31 märts, 2022

Väiksed jupid

Kevad pole õieti veel alatagi jõudnud, aga umbrohi turritab juba igalt poolt välja. Jätkuvalt imestan, et keegi pole suutnud umbrohtu dekoratiivtaimedega ristata. Näiteks on meil siin äärmiselt kuivad suved - mitu kuud järjest ei tule tilkagi vihma. Kui nädalaks kodust ära minna, on tagasi tulles kõik taimed surnud. Aga selle teeraja seest, mis on killustikuga kaetud ja kus isegi mulda pole, sirgub mühinal umbrohtu. Mis siis, et ma seda kogu aeg välja kakun ja kõikvõimalike asjadega pritsin. 

-

Sain ükspäev raseda sõbrannaga kokku. Tema ütles, et täitsa lõpp, kuidas enam ei mäletanud kui hirmus on rase olla (esimesed lapsed on meil ühevanused) ja mina ütlesin, et täitsa lõpp, kui kiiresti see kõik pärast jälle meelest ära läheb!

Noh, mitte nii meelest ära, et ma seda kunagi uuesti tahaks teha. Aga vähemalt ei saa ma enam rasedusele mõeldes traumat :)

-

Muide, kas teie mehed ka jätavad külmikusse tühje pakendeid või on minu oma ainueksemplar? Iga kord kui sae käima tõmban, ütleb, et ei ole ju tühi! Tõesti ei ole. Sõrmkübaratäis on alati sees.

17 märts, 2022

Pasarahe all laveerides

Eelmise teema all läks nii tuliseks aruteluks, et kommentaaridele vastamine muutus juba täiskohaga tööks. Tõmban otsad kokku, pannes siia mõned mõtted, mis teie tagasisidet lugedes tekkisid:


Oluline on defineerida

See on hea tähelepanek ja teil on täiesti õigus. Ma oleksin pidanud alustuseks defineerima, mida feminismi all üldse silmas pean. Mina pidasin silmas seda radikaalset neljandat lainet, mis tegeleb otsapidi juba meeste vihkamise ja alavääristamisega. Loomulikult olen selle poolt, et naistel on õigus saada haridust, kontrollida oma keha, otsustada, mida selga panna ja nii edasi - aga nende asjadega ei ole meie ühiskonnas juba ammu probleemi. 

Mu postituse SISU oli hoopis muus ja seda ei pannud keegi isegi tähele! Sisu oli selles, et asjadest võiks rääkida tasakaalustatult, mitte suuri loosungeid loopides, mis poole tõest mainimata jätavad. Sellistest loosungitest pole ka midagi kasu, sest mehi (ja paljusid naisi) on taoliste argumentidega võimatu diskussiooni kaasata. Ilma diskussioonita pole aga ka tulemust.

Arvamus vs faktid

See, et mehed ja naised on erinevad, pole minu isiklik arvamus, vaid teadus on tõestanud, et naisi ja mehi huvitavad erinevad asjad, nad on tugevad erinevatel aladel, nad töötavad erineval määral. See, et palgalõhe on olemas, on samuti fakt. See, et palgalõhet põhjustab muu kui lihtlabane naistevastane vandenõu, on samuti fakt. Teaduslikult tõestatud. Teate, kes tõestas? NAISED! Ülikoolis on 70% naisi ja psühholoogia valdkond, mille alla enamik kõnealuseid uuringuid kuulub, koosneb peaaegu ainult naistest. 

Võimalik, et uuemad lugejad ei tea, aga mul on (naine ikkagi!) psühholoogias magistrikraad. Minu peamiseks huvialaks ja uurimisvaldkonnaks oli aga hoopis koduvägivald, mis on selline teema, kus mehed naistele liiga teevad - nii et palun ärge kividega surnuks loopige. Ma päris pime siiski pole.

Kui minna isiklikuks...

Ma loen kommentaare alati suure huviga ja püüan kaasa mõelda ka siis kui need minu arvamusest erinevad. Eelmise teema all (ja ka privaatses vestluses) läksid mõned inimesed väga isiklikuks. Lühidalt kokku võttes soovitati üleüldse oma suu kinni hoida "kuna sina pole seda kogenud", "sina oma priviligeeritud seisuses", "sina oma elevandiluust tornis", "mina ei saa lubada kodus istumist nagu sina, mina pean tööl käima", "kui sa võid, aga ei pea lastega kodus olema, on seegi feminism". 

Muideks - mina ei jäänud esimese lapsega neljaks aastaseks koduseks sellepärast, et ma "sain", vaid sellepärast, et mu lapsel on erivajadus. Ma jagan oma kogemust kunagi blogis, aga praegu pole selleks veel valmis. Lasteaias käis ta kuni eelmise sügiseni ainult KAKS päeva nädalas ja ülejäänud viis pidin suures osas üksi hakkama saama, kuna Matt rabas mitmekordse koormusega tööd teha ja vanavanemaid lähedalt võtta ei ole. Lasteaiakohta on siin väga raske saada ja meil vedas, et need kaks päevagi olemas olid. Lapse ja tema erivajaduse kõrvalt läbisin aastase kursuse (medical administrative assistant) ja juba õppimise kõrvalt töötasin kodust ning teen seda siiamaani. Küll, jah, ainult osalise ajaga, sest inimvõimetel on paraku piirid.

Sel sügisel sai Oscar kolmanda päeva juurde ja veidi enne väikevenna sündi ka neljanda. Nii et nüüd on lihtsam küll. Vanemapuhkust (see kestab Kanadas aasta aega ja annab 55% endisest sissetulekust) ma seekord ei võtnud, olen beebi kõrvalt kogu aeg edasi töötanud. Matt rabab samuti endiselt kolmel kohal ja teda ei näe me mõnikord mitu päeva järjest.

Nii palju siis "priviligeeritud seisusest" ja kodus olemisest lihtsalt sellepärast, et "saan".

Mis üldse on privileeg?

Ma olen kümme aastat aktiivselt bloginud, aga isegi nendest asjadest, mida ma siin kajastanud olen, pole enamikel lugejatel aimugi. Käsi püsti, kes on TERVE blogi läbi lugenud? Novot siis. Veel vähem on teil aimu nendest asjadest, millest ma bloginud ei ole

Mul on nii töö- kui eraelus väga raskeid aegu olnud - kellel poleks! Aga jah, üldiselt olen see tüüp, kes peale mõningast ägamist lihtsalt edasi liigub, selle asemel, et lõputult kurtma jääda. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et just kõige sitematest kogemustest olen kõige rohkem õppinud ja lõppkokkuvõttes on just need mind paremasse kohta aidanud. 

