Rannailm

Mulle ei meeldi päevitada, sest palav ja igav hakkab. Ujuda võin kui vesi on soe. Ja ma ei taha, et jalad liivaseks saavad. Seda on rannas teatavasti väga keeruline vältida. Beebiga on jällegi ideaalne - tema ju nagunii päikese käes olla ei tohi, seega ei vaata keegi imelikult kui vilus istud. Iseenda ujutamisega mul samuti suuremat muret pole, kuna Oscari leotamine võtab kogu aja. Ta on põhimõtteliselt nagu kala, ainult vees olekski. Isasse.

Eile käisime rannas. Sõpradel on kaks poissi, teistelt sõpradelt saime kaks tüdrukut kah kaasa. Paras hunnik mudilasi. Sain teada, et kui eesti lapsed ehitavad rannas liivalosse, siis kanada omad laovad vette kividest "basseini", kuhu kogutakse vähke.

Esiteks tore koguda ja teiseks tore vaadata, kuidas nad sealt välja hakkavad ronima. Noh, nende jaoks tore. Mina küll sellist elukat katsuda ei tahaks. Lapsed näitasid, et nad tegelikult ei näpista üldse kõvasti, aga näpitsate vahel on pisikesed "hambad" ja nendega võib naha veriseks tõmmata.

Teiste rannaliste koer arvas samuti, et vähimäng on lahe ja sõi hoogu sattudes ühe kogemata ära. Noh, juhtub! Proteiin on õnneks kasulik.

Järve juurde tuli natuke aega läbi metsa jalutada, seega lootsin, et Oscar ikka vapralt vastu peab ja saan ka tagasi koos teistega minna. Siin on ju igal pool karud! Jällegi - kohalikud leiavad, et see ongi normaalne kui karu vahel risti üle tee läheb, aga mina pole veel päris harjunud.

Ahjaa, Matt oli tööl. Muidu oleks saanud tema meid karude eest kaitsta.

Oscar pidas end igati eeskujulikult üleval. Sõbrad tõid beebitelgi kaasa ja selle varjus oli mõnus pikutada ja mängida. Sooja on siin 30 kraadi ringis, aga kuna õhk kõvasti kuivem kui Eestis, ei tundu üldse nii palav. Oscaril oli igatahes väga tore päev. Natuke põdesin, et äkki ta ei jää rannas magama, seisvas vankris see ju tavaliselt ei õnnestu, aga jällegi - ei mingit probleemi. Sõprade beebi vajus samal ajal telgis unne, hästi ajastatud värk. Võib vist teinekordki randa minna. Mis siis, et jalad liivaseks saavad...

Vanasti...

Paar päeva enne neljakuuseks saamist õppis Oscar keeramise selgeks. Nädal-paar hiljem oli igasugusest pikutamisest saanud möödanik. Rullis end üht- ja teistpidi, voodis olles võttis veel käed-jalad kah appi, sest korraga selgus, et nii saab end võre najal edasi lükata ja oh seda rõõmu siis! Kuniks lõpuks jäi kuskile voodinurka totaalselt kinni, kõik neli jäset erinevate pulkade vahelt välja rippumas ja ise sedapidi kaldus, et siputamine enam täbarast olukorrast ei päästnud. Kisa taevani!

Ühel sellisel (öisel!) hetkel tabasin end mõtlemast, et vanasti oli ikka lihtne - lapsel kõht täis, voodisse, mõnda aega vehkles, siis jäi magama. Ei pidanud teda mitu korda pulkade vahelt päästmas käima ega midagi.

Aga siis tuli meelde, et vanasti ärkas ta see-eest iga (mõne) tunni tagant, mitte terve öö peale korra. Vanasti ei olnud seda luksust, et täitsa ise ja täitsa omas voodis uinuks. Vanasti polnud isegi mitte orienteeruvat kellaaega, millal ta magama võiks jääda. Elu oli kaootiline. Nii et kõige kiuste on tegelikult hoopis lihtsamaks läinud!

Mähkmevahetuse on keeramine muidugi keerulisemaks teinud. Ja alles nüüd, mil Oscar on viiekuune, saan aru, miks kõik beebimammad trukkidega riiete üle jahuvad. Siiamaani polnud mingit probleemi - kui oli vaja öösel mähet vahetada, võisin kinnisilmi trukid kinni klõbistada ja see ei võtnud üldse aega! Aga nüüd on nii, et umbes teise trukini jõudmise ajaks on ta vähemalt viis korda püüdnud kõhuli keerata, natuke omaenda varvastega mänginud või nii aktiivselt siputanud nagu oleks viimnepäev käes.

On ikka inimesel energiat keset ööd!

Vot vanasti oli lihtne - laps püsis täpselt seal, kuhu ta jätsid. Samas tuli vanasti neid mähkmeid mitu korda tihemini vahetada ja pimedas-käsikaudu ei teinud ma seda kunagi, sest korralikule poisslapsele kohaselt pissis ta mu enamasti lihtsalt täis. Seda ei ole nüüd juba ammu juhtunud!

Sõbranna, kel on kümnekuune, ütles enda ringikäputavat jõmmi ja minu põrandal siputavat Oscarit vaadates, et "sul on ikka nii lihtne, ta ei lähe veel kuhugi". Minu meelest on praegune aeg just keerulisem, sest liikvele minemiseks on vaim valmis, aga keha ei tule järele. Õõtsub kõhu peal, käed-jalad õhus vehkimas ja läheb närvi, et see soovitud tulemust ei anna. Ta ei tea veel, et lendamisele ei maksa panustada, ikka mööda maad peab liikuma. 

Viimase nädalaga tegi Oscar kõva arenguhüppe, kasvas kuidagi hästi kiiresti suuremaks ja muutus palju asjalikumaks. Enam-vähem üleöö! Muidu ei saa ise arugi, kuidas ta kasvab ja areneb, aga praegu on selline tunne nagu oleks kaks nädalat eemal olnud. 

