01 märts, 2016

Uputus

Hommikul vara saatis öötöötaja sõnumi, et katus laseb läbi, esimese korruse laest ja pistikutest tuleb vett alla. Palun too kausse/ämbreid juurde, iga veerandtunni tagant saavad täis.

Soovitasin majaomanikuga kontakteeruda, sest pikas perspektiivis pole kausside vahetamine eriti jätkusuutlik ning teiseks - mis loogika see on, et kui esimese korruse laest tuleb vett ja teine korrus on kuiv, laseb katus läbi?

Omanik tuli kohale ja oli nutika mehena kohe vetsupumpa küsinud. Plödistas nats aega ja sai potist järjekordselt igasugu huvitavat atribuutikat kätte. Eks ole ennegi juhtunud. Elagu autistid! Ma oleksin juba ammu võinud aknalaual väikese näituse avada, et mida meil potti on visatud...

Kui pott korda sai, ei lasknud "katus" ka enam läbi.


Mul on muidu jumala tore töö, aga üha tihemini hakkab tunduma, et tegelikult oleks vahelduseks päris kena kui ei peaks vahetpidamata mingite ajuvabade olukordadega tegelema. Näiteks oleks tore einestada seltskonnas, kus ei peaks pidevalt meelde tuletama, et "palun näri!" Üks mu hoolealustest ei saa absoluutselt aru, milleks selline lisapingutus vajalik on kui söök niisamagi alla läheb? Mul on lausa füüsiliselt valus vaadata, kuidas ta näiteks terveid viinamarju neelab. See, kuidas riis/tatar/makaronid ja muud pehmed asjad lihtsalt otse makku visatakse, ei tekita juba mitmendat aastat enam absoluutselt mitte mingit emotsiooni.

Lisaks on mul tekkinud täiesti imeline enese väljalülitamise võime. Autistidel on kombeks sama asja kümme korda järjest küsida. Või kakskümmend. Vahel viiskümmend. Ükspäev märkasin, et esimest kümmet ma isegi ei registreeri enam. Kuskil üheteistkümnendast hakkan vastama.

Vastamine on seejuures täiesti mõttetu, sest nad küsivad täpselt sama asja kohe uuesti. Vahel vastangi tuimalt kuus korda sama lausega enne kui ära taban, et üldse suu lahti tegin. Seesama klient armastab köögis istuda kui ma õhtusööki teen. Ja siis on meil vahel sellised vestlused:

"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"

Aga vahel on sellised hetked, kus ta paneb mõlemad käed ümber kaela ja kallistab. Jube eba-autistlik käitumine, mida juhtub ehk kord aastas. Või tuleb hästi lähedale ja nuusutab mu juukseid nii pika sõõmuga nagu oleks maailma kõige parema lõhna avastanud. Või vastab mõnele küsimusele täiesti asjalikult (no küll napilt, aga täiesti kontekstis ja puha). Väiksed rõõmud, noh!

Teine klient on maru usin. Katab ja koristab laua, pühib põrandalt pudi kokku, viib prügi välja ja kohe kindlasti tühjendab nõudepesumasina. Vahel ma unustan ära (kui aju on parajasti väljalülitatud režiimis). Tõmban juba resti välja, et hakata nõusid välja korjama kui ta teisest toast kohale jookseb, ise etteheitvalt korrutades: "Minu töö! See on minu töö!" Ja asub innuka nohina saatel plastkarpe rätikuga kuivaks nühkima (mis on minu meelest maailma kõige nürim tegevus üldse, nii et mul on hea meel kui sellest pääsen).

No ja osa asju tuleb koju kaasa. Kui Matt liiga kiiresti sööb, olen mitu korda juba peaaegu öelnud, et "fork down!" (kahvel maha). Sest viis päeva nädalas söön ju koos autistidega ja ühe söögikorra kohta ütlen seda fraasi vähemalt 50 korda. Matt vähemalt närib.

17 veebruar, 2016

M&E pulm

Kui meie sõbrad Marii ja Ermo aastate eest tutvusid, oli Ermo kohe esimesel kohtumisel kindluse mõttes ära maininud, et tema ei abiellu mitte kunagi. Marii leidis, et mis seal ikka, peaasi, et muidu tore on.

Ja no tore on neil ilmselgelt ka olnud, alustades sellest, et Ermo juba kaks nädalat pärast tutvumist Marii väikesesse pessa sisse kolis ja teatas, et nüüd on siis nii. Õnneks on poisil kuldsed käed, sest tookord tuli voodi lae alla ehitada, et toas kõndima mahuks. Peab ikka armastus olema, et sellistes oludes ellu jääda!

Aga näe, jäid ellu, kolisid Kanadasse, ruumi tekkis juurde ja õnn muudkui õitseb. Ükspäev kui neile külla juhtusime, teatas Marii täiesti suvaliselt keset kööki seistes, et kuule, me otsustasime abielluda! Olevat lihtsam immigratsioonipabereid täita ja noh, on perel ühine nimi ka. Hah, aasta üllatajad!

Edasi hakkas ikka natuke romantilisemaks minema, sest Marii soostus esimese valiku - teksapükste - asemel oma ilusat roosat seelikut kandma ja nädal enne pulmi otsustati, et sõrmused tulevad ikkagi ka.

Muidu oleks nad ilmselt täitsa salajas paari heitnud, aga kahte tunnistajat oli vaja! Meil Matt'iga oli suur au valituks saada ja pruutpaariga üheskoos dokumente allkirjastada. Pulmale eelneval päeval tuli Mariil meelde, et võiks pruudikimbu tellida, siis saaks selle hiljem vallalistele naistele (st. Anule) visata. Arvestades kui koba ma sellistes asjades olen, oli suur tõenäosus, et ei saa püüdmisega ka siis hakkama kui konkurente pole, aga Marii lohutas, et pole hullu, viskan mitu korda kui vaja! Õnneks ületasin ennast ja kimp oli esimese korraga kohe käes.

Ja kuna pulmavideod meeldivad ju kõigile, siis head nautimist: vajuta siia.

10 veebruar, 2016

New York ja kuidas killud toovad õnne...

Olete tähele pannud, et mõnikord ei juhtu kuude kaupa mitte midagi ja siis juhtuvad kõik asjad korraga? Mul on siin nüüd kohe nii ridamisi juhtunud, et vaikselt hakkab ära tüütama.

