naersime, et Halloween'i ajal tõmbavad meie tulevased lapsed puhvaikad tagurpidi selga ja lähevad ikka kadrit ja marti jooksma. Hahaa, aga tegelt ei lähe ju! Ma ei tea, kuidas USA's asjad on, aga ma arvan, et kui Kanadas mingi suvaline laps uksele ilmub ja kommi küsib, siis ta seda kindlasti ka saab, isegi kui ta vähe imelik välja näeb oma tagurpidi puhvaikas. Või noh, seda enam!

Siin on inimesed nii kenad, et isegi lastekodusid ei ole! Kõik alaealised majutatakse peredesse, ka erivajadustega lastele, kes on vanemateta jäänud, leidub alati uus pere. 

Ma tean, et Eestis suhtutakse Halloweeni üsna skeptiliselt. Tõele au andes läheb muidugi natuke paljuks ka kui kuu aja jooksul on lausa kolm päeva, kus suvalised lapsed kommi järele tulevad. Minu meelest on kadri/mardisantimine oma aja ära elanud, sest kogu see pikkade linade ja viljaõnne soovimine ei ole tänapäeva urbaniseerinud ühiskonnas ehk enam kõige asjakohasem. Ja Halloween'ist on üle võetud ainult see üks killuke - kommide küsimine - kui näiteks Kanadas on see ainult üks osa pikemast sügisenautimise protsessist.

Oktoobri teisel esmaspäeval on Kanadas tänupüha, mis on oma tähtsuselt võrreldav jõuludega. Pered tulevad kokku ja mida rohkem rahvast, seda uhkem, sest hiiglaslikku kalkunit juba kahe-kolmekesi nahka ei pista. Kalkuni juurde pakutakse tavaliselt kartuliputru ja ahjujuurikaid, surmkindlalt peab laual olema jõhvikakaste ja linnu enda sisse käib stuffing ehk täidis. See kujutab endast maitseainete ja võiga segatud leivakuubikuid, mis kalkuni sees natuke läbi ligunevad. Kanadalased armastavad seda väga ja kuigi ma alati natuke maitsen, ei ole siiani aru saanud, mille kuradi pärast peaks ligunenud leivasegu sööma kui laual on selline hunnik head ja paremat, et kõhus ruumi nagunii napib.

Magustoiduks on alati pumpkin pie ehk kõrvitsakook, mis tuleb kindlasti rohke vahukoorega üle valada.

Kuskil tänupäha ja Halloween'i vahel tuleks kindlasti käia kõrvitsapõllul müttamas ja maisilabürindis (corn maze) sõpru taga ajamas. Paljud talud on neile kahele spetsialiseerinud ja selle kõrval on kindlasti avatud ka väike sügisandide laat, nii et tegevust jätkub kogu päevaks.

Halloween'ile lähima laupäeva õhtul on absoluutselt igal pool kostüümipeod. Klubides, baarides ja kodudes muidugi ka. Oktoobris on kõik kohad dekoreeritud, mitte ainult inimeste kodud, vaid ka kohvikud, poed jne. Kõigis vähegi suuremates linnades avatakse kummitustemajad ja need on uskumatult populaarsed. Ja kui siis 31. oktoober kätte jõuab, lähevad paljud inimesed kostüümis tööle ja mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et nii on tore. 

Vahetult enne Halloween'i lõigatakse kõrvitsale nägu sisse või pilt peale (seda ei saa väga vara teha, sest siis mädaneb kõrvits kiiremini ära). Näoga kõrvitsat nimetatakse Jack O'Lantern. Laterna sisse pannakse küünal ja siis võivadki lapsed kommi järele tulla. See kostüüm, milles hommikul tööle mindi, kulub seega koju jõudes kah kohe ära.

Mis neist kõrvitsatest hiljem saab? Nanaimos on näiteks komme, millest isegi Matt polnud varem kuulnud - nad viivad oma Jack O'Lantern'id ühe konkreetse tee äärde, kus neid on lõpuks sadu! Küünlad pannakse sisse ja igal õhtul käivad vabatahtlikud uusi küünlaid viimas ja neid põlema panemas. Pimedas on eriti kihvt mööda sõita.

Õuduste öö

Ma hakkan lõpuks ometi sellele Halloween'i asjale pihta saama! Tegelikult on nii lahe, et ka täiskasvanud kostüüme kannavad ja pooled majad tondilossideks dekoreeritakse. Viimasel hetkel leidsin, et meil pole piisavalt ämblikuvõrke ja tõin juurde, nii et lapsed pidid läbi selle rägastiku oma kommi järele tulema ning niidid järele venimas minema kõndima.

Kostüümi mul muidugi ei olnud, ainult parukas. Laenasin siis Matt'ilt mingit pandakaru kostüümi, mille mask hästi ees ei püsinud. Kõrvu sellega kahjuks kaasa ei tulnud, nii et tõmbasin hoopis oma šiki paruka pähe. Tööl noored küsisid, et kes ma omaarust olen ja leidsid, et pandat see küll ei meenuta, pigem koer. Pärast vaatasin ise kah peeglist, et koer, mis koer!