Ja nüüd, kus võiks aegamisi hakata rabelemise tulemusel teenitud vilju nautima, on mul laps, kelle pärast südant valutada. Ma annaks kõik, et temaga - nende mõlemaga - kõik hästi oleks, aga Oscari eripäras ei ole keegi süüdi, seda ei saanud kuidagi ette ennustada ja seda ei saa ka ära võtta. Ma ei saa peale olukorraga leppimise mitte midagi teha! 

Nii et kui su kõige suurem probleem on see, et keegi teine saab väiksema panuse eest suuremat palka, siis see on olukord, kust on pääsetee siiski olemas. Elu paraku ONGI ebaõiglane - kui sind ei taba üks hoop, siis tabab teine ja puhtalt ei pääse meist keegi. Aga kusagil on alati veel hullem. Näiteks Ukrainas. Sellega võrreldes pole meist kellelgi päris probleeme.


NB! Seekord ma kommentaariumis kaasa ei räägi.

(okei, juba läks käest ära, aga teeme siis nii, et räägin nii vähe kui võimalik - eriti feminismiteemadel)

14 märts, 2022

Minust ikka feministi* ei saa

Mul on üks selline sõbranna, kellega aegajalt suurtel olulistel teemadel arutleme, olles arvamustega skaala erinevates otstes. Tema on näiteks vegan, mina söön kõike. Teistsugune maailm on ju huvitav - vahel ta ütleb, et küpsetas midagi ja mina vastu, et oot, aga munad, aga või, aga see ja teine? Millega sa asendasid? Ja siis ta räägib. Ma ise ei viitsiks elu sees kõike kõigega asendada. Aga iseenesest lahe, et see on võimalik.

Erinevusi on meil veel. Mina olen hetkel väikeste lastega kodukana, tema tulihingeline feminist. Mina kokkan-koristan-küpsetan ning lasen end mehel ülal pidada. Meile sobib ja võrdsus on majas - mõlemad rabavad. Lihtsalt erineval rindel. 


Sõbranna täägis mind instagramis "taskufeministi" postituse alla, kuna olime varasemalt sel teemal juba arutlenud. Vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et pean ikka blogima ka!

-

Kuna minu tööks (lisaks kodukanandusele teen väikese koormusega palgatööd) on siinsele haigekassale arvete esitamine, võin esimesele argumendile (naisarstid!) kohe Kanada näitel vastata - igal teenusel, protseduuril, vastuvõtul on oma kood, mille alusel arstipoolne panus kinni makstakse. Nais- ja meesarstid saavad tasustatud täpselt samade koodide alusel, mitte mingit erinevust ei ole. Erineva keerukusega protseduuride eest saab muidugi erinevat tasu. Ja ajukirurg teenib rohkem kui perearst.

Mis inseneridesse puutub, siis see on suures osas meeste ala. Nagu ka müüriladumine, prügivedu, ehitus, torutööd, keevitamine, elektritööd ja IT. Ebamugavad välitööd ja ohtlikud ametid on peaaegu ainult meeste pärusmaa. Keegi ei keela naistel sinna minna ja sealset palka teenida. Naisinsener ei teeni sama töö eest vähem kui meesinsener. Aga väga vähesed naised tahavad insenerina töötada. 

Tippjuhtidest - ükskõik, mis alal tippu jõudmine on väga suur pingutus. See eeldab, et rabatakse aastakümneid järjest mitmekordse koormusega ja selle kõrvalt muud elu polegi. Võitlus tipu nimel on tihe. Uuringud näitavad, et esimesed kümme aastat rabavad naised ja mehed karjääri nimel suhteliselt võrdselt, aga umbes 30nda eluaasta kandis hakkavad naised töö- ja eraelu vahele paremat tasakaalu looma. Naistel on ka pereloomise aken suhteliselt piiratud ja uuringud näitavad, et pärast laste saamist nende prioriteedid muutuvad, nad ei tahagi enam nii meeletult rabada. Naised on üldse paremad töö- ja eraelu vahelise tasakaalu loomises. Aga tippu selle hea tasakaaluga jällegi ei jõua.

-

Palgalõhe on meeste-naiste lõikes täiesti olemas! Kanadas teenib keskmine naine 77 senti keskmise mehe 1 dollari kohta. AGA on oluline silmas pidada, et palgalõhe arvutamisel võetakse arvesse täistööajaga teenitud keskmine palk - nii naiste kui meeste oma. Ja nii lihtlabaselt võrreldaksegi.

Kui nüüd arvestada, et ametid, kus kohtab pea ainult mehi, on ehitus, elektritööd, IT jne ning ametid, kus kohtab pea ainult naisi, on lasteaiakasvataja, õpetaja, sekretär, assistent, toitumisnõustaja, iluteenindaja, siis ei ole ju üllatav, et keskmine mees keskmisest naisest veidi enam teenib? Keegi ei keela naistel tuule ja tormi kätte müüri laduma minna - kui seal mehega võrdselt rabada, makstakse ka võrdset palka.

Palgalõhe moodustub peaaegu tervenisti neist äärmustest ehk meeste ja naiste ametite erinevustest. Sellest, et meestel ja naistel on erinevad huvid.

-

Rahast rääkides - rolli mängib ka see, kas oma alal hea olles on üldse võimalik sissetulek lakke ajada või tuleb kuskil piir ette. Näiteks IT-s ei olegi lage. Kõik oleneb sellest, kui osav oled. Aga lasteaiaõpetaja ei saa 10 hoolealuse asemel 1000 võtta, sest on oma töös niivõrd efektiivne.

Mehi huvitavad asjad (tehnilised erialad), naisi huvitavad inimesed (hoolitsemisega seotud erialad). See ei ole minu isiklik arvamus, vaid teaduslikult kinnitust leidnud fakt.


Pange tähele, et naised on valmis teatud asjade eest rohkem maksma. Kui mees endale üldse midagi peale määrib, on see suure tõenäosusega lihtne niisutav kreem. Nahal polegi rohkemat vaja - ei mehe ega naise omal. Aga naistel on päeva- ja öökreem, silmaümbruskreem, erinevad maskid, seerumid, tilgad. Tootjad on ära tabanud, et naistele annab seda kõike müüa! Naistele saab müüa isegi näkku pihustatavat VETT! Ja mitte odavalt.

Tootja teab ka seda, et kui toode panna ilusasse purki, on naine valmis selle eest rohkem maksma, kuigi sisu on sama, mis ilmetul hallil topsil. Tee purk kuldseks ja naine maksab jällegi rohkem. Kleebi kaanele väike kristall ja hopp - naine maksab jälle rohkem! Ma ise olen samasugune!!! 

Või vaadake telefoniümbriseid. Meestel on tavaliselt mingi lihtne must. Aga kes kõik need värvilised, mustrilised, sädelevad ja läbipaistvad ära ostab ning sageli mitut erinevat omab? 