Kõik sai alguse sellest, et Matt pidi Montreali minema ja pakkus, et äkki lendan talle nädalavahetuseks järele, saame paar päeva linna peal ringi vaadata. Esmaspäev oli nagunii mingi püha, et võtaks siis juba reede kah vabaks ja puhkus missugune! No võtsingi siis. Lennupileteid otsides vaatasin umbes nii muuseas New York'i omi ka, sest Külliki, kellega ülikooli esimesest päevast alates nagu sukk ja saabas oleme olnud, kolis paar aastat tagasi sinna. Ja mina olin juba enne seda Kanadasse sattunud, nii et me polnud juba päris ammu näinud. Küll polnud viisat ja siis polnud raha ning kui mingil haruldasel hetkel nii üht kui teist juhtus jaguma, polnud jällegi aega.

Seekord juhtusid NYC piletid Montreali omadest odavamad olema ja ilmaprognoos oli kah parem.

Nädal enne äralendu avastas Külli ehmatusega, et nad olid juba ammu meie saabumise õhtuks mingid peened kontserdipiletid hankinud. Laias laastus kaks varianti, et kas olemasolevad maha müüa või hoopis meile kah muretseda ja koos minna. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on Arvo Pärt'i kontsertiga Carnegie Hall'is. Külliki mees on suur Pärt'i muusika fänn ja mul oli siit kohe teine samasugune võtta! Meie Külliga oleks meelsamisi niisama kohvikus jutustanud ja mehed omaette saatnud, aga hea küll, lähme siis koos.

Reede hommikul sadas New York'is lund ja kõik lennud lükati tund-kaks edasi. Matt, kes Montrealist tuli, jõudis sellest hoolimata õigeks ajaks, aga mul oli totaalne napikas. Lennujaama peldikus viskasin kiirelt kleidi selga ja galopeerisin linna poole, et äkki ikka jõuan. Mehed olid kohe sõpradeks saanud ja juba ees ära läinud, Külli tuli mulle rongi vastu ja kokkusaamise hetkeks oli selge, et kui me endale just tiibu ei kasvata, jääb kontsert meie jaoks ära. Minut hiljem helistasid peikad, et kuulge, ärge jookske, siin on piletitega mingi kamm ja nelja asemel ainult kaks. Minge tehke väike vein või midagi. Win-win.

Järgmisel hommikul ärkas Külliki täiesti paduhaigena. Palavik ja kõik jutud. Tõmbas abikaasa villased sokid jalga ja lubas kohe ära surra. Aga see on täiesti okei, sest New York on iga kell tore ja Matt polnud seal näiteks varem käinud. Mul oli küll kolmas kord, aga nagu NYC'is kombeks, võtavad nad vahepeal osa torne maha ja ehitavad senisest kõrgemad asemele, nii et näiteks One World Tower'i tippu polnud ka mina veel juhtunud. Sajandalt korruselt oli ilus vaade ja kõik teised majad tundusid kui kärbsesitt.


Esmaspäeva hommikul sadas jälle natuke lund ja lennuplaan läks muidugi kohe sassi. Ma ei tea, kuidas nad seal lumele nii tundlikud on! Ainult paar helvest tuli, ma ei nimetaks seda isegi mingiks eriliseks sajuks. Õhtuks oli lumi unustatud, aga lennud endiselt graafikust maas, nii et meie oma tõusis plaanitust kaks tundi hiljem õhku ja maandus Torontos hetk enne seda kui jätkulend väljuma pidi. 

Ma polnudki juba ammu vana head jookse-lennujaamas-hing-seest-välja üritust teinud, aga ei tea, kas annab vanadus tunda või mis, igatahes poolel teel öeldi, et tulge võtke heaga uued boarding pass'id homseks hommikuks, väravad pandi juba kinni. Sõime lähedalasuvas hotellis väikse eine ja sättisime end poole ühe paiku voodisse (kogu selle rõõmu eest tuli omast taskust maksta, sest lennufirma ilmastikujamasid ei hüvita). Äratus oli 4.10. Kui arvate, et ma hetkekski magama jäin, siis eksite. Ja üha enam hakkas kogu olukord närvi ajama, sest pidin järgmisel päeval tööle ka jõudma. 

Õnneks sain lennukis isikliku rea ja suure osa neist neljast ja poolest tunnist magasin rahulikult maha. Loomulikult ei saa jälle mainimata jätta, et Kanada on ikka megasuur. Kairi ütles, et kui ta viimane kord Inglismaale lendas, jõudis mitu korda süüa ja magada ning pool päeva hiljem kaarti vaadates polnud ikka veel Kanadast üle jõudnud. Eestis on selles mõttes lihtne, et kui kiire oled, jõuad korra Hiiumaad näha, aga kui korra pea aknast eemale keerad, on järgmine pilt juba Taani või midagi.

Vancouveris ootas meid järjekordne 50/50 ilm, kus pool linna arvas, et ilus pilvitu taevas ja teine pool küsis, et mis taevas? Lennujaama ümbrus oli nii paksu pilve sees, et sõna otseses mõttes tuli käsikaudu ringi kobada.


Koju jõudes fikseerisin juba eemalt ära, et auto on endiselt alles. Kena temast. Magasin tund aega, sest noh, autoomaniku rõõmud, võib vabalt alles 10 minutit enne tööpäeva algust uksest välja astuda. Juba hakkas kõik natuke vähem närvi ka ajama, sest vähemalt olin kenasti Vancouveris ja kuigi väsinud, polnud vaja vähemalt tööpäeva ära tühistada.

Kõpsutasin siis lõpuks autoni, istusin sisse, tahtsin kotti kõrvalistmele panna… aga ei saa! Iste kilde täis. Enne äraminekut ei olnud. Vaatan kõrgemale - akent pole! Vähemalt on meid siin viimasel ajal ilusate ilmadega hellitatud, sitemal juhul võinuks neli päeva järjest vihma sisse sadada, nii et vaatame ikka positiivset poolt, onju.


Ma ei tea, mis juhtus, midagi võetud ei olnud, isegi parkimise jaoks hoitud mündid olid alles. Võib-olla mängisid lapsed palli ja juhtus valesse väravasse? Päeva lõpuks võib öelda, et olen kogemuse võrra rikkam ja 300 dollari võrra vaesem (omavastutus). Kusjuures kindlustust võttes veel arutasime, kas panna vandalism ja sellised asjad ka juurde või mitte. Hea, et sai pandud, muidu oleks täna kaks korda rohkem kulunud.