Mulle ikka väga hästi sobib emaks olemine, nii lahe on kogu aeg. Vaatasin ükspäev Oscari esimese kuu pilte ja üllatusin kui väike ta oli! Aeg läheb super kiiresti...

Värskenduskuur

Sorteerisin oma riideid. Mul ei ole tegelikult väga palju asju, aga kasutusse jõuab omakorda ainult murdosa sellest, mis kapis ripub.

Mul on näiteks väga ilusad viigipüksid, istuvad kui valatult. Ühe korra olen neid vist isegi kandnud ka. Ostsin lihtsalt sellepärast, et... äkki läheb vaja? Veidi üle kümne aasta on mul need püksid olnud. Ei ole suurt vaja läinud, nagu näete. Ära anda ka ei raatsi, sest kuradima hästi istuvad.

Siis on mul üks väga ilus must kleit, ühtaegu lihtne ja pidulik. Igal naisel peab "väike must kleit" olema, eksole. Kui ma selle juurde kõrged kontsad panen ja selja sirgu lükkan, näen välja nagu miljon dollarit. Ma muidugi hirmsasti tahaks nii peen olla ja nõtke gaselli kombel kontsaklõbinal päikeseloojangusse jalutada, aga tõele au andes tunnen ennast mingis suures kampsunis, retuusides ja tennistes ikka sada korda mugavamalt. Mitte, et ma "väikese musta kleidi" üritusele retuusides läheks - mul on selliseid kleite ka, milles ei pea nii väga jälgima, kuidas istuda ja astuda.

Ja siis üks heleroosa ilma käisteta pluus. Selline casual-pidulik. Näiteks teksade peal jääb super ilus. Aga kui on nii soe ilm, et käiseid pole vaja, ei kanna ma ju iial teksapükse!

Tegin südame kõvaks ja tõstsin kapist välja kõik need asjad, mis küll meeldivad, aga mida tegelikult juba ammu selga pannud ei ole. Need, mis ei meeldinud, on juba ammu ära antud.

Matt'il on oluliselt praktilisem garderoob - ports siniseid teksasid ja ühevärvilisi t-särke. Ta muud ei kannagi (v.a. tööl). Kunagi pole küsimust, mis millega kokku sobib. Lihtsalt tõmbad sahtlist pimesi ja kohe sobibki. Meeste elu on lihtne.

Mis veel?

Reedel lähen maniküüri. Tahan geellakki, sest tavaline kulub liiga kiiresti maha ja Oscari kõrvalt ei jõua iga kolme-nelja päeva tagant küüsi lakkida/kuivatada. Või noh, aega oleks, aga ma pole nii suur iluguru, et seda prioriteediks seada. Lihtsam on lühikeste lakkimata küüntega ringi käia.

Otsustasin iseenda jaoks aega võtma hakata. Niimoodi teadlikult kohe. Panin tähele, et ma ei tee enam mitte midagi ilma Oscarita. Esiteks on ta suhteliselt rõõmus laps ja seetõttu ei tunne, et temast väga puhkust vajaksin, teiseks on kohalikel sõbrannadel samuti beebid, mis teeb ilma lasteta kokkusaamise suhteliselt keeruliseks. Matt'i vabadel päevadel oleme pigem kolmekesi kuhugi läinud või midagi teinud. Ja kõige tipuks olen täielik kodukana, nii et kui Matt on öelnud, et valvab last, lähen tavaliselt aeda peenraid rohima või kanu söötma. Mitte näiteks juuksurisse-kohvikusse.

Laupäeval jäi Matt Oscariga koju ja mina läksin mõneks tunniks poodi. Ehtnaiselikult. Nii hea oli! Ja laps tundus kümme korda nunnum kui koju tagasi jõudsin. Matt ka. Otsustasin, et pean hakkama end igal nädalal üksi kodust välja ajama. Mõjub ajule hästi.

Aga eriti ei taha minna! Pole nagu kuskile minna ka. Hilpe jagub, neid ei ole kogu aeg juurde vaja. Lastetud sõbrannad on praamisõidu kaugusel, nendega ei saa nii regulaarselt arvestada. Spordiklubisse hästi ei viitsi, pigem tahaks kodu lähedal jooksmas käia, aga seda saan ka ilma suurema planeerimiseta teha.

Nii et maniküür on hea. Seal peab regulaarselt käima. Ja ujuma võiks minna. Rasedana käisin päris tihedalt, aga lõpuks ei mahtunud enam trikoo selga ja sauna ei tohtinud väga kauaks jääda. Mitterase olemisel on selged eelised! Ja tennisetreenereid guugeldasin hiljuti. Ma ei oska tennist mängida, aga olen alati arvanud, et see võiks tore olla. Ja kooli algust ootan täiega. See on küll kaugõpe, aga ikkagi!

Vot.

Pildipostitus

Matt teeb vahel selliseid juustusaiu, mille kõige ülemisele ja alumisele küljele käib tükk võid ja vahele juustuviilud. Neid küpsetatakse pannil madalal kuumusel, kuniks juust on vahele ära sulanud ja terve maja magusat lõhna täis. Niiiiiii head!

See olevat snäkk, mida lapsed omale teevad kui kõht tühjaks läheb. Mina tegin lapsena koogelmoogelit või segasin hapukoore sisse suhkrut ja kakaod. Matt millegipärast minu kunagisi lemmikuid ei taha.

Umbes kord kolme kuu jooksul leiame muna, mis on teistest peaaegu kolm korda suurem ja keskelt "õmblusega". Tavalisi topeltmunasid tuleb veidi tihemini ja need ei ole nii suured.

Pildil olevad sinine ja pruun on tavasuuruses, valge kuulub siidikanale. Panin need monstrumile mõõtkava huvides ümber. Kes "õmblusega" isendeid muneb, ma ei tea. Aga VAENE kana!

Matt'il oli juuni lõpus sünnipäev ja mul pea kingiideedest tühi. Siis tulid sõbrad külla ja tõid kaasa drooni. Matt, kel on olemas iga mõeldav ja mõeldamatu tehnikavidin, polnud droonimaailmaga veel lähemat tutvust teinud ja sattus täiesti vaimustusse!