Ka mehed kulutavad teatud asjade peale, mille eest jällegi naine elu sees juurde ei maksaks. Sellele feminism millegipärast tähelepanu ei osuta (kuigi tasakaalu mõttes ju võiks). Ühtlasi on need asjad tihtipeale sadu või isegi tuhandeid kordi kallimad kui need, mille eest naised lisakopika letti laovad. Näiteks igasugu tehnikavidinad. Kõlarid, arvutiasjad. Autondus.

Näiteks Tesla on hea näide. Igal mudelil on kaks-kolm varianti. Kõige kallim erineb eelmisest selle võrra, et kiirendab nullist sajani ÜHE sekundi võrra kiiremini ja natuke teistsugused veljed on ka. Naine ei maksaks elu sees selle eest juurde, seda diili annab ainult meestele pähe määrida. Aga mees maksab lõdva randmega meeletu summa lisaks, sest see ÜKS sekund, noh!!! 


Seksismiga, millest samuti sel kontol palju slaide oli, pole ma näiteks Kanadas üldse kokku puutunud - kõik need "naine roolis, auto kraavis" tsitaadid. 

Selle viimase juurde oli lisatud, et: "Mehed on reeglina enesekindlamad autojuhid. Mehed ühtlasi põhjustavad rohkem surmaga lõppevaid autoõnnetusi". Tõsi, põhjustavad küll. Aga jällegi on statistikat tõlgendatud nii nagu parajasti kasulik, unustades mainida, et enamik transporditöölisi on mehed - bussijuhid, taksojuhid, veokijuhid, transamehed, rasketehnika juhid. Autojuhtimisõigust omavaid mehi on rohkem kui seda omavaid naisi. Lisaks on meestel sageli liikuvam töö, mistõttu on maanteel rohkem meesjuhte kui naisjuhte. Naised on sageli ka kodusemad - näiteks mina väikeste laste emana ei käi vahel päevade kaupa majast väljas, samas kui Matt sõidab sama ajaga sadu kilomeetreid maha. Naised sõidavad lühemaid distantse kui mehed (ja on peamised kergemate õnnetuste peamised põhjustajad, millest feministid jällegi targu ei räägi). 

Kui kõike eelnevat arvesse võtta, ei ole ometigi ime, et suurtel kiirustel toimuvaid raskeid õnnetusi enamasti mehed põhjustavad! Neid on liikluses juba arvuliselt rohkem. Rolli mängib ka see, et meestele on adrenaliinilaks olulisem kui naistele (sest mehed ja naised ON erinevad) ja kihutama kipuvad nad tõesti rohkem (mis tingib ka selle, et nad ühe sekundi võrra kiirema Tesla eest meelsasti juurde maksavad, eksole).

Mehi saab, muide, liikluses rohkem surma kui naisi, olenemata sellest, kas nad on ise õnnetuse põhjustajad või mitte. Sest nagu öeldud, on mehi liikluses arvuliselt rohkem kui naisi!

Kui Saudi-Araabia statistikat vaadata, näeme, et naised ei põhjusta peaaegu mitte ühtegi liiklusõnnetust. Aga oleks ju ebaaus mainimata jätta, et seal kuni viimaste aastateni naistel juhtimisõigustki polnud?!

Muide, paljudes asjades läheb meestel palju kehvemini kui naistel - üliõpilastest on ainult 30% mehed, enamik kodutuid on mehed, enamik narkosõltlasi on mehed, enamik vange on mehed, enamik sõjas elu kaotanud inimesi on mehed, enamik suitsiidiohvreid on mehed, enamik vägivallaohvreid on mehed, meeste eluiga on lühem, mehed kannavad oma tervise eest vähem hoolt ja surevad varem. Mõlemal sugupoolel on omad alad, kus neil halvemini läheb.

Ohh, ma võiks veel pikalt jahuda, aga kes seda kõike lugeda jaksab. Lihtsalt tahaks, et inimesed oma väljaütlemistes rohkem faktidele toetuks ja nende tagamaadele mõtleks, selle asemel, et suuri pahaseid loosungeid üles visata.


Mina ei oska end samastada feminismi neljanda, praeguse, lainega. Minu jaoks on see liiga äärmuslik ja ei aita lõppkokkuvõttes kedagi. Sulaselgelt ei ole mul, nagu ilmselt vist kellelgi meist, probleemi esimeste lainetega, mis nõudsid mõlemale soole võrdset kohtlemist ja võrdseid õiguseid.

06 märts, 2022

Kust tuvid tulevad?

Mind on juba aastaid vaevanud küsimus, et kust tuvid tulevad? Ma pole kunagi näinud väiksemat kui täissuuruses tuvi, aga pole ju võimalik, et nad nii suurtena kooruvadki! Kajakaid, keda on sama rohkelt kui tuvisid, võib ju ometigi ka nooremas versioonis kohata.

Õnneks meenus pärast aastatepikkust pimeduses kobamist, et meil on ju Google!

Sain teada, et ma ei ole ainus, kes on tuvibeebidest puudust tundnud - internet on täis artikleid, et miks me neid kunagi ei näe? Ja vastus on lihtne - nad olevat lihtsalt liiga koledad, et end näidata julgeks! Just sellise pealkirja all peidab end enamik tuvideebidele pühendatud artikleid.

Populaarsuselt teine versioon väidab, et kuna nad 40 päeva pesas veedavad, on nad sealt välja tulles tõepoolest juba (peaaegu) täissuuruses ja nii ei saagi me teada kui tutika tuviga parajasti tegemist võib olla!

Seega palun väga - kui ma pole ainus, kes tuvide üle pead vaevas, siis olete nüüd koos minuga kriipsukese võrra targemad.

02 märts, 2022

Kuidas meil siin üks maja õhku lendas...

Ühel õhtul käis õues suur kõmakas. Selline heli, mida ma kunagi varem oma kõrvaga kuulnud ei olnud. Mõni minut hiljem oli juba terve linn sireene täis ja tänu internetiajastule sai müsteerium kümne minutiga lahendatud - maja lendas õhku! Kusjuures meist kaheksa kilomeetri kaugusel, mis pani imestama, et see kärakas siia nii valjult kostis.

Juba oli Twitter täis uksekella kaameratest saadud salvestusi, kuidas keset pilkast pimedust korraks kõik valgeks lõi ja veel mõni minut hiljem tegi keegi juba kohapealt Youtube'i otseülekannet - internet teeb info liikumise ikka eriti kiireks. Minu suureks üllatuseks polnud rusudes suitsu ega tuld! Mul polnud aimugi, et maja võib niimoodi õhku lennata, et ainult pilpad järel ja seejuures mitte põlema süttida.