Igatahes sain teada, et parandamise variandid kõiguvad "võib-olla pühapäeva pärastlõunaks saaksime teid kuskile vahele suruda" (täna on teisipäev) ja "tuleme ise kohale, kus iganes asute ja teeme seal korda" vahel. Ma võtsin selle teise siis. Poisid lõid murule väikse laagri püsti ja tund aega hiljem oli uus klaas ees. Kõik killud koristati nii seest kui väljast ära ja eluaegne garantii lubati kauba peale. Klaas sõidab sahinal üles-alla nagu poleks midagi juhtunud ja käekotil on jälle kuskil istuda.

01 veebruar, 2016

Liikuv püha

Lugesin artiklit IKEA kohta, kus muuhulgas mainiti, et nende töötajaid koolitatakse klientidele abi mitte pakkuma enne, kui klient seda ise küsima tuleb. Halleluuja!

Mind (ja ilmselt teisigi) häirib hullupööra kui müüja tuleb kohe pärast poodi sisseastumist uurima, kas otsid midagi kindlat ja kas ta saab sind aidata ning kui siis mõlemale küsimusele eitavalt vastad, julgustab, et kui küsimusi tekib, anna palun teada! Ega jah, ise poleks iial välja mõelnud, kelle poole pöörduda… Minu meelest tõmbab see ostumotivatsiooni hoobilt alla kui sind esimesest silmapilgust kohe idioodiks peetakse.

Mina olen sulaselgelt IKEA-tüüpi klient, kes tahab rahulikult ringi vaadata ja endamisi mõtiskleda. Ja sealjuures on just IKEA see pood, kust alati suure kotiga välja vaarun, isegi kui lähen ainult pudeliharja ostma. Näe, toimib! Ja et poole poe peal alati söökla ette jääb, ei tee kah üldse paha, sest natuke lihapalle ja kaneelirulle mahub mulle iga kell.

Mis ühtlasi tuletab meelde, et ema kirjutas just, et tegi frikadellisuppi. Mul hakkasid kohe süljenäärmed tööle! Kusjuures ma ei ole kindel, miks neid lihapalle, mis supi sisse pannakse, just frikadellideks nimetatakse? 

Mis omakorda tuletab meelde, et mul on juba tükimat aega vastlakukli isu olnud ja hea retsept on ka olemas, aga noh… tegemist on ikkagi VASTLAkukliga, mida väljaspool hooaega (ehk üht nädalat veebruaris) kunagi ei tehta. Ma ei tea, miks! Kui Matt esimest korda vastlakuklit proovis, ütles, et see on ju põhimõtteliselt lihtsalt tavaline kukkel vahukoorega? No jumala eest - ongi! Iga päev võiks teha kui isu on! Aga näe, pole kombeks.

Õnneks on nüüd veebruar kohe sobivalt algamas ja mõtlesime sõpradega, et teeks siis? Teeks kohe hernesuppi ka! Oot, aga millal täpselt vastlapäev oligi? Elin guugeldas ja teatas: "Vastlapäev on kristlikus kirikukalendris ja eesti rahvakalendris tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu."


Et millal siis?

Keris natuke edasi ja jätkas: "Vastlapäev on liikuv tähtpäev, mille kuupäev sõltub ülestõusmispühadest. Ülestõusmispüha peetakse esimesel pühapäeval, mis järgneb esimesele täiskuule pärast kevadist pööripäeva või pööripäeval. Vastlapäev on päev enne tuhkapäeva, millele järgneb nelikümmend päeva (seitse nädalat miinus pühapäevad) kestev ja ülestõusmispühaga lõppev suur paast. Seega on vastlapäev noorkuu teisipäev ajavahemikus 3. veebruarist 9. märtsini."

Et millal siis???

Ma tahaks lihtsalt kuklit vahukoorega! Tavalist kuklit tavalise vahukoorega. Mis päeval võib?

24 jaanuar, 2016

Laupäev

Üks Vancouveri hüvesid on see, et linna kõrval on kolm mäge ja talv on iga kell omast käest võtta. Nele pakkus eile õhtul, et võiks laupäevase kohvi Mount Seymour'i otsas juua, saaks vaate kauba peale. Vurasime üles, aga tipu otsas istus pilv ja vaadet polnud. Küll aga oli talv!

Sõitsime siis alla tagasi, leidsime kohvi ja päikesepaiste ka. Loojangut läksime juba hoopis kolmandasse kohta vaatama, oli samuti tore. Selline tore linn on Vancouver! 

21 jaanuar, 2016

Loomapood

Mõtlesin, et jagan teiega ka, kuidas siinsetes loomapoodides kutsikaid müüakse. Eesti poodidest mäletan küll hamstreid ja papagoisid, aga koeri-kasse sai ju ikka ainult otse omanikult? Või ma eksin?

Igatahes siin käib siis nii. Hästi kurb vaatepilt mu meelest. Kassid on samasugustes "purkides" ja tavaliselt 2-3 tükki ühes. Ja lemmikloomakärusid ma kah Eestist ei mäleta...

18 jaanuar, 2016

Kepphobune

Eile käisime ühel sõbral külas ja mingil hämaral põhjusel oli tal, täiskasvanud mehel, kodus kepphobune. Keegi olevat kinkinud. Ja mis selgus - mitte ükski kohal olnud eestlastest ei teadnud sõna "kepphobune"! Kõik arvasid, et teen nende kulul nilbet nalja, kuniks korjasin telefoni välja, panin otsingusse "kepphobune" ja sain tõestuseks lehekülgede kaupa pilte kepphobustest. Eksole noh!

Uurisin, et mismoodi teie seda toigast siis nimetaks? Pakuti, et võib-olla puuhobuseks. Aga puust oli ainult tokk. Seega puukepphobune siis? Kanada variant on pehme peaga, ma mäletan, et meil nõukaaegses lasteaias oli ikka hobune ise kah puust. Aga see selleks. Vaadake parem kui ilus sinine naeratus Kairil on:


Täna käisime kambakesi lõunal ja see, kes koha valis, ütles kohe, et söök on uskumatult maitsev, aga teenindus täitsa halb. Oh jumal kui halb see oli! Ühtlasi oli see ka esimene kord minu elus, kus viieliikmelisele seltskonnale kõik arved eraldi paberitel toodi - kes sõi prae ja magustoidu, sai näiteks kaks paberit. Kui su peika sõi samuti prae ja magustoidu ning plaanisite arve koos maksta, tuli neljal paberil olnud numbrid kokku liita.