Maskiga pildid on mul kahjuks ainult töölt ja seal on kõik teised ka peal, nii et neid ma ei saa jagada. Kodus jällegi ei taibanud maskis ringi käia, sest ilma oli palju mugavam ja seega ei saa ma näidata kui tore koer ma olin! See-eest on mul kanaga pilt!!!

Kui koju jõudsin, lõpetas Matt kanaaia ehitamist ja ma tahtsin talle näidata kui rahulikuks meie sulelised on viimasel ajal muutunud. Nad teavad nüüd (lõpuks ometi!), et minu käest saab süüa ja enam ei karda. Ma saan neile vabalt pai teha ilma, et nad kahtlustaks, et tahan neil pea maha võtta. Olin juba mures, et see hirmunud faas ei lähegi kunagi mööda, aga näe, läks! Matt tavaliselt süüa ei vii, tema käib seal enamasti mingeid asju kokku klopsimas ja kruvisid seina suristamas ning kanadele lärm ei meeldi. 

Tuppa jõudes ütles Matt, et ohhh, mul on sulle ju üllatus! Oota siin ja pane silmad kinni. Ma olin natuke umbusklik, sest üle-eelmine kord kui ta õhinal teatas, et tal on mulle kingitus, sain kuke. Puust kuke! Pärast seda kui meil oli kolides mitmeid arutelusid, kas tema jube portselan-kukk (kes nüüd garaažis elab) peaks kaasa kolima või mitte… Aga noh. Viimane kord kui pidin silmad kinni oma kinki ootama, sain kanatraksid! Kunagi naersime mingit traksidega kana pilti vaadates, et peaks enda omadele kah traksid soetama, saaks jalutama viia. Ja ta telliski kanale traksid!

Kõike eelnevat arvesse võttes võite isegi ette kujutada, et ma ei olnud eriti elevil kui pidin jälle silmad kinni panema ja üllatust ootama. Aga seekordse paki oli hoopis kuller ukse taha jätnud ja see oli minu emalt! Jee!!!

Ahjaa, kommidest rääkides - ma ostsin Halloweeniks kaks karbitäit šokolaade, kummaski 50 tükki sees (siin müüakse spetsiaalseid pakke, et oleks mugav lastele jagada), pluss 30 pakki krõpse. Igale lapsele võib vabalt ainult ühe asja anda, nad käivad ju nii palju maju läbi, et need padjapüürid, millega komme korjatakse, on lõpuks nagunii peaaegu täis. Matt ütles, et kui tema väike oli, jagasid hambaarstide pered kommide asemel tasuta hambaharju ja lastele see muidugi üldse ei meeldinud. Ja ühtlasi kurtis, et meil ei olevat piisavalt maiustusi, 130 tükki pidavat juba poole õhtu pealt otsa saama. Ma pakkusin, et võib-olla peaks arstipere hoopis diabeedi-infolehti jagama, mitte vaidlema, et meil pole piisavalt komme ning olin veendunud, et üle saja lapse me õhtu jooksul ei näe.

Kaks tundi hiljem olid šokolaadid peaaegu otsas ja Matt sõitis poodi varusid täiendama. Krõpse ei tahtnud muideks keegi! Ma andsin osadele valida, kas tahavad kommi või krõpsu ja minu üllatuseks tahtsid kõik kommi, mis siis, et ise ei jõudnud oma mitmekilost kommilaadungit enam kaasagi lohistada. Mõtlesin, et mina tahaks küll vahelduseks krõpse ka ja tegelikult kuluks isegi hambaharjad ära (pärast kastitäit eesti maiustusi, millest veerand juba otsas on, olen ma ka selle diabeedi-infolehe peale tõsisemalt mõtlema hakanud). 

Sadat last vist kokku ei tulnud, aga 70-80 kindlasti. Kohutavalt nunnud! Enamik olid vanuses 2-5, igavesti kihvtid kostüümid, mõnel lutt suus. Ja väga ilusasti ütlesid kõik "aitäh". Meie maja eelmised omanikud astusid ka läbi, me ei olnud nendega veel kohtunudki, sest müük käib siin puhtalt läbi kinnisvaraagentide. Igatahes see naine tuli oma kahese ja neljasega uksele (tavaliselt ootavad vanemad tänaval, kuniks lapsed ukse juures ära käivad) ja ütles, et ta pidi ise kaasa tulema, sest nad elasid siin enne meid ja kahene ei saa veel aru, et see pole enam tema kodu ning ilmselt marsiks muidu otse sisse. Awww…

Ahjaa, kommisõbrad käisid täpselt selle hetkeni, kuniks Matt uue laadungiga poest koju jõudis. Ja siis ei tulnud enam mitte kedagi, tänav oli tühi. Mis tähendab, et meil on nüüd kaks kilekotitäit šokolaade nurgas seismas. 

Hiljem tuli üks residentidest läbi ja oli nii julge, et Mattiga kummitustemajja minna. Mina olen ju täielik jänes! Kogu see ümbrus oli jube kõhe, pikad tühjad tallideread, udune õhtu ja majast kostvad läbilõikavad karjed.