Ohkasin kergendatult, sest see kingiidee kukkus küll sõna otseses mõttes ise sülle... kuniks Matt minu suureks pettumuseks teatas, et peaks endalegi drooni ostma. Aagrhhh! Aga siis oli tal vahepeal tööl kiire ja muidu palju tegemist, nii et sain idee ikkagi ise teoks teha.

Sünnipäeva eelõhtul pidi Matt hiliste tundideni töötama ja hommikul jälle üheksast alustama. Olin siis kaval ja jätsin talle laua peale üllatuse, juures kiri, et enne õiget päeva ei tohi lahti teha. Et juhul kui tuleb nii hilja, et mina juba magan, on vähemalt tore leida ja kui tahab, võib keskööl avada.

Nii kümnesse kinki ei õnnestu mul vist küll enam kunagi teha. Talle ikka kohe väga meeldis!

Sellega seoses on nüüd nii, et kui ütlen, et mine vaata maasikapeenart, ostsin sinna võrgu, et oravad marju ära ei sööks, saadetakse mulle aerofoto. Milleks jalgu kulutada kui sul on droon!

Aianurga kordasättimine on muideks mu selle suve projekt (mis edeneb väääga aeglaselt). Mulle nimelt ei meeldi sealne killustik. Ma olen killustiku osa rohkem rohinud kui istutuskastide sisu (sinna ostsime uue mulla, mille sees umbrohtu veel õieti polegi). Eelmistel omanikel oli koer ja seepärast ümbritseb seda ala madal aed, mida mul samuti vaja pole. Nii et killustik ja aed peavad mõlemad kaduma, asemele tuleb muru ja võib-olla mõned ilupõõsad.

Otsustasin, et kärutan killustiku kanaaeda, kus talvel erakordselt mudaseks muutus ja Matt ütles, et kui valmis saan, tellib mulle hunniku mulda, muruseemet ja ühe usina töömehe. Aga ma olen niiiii aeglane! Vist ainult kolmandik on tehtud.

Ülejäänud kaks pilti on sõbra maja juurest, Matt tahtis näidata, mis neil ümbruskonnas on. Mul meie enda kodust millegipärast polegi pilte...

Eile käisime teistel sõpradel külas ja nemad elavad linna selles osas, kus on palju hirvesid. Kohe nii palju, et tänavatel on hoiatavad märgid ja kiirust tasub tõesti madalana hoida, sest tihtipeale jalutab mõni keset teed. Inimesi nad üldiselt ei karda (sisuliselt elavadki ju kellegi tagaaias), on rohkem nagu hulkuva kassi eest.

No ja Oscarile muidugi meeldib külas käia, ta juba teab, et see tähendab topeltkogust tähelepanu! 

Unetreening

Oscari unetreening on küll kõige müstilisem asi, mida oma elus kogenud olen. Mu mitte üldse magavast beebist sai laps, kes magab KOGU AEG! Ja seda oma voodis!

Kui varem ärkas Oscar öösiti iga 2-3 tunni tagant, siis nüüd olen ärkaja hoopis mina. Iga natukese aja tagant löön luugid lahti, et huvitav, kas laps tahab süüa? Ei taha. Laps tahab magada. Üheksa paiku läheb voodisse ja hommikul üheksa paiku ärkab, kell neli korra sööb.

Päeval magas kuni unetreeninguni väga juhuslikult ja lühidalt, peamiselt ainult autosõitude ajal ja vahel lamamistoolis (kui eelnevalt 10-15 min õõtsutada). Nii et see, et ta nüüd lõunauned oma voodis magab ja et need kuni kaks tundi korraga kestavad, on ikka hiiglaslik edasiminek!

Võib-olla on keegi veel oma vähe magava beebiga hädas, panen igaks juhuks kirja need tarkuseterad, mis minul aitasid last pikemalt magama saada:

-

Unetreeningut võiks alustada umbes neljandast elukuust
Esimesed kolm kuud on enamike beebide uni katkendlik ja nad muutuvad ruttu näljaseks, ühtlasi ei suuda nad end ise rahustada ja seetõttu on raskem ilma kõrvalise abita uinuda.

Uinuma peaks ilma abivahenditeta
Abivahenditeks on lutt, kiigutamine, süles hoidmine, vankriga jalutamine, autoga sõitmine jne. Aga ka swaddling (nn pulgaks mähkimine). Kui laps õpib ilma kõrvalise abita uinuma, suudab ta ka öösel ärgates uuesti magama jääda, selle asemel, et nutta, kuniks keegi appi tuleb.

Lutt on esimesel kolmel kuul igati omal kohal, sest paljudel vastsündinutel on imemisvajadus suurem kui ema tissid vastu peaks ja sõrmi ei oska nad veel suhu panna. Aga alates neljandast kuust võiks luti kasutamise täiesti ära lõpetada ning lapse ilma selleta magama harjutada.

Ühes raamatus öeldi tabavalt, et abivahendite abil uinumine on paljuski nagu rämpstoidu söömine - korraks tundub hea, aga pikemas plaanis on sellest rohkem jama kui naudingut.

Kuna beebi ei oska veel ise magama jääda, on nutmine kõige efektiivsem viis ema kohale "tellida", et see teda unne kussutaks, laulaks või söödaks. Nutmine väheneb kui laps õpib ise uinuma.

Une-eelne vigin olevat beebide puhul umbes sama nagu täiskasvanute puhul mõtete mõlgutamine. Nende mõtted on lihtsalt valjemad kui meil. Päris nutu tunneb iga ema nagunii ilmeksimatult ära, aga enne kui asi selleni jõuab, pole vaja last "päästma" tormata - ta lihtsalt üritab uinuda.

Järjepidevus

Laps võiks nii päevaseid uinakuid kui ka ööund alustada alati samadel kellaaegadel, et tekiks rütm. 