Hea uudis on see, et toit oli tõepoolest hea ja väike Annabel ärkas alles pärast seda kui kõigil kõhud täis. Mulle sellised viisakad lapsed meeldivad.

15 jaanuar, 2016

Põrsas kotis

Ma ei ole nii ammu bloginud, et pidin lausa kontrollima, kus viimane kord pooleli jäin. Selgus, et auto ostmise ja kulude arvutamise juures. Kulude osas on nüüd lihtne, sest neid lihtsalt ei tule enam - pole midagi kulutada! Aga see-eest on mul auto!

Sellega, mida algselt tahtsin, läks nii, et auto ise oli tore, aga autoaia müüja nii ebameeldiv, et pärast viiendat idiootset lauset, mis tema poolt õhku lendas, küsisin Mattilt, kas oleks väga pahasti kui ma teda lööks? Kui olukord jõudis staadiumisse, kus Matti marurahulik isa oli kah juba valmis meest lööma, sõitsime lihtsalt minema.

Järgmiseks lemmikuks sai veelgi paremate omadustega auto - musta asemel küll tumehall, aga otse omanikult, mitte kunagi avariisse sattunud ja alati esinduses hooldatud. Kanadas on üleriigiline süsteem, kust saab väikese kopika eest kogu ajaloo tellida, nii et turvaline värk.

Omanikuks naine, müügiga tegeles tema boyfriend. Iga kord kui tuli asju ajada või kuhugi helistada, oli naisel vaja alustuseks kolm päeva ohkida ja siis kahe minutiga asi korda ajada. Boyfriend, kes meiega suhtles, oli muidu normaalne, aga natuke õrna närvikavaga - kui pruut kodus draamale kuuma andis, muutus veits suitsidaalseks.

Kogu kamm seisnes selles, et alustuseks tuli neil auto liisingust välja osta, pangast kinnitus saada ja taotleda, et süsteemis info ära muudetaks. Panganeiu unustas mingi jupi üles laadida ja iga asja jaoks oli vaja helistada, aga ainus, kellele infot jagati, oli seesama neiu, kel oli vaja kolme päeva kaupa ohkida ja alles siis jalad tagumiku alt välja kerida. Kohutavalt tüütu! 

Kuna nad elavad Vancouverist väljas, siis me enne ülevaatust autot vaatama ei läinudki. Ülevaatusel öeldi, et masin on väga heas korras ja kuna hind oli juba mitu nädalat tagasi kokku lepitud, sõitsime otse kohalikku ARK-i, et ost ära vormistada. Esimest korda tegin autoukse lahti alles pärast seda kui kõik paberid korras, raha makstud ja uued numbrimärgid külge kruvitud. Kotis istunud põrsas osutus väga hästi hoitud isendiks, millele polnud isegi parima tahtmise korral midagi ette heita! Jee!

Aga kindlustust maksan muidugi täie rauaga - selle summa eest, mis ainult esimese poolaasta eest küsiti, oleks veel ühe auto saanud. No veits vanema küll. Aga kui koju jõudsin ning guugeldasin, mis Eestis täpselt samade omadustega Civic'ud maksavad ja selgus, et seal on hind täpselt kaks korda kõrgem, läks tuju natuke paremaks. Ja noh, nüüd võin ju üüri pealt kokku hoida ja autosse elama kolida!


Kui nüüd veel natuke ajas tagasi minna, siis hokit käisime ju vaatamas! Väga äge oli tegelikult, kuigi hoki on tõesti selline spordiala, mida ma pole kunagi isegi telekast vaadanud. Tundub natuke absurd, et hunnik suuri mehi peene pulga abil karjakesi väikest litrit taga ajavad... Kõige suurem üllatus oli see, kui tihti jääl mängijaid vahetatakse (iga minuti või paari tagant!) ja kui kiirelt see kõik käib - igaüks teab täpselt, mida teha! Ei ole viipamist, et nüüd on sinu kord. Esireas istudes oli enamik aega üldse selline tunne nagu oleks kinos. 

Esimesel või teisel minutil lõid vastased meile kohe värava, aga lõpuks oli seis 2-2 ja siis kukuti eriti tuliselt vehklema, mis päädis meie meeskonna võiduga, hurraa! Jäält ära minnes läks veel kakluseks ka, nii et show kogu raha eest. Ma ei tea, mis seal kakelda oli, sest Florida meeskond koosnes ka peaaegu täies ulatuses kanadalastest :) 


05 jaanuar, 2016

Kulutabel

Ma olen üle kahe aasta kõik kulud tabelisse kirja pannud ja peab ütlema, et on olnud väga hariv lugemine! Tihti juhtub nii, et omaarust polegi midagi ostnud, aga numbrid räägivad täiesti teist keelt. Ja vahel (kuigi harvem, hahaa) vaatan keset kuud, et ohh kui vähe ma seekord söögile (riietele) olen kulutanud... Aga klassika on muidugi see, et vahetult peale meeldivat avastust viskab saatus mu teele midagi täiesti vastupandamatut, nii et kogu kokkuhoitud raha lendab kõmm-kõmm-kõmm nelja ilmakaare poole laiali.

Põhilahtrid on rent, toit, riided ja muu. Toit on siis nii kodus kui väljas söömine ning riiete alla kuuluvad ka jalanõud ja aksessuaarid. Viies lahter "reisimine" sisaldab alati kõige nutusemaid numbreid. Reisimise alla olen ka kõik nädalavahetuse tripid pannud, sest nii huvitav on jälgida kuidas "natuke seda" ja "natuke teist" lõpuks mingi müstilise lõppsummani jõuab. Aga noh, klassikuid tsiteerides ei pidavat inimesed surivoodil kahetsema, et liiga palju ringi rändasid ja liiga palju häid nädalavahetusi veetsid. Mitte, et ma plaaniks surema hakata, aga hea on valmistunud olla.