Osad näitlejad jalutasid õues ringi ja ma korra mõtlesin, et appi, kuidas ma teisele poole maja saan, et Matt'ile ja Christine'ile vastu minna, aga tegin vapra näo pähe ja ei juhtunudki midagi hullu. Kuskil kümme minutit sain oodata ja selle ajaga olid juba kõik katkilõigatud nägude ja hallide silmaalustega tüübid sõpsid. Uskumatult hea grimm! Isegi täitsa lähedalt vaadates tundus nagu oleks haavad ehtsad.

Üks tüdruk, kes seal töötas, ütles, et neil on mitu korda juhtunud, et inimesed minestavad hirmu tõttu ära ja nad aidatakse avariiväljapääsu kaudu õue. Tema töötas seal oma kaksikõega ja ütles, et nad ei tee eriti midagi, istuvad ruumi erinevates nurkades ja pobisevad, aga olevat hämmastav kui paljud inimesed selle peale täiesti endast välja lähevad, sest arvavad, et see on peegel või midagi. Hääl ju kah sama! Ehmatusmomente pidi seal hästi palju olema, eks lõpuks kardadki juba iga asja.

Kõige lõpus oli üks mootorsaega tüüp, kes inimestele kõva lärmi saatel saega vehkides järele jooksis. Peaaegu kõik, keda ma nägin uksest välja tulemas, jooksid peaaegu parkimisplatsini välja. Mootorsaetüüp peab päriselus kõva spordipoiss olema, mina küll ei jõuaks õhtu otsa iga viie minuti tagant 400m jooksu teha.

Matt jäi kohe välja saades ukse kõrvale naerma, aga Christine lidus küll nii kaugele, et teda polnud läbi öö enam nähagi. Hiljem ütles, et sees oli nii õudne, et ta ei teinud kordagi silmi lahti, hoidis Matt'ist kinni ja surus näo tema selja vastu. Kõik kiisuvurrud olid kah dressika külge jäänud.

Munadest ja meeste eripäradest

Pidime Matt'iga päevaks Vancouverisse minema, aga talvine praamigraafik ei rõõmustanud mitte millegagi. Hommikused variandid olid 8.30 ja 10.30, mis esimesel juhul tähendanuks 7.30 ärkamist (laupäeval!!!) ja teisel juhul alles ühe-kahe vahel kesklinna jõudmist. See olnuks omakorda veits hilja, sest viimane praam väljub talveperioodil Nanaimosse kell 19.

Minu meelest oli natuke totter kolm tundi reisida, et kohale jõuda, siis kolm tundi linnas veeta ja kolm tagasitulekule kulutada. Pakkusin, et peab ikka varase praamiga minema, et rohkem aega jääks. Matt ütles, et lähme hoopis vesilennukiga, see viib kolme tunni (praam+buss) asemel 15 minutiga. Äge, onju?!

Tema on tööasjus juba korduvalt edasi-tagasi lennanud ja noh, kallim on muidugi küll, aga eks aeg maksab ka. Läksime siis reede õhtu puhul hoopis Nanaimo ööelu nautima, hommikul magasime veidi kauem, putru sõime terminali poole sõites autos ja Vancouverisse jõudsime samal ajal kui esimese praamiga läinud rahvas. Vesilennukid maanduvad nimelt kesklinnas, pole mingit lisatransporti vaja.

Ilm oli muidugi närune nagu ikka! Alles oma neljandal Kanada-sügisel näen siis lõpuks seda vihma, millest kohalikud eelneval kolmel aastal heietasid. Et mõnikord sajab talvel lausa kuude kaupa. Sajabki! Täitsa pekkis. Loodetavasti on järgmised kolm talve siis jälle normaalsed.

Vesilennuk on põhimõtteliselt nagu buss. Suurt varem kohale minema ei pea, istekoha saad ise valida (Matt valis piloodi kõrvale) ja mingit turvakontrolli ei ole. Lend oli uskumatult sujuv, kaasa arvatud õhkutõus ja maandumine. Kui ma rikkaks saan, hakkan ainult lennukiga Vancouveris käima!

Matt'il oli õhtul mingi meesteüritus, nii et tema jäigi Vancouverisse, aga mina otsustasin selle viimase-hapupiimase-seitsmese praamiga tagasi seilata. Hommikul oma kodus ärkamisel on teatud eelised. Näiteks saab kanad õue lasta ja vaadata, mitu muna on! Maarahva rõõmud!

Ma pean hakkama blogisse panema hoiatusi stiilis: "Ettevaatust, järgmised kaks lõiku räägivad jälle kanadest". No ei saa üle ega ümber! See kana, kes esimesena munemise selgeks sai, on siiani lasknud nagu kellavärk - igal hommikul ilus väike muna pesas. Eile tulin töölt koju ja pesas juba uus muna! Aga veel väiksem kui esimese kana oma. Mulle tundub, et teine on vist kah asja käppa saanud. Eem… või kuhu iganes ta selle saanud on.

Kanajutt läbi, võite kergemalt hingata! Ma tahtsin tegelikult praamisõidust rääkida. Õigemini meestest. Või siis mõlemast.