Magama jääma ja ärkama peaks samas kohas. Beebile tekitab segadust kui ta uinub süles, aga virgub hoopis voodis. Kõige parem kui ta magakski alati ühes kohas, mitte nii, et vahel oma voodis, vahel vanemate omas ja mõnikord üldse diivanil.

Kaisuloom
Ainus abivahend, mille kasutamine võiks abiks tulla, on kaisuloom/lapp/tekk. Miski, mis sisendab öösel ärgates turvatunnet, aga mida laps saab ise kontrollida (näiteks kiigutamise või suust välja kukkunud luti osas peab ju keegi teine aitama).

Kaisuloom tuleks pärast ärkamist voodisse jätta, siis on lapsel mõnusam magama minna - armas kaisukas ootab juba ees. Ühtlasi seostub see siis unega, mitte niisama mängimisega.

Kaisukatega peab samas ka ettevaatlik olema, sest kui see kodust eemale ööbima jäädes peaks maha ununema või ühel hetkel sootuks ära kaob, on probleem suur.

Laps peab harjuma ise ärkama
... ja mõistma, et on okei veidi aega omaette pikutada. Kui ta kohe pärast ärkamist sülle võtta, hakkabki eeldama, et alati keegi kohe tuleb. Hommikul lase tal veidi omaette olla, seejärel mine voodi juurde, alustuseks räägi temaga natuke rõõmsalt ning alles seejärel võta sülle.

Ka öösel oota sekkumisega, ära tõsta nutvat last kohe voodist välja. Kui beebi siiski ei rahune, mine mõne aja pärast tema juurde, silita ning räägi vaikse häälega. Laps peab õppima, et on okei voodis ärkvel olla, ei pea vanemaid nutuga kohale tellima. Lõpuks hakkab ta omaette olemise käigus hoopis uuesti magama jääma.

Viivitamine 

...oligi põhiline, mis aitas mul Oscarit öösiti paremini magama saada. Kui ärkas ning vigisema-vähkrema hakkas, ootasin seni, kuniks selgelt üleval oli ja niisama vigisemise asemel päriselt nutma hakkas. Mõnikord juhtus see ruttu, aga vahel jäi pärast poolt tunnikest vähkremist hoopis uuesti magama.

Siis tuli korraga selline öö, kus küll ärkas kaks korda, sahmis natuke paremat asendit otsides ning jäi umbes viie minutiga uuesti magama. Süüa enne hommikut üldse ei küsinudki! Nii et täpselt ühe korra on ta maganud terve öö. Suudab küll kui tahab!

Öösiti kasutan uneaja mõõtmiseks äppi (neid on palju erinevaid, mul on Medela), sest nii on endal lihtsam aru saada kui kaua ta juba ärkvel on olnud. Kui vigisema hakkab, vajutan "une kinni" ja iga kord kui tundub, et nüüd on juba nii kaua aega möödas, et peaks ennast üles ajama ja talle süüa andma, kontrollin telefonist aja üle. Tihtipeale avastan, et ta on ainult viis minutit ärkvel olnud, kuigi mulle endale tundus, et jõudsin vahepeal juba mitu unenägu ära näha. Sisuliselt treenisin ikkagi ennast pikemalt magama, mitte Oscarit. Aga näe, mõjus talle ka!

Voodi on ainult magamiseks
Nii on lihtsam tekitada seost voodi ja uinumise vahel. Voodi ümbrus peaks olema rahulik ning vaba mänguasjadest (sh voodikarussell), kirevatest värvidest ja muust, mis võiks lapse pilku haarata. Kui laps kahe unetsükli vahel korra ärkab, on tal palju lihtsam uuesti uinuda kui ümbruses midagi huvitavat ei paista. Eriti oluline on see päeval, sest öösel pole nagunii suurt midagi näha.

Beebiraamatud räägivad 40 minuti pikkustest unetsüklitest ja no Oscari puhul võib selle järgi kella õigeks panna! Tõesti ärkabki tihtipeale täpselt siis kui 40 minutit täis saab. Vanasti kui lamamistoolis tukkus, ei jäänud pärast ärkamist enam uuesti magama, aga nüüd voodis pikutades enamasti ikka jääb. Kui 40-minuti piir on ületatud, magab vabalt kaks-kolm tundi järjest.

Üleväsimus
Kui täiskasvanu on üleväsinud, kipub tema tegutsemistempo aeglustuma, aga kui beebi on üleväsinud, muutub ta hüperaktiivseks. Mida väsinum laps, seda rohkem ta uinumise vastu võitleb. Sellepärast tasub jälgida märke, mis näitavad, et beebi ei jaksa enam üleval olla. Väidetavalt on 2-3 tundi maksimaalne aeg, mil nii väikesed korrga ärkvel peaks olema. Jällegi, Oscari puhul paistab paika pidavat.

Muideks, varem kui ta päeval peaaegu üldse ei maganud, ei hõõrunud ka silmi ega andnud millegi muuga märku, et magada tahaks (küll aga olin ma ise sellevõrra rohkem väsinud, et lapsevabasid pause ei olnud). Nüüd, kus magamise regulaarsemaks timmisin, väsib uneaja saabumiseks ikka täiesti konkreetselt ära. Võib-olla on see siis sellega seotud, et ta pole enam pidevalt üleväsinud? Vot ei tea. Beebide uni on omapärane.


PS! Kui kellelgi on veel häid nippe, andke teada!

Naabri koerad

Meil on uued naabrid, kel on kaks hiigelsuurt koera. Üks on dogi ja teine mingi ristand. Dogist veidi väiksem. Dogist on muidugi iga koer väiksem...

Esimese hooga mõtlesin, et APPI! Elu on läbi. Siis tuli meelde, et pole Kanadas elatud viie ja poole aasta jooksul mitte ühtegi kurja koera näinud. Nad isegi ei haugu siin!