Üldiselt olen päris osav majandaja. Juba aastaid pole juhtunud, et ostaks mõne sellise hilbu, mis kappi seisma jääks. Küll aga soetasin näiteks detsembris täiesti lambist kõrge kontsaga kingad, mida mul absoluutselt vaja ei olnud (ja millega ma kõndida ei oska), aga see-eest läheb iga kord tuju heaks kui neid ukse kõrval seismas näen! Daamil võib ju ometigi üks paar soliidseid kingi olla, eksole.

Tabelisse uut numbrit trükkides avastasin, et võiks aastate keskmised kulud välja arvutada! Kuu lõikes kõigub number kohati lausa rohkem kui kahekordselt (kuradima reisimise lahter, ma ütlen!), nii et midagi silmnähtavat välja ei joonistu. Rendi jätsin sedapuhku arvestusest välja, sest see läks kevadel seoses uude kohta kolimisega odavamaks. Ja mis ma näen - 2015 kulutasin igas kuus keskmiselt 55 dollarit vähem kui 2014 aastal! Juhhei! Mõtle kui oleks veel kingad kah ostmata jätnud!!!

(patsutab omale veel paar päeva rõõmsalt õlale, aga siis ostab auto ja teab juba ette, et 2016 aasta keskmist kulu vabatahtlikult näha ei taha)

31 detsember, 2015

Änn-nänn

Kanadasse kolides häiris, et keegi ei osanud mu nime hääldada. Vahepealsete aastatega on nii palju muutunud, et kui hiljuti küsiti, kuidas ise oma nime hääldan, ütlesin esimese hooga, et ei tea ning teiseks venitasin Anjuu või midagi sellist, mis ilmselgelt ei ole, kuidas seda ise hääldan (vaju või maa alla!). Ma olen nii palju kordi pidanud seda tähthaaval ette lugema (õnneks on vähe tähti, hahaa), et nüüdseks on juba täiesti ükskõik, kuidas mind kutsutakse. Starbucks'is ütlen tavaliselt, et olen "änn", mispeale igal teisel korral küsitakse, et kas kas topelt n-ga (Ann) või e-ga (Anne). Järgmine kord peaks jälgede segamise mõttes ütlema, et algusest ä-ga. Enne jahtub kohv maha kui nime sirgeks saab.

Ahjaa, meil oli eile maavärin! Korraga hakkas kõik liikuma ja telekas tegi kapi peal väikse klobiseva tantsu. Minul muidugi hirmus põnev, ikkagi elu esimene maavärin! Matt ei jaganud üldse mu vaimustust ja arvas, et kui hommikuks oleme rusude alla maetud, polevat üldse lõbus. Mis on muidugi kah tõsi.


Eile käisime autojahil. Selgus, et naiste ja meeste kriteeriumid on sõiduki ostmisel absoluutselt erinevad. Minule meeldiks kui oleks musta värvi ja ei haiseks lõhnakuuse järele. Esimene kohe sobis! Küsiti, kas tahan proovisõidule minna, aga ma ei taht. Küll pärast ostmist sõidan! Nii ilus/uus/puhas oli. Matt küsis kõiki dokumente näha, vaatas kapoti alla, uuris põhja, näppis uksetihendeid, küsis miljon küsimust. Ning teatas siis, et aitäh, nägemist ja kõndis minema! Mina vastu, et aga… mu auto?

Siis käisime mingit teist vaatamas, aga istmed olid vale värvi ja kriimud plastiku peal. Mina tõusin kohe püsti, et aitäh, nägemist! Matt vastu, et oota, kus sa lähed, vaatame ikka lähemalt ka! Turu-uuringu mõttes.

Lõpuks jäi nii, et mulle see esimene ikka väga meeldis, aga pidin tööle minema ja aeg sai otsa. Täna käisin koolitusel ja jälle päev kinni. Homme hommikul tuleb tõehetk, kas auto on alles ja kui on, viime ta ülevaatusele. Juhul kui öeldakse, et täitsa pekkis, ärge seda küll ostke, siis… no siis on pahasti. Ma laotasin mõttes juba oma tavaari istmetele laiali.

-

Ja mis mõttes on homme (teil juba täna) aasta viimane päev?! Nii palju pöördelisi muutusi on olnud, tööloa sain ja haigekassa ja kohalikud load ja uue kodu ja uue peika ja uusi sõpru ja karusid nägin ja…

Ainult auto ongi ju puudu! Palun, aitäh!

28 detsember, 2015

24 detsember, 2015

Tokk

Täna tuli mu kabedam klient päevaprogrammist ja nagu varemgi olen rääkinud, toob ta sealt iga mõne aja tagant mingi kingituse. Värvitud kivi, isetehtud seepi, hunnikute kaupa joonistusi (tase on umbes sama nagu mu enda joonistuste puhul, et aru küll ei saa, mida kujutada üritati, aga eks abstraktne kunst ole kah okei).

Astus uksest sisse ja ulatas mulle uhkelt pika puust toki: "Kingitus!" Mina vastu, et ahaa, väga tore, aitäh… aga mis ma sellega tegema peaks? "Jaluta K-ga!" (K on meie teine klient).

Kuna K kõnnib nii, et pool aega peab teda enam-vähem järel lohistama, siis natuke on siin musta huumorit ka. Aga kui tokk oli lihtsalt toetusvahendiks mõeldud, siis… kui vana ma tema arust õige olen???


Laupäeval sain Marii jõulupeol tuttavaks Liisuga, kes elab minu unistuste elu - tal on eriti nunnu laps, väike koer ja kanad. Kui seda mainisin, ütles, et tead, kanad on natuke nagu petukaup, poolteist aastat munevad, aga siis lõpetavad ära ja jäävad pensionipõlve nautima. Võid ju öelda, et lähevad supiks, aga kuidas sa lööd maha omaenda kana, kellel on nimi ja puha?

Koer olevat samuti nii ja naa. Haugub ja on rumalavõitu. Ja ei mune!

Aga laps - laps olevat vahva!

-

Täna arutasime Eliniga, et meil oli tore lapsepõlv. Toreduse mõõde on see, et tead, mis tunne on heinamaal joostes kogemata lehmakoogi sisse astuda nii, et sitt varvaste vahelt välja pressib. Igaühel omad rõõmud, hahaa…

22 detsember, 2015

Hea päev

Hah, arvake ära, kes täna hommikul load sai?! Jeeeeeiii!