Mulle täitsa meeldivad siinsed praamid, nad on ruumikad ja söögivalik on hea, istmeid on hästi palju ja need on mõnusalt pehmed ning kui hea raamat kaasa võtta, ei saa arugi kui juba kohal oled. Tänaõhtune praam oli üsna tühi ja hästi vaikne. Minu lähedusse sättis ennast mingi kutt ja mingi aja pärast tegi natuke juttu. Alustas mingi suva kommentaariga, kanadalastel tuleb small talk maru hästi välja. Jäime siis kuidagi rääkima, sest noh, tühi ja vaikne praam, mis seal muud ikka teha kui suvaliste võõrastega juttu puhuda. Kanadas on see ülinormaalne.

Tema oli aasta tagasi Nanaimost Vancouverisse kolinud ja mina tegin hiljuti täpselt vastupidise sammu. Arutasime siis kahe linna erinevusi ja ta rääkis oma matkaseiklustest… kuni jõudis küsimuseni, et miks ma üldse Nanaimosse kolisin? Ütlesin siis, et boyfriend otsustas siia tööle tulla ja nii see juhtus. Tüüp korraks pobises midagi ja… oligi sõprus läbi! Ei kippunud enam juttu ajama, isegi mingit viisakat fraasi ei tulnud lõpetuseks, et meie veerandtunnine tore vestlus kuidagi kokku võtta või nii. Keeras selja ja vsjoo.

Sest ega ma ei reklaaminud ennast kui mingit üksikut saadavalolevat neiut, et ta nii pettunud peaks olema. Lihtsalt istusin raamatuga nurgas ja olin täitsa häppi ilma small talk'ita. Asi on selles, et mul on Kanadas nii palju kordi täpselt sama asi juhtunud, et mingi tüüp tuleb ja ajab sõbralikult juttu, kuniks jõuame jutu sees selleni, et mul on boyfriend. Kusjuures ei ole väga imelik, et ühel noorel naisel mingi kutt on... Aga kohe kui see mainitud saab, kaovad uued "sõbrad" hoobilt ära. Sõna otseses mõttes poolelt sõnalt!

Kuna mul oli seal vaikses praamis aega mõtiskleda, jäin endamisi arutlema, et kas vastupidi oleks sama asi? Kui ma oleks vaba ning juhtuks mingi tüübiga rääkima (oletades, et ta mulle meeldiks) ja ta siis jutu sees mainiks, et midagi-midagi-girlfriend - kas ma astuks siis kohe poolelt sõnalt minema, et pekki sul mingi girlfriend peab olema, ma juba kujutlesin valget kleiti ja lokkidega lapsi. Okei, meestel on see kujutelm ilmselt kõvasti primitiivsem, aga mõte jääb samaks! Elu sees ei astuks ma kohe minema, vaid lihtsalt konstanteeriks fakti, et valge kleidi plaan tuleb kokku pakkida ning mis siis ikka, räägime matkamisest edasi, sest muidu tundub normaalne inimene olevat. Aga meestel käib kuidagi teistmoodi. Kohe on tsau-pakaa-nägemist. Võib-olla on see mingi ürgne kutse, et kui koopasse ei anna lohistada, tuleb kiirelt uus ohver leida, sest muidu sureb inimkond välja. Selles konkreetses praamis ei olnud ausalt öeldes küll suuremat valikut, ülejäänud naissoost isikud olid 50+. Miks mehed ei oska sõbrad olla?

Muna!

Kui kellelgi peaks tekkima küsimus, et kas kõigepealt oli kana või muna, siis meil näiteks olid kanad enne. Esimene muna tuli pea viis kuud hiljem - täna hommikul! Matt saatis mulle tööle sellised pildid:

Vau! See on täiega imelik, et kanad nüüd muneda oskavad… Või noh, vähemalt üks oskab!

Ja kui te arvate, et keetsime muna ära ja tegime vennalikult pooleks, et mõlemad sest pühast hetkest osa saaks, siis te muidugi eksite. Matt'il oli just hommikusöök pooleli ja lõi värske muna joonelt pannile! Saate aru! Põhjenduseks ütles, et tahtis näha, kas see on seest imelik või näeb välja nagu muiste. Ei olnud imelik. Täitsa tavaline muna oli.

Meil on muideks eriti hästi hoitud kanad, eile näiteks puhastasin neile granaatõuna ja panin mõned maasikad juurde. Banaani saavad raudselt iga päev, neile väga maitseb! Kõik räägivad, et anna toidujääke, aga meil ei teki toidujääke! Mis sa siis hädaga teed… 

Kui ma juba kanalainel olen, pean sellest ka rääkima, et kui meile alguses tundus, et kanad on rassistid, siis nüüdseks pole selles enam mingit kahtlust! Kuigi nad hängivad alati viiekesi koos, hoiavad valged omavahel kokku ja punased omavahel. Aga Doral ei ole ju enam omavärvi sõpra! Kuudis magatakse ka alati värvikaupa. Dora passib siis üksi kuskil eemal. Nad tegid päris tillukeste tibudena sama asja, aga ma eeldasin, et see on juhuslik, aga näe, ei olnud!

See sügis on olnud täiesti teistsugune kui kõik eelmised - kogu aeg sajab! Ma ei saa aru, mis juhtus? Iga päev kontrollin ilmateadet, et millal sadu otsa saab, aga paistab, et ei saagi! Mul on õnneks uued kummikud ja noh, auto muidugi. Aga jube tüütu kui kogu aeg tilgub! 