Õnneks on mul tark mees. Tema seletas lahti, et mismoodi toimub gaasiplahvatus ja miks sellega süttimist ei kaasne. Näe, õpin ikka vanas eas kah veel midagi uut.

Nüüdseks on teada, et maja seisis tühjana ja viga said ümbruskonnas küll kuus inimest, aga mitte keegi eluohtlikult.

-

Kõmakatest rääkides - panin tähele, et Ukrainasse saatmiseks kogutakse muuhulgas dušigeeli. See koosneb suures osas ju veest ehk on nii mahu kui kaalu mõttes kulukas transportida. Kas poleks loogilisem selle asemel koguda tükiseepi?! Lisaks täiendaks ma nimekirja küünekääridega - neid läheb ju samuti igaühel vaja. Ühtlasi ei pannud tähele, kas kuskil oli palutud (lisaks mähkmetele) tuua ka rinnapiimaasendajat? Kui emal stressi või nälja tõttu piim ära kaob, on beebil seda pulbrit terveks aastaks vaja (rääkimata sellest, kui beebil enam ema ei olegi).

Linade-patjade osas panin tähele, et inimesed jagunevad kahte leeri - ühed imestavad, et mis mõttes kogutakse ainult uusi asju ning teised kaitsevad, et miks peaks ukrainlane kellegi teise kasutatud lina peal magama?

Kuskil keldris või metroos ööbides ei ole päris kindlasti vahet, kas lina on uhiuus või lihtsalt puhas-triigitud-kokku volditud. Minu loogika ütleb, et annetuste kogujad ei taha lihtsalt, et osad inimesed täieliku rämpsu suurde kotti ajaks ning siis koos koide ja lutikatega üle annaks. 

-

Sõja esimestel päevadel kui teised riigid lihtsalt viisakalt "oi-oi, ei kiida heaks" ütlesid ja lihtsalt mõne oma hoonetest Ukraina lipuvärvidesse valgustasid, olin korraks pettunud, et kas me vaatamegi lihtsalt niisama pealt, kuidas Putin Ukrainat laastab??? Vähe sellest, et 21. sajandil tundub kuidagi eriti absurd, et me omavahel üldse sõdima peame... 

Aga nüüd, ainult nädalake hiljem, olen positiivselt üllatunud, kui ühtselt ja otsustavalt Venemaa vastu tõusti, omalt poolt neile kõik kraanid kinni keerati ja Ukrainale kõikvõimalik tugi tagati. Seda me veel ei tea, mis tulevik Ukrainat ees ootab, aga Venemaa ise on juba praeguseks kõvemini pihta saanud kui nad oodata oskasid. 

Kurb. Mõlemal poolel saavad kõige enam pihta ju need, kes milleski süüdi ei ole...

24 veebruar, 2022

Depressiivsed lastelaulud

Ma olen siin läbi aastate püüdnud oma lapsele/lastele eesti keeles laulda, aga väga keeruliseks läheb kui teksti süveneda. Karumõmmi lugu oli esimene, sest Matt küsis tõlget ja selle käigus avastasin ka ise ehmatusega, et juba teises salmis keegi nutab, rääkimata sellest, et nuttev mõmm kohe rumalaks tituleeritakse või sellest, et väike mõmmik üksi koju nutma jäetakse, samas kui täiskasvanud rahus marjule lähevad.

Järgmiseks tuli Rongisõit. Jällegi selgus, et õnnetus ei hüüa tulles (vanasõnad ei ole meil just palju helgemad kui lastelaulud) ning polegi vaja üldse kaua oodata, et lõbus reisiseltskond avariisse satuks ja kraavis läbisegi upakil oleks. Õnneliku lõpuga ei hakanud keegi vaeva nägema, jäigi lihtsalt nii, et reis tuksis, ei saanud Karjakülla ega Marjakülla.

Mõnes mõttes hea kui juba lapsest saadik ootused madalad hoitakse. Ma olen ise viimasel ajal mitme asjaga "eelda halvimat" tehnikat kasutanud ning tänu sellele rõõmsalt üllatunud kui ei lähegi nii sitasti.

Kunagi kui samal teemal kirjutasin, mainis Pille, et tema laulis oma lastele kogu aeg Viisust ja Õlekõrrest, kuni ükskord jäi mõtlema, et... oota, seal saavad ju lõpus KÕIK tegelased surma?! Üks astutakse pooleks, kaks upuvad ära, kolmas plahvatab. Vsjoo. Ongi laul läbi. 

Eile hakkasin Oliverile lambist Hanepoegade lugu ümisema. Alguses tuli viis, siis meenusid sõnad ka. Peab tõdema, et võrreldes eelmise kolme näitega on siin seisud paremad. See laul ainult algab depressiivselt - vaesed hanepojad laudas nukrutsemas, õue ei saa, sest paljajalu on lume peal halb. Vähemalt ei laskuta detailidesse, et kas nad on lisaks muule ka orvud ja oma vanemad kuskil rongiõnnetuses või silla ületamise aktsioonis kaotanud või miks nad seal omapäi nukrutsevad ja mis põhjusel neil jalavarje pole? Küll aga peab nende olukord päris kaugele räbal paistma, et suvalisel mööduval kingsepal neist kahju hakkab. 

Vähemalt on sellel laulul õnnelik lõpp. Aga jah, kohe kui selle õnnelikuma osani jõutakse, tõmmataksegi otsad kokku, edasi pole enam millestki pajatada, kannatused said ju juba läbi.

Matt näiteks laulab Oscarile tihtipeale Põdra maja. Minu juurest jäi vist külge, sest üksvahe leelotasin seda pidevalt. Küll aga kahtlustan, et ta ei ole siiani vaevunud sõnu tõlkima. Sest ka selles loos on väike tapatalgu noot sees - jahimees kuri ja jänes kõigest väest jooksmas, suvalise maja juurest pääsemist ning elulootust otsides.

Ma juba ei usalda isegi neid laule, mis pealtnäha lõbusad on, sest kui ikka hiir hüppab ja kass kargab, siis kas võib üldse loota, et nad seal rõõmsalt ühiselt tantsu vihuvad? Või hüppab see hiir kassi eest ära, samas kui kass elu eest kareldes oma klassikalist kassielu elab ja hiirt ära süüa püüab, samas kui vana karu taustaks trummi lööb? Ja mida see tähendab, et "lõi trummi lõhki - sai vaevast lahti". Mis vaevast?

23 veebruar, 2022

Kui ei jaga pea, siis... mis jagab?

Postkasti tuli flaier, et matkariiete poes, kust ma juba aastaid Oscarile talvevarustust olen soetanud, on sooduskoodi kasutades kõik tooted -20%. 

Ma muidu olen see, kes reklaami õnge naljalt ei lähe (õigemini arvan, et ei lähe). Aga kuna seal on igal kevadel talvekaup poole hinnaga ja Ossu oma jopedest-asjadest välja kasvamas, mõtlesin, et lisasoodukas ei jookse mööda külgi maha.