16 detsember, 2015

Emmele

Hiljuti avaldas üks portaal rea küsimusi, mida "iga tütar tahaks, et ema temalt küsiks". Minu ema pani selle rea paberile ja saatis kastitäie kommidega Kanada poole teele. Mõtlesin, et kirjutan siis juba blogisse, saavad teised emad ja tütred kah lugeda.

Kas sul on midagi südamel?

Ohh, nii palju asju! Esiteks see, kuidas mu elu on viimaste aastate jooksul täpselt pooleks jagunenud - pool on Eestis ja teine Kanadas. Lähedaste pärast on mure, et kuidas neil läheb ja kuidas hakkama saavad. Minul on ju seoses uude riiki kolimisega palju uut ja huvitavat juhtunud, aga nende elu oli juba ammu paigas ja põhiline, mis muutus, oli see, et tütar/tütretütar kolis ära ja tagasi ei tulnudki! Nad on väga toetavad olnud ja algusest peale öelnud, et ma elaks oma elu nii, et ise õnnelik oleksin ja et neid teeb rõõmsaks kui mul on hea. Aga noh, raske on ikkagi ka. Nii mul kui neil. Ja samas olen täiesti hullumas, sest elamisluba pole ikka veel ja mis-siis-kui… Sest Kanadas on täpselt teine pool mu hingest ja südamest ja siit äraminek ei tule üldse kõne alla!

Kas täna juhtus midagi?

Autistidega töötamine viib selle taseme, mis liigituks "juhtus midagi", nii kõrgele, et enamik ajast ei juhtu enam mitte midagi...


Kas miski on sind viimasel ajal nutma ajanud?

Vanaema kiri, mis lõppes lausega "Su pilt on mul laual ja mõtlen iga päev Sinu peale". Ma ei tea, mis juhtus, lihtsalt hoobilt hakkasid pisarad voolama. Järgmiseks ema kiri, millega ta need küsimusedki saatis. Seekord tuli juba natuke naer peale, et halloo Anu, võta ennast nüüd kokku! Ma pole tegelikult üldse nutja tüüp, aga kolm aastat on vist liiga pikk aeg, et üldse mitte külas käia.

Millest sa unistad?

Oma kodust ja perekonnast. Sellisest kodust, kuhu julgeks näiteks raamaturiiuli tekitada (raamatuid on maru tüütu kolida) ja koera-kassi-kanad võtta. Et oleks rahulik ja hea. Kui kodus on asjad hästi, on kõik muu köki-möki.

Kui saaksid ise valida, siis mida sa tahaksid üle kõige teha?

Koristada ja pesu pesta (ma ei tee nalja).

Mida ma peaksin rohkem tegema, et sa tunneksid, et sinust hoolitakse?

Midagi rohkemat ei saagi teha! (PS ma sain äsja emalt ja vanaemalt kastitäie maiustusi)

Mis on su lemmiktoit?

Vürtsikilu võileib munaviiludega Tallinna Peenleival.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Teadmine, et olen iseseisev ega sõltu kellestki. Vabaduse tunne!

Kas miski on sind viimasel ajal südamest naerma ajanud? Mis see oli?

- iga kord kui Matt ütleb "vurrud". Kahjuks ei luba ta seda lindistada.

- kui helistasin täna õhtul Ermole, et Mariid kätte saada ja ta kohe esimeses lauses mingi perversse nalja viskas.

Millised asjad muudavad sind vihaseks?

See, et mu öötöötajad pole suutnud ära õppida, et saiakontsikud võiks minema visata. Iga mõne päeva tagant on külmikus kilekott kahe kontsikuga, sõlm peal. Vahepeal proovisin, et ei viska neid ise ära. Siis oli peatselt kaks kontsikukotti kõrvuti. Ma ei tea, mis neil kodus toimub? Kui külmik lõpuks kontsikuid täis, ostetakse uus külmik?

Need inimesed, kes poes absoluutselt iga asja kilekotti panevad! Ja kodus viskavad kõik 20 kilekotti külma rahuga ära. Ma ise pole just kõige eeskujulikum öko, aga kilekotte kasutan küll minimaalselt.

Kas sa tahaksid millestki rääkida? Millest?

Kogu aeg! Igasugu asjadest. Sellepärast ma blogin ka, et hullult palju on öelda ja arvata.

Kui saaksid ise valida, siis kuhu sa tahaksid üle kõige minna?

Tegelikult valisingi ise ja ostsin piletid Eestisse. Aga muidu mulle meeldib käia sellistes kohtades, kus on ilus helesinine vesi ja värsked puuviljad, mis pärinevad kõrvalkülast, mitte teiselt poolt maakera.

Mida sa kardad?

Neid kuuseoksi, mis mul osaliselt vannitoa ukse ees vaasis on. Olen juba kaks korda öösel pimedas neile otsa komistanud ja end poolsurnuks ehmatanud.

Milline on su kõige kallim mälestus?

See viimane kord kui lapsena oma tädimehe süles istusin ja suveplaane tegin. Järgmisel nädalal ta suri.

Esimesed koolipäevad - 1. september oli meie peres alati oluline päev, ma sain väikse kingi ja ema küpsetas kooki, mõnikord käisid külalised.

Sünnipäevahommikud - ema laulis ja tõi kandiku, mis oli täis lilli, komme ja kingitusi.

Pühapäevaõhtud - vann, piimasupp (sest me tulime pühapäeviti maalt ja hullult palju piima oli vaja ära kasutada), värskelt triigitud voodipesu.

Suved maal - lõputu õues müttamine, onnide ehitamine, naabripoistega parvetamine ja laut. See laudavärk oli täiesti ülekäte, nii tore oli seal! Mulle näiteks väga meeldivad sead! Üks siga oli suur sõps, teadis, et lähen alati harjaga aedikusse, viskas end mind nähes kohe külili, et sügamiseks valmis olla. Ja lehmad meeldivad ka, neil on hästi rahulik nägu ja ilusad suured silmad. Ja kanad, aah, kuaak!

Laupäevaõhtuti maal pärast sauna diivanil magamine. Ema ja vanaema vaatasid mingit Urmas Oti saadet ja iga jumala kord oli vaidlus, et kuule, ära säti ennast siia diivanile, mine maga oma toas (sest ema magas diivanil ja hull kamm oli mind hiljem sealt unisena eest ära saada). Ma ei tea miks, aga sel konarlikul vanal diivanil tuli Urmas Oti kõmina saatel alati maailma kõige magusam uni, nii et ma vandusin iga jumala laupäev, et ei jää magama ja tahan hoopis telekat vaadata.