Eestlased on korduvalt küsinud, et kas neil siis kaitsefunktsiooni ei olegi? Ei ole vist jah. Peetakse rohkem sõpradena. Ja mitte ükski koer ei ela õues - see on ka põhjus, miks meil koera ei ole ja tõenäoliselt kunagi ei tule. Minusugune koristusfanaatik ei elaks seda karvadehulka üle.

Hiljuti lugesin, kuidas Tartus kellegi koer last seljast pures ja tema yorkie'l pea otsast ära hammustas (?!). Hiljem nägin sotsiaalmeedias, kuidas selle lapse ema lugu jagas ning koeraomanik vastu kirjutas, et "see oli vist minu koer, aga ma ei saanud arugi, et ta last hammustas - võta minuga ühendust ja arutame, kuidas saaksin selle heastada".

Mul on Eestis elades korduvalt selliseid olukordi ette tulnud, kus kellegi koer lõrisedes juurde jookseb või minu najale üles hüppab, omanik kuskil eemal suitsu tegemas. Ja siis hõigatakse hooletult, et "ta ei ole kuri". Mind absoluutselt ei huvita, on ta kuri või mitte. Sinu peni, sinu probleem! Tahad koera pidada, hoia ta rihma otsas.

Kanadas on seadusega määratud, et väljaspool oma kodu(aeda) peab koer alati rihma otsas olema ja sellest peetakse väga kinni. Kuskil matkaradadel ikka tuleb ette, et mõnikord koerad lahtiselt jooksevad, aga nad on siin kõik super sõbralikud, mul pole kordagi ebamugavat tunnet olnud sellega seoses (ühtlasi paistavad nad siin pigem oma asja ajavat, võõrast nuuskima naljalt ei tule). Ja kui kellegi koer agressiivsust näitab, inimest või looma hammustab, pannakse see koer magama ja omanikul selles osas paraku sõnaõigust ei ole.

Naabrite dogi on igatahes veidi segaduses kui meie kanad hommikuti munevad ja siis mõnda aega kaagutavad (mis on maailmatu tüütu). Vaatab mõtlikult ringi ja teeb "auh". Ühe korra. Ta on nii suur, et pole vaja pikalt seletada, kohe võetakse tõsiselt. Kanad ei saa muidugi midagi aru. Ja mõni aeg hiljem teeb koer jälle "auh". Ühe korra. Teine vaatab niisama kõrval, ei haugu. Neil on rollijaotus. Aga kurjad ei ole. Õnneks.

EBA 2018 (vol 2)

Mis te arvasite, et esimene blogiauhindade-teemaline postitus jääbki viimaseks või?

Ma ise arvasin ka. Aga siis sain teada, et järgmisel aastal on rahvahääletuse asemel otsustajaks žürii. Seda žürii teemat on igal aastal arutatud, sest "muidu võidavad alati kõige populaarsemad blogid, kuna neil on rohkem lugejaid".

Olümpiamängude reeglistikku võiks ka veits muuta. Ära hakkab tüütama, et Usain Bolt iga kord 100 ja 200 meetri jooksud kinni paneb. Vahelduseks võiks mõni teine ka medaleid saada, mitte ainult need, kes parema aja teevad. Nii pole aeglasematel ju üldse võimalust...

Kanada (pere)arstindus

Mis on Kanada arstinduses Eestiga võrreldes erinevat:

Arstiteaduskond
Arstiteaduskonda astumiseks peab olema vähemalt üks kõrgharidus ning hinnetelehel kõikide ainete tulemuseks "A" (alla selle ei mängi välja, sest konkurents on umbes 13 inimest ühele kohale). Õpe on tasuline (kokku üle 100.000 dollari).

Enamik arste töötab oma ettevõtte alt, mitte ei ole palgatöölised. Näiteks perearstid maksavad kindla protsendi sissetulekutest kliiniku tööshoidmiseks ja ülejäänu panevad oma taskusse. Haigekassa maksab sisuliselt iga liigutuse eraldi kinni (vastuvõtt, protseduur, vormi allkirjastamine, telefonikõne jne). Mingit limiiti nagu Eestis, et "selleks aastaks on Haigekassa rahad otsas" ei ole. 

"Walk-in" kliinikud
Need, kel oma arsti ei ole, saavad abi "walk-in" kliinikust, kus käib vastuvõtt elava järjekorra alusel. Aga ka need, kel perearst olemas, lähevad kiiremat reageerimist vajavate asjade puhul hoopis "walk-in"-i (näiteks kui on lihtsalt retsepti vaja), sest perearsti juurde ei pruugi enne nädalat-kahte vaba aega olla. See vähendab oluliselt ka EMO koormust, sest väiksemate hädadega saab "walk-in" kliinikust kiiremini abi ja järjekord on lühem.

"Walk-in" kliinikus öeldakse patsiendile, mitu inimest on järjekorras tema ees ja kui kaua vastuvõtule saamine aega võib võtta. Sel ajal võib ära käia, ei pea kohapeal passima.

Perearsti ülesanded
Valdkonnad, millega minu teada eesti perearstid ei tegele, on günekoloogilised toimingud, raseduse jälgimine, sünnituste vastuvõtmine, eesnäärmeuuringud, erinevate moodustiste väljalõikamine (sünnimärgid, nahaalused tsüstid, sissekasvanud küüned) jne. Näiteks suguhaiguste kontroll, pap-test, spiraali paigaldamine ja muu selline on Kanadas puhtalt perearsti teema. Günekoloogi vastuvõtule saadetakse ainult siis kui on midagi tõsisemat viga, näiteks kasvaja vms. Eriarstide juurde ei saa ise minna, peab olema perearsti saatekiri.

Muideks, saatekirja patsient ei näe, see edastatakse eriarstile elektrooniliselt. Patsient peab lihtsalt ootama, et talle eriarsti juurest helistataks ja aega pakutaks. Ise ei pea midagi tegema.