Tellisin portsu riideid, maksin ära, jäin ootele. Paar päeva hiljem leidsin juhuslikult kapi pealt flaieri. Jah, sellesama, mis pani mind ostu sooritama, sest -20%, eksole. Aga kas ma kasutasin allahindluskoodi? Muidugi mitte!

Näe, ikkagi langesin reklaami ohvriks!

Ladusin kodukal samad asjad uuesti korvi, et näha, kas üldse saan lisasoodukat kasutada kui kõik nagunii suht poole odavam oli? Sain. Ühe tellitud asja hind oli vahepeal veelkord kukkunud (aiii, mulle meeldivad siinsed lahked soodukad) ja koos sooduskoodiga läks ostukorv 50 dollari võrra odavamaks! 

Aga noh, Kanada! Kõike saab tagastada - kaup neile, raha mulle, siis natuke vähem raha uuesti neile ja sama kaup uuesti mulle. Nagu kilplane. 

Matt ütles, et lihtsalt helista ja kannavad sulle vahe tagasi. See olevat siin tavaline. Klient on kuningas.

Muuseas, paljudel poodidel on see reegel, et kui sinu poolt ostetud toode kuu aja jooksul pärast ostu sooritamist alla hinnatakse, saad vahe tagasi. Tagantjärele! Ma ostsin kunagi talveks sooja mantli, mis ei olnud teps mitte odav, nädal hiljem tuli samas poes suur allahindlus, mantel muutus vist 40% soodsamaks kui õigesti mäletan. Esimese hooga läksin täitsa närvi, aga siis sõbranna valgustas mind kohalike reeglite osas. Lugesin kodulehelt ja tõesti - käibki nii! Anti umbes pool rahast tagasi, see alla hinnatud osa. Nii sürr... 

Nüüd ootan reedet, et pakk kohale jõuaks. Mõtlesin, et ei hakka enne asja ajama kui näen, kas kõik sobib. Kui miskit tuleb tagastada, võin ju samahästi kogu paki uuesti teele panna (siis ei pea võõrastega telefonis rääkima, hahaa).

Vähemalt on kanaajust emal nutikas laps - ükspäev tegi näiteks pajakinnastest sussid. Libisemiskindel tald oli ja suurus klappis kah täpselt:

14 veebruar, 2022

Niisama

Mul oli siin vahepeal nohu ja mõtlesin, et tegelikult on ikka huvitav kui väga see hingamist häirib kui nina tatine on. Ei saa normaalselt magadagi, kuigi õhk pääseb ju suu kaudu kah sisse...

Viimase aja kõige staažkam luristaja on meie majas Oliver, kes on oma elust täpselt poole nohuse ninaga elanud. Ilmselt korjas Oscarilt mingi viiruse üles, kuigi Ossu ise haigeks ei jäänudki. Paar nädalat hiljem kui beebi hakkas paranemise märke näitama, jäi kõigepealt Oscar nohusse, siis meie Matt'iga ja ühtlasi hakkas ka Oliver jälle hullemini lurisema. 

Tal võib ikka megasuur üllatus olla kui nohu lõpuks üle läheb. Vaene inimene ei teagi, mis tunne on kui nina normaalselt töötab.

Mul on peaaegu piinlik tunnistada kui tubli beebi on Oliver! Ma arvasin, et sellised esinevad ainult unenäos ja klantsajakirjades. Ta on uskumatult kannatlik ja tasane, üldse ei lärma. Kui kõht läheb tühjaks, teeb vaikselt "miip-miip". Öösel ka. Oscar ärkas esimesed kaks aastat iga jumala kord nagu tuletõrjesireen. Võiks ju arvata, et nautis magamist sedavõrd, et oli valjuhäälselt pettunud kui uni otsa sai, aga tegelikult ei hinnanud ta esimesel eluaastal magamist ikka absoluutselt mitte. Õnneks läks sealtmaalt kogu aeg kõvasti paremaks ja nüüdseks on juba aastaid selles osas igati eeskujulik olnud.

Lastega on see kurioosum, et esimene aasta kestab terve sajandi... ja sealt edasi läheb turboga! Oscar sai näiteks juba neljaseks! Uskumatu...

Aga tegelikult ongi Oliver kuidagi kiiremini kasvanud kui Oscar beebina. Nii otseses kui kaudses mõttes, sest ta näiteks kannab praegu (kahekuusena) neid riideid, mis Oscarile omal ajal kuuekuuselt selga läksid. Ossu on algusest peale ainult pikkusesse visanud, näiteks värskelt neljasena on ta sama pikk kui keskmine kuueaastane. Oliver kasvab jällegi absoluutselt igas suunas ja omab kõiki beebivolte, mida Oscaril kunagi ei tulnudki.

Ja mõned asjad on mul ajaga ikka meelest ära ka läinud, nüüd muudkui jälle avastan. Näiteks need siidpehmed beebijuuksed. Lõputult võiks silitada ja nuusutada. Võtangi viimast, see ju mu viimane beebi! Ja need esimesed naeratused, kus pisike keel vaikselt väriseb. Täiesti hindamatu!


29 jaanuar, 2022

Parem kui teised?

Ma olen siin blogis kommenteerimise nimelt anonüümseks jätnud. Peamiselt huvitavad mind ju teie mõtted ja polegi nii oluline, kes mõtte taga on. Päris elus tunnen ma teist nagunii vaid mõnd üksikut. Aga mõtted on teil huvitavad ja eriti tore kui mõnest neist järgmise postituse teema koorub. Nagu näiteks sellest siin:

"Kui su uudisruum piirudub sotsiaalmeediaga, siis viskab algoritm sulle ette selliseid uudiseid, mida sa eelnevalt oled lugenud. Ehk sulle jääb teadamata, et sama teema kohta on olemas ka teisi vaatenurki. Piltlikult öeldes näed sa maailma läbi lukuaugu ja arvad, et see pisku, mis sa näed, ongi kogu maailm. Just tänu sotsiaalmeediale ongi Eestis palju inimesi, kes usuvad, et Uued uudised on ainus õige ja aus infokanal. Lühidalt kokkuvõttes, valitsevad sotsiaalmeedia hiiud sinu maailmanägemist ja teevad selle õige ahtakeseks. Kui nii sobib, siis anna minna."

Lugesin ja imestasin endamisi, et huvitav, mille põhjal selline arvamus? Täitsa võõras (ma eeldan?) inimene väidab, et mu uudisruum piirdub sotsiaalmeediaga (???), et ma näen maailma läbi lukuaugu ja seepärast kujutan ette, et see pisku ongi kogu maailm (ah?). Korraga tulevad mängu veel Uued Uudised (kommenteerija ei ole ilmselgelt mu blogi sisuga kursis) ning kokkuvõtteks teatab, et mu maailmanägemine olevat "õige ahtakene".