Ja see kui vanaema kohupiimakorpe küpsetas! Kohupiim tehti loomulikult ise. Ma ei saanud aru, miks peab kohupiimaratta ümber sai olema ja närisin ainult kohupiima pealt ära (see tegevus ei sümpatiseerinud ülejäänud pereliikmetele absoluutselt mitte). Aga noh, ma olin ikkagi ainus laps ja esimesed 12 aastat ka ainus lapselaps, nii et päris palju andis oma tahtmist läbi suruda. Ma pean muidugi siinkohal mainima, et teisel lapselapsel, mu täditütrel, õnnestus see kõik veel paremini. Kui minuga oli nii, et midagi peab ikka soolast ka sööma ja alles siis saab magusat, siis talle öeldi, et no hea küll, kui süüa ei taha, teeme hoopis kakaod ja kommikauss on siin!

Millele või kellele oled sa viimasel ajal kõige rohkem mõelnud?

Kui nüüd päris viimast aega silmas pidada, siis Eesti sõpradele. Ma sain sünnipäevaks nii toredaid pikki kirju ja pilte! Hea tunne on teada, et nad pole mind unustanud ja ootavad kevadel külla. Ühed sõbrad saatsid täna hommikul pulmafotod - 1032 tükki! Ma oleks ka tahtnud seal olla, nii armas ja nendepärane pidu tundus olevat.

Eesti-Kanada dilemmale mõtlen iga päev. Millestki jään alati ilma, see on fakt. Kahes kohas korraga ei saa ju elada.

Millised asjad on sinu jaoks olulised?

Sisetunnet kuulata. Palju aastaid tagasi oli mu elus hetk, kus otsustasin, et mitte kellelgi teisel pole õigust öelda, kes ma olen või mida teen. Hakkasin senisest enam läbi mõtlema, mida tegelikult tahan ja püüdsin end ümbritseda inimestega, kelle seltskond meeldiv ja huvitav tundus. Sellest hetkest on kõik ainult ülesmäge liikunud ja iga tagasilöök millekski hea olnud või järgmise olulise asja juurde juhatanud. Kõlab klišeena, aga nii see on.

Kas sa tead, et ma armastan sind väga?

Jah, emme! Mina sind ka!

PS! Mul ei jäänud nüüd enam aega sulle meili saata, aga homme, eks!

14 detsember, 2015

Sünnipäev on tore päev

Sel aastal läks kuidagi nii, et mul polnud sünnipäevaks ühtegi plaani ja suuremat ei hoolinud ka. Eile käisime Sofiga lõunatamas ja ta pakkus, et õhtul võiks kuhugi välja minna. Tükk aega arutasime, aga head plaani ei tekkinud. Hetk hiljem saatis üks sõber sõnumi, et korraldab õhtul enda pool väikse jõulujämmi, tulge ka. Ütlesin Sofile, et palun - meil on plaan! Nagu tellitult!

Vahepeal läks iga roju oma koju ja hiljem pidime uuesti kokku saama. Selle aja jooksul oli Sofi Matt'ile helistanud (Matt on ära, eksole), et mis sorti tordid Anule maitsevad? Matt oli öelnud, et kindlasti mitte šokolaadi omad, pigem midagi "valget ja kohevat". Mul pole aimugi, kust ta seda võttis, sest tavaliselt käime temaga pigem niisama söömas, mitte kohvitamas ja ma ei mäleta, et oleksin kunagi maininud, mis koogid mulle maitsevad. Aga jah, pani kümnesse!

Kui sõbra maja juurde jõudsime, tõstis Sofi autost suure koti välja. Mina veel imestasin, et tohoh, kus nüüd rabas külakosti kaasa! Jõudsime omadega kööki ja Sofi teatas minu nina all majaperemehele, et "see on Anu üllatuskook, pane külmikusse, südaööl sööme"! Igaks juhuks küsisin, et kas pean südaöö saabudes üllatunud ka olema, Sofi ütles, et ei ole oluline!

Kuskil ühe paiku meenus, et ahjaa, tort! Sofi vabandas, et näe, küünlad läksid meelest ja nüüd sa ei saagi midagi soovida... Seepeale teatas üks tüüp, et spagetid pidid ilusti asja ära ajama ja küünla eest olema. Spagetid löödi tordi sisse püsti, pandi põlema ja paluti sünnipäevalapsel ära puhuda. Pilti kahjuks pole, sest võite isegi arvata, et olukord oli liiga koomiline, et jäädvustamine meelde tuleks.

Tort oli jumalik! Passionfruit'i vaht hapuka tarretisega - passionfruit on tegelikult mu suur lemmik, aga seda ei teadnud ei Sofi ega Matt.

Hommikul laulis ema mulle kolmekümne kolmandat korda elus sünnipäevalaulu ja seejärel läksin tavapärasele kohvideidile, mis ei pidanud üldse mu sünnipäevapidustuseks kujunema, aga sain sõbranjedelt hunniku šokolaadi ja lilli ning üldse oli tore. Kõik muu muidugi kahvatus selle kõrval, et kõrvallaua mees otsustas täiesti lambist pruudile abieluettepaneku teha ja meie saime kambakesi kaasa rõõmustada ja õnne soovida.

Mõlemad tundusid hästi toredad inimesed, aga kogu see olukord oli natuke naljakas: nad panid koogid-kohvid lauale, mees istus - müts peas, sall kaelas, puhvis sulejope seljas - lauda ja koukis taskust karbi välja! Naine oli väga liigutatud, potsatas talle sülle ja pani ise omale sõrmuse sõrme. Väga uhke sõrmus oli muidu.

Neil olevat laps ka ja viis aastat koos olnud. Mees ütles, et on juba kuus kuud sõrmust kaasas kandnud ja sobivat momenti oodanud. Ma ei tea kui pahad need eelnevad momendid siis olid, et jopes-mütsis variant kesk suvalist kohvikut parimaks osutus, aga noh, pruut oli rõõmus ja eks see ongi ainus, mis loeb.