Meil olid nädalavahetusel külalised ja õnneks ei sadanud. Oli lihtsalt ühtlaselt hall. Saime natuke matkamas käia, aga vaated ei ole sellise ilmaga just kiita. Ma sain vist värske õhu mürgituse ka, magasin mõlemal hommikul kella kaheteistkümneni! Me kõik magasime! Mina olen muidu see kana, kes igal juhul üheksast üleval on. Ma ei tea, mis juhtus?!

Mõnel üksikul päeval on korraks päike kah piilunud (aga väga korraks!). Sügis on ju tegelikult väga ilus aastaaeg! Ma veedan kõik pärastlõunad noorteprogrammis, nii et ilusa ilma puhul saan kohe väikse matka välja kuulutada ja korraks nina õue pista. Mulle meeldib kui jalutamise eest makstakse!

Ahjaa, meeldimisega tuli see meelde, et Matt paneb iga kord sõnad valesse järjekorda kui püüab eesti keeles öelda, et ma talle meeldin ("mulle meeldid sina" vms). Ja lõpuks sain aru, et miks?! Sest selles ei olegi mingit loogikat!!!

I like you - sa meeldid mulle

I love you - ma armastan sind

Inglise keeles jääb ju samaks, aga eesti keeles peab esimese variandi puhul "sinast" alustama. Kõik muud asjad, mis mulle pähe kargasid, käivad ikka "mina" loogikaga - "mulle meeldib magada", "mulle maitseb jäätis"… ja siis korraga "sa meeldid mulle". 

Meil on vahel õhtune romantika/keeletund. Matt teeb tihti enne magamajäämist oma programmeerimisasju ja selle aja peale kui ta voodisse jõuab, mina juba magan. Tuleb võtab mu kaissu ja torkab selja tagant näpu näkku: "Nina. See on sinu nina. Sul on väike nina". Maga siis niimoodi, onju... "Sul on ilusad juuksed". Mul ei ole just maailma kõige ilusamad juuksed, aga ta lihtsalt ei tea muid sõnu. "Körrv, krrrv, köörrv, siin on sinu körrvad". Aga ta räägib juba päris hästi tegelikult! Ma ei saaks vist kunagi eesti keelt selgeks kui väiksest saadik harjutanud poleks.

Sügismasendus

Olete tähele pannud kui keeruline on sobivat juuksurit leida? Esiteks peab ta väga hästi ära tabama, mis sulle sobib ja soovituslikult võiks see üldjoontes klappida sellega, mis sulle enda meelest sobib. Ja kui arvamused lahku lähevad, siis võib-olla oligi just juuksuril õigus, aga kui sa iga kord peeglisse vaadates ise närvi lähed, pole selle teadmisega suuremat peale hakata. No ja siis on need juuksurid, kes muidu lõikavad-värvivad hästi, aga lõpetuseks kuivatavad su pea selliseks, et koju minnes tuleb see esimese asjana kohe üle pesta.

Eestis oli mul mitu juuksurit, kelle tööga rahule jäin, Vancouveris leidsin kolme aasta jooksul ainult ühe, kes mulle meeldis, aga tema oli paari kuu pärast teise salongi kolinud ja vana salong polnud selle asukoha paljastamisest mõistagi huvitatud. See selleks. Nüüd elan hoopis Nanaimos ja mul ei ole jälle juuksurit! 

Keda veel tükk aega polnud, oli perearst. Perearsti on isegi suuremates Kanada linnades raske leida, väiksemates aga pea võimatu. See, et mul vastav isend kodus istub, ei aita sugugi edasi, sest sõpru ja pereliikmeid ei tohi ravida. No eks ta muidugi vaatab kurku ja teeb muid selliseid asju, aga ühtegi retsepti ta mulle kirjutada ei tohi ja muude spetsialistide juurde edasi saata ei saa. Teine takistus on see, et minu perearst ei tohi olla samast kliinikust, kus Matt töötab. Kohutavalt frustreeriv, sest ta sattus eriti heasse kliinikusse. Kolmas takistus on see, et terve ports Nanaimo perearste kuulub me sõpraderingi ja mitte ükski neist kah ei kvalifitseeru, sest noh, pole professionaalne! See on nagu kaevu kõrval janusse suremine!

Enne kui jõudsin lõplikult närvi minna ja ette kujutada, kuidas hakkan Nanaimost Vancouverisse arsti juurde käima, saabus Matt koju mingi spets nimekirjaga tohtritest, kes on nõus oma nimistusse uusi patsiente lisama juhul kui nad on mõne arsti pereliikmed. Minu jaoks läks nimekiri selle võrra kohe poole lühemaks, et tahtsin tingimata naisarsti, sest Kanadas teeb perearst ka kõik rutiinsed günekoloogilised toimingud. Lõpuks valisin ühe väga meeldiva rahuliku naisarsti, kes mu eest nüüd elu lõpuni saab hoolt kanda.

Ahjaa, need, kel oma arsti ei ole, käivad walk-in kliinikus, kus pääseb vastuvõtule elava järjekorra alusel. Arst on siis muidugi iga kord uus ja su ajalugu ei tea, ooteaeg küündib enamasti tunni või kaheni, aga vähemalt saab asjad aetud.