Anonüümne kriitika on tegelikult just see, mis mind ennast kõige rohkem huvitab, sest sõbrad ei tule elu sees näkku ütlema, et kuule, muidu oled sa selline tore, aga kahjuks ikka täitsa loll. Või et tead, see juuksevärv ei sobi sulle üldse. Või et peaksid oma uue peika välja vahetama, sest ta kohtleb sind kui sitatükki. Sõbrad kiidavad alati takka. Võib-olla läbi lillede vahel midagi mainivad, aga kindlasti mitte nii julgelt kui anonüümne võõras.

Aga olen ka märganud, et osadele inimestele meeldib oma kõrge hobuse otsast rääkida. Ja kohe kindlasti ei tarbi neist keegi sotsiaalmeediat ega kollast ajakirjandust ega söö rämpstoitu ega noki nina.

Vahel imestan kui keegi ohkab, et "kuidas sul on aega raamatuid lugeda, mul küll pole!" Muideks, mitte keegi neist ohkajatest ei tööta 18 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas. Meil kõigil on mingi ajavaru meelelahutuseks. Mõni vaatab telekat, teine pommitab telefonis värvilisi pallikesi, kolmas loeb ajalehte, neljas ketrab youtube'i, viies mängib pokkerit... Igaühele oma. Sama hästi võiks mina öelda, et mul "pole aega" Uusi Uudiseid lugeda, aga olgem ausad, ajas nüüd küll küsimus pole. Me kõik tarbime meelelahutust, kes siis mida eelistab ja seda ei pea häbenema.

Ma kahtlustan, et võõrast inimest (olgu selleks siis mina või ükskõik, kes teine) ei lähe sõnadega torkama see, kes on heas tasakaalus ja õnnelik; kel on mõnus pereelu, rahuldustpakkuv töö, piisavalt raha ja toetavad sõbrad. Natuke peab ikka king pigistama, et niimoodi kriuksuma võtab.

Tõele au andes peab muidugi ära märkima, et kommenteerija lubas armulikult, et "kui nii sobib, siis anna minna". Aga miks ei peaks sobima? Kui kellegi maailmapilt koosnekski Uutest Uudistest ja sotsiaalmeediast, siis jumala eest, keda ta sellega segaks? Ainult neid, kes end vabatahtlikult tema lähedusse sätivad. Tere tulemast siis!


24 jaanuar, 2022

Aus tasu või natuke nagu lüpsilehm?

Kui ma omal ajal Kanadasse kolisin, seisnes siinsete ja eesti ajakirjade peamine erinevus selles, et Eesti omades oli reklaami kõrval ka midagi lugeda. Praeguseks enam erinevust pole - pool ajakirjast on puhtalt reklaam, sellele lisaks mitu pikka artiklit, millel peen nimi "sisuturundus" (loe: reklaam), kus räägitakse kodukindlustuspakkumisest, suitsetamisest loobumise võimalusest või muust taolisest; ning ports leheküljesuuruseid pilte suvalistest inimestest, juures tekst "pluus: Tallinna Kaubamaja 80 EUR", "püksid: Reserved 39.99 EUR" (loe: reklaam). Mõni üksik pärisartikkel kah vahele. 

Lugeja vaatab, et paks värviline ajakiri, selle peale tasub kulutada küll! Ei pane tähelegi, kuidas tegelikult reklaami eest maksab ning sellega paar üksikut artiklit lohutuseks kaasa saab. Varsti pole enam ehk neidki, aga rahvas ikka ostab!


Mõned aastad tagasi hakkasid ka veebiartiklid tasuliseks muutuma. Teades, mis summad reklaamimaailmas liiguvad, tundus mulle kummaline, et leht, mis on nii paksult reklaami alla mattunud, minult artikli eest veel eraldi raha küsib. 

Huvitaval kombel ei leia enamik lugejaid selles midagi imelikku (millega seoses meenub legend, et kui konna piisavalt aeglaselt keeta, ei saa ta arugi kui lõpuks supiks saab). Pigem isegi õigustatakse, et ajakirjanik peab ju palka saama ja eks veebilehe haldamine ongi kulukas ja...

Panemata tähele, et reklaam on selle kõik juba kuhjaga kinni maksnud (ja uskuge mind, korraliku kuhjaga). 

Huvitaval kombel on nii, et kui eesti veebisait avaldab TASULISE uudise mõne välismaise kuulsuse kohta, siis guugeldades on kogu inglise keelne info selle kohta tasuta. Kas Eesti väljaanne maksab algallikale info kasutamise eest? Ja kes selleks algallikaks üldse on kui sisu jääb kuulujutu tasemele?

Ühtlasi olen korduvalt näinud, kuidas võetakse infot kellegi blogist, kes postituses toonitab, et ajakirjanikel pole luba seda infot kasutada ning küsitakse sellest genereeritud artikli eest lugejatelt raha. Varastatud info eest! Samas kui algallikana kasutatud blogis on see kõigile tasuta saadaval... Natuke imelik ju.

Ja väga palju kirjutatakse Instagrami põhjal, et kes kuhu reisis, kes mis nime oma lapsele pani, kes pruudile kingituse tegi jne. Jällegi - kui loed seda reklaamide alla mattunud veebilehelt, siis maksad. Loed sama infot kõnealuse inimese instakontolt ja ei maksa mitte midagi. Kas ajakirjanik instastaarile maksis? Kahtlustan, et mitte, sest miks muidu on hakatud nii massiliselt konto avainfosse kirjutama, et "siin avaldatud piltide ja teksti kasutamine ajakirjanduses keelatud"?

-

Teine asi, mille üle ma ikka ja jälle imestanud olen, on eesti keele muutumine ajas. Alles nägin kuskil ajakirjas erinevate sändvitsite retsepte (mis juhtus vana hea sõnaga "võileib"?), eile elasin kaasa "multitaskivale" papsile, kes "briifis" vanemaid vete tulekust.


Aga ma olen alati öelnud, et neid inimesi, kes oskavad tühja koha pealt raha teha, tuleb imetleda. Kui lugeja on valmis kolm vilkuvat reklaami kinni panema, et seitsme mittevilkuva reklaami vahel klikkida artiklile, milles avaldatav info on täitsa tasuta kellegi Instagrami kontolt varastatud, selle eest veebiväljaandele peale makstes, siis - jumala eest!