Õhtul pidin järgmiste sõpradega sööma minema, niisiis jooksin korraks koju riideid vahetama. Vahepeal oli kuller käinud ning Matt'i saadetud üllatuse ukse taha jätnud. Kass galopeeris ka kohale, istusime koos põrandal, nuusutasime roose ja harutasime kotist asju välja, rõõmu kui palju. Matt'iga oli tegelikult kokkulepe, et tähistame järgmisel pühapäeval, nii et kui ukse taga lilli nägin, kahtlustasin esimese hooga hoopis naabrimeest, sest tavaliselt jätab tema mulle sinna nänni (peamiselt küll tomateid ja küüslauku). Jumal tänatud, et polnud naabrimehelt, see oleks ikka täiega creepy!

Õhtusöök oli super hea ja nalja sai palju. Vahepeal kustutati tuled, lasti kohutavalt lamedat sünnipäevalaulu ja kanti kõrvallaua tšikile küünlaga tort nina alla, hunnik jaapanlasi õnnelikult kaasa plaksutamas. Elin viipas kohe ettekandja kohale ja teatas, et meil on samuti sünnipäevalaps, tahame kah küünlaga torti ja lamedat laulu (sünnipäevalapse vastuväidetest ei hoolitud). Paar tundi hiljem kui olime söömise lõpetanud, keerati jälle tuled maha, pandi sama laul üürgama ja sain minagi oma küünla ja plaksutavad jaapanlased. Jube! Aga kook oli hea!

Lisaks järjekordsele šokolaadihunnikule kostitati mind värskelt valminud pasteedi ja omanimelise veiniga. Sest kohalikud hääldavadki mu nime Anjuu (Anew). Ma ei kujuta ette, kust selline pudel välja kougiti, aga olemas ta nüüd on! Oli ütlemata vahva sünnipäev!

12 detsember, 2015

Lamp reede

Alustame siis sellest, et sõidueksamil kukkusin muidugi läbi, mingid tobedad vead ja no üks shoulder check ka ikka puudu. Mis sitasti, see uuesti.

Tööl oli selline seik, et üks klientidest vaatas tükk aega laua peale, muudkui piidles ja piidles tühja kohta ning küsis lõpuks: "Kes see on?" Mina vastu, et mis mõttes kes? "See beebi". Ee, mis beebi? "See beebi, kes nutab". Ah, see beebi! Sest noh, ikka juhtub, et mõni nähtamatu beebi lauanurgal nutab...

Tükk aega põrnitses sedasama kohta ja küsis, et miks ta nutab? Ma ei osanud kahjuks vastata. Natuke hiljem tõusis püsti ja kõndis laua kõrvale ning jäi niimoodi vaatama nagu seal seisaks keegi. Täpselt samamoodi astub ta meile kõigile nina alla ja siis piidleb hästi süvenenult. Ainult et meie oleme nähtavad. Küsisin, et kas beebi on üksi? "Ei". Selles mõttes on nähtamatud inimesed mugavad, et ei võta vähemalt palju ruumi.


Õhtul helistas ühe teise maja juhataja ja küsis alustuseks, et kus ma oma töötelefoni hoian? Et mingi mees võttis vastu. Ma naersin, et pole vaja suvalistele numbritele helistada siis. Ei, temal päris kindlasti minu number, sada aastat sama olnud ju. Aga telefon on juba mitu päeva üleval minu toas istunud ja laadinud, uks on lukus, kellelgi võtit pole ja mehi selles majas üldse ei tööta. Ma eriti ei kasuta seda telefoni, mulle meeldib isiklik rohkem ja kahte on tüütu kaasa vedada.

Asja teeb imelikuks see, et eile oli töötelefonil vastamata kõne ja kui tagasi helistasin, väideti, et mina helistasin talle ja hoopis tema helistas tagasi, et kuulda, mis ma tahtsin. Jumala võõras inimene. Seletasin, et peab eksitus olema, sest telefon on juba mitu päeva hardas üksinduses kapinurgal passinud ja kellelegi helistanud ma pole. Tema ütles, et olenemata sellest, mille nurgal see telefon seisab, keegi talle sellega igatahes helistas. Nojah siis. Äkki nutva beebi vanemad? Nad võiks mul dokumente kaustadesse klammerdada või millegi muuga kasulikud olla, mis nad tolknevad niimoodi kasutult seal…

Õhtusöögiks tegime lõhet ja ma ei jõudnud oma tükki ära süüa ning mõtlesin, et panen karpi ja võtan koju kaasa, hommikul hea leiva peale panna. Jõudsin koju, istusin laua taha, et emale meili saata, tõstsin korra pilgu ja ämblik jalutas risti üle vaiba! Ma pole juba mitu kuud ühtegi ämblikku näinud, arvasin, et nad on talveunne jäänud või siis lõpuks ometi mõistnud, et siin majas halastust ei tunta. Panin plastkarbi peale, lasin törtsu mürki sisse ja tegin ukse lahti, et rõve hais välja läheks. Eemalt kostus koppadi-koppadi-koppadi, mõtlesin juba, et huvitav, kas nähtamatu mees tuleb telefoni ära tooma... aga ei, kass hoopis.

Kass on meil nii peen tegelane, et kui süüa ei anta ja jagamatut tähelepanu ei osutata, on kohe kadunud. Lasin ruttu peast läbi, et mis mul külmikus on… kui korraga meenus, et hah, mul on käekotis kala! Jumal tänatud, et meenus, sest muidu oleks see kala sinna jäänudki. Ükskord unustasin värske lõhe külmkappi kui mõneks nädalaks reisile läksin. Tagasi tulles oli hais nii rõve, et vaheta või külmik välja.

Ütlesin siis kassile uhkelt, et oota! Mul on sulle midagi! Otsisin kohe ilusama taldriku ning serveerisin talle pidulikult oma homse lõhe. Kass astus juurde, ütles näu ja jäi mulle otsa vaatama. Mida veel?! Ahjulõhe ei kõlba! Diskuteerisin temaga sel teemal veits ja lõpuks soostus pool portsu ära sööma.

Seejärel avastas ämbliku! Hullult põnev! Aga ämblik oli ikka veel elus, nii et mul oli korraks kaks kodulooma. Kass ja ämblik. Istusin maha ja lasin kassil endale sülle pugeda - kaks ühes - saab oma silitamise kätte ning ei aja ämblikukarpi ümber.

Selline reedeõhtune romantika siis, nurruva kassiga surevat ämblikku vaadata…