Sünnitusabi pakuvad residentuuri ajal kõik perearstid, aga kui see läbi, saavad ise otsustada, kas jätkavad või mitte. Sünnitusosakonna vahetused on 24-tunnised ja need, kes on valinud sünnitusi vastu võtta, töötavad lisaks kliinikule igal nädalal vähemalt ühe ööpäeva sünnitusosakonnas, pluss lähevad eraldi kohale, et oma nimistu patsientide sünnitusi vastu võtta.

Paljud perearstid töötavad vahelduse mõttes igal nädalal vahetuse või paar erakorralise meditsiini osakonnas, palliatiivse ravi osakonnas või näiteks narkovõõrutuskeskuses.

Patsientide valimine ja vallandamine
Perearst lisab patsiente nimistusse ankeedi alusel. Igal kliinikul on kindel vorm, kus küsitakse olemasolevaid diagnoose, regulaarseid ravimeid ja põhjust, miks perearsti vajatakse (nagu mainisin, saab peaaegu kõik asjad vajadusel ka "walk-in" kliinikus tehtud). Perearsti on üsna raske endale leida, näiteks meie linnas on pea kolmandik elanikest ilma perearstita.

Kui patsiendiga mingil põhjusel koostöö ei suju, on võimalik ta "vallandada". Neid patsiente, kelle üks arst on vallandanud, teised oma nimistusse tavaliselt ei võta, sest nii äärmuslikku meedet kasutatakse ainult äärmiselt mõjuval põhjusel.

Arstid ja õed töötavad eraldi
Mul on Eestist meeles, et arst ja õde istusid alati ühes kabinetis koos, aga nüüd vist kõikidel arstidel enam õde ei ole? Kanadas on arstid ja õed alati eraldi, näiteks perearstikeskuses on õdedel suur ruum, kust patsient enne arsti juurde minemist vajadusel läbi käib (kaalumas, uriiniproovi andmas, vererõhku mõõtmas vms). Ka süste ja sidumisi teevad õed. Arstile jäävad laias laastus ainult need asjad, milleks keegi teine kvalifitseeritud ei ole.

Muide, meditsiiniõed saavad Kanadas väga head palka!

Kabinetid on väikesed ja tihti ilma aknata
Perearstid töötavad efektiivsuse huvides tavaliselt kahes ruumis korraga, "walk-in" kliiniku arstid isegi kolmes. Patsient juhatatakse tühja kabinetti ootama ja selleks ajaks kui arst sisse astub, on ta juba jope ära võtnud, telefoni hääletuks lülitanud jne. Kohe kui vajalik tehtud, astub arst välja, et järgmises ruumis uue patsiendiga kohtuda ning eelmisel patsiendil on aega asjad kokku korjata ja lahkuda. Kui patsient ruumist väljub, tuleb assistent, paneb läbivaatuslinale uue paberi, viib kasutatud instrumendid ära ning juhatab uue patsiendi sisse. Perearsti vastuvõtt on tavaliselt 10 minutit pikk, teatud juhtudel määratakse ka pikemad vastuvõtud (näiteks kui on vaja midagi välja lõigata vms).

Lõhnavaba territoorium
Kõik haiglad ja kliinikud, lisaks enamik kontoreid ja muid ametiasutusi on Kanadas lõhnavabad. Esiteks on see töötajate huvides, et iga klient uue tugeva odüüriga sisse ei kõnniks, teiseks kaasinimeste kaitsmiseks, sest mõnel võivad teatud lõhnad allergiat tekitada ning teistele ei pruugi parfüümipilv meeldida.

Haiglas ravivad sind samuti perearstid
Haiglas ravib sind kas sinu oma perearst või hospitalist, kes on samuti perearsti haridusega. Hospitalist on haigla palgal ja kannab hoolt kõigi nende patsientide eest, kelle oma perearst haiglateenust ei osuta. Patsient antakse haiglas eriarstile üle ainult sel juhul kui tema seisund on väga keeruline. Kõik vahepealsed võimalused on muidugi ka olemas, perearstid ja eriarstid teevad omavahel koostööd.

Suguhaiguste ravi on kõigile tasuta
Riigil on odavam hädalistele tasuta ravi tagada kui tegeleda ravimata jäänud haiguste massilise levimisega. Tablett antakse patsiendile arstikabinetis ja võetakse sealsamas ka sisse. Enamik suguhaiguste raviks kasutatavaid antibiootikume mahuvad tänapäeval ühte doosi. Suguhaigusi kontrollitakse nii naistel kui meestel pissiproovist, mingit muud torkimist ei kaasne (pap-test käib muidugi endiselt günekoloogiliselt). 

Osade ravimite hind sõltub vanusest
Teatud east ülespoole on ravimid kas poole hinnaga või täiesti tasuta ning alaealistele on rasestumisvastased vahendid poole hinnaga. Muus osas on Haigekassa süsteem Eestiga üsna sarnane (Kanadas ei ole visiiditasusid - see on ainus erinevus, mis mul praegu pähe tuleb).

Väga levinud on, et tööandja pakub omalt poolt boonusena tervisekindlustust, mis katab (kasvõi osaliselt) seda, mida tavaline haigekassa ei kata. Näiteks ravimid, abivahendid (prillid jm), hambaravi, massaaž jne. 

Up to date
Arstidele mõeldud internetikeskkond, mis tagab, et neil oleks alati tänapäevane info, ravijuhendid, õiged ravimikogused jne. Seda täiendatakse pidevalt teadusuuringute põhjal, mis hoiab ära, et keegi patsiente selle järgi raviks, mida 30 aastat tagasi koolis õppis.

"Up to date"-l on ka eraldi patsiendiportaal, kust saab vajalikku infot sisse logimata.

Kakskeelne laps

Meilt küsitakse tihti, kas kasvatame Oscari kakskeelseks? Tahaks küll, aga eks tulevik näitab, mis sellest lõpuks välja tuleb...

Mina räägin temaga ainult eesti keeles, sest enamuse ajast veedame nagunii kahekesi. Kui Matt on kodus, siis vahel küsib, mida üks või teine sõna tähendab, aga enamikust jutust saab aru. Mõnda väljendit on muidugi võimatu tõlkida, näiteks seda, kuidas käed lähevad "hopsti" käistesse. Inglise keeles ei ole hopstit!