Vaikselt on ka blogijad selle nipi ära jaganud. Räägitakse privaatsusest ja sellest, kuidas ikka päris igaühega ei taha oma elu jagada (noh, välja arvatud juhul kui see "suvaline igaüks" on nõus maksma). Aga kuna neid maksjaid ilmselt lademes ei ole, jäetakse osad postitused siiski ka tasuta avatuks, kuna muidu ei oleks võimalik enam blogisse reklaami müüa. Kuskilt peab klikke saama!

Ja inimesed käivad ja klikivadki, et saab vähemalt uute huvitavate näohooldustoodetete, kindla brändi lasteriiete või sponsoreeritud spaakülastuse kohta lugeda...

-

Mul tekkis selle kõigega seoses paar küsimust:
- mida te mäletate viimasest ajakirjast, mille läbi lugesite? (mina lugesin eile kaks tükki järjest ja mäletan ainult üht lugu, kõik ülejäänu oli suvaline bla-blaa)
- kui palju on neid blogisid, mille lugemise eest oleksite nõus maksma? (mul on üks, aga ma ei usu eluilmas, et see tasuliseks muutuks)

15 jaanuar, 2022

Privaatsusvajadus

Matt'i parimal sõbral on kombeks mulle aegajalt keset päeva tunniks-paariks külla tulla. Helistab kaks minutit ette, et sattus naabruskonda, on juba kõrvaltänavas ja "oled sa kodus"? Noh, enamasti olen, sest ma töötan kodust ja praegu selle ühekuuse titega nagunii pikalt väljas ei rända. Aga mul on mingi kamm ootamatute külalistega. Asi ei ole üldse selles sõbras. Ta on väga tore, temaga saab nalja ja ta on väga abivalmis inimene. Tema kodus on alati kõik oodatud, kellaajast sõltumata ja etteteatamist eeldamata. 

Aga mina olen teistsugune. Alati lihtsalt ei ole hea aeg. Näiteks olen hommik otsa asju ajanud, poes käinud, koju jõudes tööd teinud ja siis on korraga tund aega vabadust enne kui pean Oscarile lasteaeda järele minema. Olen end mõttes juba kohvitassiga diivanile sättinud, mõne hea seriaali käima pannud... ja siis ta helistab: "Hei, oled sa kodus, ma kohe jõuan!"

Noh... olen... ja mul pole kiire... aga ma tahaks lihtsalt niisama olla. 

Täna olin toidupoes kui ta helistas. Ütles, et nagunii oli vaja vetsu ka minna, anna uksekood, ma olen juba kohal. 

Nii ebamugav olukord! Ma ei taha, et tal meie kood oleks. Järgmine kord kui ma telefoni vastu ei võta, aga näiteks olen kodus, astuks ta lihtsalt uksest sisse. Ja kui mind pole, siis seda enam, sest vetsu on inimesel ikka asja.

Ma ei taha iga kord kodust lahkudes läbi mõelda, et midagi privaatset laokile ei jääks. Ma ei taha duši alt tulles kedagi eest leida. Või beebiga lõunauinakut tehes kuulda, kuidas keegi toas ringi kõnnib, kuigi tean, et Matt on tööl. Ja mul on vaja vähemalt nii palju privaatsust, et kui tõesti tahan parajasti üksi olla, siis lihtsalt ei võtagi telefoni vastu ja olengi üksi.

Jäin mõtlema, et äkki ma olen ise imelik oma privaatsusvajadusega? Ja Matt ütles, et mitmetel teistel inimestel ju ka meie kood. Aga see on teistmoodi. Mitte keegi neist ei astuks lambist sisse, sest neil oli vaja. Nad tulevad siis kui on ette kokku lepitud või kui meie oleme palunud tulla.

Asi lahenes nii, et mina koodi ei andnud ning tundsin end täieliku nõmekana. Tema helistas Mattile ja Matt andis, "sest ta oli juba ukse taga ja tahtis vetsu". No ongi tobe olukord, kuidas sa ütled ei? Hiljem võtsin end kokku ja rääkisin sõbraga asjad selgeks. Ütlesin, et mulle tekitab ebamugavust teadmine, et keegi võib minu koju igal hetkel sisse astuda. Isegi kui mind ennast seal pole. Ja eriti kui olen. Tema ütles, et see on okei ja et mina olen tema koju endiselt iga kell oodatud (mitte et ma sinna kunagi vähema kui paaripäevase etteteatamisega läinud oleks või tulevikus läheks). 

Ebamugav on endiselt. Kas ma olen imelik? Kui paljudel inimestel on teie koju täiesti vaba sissepääs?

09 jaanuar, 2022

Seks ja linn ja kuidas prügivedu on luksus

Mul on viimasel ajal seriaalide vaatamisega täielik error. Ükspäev klõpsasin juhuslikult "Emily in Paris" peale. Paar episoodi punnitasin ära, siis andsin alla. Liiga klišee! Järgmiseks proovisin õnne paljukiidetud "Don't look up"-iga. Oli kriipsuvõrra parem, aga väga õhukese kriipsu võrra. Andsin esimese kolmandiku peal alla. "Maid" on mul nähtud, tänan küsimast. Meeldis väga. "Maid" on muideks filmitud Vancouver Island'il, kus mina elan (jah, Kanadas, mitte USA-s).

Siis tuli välja "Sex and the City" järg "And just like that". Alustuseks saatis sõbranna mulle artikli sellest, kuidas inimesed pidavat kurtma, et Carrie osatäitja näeb vana välja, samas kui keegi ei väida, et tema kõrval istuv hallipäine mees vana oleks. Pilt siin:

Sugudevaheline ebavõrdsus ja mis kõik veel. Vaatasin pilti ja... mina ei näe sugudevahelist ebavõrdsust. Küll aga märkan, et naine, keda olen harjunud nägema väga tugevalt meigituna ja uhkes lõvilaka-soengus, on kaadrisse jäänud täiesti loomulikus olekus, ilma meigita ja punupatsis. Vananemine on seejuures loomulik, seda ma küll kuidagi ehmatavaks ei pea.

Naiste ja meigiga ongi see paradoks, et kui end iga päev võõbata ja siis üks kord loomulikus olekus rahva ette ilmuda, arvavad teised kohe, et oled haige või midagi. 

Hakkasin siis seriaali ennast vaatama ja püha püss, kus sinna on kõikvõimalikke trendikaid probleeme sisse kirjutatud. Mind nii häirib! Korraga ei oska need 55-aastased naised, kes on TERVE ELU New York'is elanud (ja NYC on teatavasti korralik rahvaste paabel) enam kuidagi olla! Tahtmatuid rassistlikke kommentaare tuleb nagu varrukast, justkui oleks esimest korda suurde linna sattunud ja esimest korda teist nahavärvi inimesi näinud. Valgest naisest on korraga täielik idioot tehtud.

Ahjaa, unustasin öelda, et spoilerid tulevad, nii et kes ei taha elamust rikkuda, liikuge otse lumepiltide juurde.