Hambaarstiga on veidi lihtsam, neid on nagu seeni pärast vihma. Omal ajal toimis guugeldamine hästi ja "Vancouveri parim hambaarst" andis tulemuseks vahva mehe, kes minu meelest täiesti vabalt parima arsti tiitli välja kandis. "Nanaimo parima hambaarstiga" lähen kohtuma reedel ja loodan, et ei pea guugeldamise tulemustes ka seekord pettuma. 

Täna hakkasin mõtlema, et peaks omale ühe toreda spordiklubi leidma. See sügisene üha vihmasemaks ja pimedamaks muutuv ilm tekitab sellise tunde, et hea meelega ainult magaks ja sööks küpsiseid, energia on täiesti kadunud. Liigutamine teeb tavaliselt asja paremaks, nii et asusin otsingutele. Nanaimos on nii palju erinevaid treenimisvõimalusi, mul pole õrna aimugi, mille järgi valida. Hea uudis on see, et kõik pakuvad nädalast tasuta prooviperioodi, nii et otsustasin, et mis siis ikka, käin järgmised kaks kuud erinevates kohtades tasuta trennis ja valin lõpuks nende hulgast lemmiku. Või kaks. Ei pea ju alati samas kohas käima! Tore on see, et spordiklubides on tavaliselt saunad. Ma pole sada aastat saunas käinud! Siin pole kellelgi kodus sauna! 

Muuseas, Matt mainis ükspäev, et nii mõnus, et meil vann on. Mina olen siin elatud viie kuu jooksul ainult ühe korra vannis käinud! Ma ei tea, kuidas küll nii on läinud. Lähen panen vee jooksma…

Põhupõrsad

Alates järgmisest nädalast on kanad piisavalt vanad, et munele hakata. Matt ehitas pesakastid ümber - tegi viiest valgest kaks hämarat ja pani mõlemale katuse peale, et enam äärte peal kõõluda ei saaks. Mina arvasin, et pigem võiks uus sein kuudi katuseni joosta, sest siis poleks pesal endal eraldi katust vajagi, aga jäi nii nagu peremees otsustas. Kanad olid muidugi plaaniga päri ja kuigi pesakastipealne ruum on umbes poole väiksem kui kana ise, ei lase nad ennast sellest häirida. Iga natukese aja tagant passib seal mõni totaalselt lapik kana ja vaatab punnis silmadega otsa. Ma pole veel näinud, kuidas nad üles saavad, sest minu loogika ütleb, et sissemahtumiseks peaks end juba õhus lapikuks tõmbama, aga noh, millal enne on loogika kanu takistanud…

Muidu on meil kuudis saepuru, aga pesadesse tahtsin tingimata põhku. Enne kui jõudsin tõsisemalt muretsema hakata, et kust piisavalt väike põhuhunnik välja võluda, jooksin suvalises ehituspoes Halloween'i asjade otsa ja leidsin sealt lademes põhukuubikuid. Ostsime siis nagu pesueht kanadalased (no üks meist muidugi ongi suht pesueht) Halloween'i eel portsu põhku, ainult et ei pannud seda maja ette kõrvitsate kõrvale, vaid kuuti.

Veel paar päeva hiljem tuli Matt koju kotitäie golfipallidega, et kanad saaks munemist harjutama hakata. Pani mõlemasse pessa neli. Mina vaidlesin vastu, et ikka üks peaks olema, muidu võib-olla arvavad, et peavad hauduma jääma ja seda ei taha me kohe üldse. Aga jäi neli. Paar päeva hiljem noppisin salaja mõned vähemaks, sest kanad ei paistnud neist nagunii suurt midagi arvavat. Küll aga loobiti kohe esimese ööga enamus põhku alumisele korrusele, mispeale pidime väikse lisapiirde ehitama, et osa ikka pessa ka jääks.

Ei ole lihtne see kanaomaniku elu...

Pidžaamapidu

Meie noorteprogrammi klientidel oli ükspäev koolis pidžaamapäev. Nad nägid nii toredad välja, mõnel oli pidžaama peal veel hommikumantel ka. Tegime nalja, et eriti mõnus - lähed koju ja võid otse magama keerata, ei pea midagi vahetama enam. Peaks isegi mõni päev pidžaamapäeva tegema!

No ja siis paar päeva hiljem sain õhtul pärast kümmet päevatöötajalt kõne, et öövahetus pole kohale jõudnud ja telefonile ei vasta, mida teha? Palusin veel paar korda helistada ja lootsin, et äkki ikka näkkab. Aga ei läinud õnneks! Üks ei võta toru ja teine peab koju laste juurde minema. Minu kui juhataja kohus on sellises olukorras mingi lahendusega lagedale tulla ja mingit varuplaani veel ei olnud, sest klient elas alles esimest nädalat sees. Siit muidugi õppetund, et varuplaan tuleb alati varuga teha. Istusin õnnetult oma heas soojas voodis - magamisriietes ja hambad pestud - ning kurtsin Matt'ile, et ma üldse ei taha ööseks ära minna. Aga noh, vist peab. Matt lohutas, et kujuta ette kui palju lisapunkte sa hiljem ülemuse silmis saad kui ise kohale lähed...