Praegu on lihtne, sest Oscar ise ei räägi ega hooli, mis keeles tema poole pöördutakse. Aga teistelt siinsetelt eesti emadelt, kel kanadalastega lapsed, olen kuulnud, et keeleõpe ei lähe üldse nii ludinal kui oodata võiks, sest praktikat kipub vaatamata püüdlustele ikkagi väheks jääma. Inglise keel pressib uksest ja aknast sisse.

Me püüame Oscarit kakskeelseks kasvatada, aga mitmekeelseks ta lõpuks kujuneb, on juba tema enda teha. Mina räägin temaga ikka oma emakeeles, kuid ei hakka nõudma, et ta tingimata samas keeles vastaks kui tal peaks selle vastu ühel hetkel tõrge tekkima. Peaasi, et aru saab!

Ükspäev rääkisin Matt'ile, et iga kord kui Oscariga kuskile lähen, tulevad inimesed juurde ja ütlevad, et tal on niiiii ilusad sinised silmad. Eestis on igaühel sinised ja hoopis pruune peetakse erilisteks. Matt ütles, et Kanadas ei taha keegi pruune silmi, kõigil on pruunid!

Ja nüüd olen hakanud beebigruppides tähele panema, et siin algatatakse teemasid stiilis "mis te arvate, kas on lootust, et lapse silmad jäävad sinisteks (sest kellelgi suguvõsas on sinised)" ning Eesti omas, et "mis arvate, kas on lootust, et lähevad pruuniks (sest lapse isal on pruunid, aga esimene laps kahjuks ei saanud pruune)". Ilu on ikka täiesti vaataja silmades...

Mul on muidu hallid ja Matt'il rohelised. 

Niisama juttu

Nonii. Ma olen ametlikult see ema, kelle laps magab süles! Kohutav! Praegu näiteks magab. Kolmveerand tundi juba. Mul on nii igav, et olen nõus end pooleks väänama, et saaks blogimiseks mõlemat kätt kasutada ilma, et alakeha liiguks. Et noorhärra jumala eest ei ärkaks.

Ta magab muidu lamamistoolis ka (kui seda alustuseks 10 min kiigutada). Ja autotoolis. Õnneks on mul iga päev sõitmist olnud. Ja vahel vankris ka, aga mida vanemaks saab, seda pikemalt peab enne kõndima kui magama jääb. Hetkel on murdepunkt kuskil 45 minuti juures. Ja seisma ei tohi jääda, sest siis teeb Oscar silmad lahti ja vaatab, mida põnevat toimub. Ei taha ilma jääda!

Et ta päeval üldse magaks, on puhtalt minu erahuvi. Mulle lihtsalt tundub loogiline, et väikesed beebid magavad päeval. Võiks ju? Oscar pole seda arvamust kunagi jaganud ja on võimeline terve päeva ärkvel olema, vahel muutub küll natuke virilaks, aga enamasti mitte.

Aga samas ma ei kurda! Teoorias oleks muidugi tore kui lapsel mingi rutiin tekiks, aga kuna mul endal seda pole, ei saa ju temalgi tekkida. Iga päev oleme erineval ajal kodust väljas. Ja mulle meeldib, et ei pea midagi tema uneaegade järgi sättima.

Õhtul on küll rutiin, aga seda ainult sellepärast, et mulle endale meeldib öösiti magada. Kaheksa-üheksa paiku läheb Oscar tuttu ja ei protesteeri absoluutselt, et peab voodis lesima. Natuke vehib ja siis jääb magama. Öösiti on viimasel ajal ainult korra-kaks ärganud. Ei ole see elu beebiga nii hull midagi!

Päevasel ajal mingi siledam pind nagu voodi või diivan ei sobi. Mitte kunagi pole sobinud. Nagu juba ütlesin, pole me talle muidugi ka väga peale käinud.

Ükspäev mõtlesin, et hakkan korralikuks emaks ja panen nui neljaks lapse tema oma tuppa tema oma voodisse magama. Olin valmis, et ju ta nats nutab ja et ma ei tohi lasta hormoonidel möllama hakata ja teda päästma minna, sest kuidas ta muidu õpib...

Mõeldud-tehtud. Laps voodis, uks kinni, ise läksin kööki kooki tegema. Kümme minutit hiljem magas! Saate aru! Mul oli täielik tola tunne - võib-olla Oscar tahtiski alati oma toas lõunaund magada, aga ma ei andnud selleks lihtsalt võimalust?!

Järgmisel ja ülejärgmisel päeval nii edukalt ei läinud. Ta sai kohe aru, mis kuri plaan mul sellega on, et ta keset päeva voodisse peab minema... Aga see on okei. Mulle sobib praegune süsteem ka. Las siis magab süles, ta on nii nunnu ju! Nelja kuuga on kõvasti kasvanud ka, varsti ei mahugi enam sülle.

Kana-uudiseid ka. Siidikanad on täiesti lootusetud! Ainult hauduks! Okupeerivad pesad ära ja teised kanad, kes muneda tahavad, ootavad rivis ja karjuvad siidikanade peale. Draama noh! Ainus võimalus olukorda lahendada on nad teistest eraldada, et poleks pesadele juurdepääsu. Aga kui siidikana on ikka otsustanud haududa, siis ta haudub ükskõik kus ning olenemata sellest, kas mõni muna ka kõhu all on. Istub murule maha ja enne paari nädalat ei liiguks kui ma just aegajalt torkimas ei käiks (aga neid peab segama, muidu ei läheks see haudumiskirg tõesti enne paari nädalat üle).

Ma olen vist varem ka rääkinud, et me ise praktiliselt üldse mune ei tarbi, kõik jagame sõpradele. Sõbrad jällegi arvavad, et kanad munevad lisaks munadele ka karpe, sest neid ei viitsi keegi tagasi tuua. Mõned õnneks koguvad kuskile sahvrinurka ja kui kisa tõstame, toovad sellise laadungi korraga, et tükiks ajaks jagub. Raske see kanapidaja elu. Ma viimasel ajal ähvardan, et kes karpe tagasi ei too, võtab siidikanad omale.

Eile oli Matt'i residentuuri lõpetamise pidu. 12 aastat ülikooli, 2 aastat residentuuri ja hopsti, ongi amet käes. Varsti on siis näha, kas üldse oskab ilma koolita olla...

Ja samas otsustasime, et sügisel lähen hoopis mina kooli, sest mul pole veel ühtegi kohalikku diplomit. Õpin natuke meditsiiniterminoloogiat ja asjaajamist ning saan kliinikus Matt'i assistent olla. Sisseastumiseks tuli muuhulgas ka inglise keele test teha, sain 86%. Jeee! Ma pean keele enne selgeks saama kui Oscar nii suureks kasvab, et aru saab, kuidas ma puterdan. Praegu saab veel eesti keelega ära petta ja teha nägu, et ma muud ei räägigi. Ta usub küll. Räägib aktiivselt vastu ka, põhiline sõna on "agluu", nii et ma ei tea, mismaalane temast veel tuleb...

Esimene perereis

Matt pakkus, et võiks mai keskel väikse automatka teha siinsamas British Columbia provintsis. Mina polnud osadesse linnadesse veel juhtunudki (mis pole ka ime, arvestades, et BC on 20 korda suurem kui Eesti).

Okanagan, kuhu suundusime, on kõrb. Suved on kuumad ja täiesti kuivad, ilmaennustus lubas, et kõigil päevadel tuleb umbes 30 kraadi sooja. Mulle muideks ei meeldi kui liiga palav on. Ja kuna Oscar on veel nii väike, tuleb teda päikese eest varjata, nii et olin juba ette natukene mures.

Aga alustame algusest:

- Plaanisime saarelt lahkuda kella ühese laevaga kolmapäeva pärastlõunal. Pool tundi varem sadamasse jõudes selgus, et praam on pilgeni täis. Kolmapäeval! Ja need ei ole mingid väikesed praamid, üle 300 auto mahub korraga peale (Saaremaa vahet sõitev Regula mahutab näiteks 100).

- Järgmine praam pidi minema alles 2,5 tunni pärast, mis nullis meie varakult kohalejõudmise ja mõnusa õhtusöögi plaanid.

- Jätsime auto sadamasse järjekorda ning jalutasime lähedalasuvasse iiri pubisse. Polnudki seal ammu käinud, nii et igas halvas on ka midagi head!

- Ukse peal ütles teenindaja vankris magavat beebit nähes, et neil ei ole seda litsentsi, mis alla 19-aastaseid pubisse lubaks.

- ???

- Tuli juhataja ja selgitas, et ta saab aru, et Oscar ilmselt ei joo ennast silmini täis, aga litsentsi neil ei ole ja lapsega sisse lubada ei saa.

- Jalutasime kõrvalolevasse pubisse. Seal ei olnud laps probleemiks. 10 minutit pärast istumist tõin meile ise menüüd. Pool tundi pärast saabumist jõudsid lõpuks lauale joogid. Söögiga läks veel poolteist tundi! Kui esialgu tundus, et meil on enne praamile jõudmist nii palju vaba aega, et ei oska sellega midagi peale hakata, läks lõpuks juba päris kiireks!

- Praamilt maha sõites selgus, et meie rida lastakse kõige viimasena. Aga kui kõik teised olid maas, ei saabunud mitte meie kord... vaid lasti tõkkepuu alla ja sild üles. Ma ei tea, mis neil seal juhtus... Hetk hiljem lasti sild alla tagasi ja saime siiski praamist välja. Matt ütles, et tal oli selle päeva seiklustest juba nii kopp ees, et kui nad oleks meid Nanaimosse tagasi viinud, poleks isegi protesteerinud, sest kodus on ju tegelikult päris hea olla.

- Hilisema praami tõttu saime Vancouverist täpselt keset tipptundi läbi sõita. Nojah.

Aga muidu oli igati tore! Oscar magas nagu ideaalbeebi täpselt peatusest peatuseni. Tanklas söötsin ja läks jälle magama tagasi. Mõtlesin, et kui ta nüüd praamist saadik on 2 x 2 tundi maganud ja uneajaks hotelli jõuame, siis kes teab, mis öösel saama hakkab, aga kohale jõudes lihtsalt sõi ja läks magama. Viis-kuus tundi hiljem ärkas, tahtis korra süüa ja magas veel. Kodus küll nii head und ei ole!

Hommikul selgus, et ilmateade oli väikse muutuse teinud ning lubab vihma ning pilvi. Etterutates võin öelda, et pilvisus jälitas meid iga päev. Kõikjal, kus käisime, juhtus olema selle suve ainus pilvine päev! Mulle sobis väga hästi, ei olnud liigselt palav ja ei pidanud Oscarit päikese eest peitma. Matt muidugi arvas, et suvel ja eriti just puhkuse ajal võiks siiski päike paista. Aga noh!

Reisi lõpetuseks veetsime mõned päevad suvilas ja avastasime, et seal on PALJU sääski! Nanaimos ilmuvad pimeduse saabudes mõned üksikud, aga seal oli ikka päev läbi täielik rünnak! Ma sain kohe esimesel päeval otsaette mõnusa sügeleva lataka, jeeeii! 

Aga igati mõnus reis oli! Mulle täpselt nii meeldibki, et kuskile pole kiiret ja peamine meelelahutus on leida järgmine supermõnus söögikoht. Loodus on siin igal pool nagu postkaart, selles mõttes pole ka pikem autosõit kunagi igav. Ainult sääsed mulle ei meeldi!

PS! Piltide pealt ei paista, aga Oscaril on täielik vanamehesoeng. Sündis juustega, aga need langesid mõne kuu pärast kõik välja. Õigemini peaaegu kõik. Nüüd on meil kiilas laps, kel kuklal lõbus mullet.