Viskasin paar hilpu kotti ja asusin teele. Pidžaamas! Esimene hea asi on see, et töökoht on päeval 9 minutilise sõidu kaugusel, öösel jõuab seitsmega. Ma ikka armastan öelda, et väikelinna värk, aga tegelikult on Nanaimo pindalalt kaks korda suurem kui Tartu, nii et veits on vedamine ka. Teine hea asi oli see, et klient paistis mind nähes väga rõõmus. Töötaja polnud lubanud tal tuld põlema panna, öörahu olevat, istus siis voodis ja joonistas taskulambi valgel. Super hästi joonistab, muide! Panin tule põlema, ajasime nats juttu ja soovisime head ööd.

Kolmas hea asi on see, et öine vahetus magab. Täitsa ametlikult kohe. On oma tuba ja kõik mugavused. Istusin voodisse, otsisin raamatu välja ja leidsin, et tegelikult ei ole üldse paha öösel "töötada". Ja kuna minul on kuupalk, mitte tunnitasu, oleksin hommikul otse koju läinud ja päeva vabaks võtnud. Reedese päeva, mis teeb asja eriti magusaks.

Hetk hiljem kuulsin, et keegi parkis maja ette - öötöötaja ilmus välja! Oli päevad segamini ajanud ja ära unustanud, et töötama pidi. Juba teist korda samal õhtul ajasin end voodist püsti ja istusin magamisriietes autosse. Kanadas ei ole muideks üldse haruldane, et inimesed pidžaamaväel poes käivad või lastega maja ees tänaval tšillivad. Ma tegelikult peangi seda veits rohkem harjutama. Igatahes sain lõppkokkuvõttes ikkagi oma voodis magada, ülemuse silmis ei läinud seejuures ükski lisapunkt kaduma ja hommikul alustasin täies meelerahus veits hiljem, et aus oleks.

Nädalavahetuseks olid meil lennukad plaanid. Matt'i parim sõber pidi naise ja lapsega külla tulema, et aidata kanaaed väiksemaks ehitada (jee!). Siis ütles teine sõprade paar, et nad tahavad ka tulla. Neil kah laps. Üks arst, kes viimased kaks nädalat Nanaimo haiglas töötas, üüris oma naisega meilt selleks ajaks üht külalistetubadest, nemad pidid õnneks reede pärastlõunal lahkuma. Aga siis selgus, et ta peab õhtul kaua tööl olema ja lähevad hoopis laupäeval. Niisiis oli meil ainult üks vaba külalistetuba, kaks paari ning kaks last. Ühene ja kahene. Appi…

Mõlema paari eripäraks on see, et nad veavad terve elamise kaasa kui kuskile ööbima jäävad. Ei, mitte tekke-patju, vaid kahesajaosalise suurte klotside komplekti, lapsele kaks jalgratast (laps sai just aastaseks), kolm kohvritäit riideid jne. Kummalgi paaril siis. Kui töölt koju jõudsin, oli maja juba pea peale pööratud, kogu träni alumistest köögikappidest põrandale laiali laotatud (elagu lapsed!), magamistoa põrandal kanasuled (???). Jeeiii…

Matt surus ühe pere oma kabinetti madratsi peale ööbima, nii et päris lageda taeva alla keegi siin ülerahvastatud majas ei jäänud, tited pandi varakult magama ja meie tegime õues lõkkevalgel väikse tantsulka. Keset ööd tõi Matt Dora kuudist välja, sest inimestele üldiselt meeldib nurruvat kana paitada (mina olin muidugi suht veendunud, et asi lõpeb halvasti, Dora paneb kogemata lendu ja praeb leekides krõbedaks, aga õnneks jäid kõik terveks). Väga tore oli!

Ma olen nii palju kavalaks muutunud, et viskan enne magamaminekut kõik laokil olevad nõud masinasse, siis ei ole hommikul täielik hullumaja. Aga kahe väikse lapse ja nelja destruktiivse vanemaga on hommikune pilt sellest hoolimata pehmelt öeldes korralage. Nad pidid lõuna paiku kõik edasi sõitma, et teistele saarel elavatele sõpradele külla minna, nii et olin mõttes nagunii suuremaks koristamiseks valmistunud. Ahjaa, see arst läks kah oma naisega minema. Üle saja aasta tühi maja. Ühtegi puhast käterätikut ei olnud, kolm vooditäit pesu pesta ja ülejäänud segadusest ma üldse parem ei räägigi. See, et diivani vahelt banaani leiab, on ju tegelt täitsa okei. Kolm tundi hiljem oli maja puhas, teine samapalju hiljem sai viis masinatäit pesu kah kappi. Matt käis vahepeal vannis ja võttis uue rätiku, ma röögatasin, et eiiiii! Mine too teisest vannitoast enda oma ära! Mul on hetkel musta pesu allergia, paluks mõistvat suhtumist.

Homme hommikul tuleb terve Matt'i pere külla. Ja esmaspäev on üle mitme nädala esimene päev, kus me oleme kahekesi kodus, on rahu ja vaikus. Ma arvan, et seda peaks tähistama! Tahab keegi läbi astuda?

Nali!!! Jumala eest, palun ärge tulge.

Saareelu

Sügis on käes! Täna hommikul oli toas ainult 19 kraadi sooja, varsti peab kütte sisse lülitama. Mäletan, et esimene Kanada-aasta oli erakordselt kuiv ja päikeseline. Ma ei saanud üldse aru, mis vihmasest Vancouverist kõik soigusid. Lõppeda-mitte-tahtval ilusal ilmal oli kahtlemata suur osa selles, miks ma nii kindlalt tundsin, et tahan siia päriseks jääda. Vahel asjad lihtsalt juhtuvad põhjusega!

Ma ei ole kunagi varjanud, et Nanaimosse kolimine oli minu jaoks paras eneseületus ja siiamaani ei tunne ma lõpuni, et see päris minu koht oleks. Kodu on meil muidugi viimase peal, kanad ja värgid, selles osas ei oskaks küll midagi enamat tahta. Aga linn ise on… noh uus. Kohvikuid on vähem, poode on vähem, karusid on rohkem. Inimesed on super sõbralikud ja loodus on muidugi ilus, parkimine igal pool tasuta ja liiklus oluliselt rahulikum kui Vancouveris. Aga noh, sõbrad jäid ju kõik maha ja korra kuus kokku saada on ilmselgelt hoopis teine tera kui lihtsalt emotsiooni ajel helistada, et tsau-mis-teed, ma tulen külla!

Uued sõbrad on muidugi ka tekkinud, aga uute sõpradega läheb alati aega, enne kui neist päris sõbrad saavad. Enne kui tekib see õige ja soe tunne.

Suur osa sellest, miks ma end siin nii omana ei tundnud, oli see, et ma ei käinud tööl. Nüüd siis käin ja asjad paistavad kohe täiesti uues valguses! Seda eneseteostuse komponenti on ikka täiega vaja! Pärast paari esimest nädalat on selline tunne nagu oleksin paradiisi sattunud! Alateadvuses tiksub ikka mingi eestlaslik "ära hõiska enne õhtut" ja "pill tuleb pika ilu peale", aga uus kultuuriruum hakkab juba vaikselt mõju avaldama ja ma ei põe enam nii väga kui asjad hästi lähevad. Lisaks olen õppinud komplimentide peale "aitäh" ütlema, selle asemel, et "oh, mis te nüüd" ühmata.

Me käisime täna kõrvalsaarel mingil järjekordsel arstide üritusel ja inimesed olid veel sõbralikumad kui Nanaimos! Pakkusid, et tulge siia tööle kui residentuur läbi saab! Vot neil on seal küll ehtne saareelu, kõik tunnevad kõiki ja lapsed mängivad maja taga metsas, mitte ei istu telefonis. Üks mees rääkis, et kui nad sinna aastaid tagasi maja ostsid, siis võtmeid ei saanudki, sest omanik ei suutnud neid kuskilt üles leida. Nad polnud kunagi uksi lukku pannud, keegi teine ka ei panevat.

Tagasiteel jalutasime praami ninasse, vaatasime Nanaimo siluetti ja see tundus korraga nagu mingi suur linn!

Eile sadas päev otsa vihma ja täna oli ka veel niiske. Kanakuudi uks kipub sellise ilmaga natuke paisuma ja ma ei jõua seda lahti tõmmata. Avasin küljeluugi, et nad välja lasta. Tulidki siis. Lennates! Neli esimest liuglesid suhteliselt osavalt otse värava poole ja maandusid teisel pool, et käbedalt oma lemmikpõõsa alla joosta. Viies tegi väikse valearvestuse ja maandus täie lauluga vastu traataeda. Aia osas on täielik müstika, ma ei saa aru, kas nad ei näe seda või lihtsalt ongi lollid, igal juhul püüavad nad suhteliselt regulaarselt sealt läbi joosta. Nii et midagi uut selles otseselt ei ole.

Igatahes olid esimesed neli juba ammu eemal põõsa all ja viimane-hapupiimane sattus üksi jäädes totaalsesse segadusse! Seisis aia ees ning pööras pead ühele ja teisele poole. Tammus rahulolematult koha peal. Siis läks mööda treppi üles, et kuuti tagasi minna (ma ei tea miks, aga no ju polnud paremat ideed), kuid uks oli teatavasti kinni. Ühel hetkel kasvas meelehärm ja kaagutamine juba nii suureks, et ma ei suutnud enam naeru pidada. Nutikusega nad just silma ei paista.

Ahjaa - kui me seal saare peal ringi sõitsime, oli natuke sellline tunne nagu Eestis oleks. Majad metsa vahel peidus, vahepeal paistis mändide vahelt merd. Ütlesin, et see on selline koht, kus võiks vanaema elada, hea nädalavahetusel külla tulla. Hiljem kui tuli juttu, et ma Eestist olen, öeldi, et neil elab seal üks eesti vanamemm! Matt naeris, et näe, leidsidki vanaema!

Muide, Nanaimo raamatukogust saab "Mandariine" laenutada! Kusjuures kohutavalt väike DVD'de valik ja siis… tadaa, eesti film! Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Aga noh, meil müüakse suvalises külapoes Vana Tallinnat ka. Nii et pole sel Nanaimol häda miskit!