Mõnel muutub vahetult enne pensionile jäämist seksuaalne orientatsioon. Mõni saab selles vanuses noorematelt teada, et inimesed tegelevad eneserahuldamisega ja küsib huviga abikaasalt, et issand, kas sinul on ka kunagi ette tulnud? Ja 12-aastane tunneb end olevat vales kehas ning plaanib soo muutmist.

Vana hea "Sex and the City" fenomen oli minu meelest selles, et enamike asjadega suutsid vaatajad end samastada, aga järg on täiesti vastupidine - mina ei suuda end seal mitte millegagi samastada.

Lisaks kõigele tundub mulle, et Miranda ja Charlotte ei oska enam üldse näidelda. Eriti Charlotte. See silmade pööritamine oli mõnes mõttes isegi armas kui ta kahekümnene oli, aga 50-aastase küpse daami puhul näeb lihtsalt kohtlane välja. Carrie mängib hästi. Ja seelikud on tal endiselt nii ilusad ja kaharad.

Sisu on kuidagi konarlik ja ebaloogiline. Nagu oleks kiiruga kokku klopsitud. Näiteks kalpsab peategelane hirmkõrgetes kontsades mööda linna nagu väle hirv. Mitte vähimatki probleemi pole. Ja siis on korraga stseen, kus hakkab trepist üles minema ja moondub korraga mingiks saja-aastaseks eidekeseks, kes vajab toestuseks keppi, igal sammul oigamist ja aegluubis loivamist. Ma ootasin viimase hetkeni, et kust selle nalja püant ilmub, kuni... sain teada, et polegi nali. Teine vaevlevat juba aastaid kohutavate seljavalude käes ja ei suutvat üldse käia.

Just hetk tagasi suutsid ju??? Mingi viis episoodi järjest. Oleks võinud seda probleemi siis ikka vähemalt korra varemgi juba mainida või mõnel neist eelmistest trepistseenidest longata või... midagigi!

Ja siis satutakse geisõbrale toeks olles ilukirurgi kabinetti ja kirurg, va sindrinahk, eeldab sisse astudes millegipärast kohe, et patsiendiks on naine, mitte mees (oi-oi, sooline ebavõrdsus jälle, cry me a river). Patsiendi nime vist eelnevalt ei vaadanud, khm. Muidu selline väga peen suurlinna kirurg, kelle iga liigutus miljoneid maksab, aga võib niimoodi suvalt lahmida.

Naine muidugi šokeeritud: "Kas sa arvad, et MULLE oleks juba ilukirurgiat vaja???"

Ei lillekene. Sa oled värske kui aasaõis 55-aastaselt. Ilukirurgiaga me enne üheksakümnendaid küll ei alusta. 

Noh ja siis hakkab korterit müüma. Maakler ütleb, et kogu isikupära tuleb eemaldada, sest üleni beež läheb kõige paremini kaubaks. Aga ära muretse, me teeme selle kõik sinu eest ära. Kapitaalremont kõikides ruumides, uus mööbel, kardinad, dekoratsioonid. Absoluutselt kõik uus.

Kui te arvate, et "aasaõis" öökapi pealt oma kalli pulmapildi või urni abikaasa tuhaga kaasa võttis enne kui sada ehitusmeest sisse trampisid, siis eksite. Ja pärast kriiskas, et kes lõhkus pildil klaasi ära?! Seda klaasi ei saa asendada. Sellel väga spetsiaalsel klaasil olid kadunud abikaasa sõrmejäljed, mida uuel ju ei oleks.

Võtnud kaasa siis? Nagunii sa seal korteris enam ei elanud...

Natuke "Sex and the City" hõngu seal justkui ikka veel on, mis laias laastus asja päästab, aga minu meelest pole potentsiaali üldse ära kasutatud. Endiste hiilgeaegadega võrreldes nagu kesine kooliteater.

Aga okei, aitab vingumisest, asume vingumise juurde:


Enne siinse tavalise talveilma (+7 ja vihm) juurde naasmist lubati veel viimast korda lund. Öeldi kohe ette, et tuleb korralikult ja kel tingimata tarvis kuskile autoga sõita, siis vaadake, et kaasas oleks soojad tekid ning piisavalt sööki-jooki järgnevaks kolmeks ööpäevaks (noh, et kui jääd kinni ja päästmisega aega läheb).

Õhtul liugles õhus paar üksikut helvest, ütlesin veel Matt'ile, et ei usu mina, et siit mingit suurt sadu tuleb. Öösel kell kolm kuulsin last söötes, et sahk lükkab meie tänavat lahti, nii et miskit siis vist ikka tuli? Meil on eramaa ehk sahateenus tuleb ühistu kaudu ja toimib nagu kellavärk. Tänu sellele on meie tänav alati sõidetav, aga järgmised neli-viis linnale kuuluvat tänavat, mis tuleb läbida, et esimese suurema teeni jõuda, on alati paksu lume all, seega suurema lume korral on siiski mõistlik mitte sõitma minna. Linn jõuab ainult suuremad teed lahti ajada, sest pole piisavalt sahkasid. Siin on lund nii harva lihtsalt.

Aga seekord siis jälle tuli. Korralikult kohe. Eelmisel õhtul olin just prügikastid tänavalt tagasi hoovi lohistanud, et nad sahale ette ei jääks. Tühjendati neid viimati enne jõule... Prügiauto ei tule, sest linn ei ole meieni viivaid tänavaid veel puhastada jõudnud. Koolid-lasteaiad pandi selleks päevaks kinni. Elu jääb seisma kui lumi tuleb.

Igatahes FUN! Matt oli teises linnas valves, seega enne kui lapsed hommikul ärkasid, lükkasin nii palju majaesist puhtaks kui vähegi jõudsin. Nagu mingi tubli nõukaaegne üksikema... Ja tõotasin pühalikult, et see jääb viimaseks korraks! Mul on kopp ees. Kui sel talvel peaks veel lund tulema, müün auto maha ja ostan kelgu.

Ahjaa, vedas, et ma kanad juba aastake tagasi ära jõudsin anda:

02 jaanuar, 2022

Kui palju peaks lapsi olema?

Ma olen nüüd nädal aega järjest kodus lumevangis istunud ja vaikselt hakkab ajudele. Tahaks vaheldust. Kasvõi nii palju, et ise toidupoodi minna ja õigel rohelise/kollase spektrumil banaane valida. Täna vist lähengi lõpuks. Eelkõige muidugi tahaks, et see lumi ära kaoks, aga iga päev tuleb muudkui juurde. Ma enam ei viitsi rookida. Matt, kelle ülesanne see muidu oli, on sel nädalal palju tööl olnud ja pole saanud suuremat aidata.

See-eest on naabrimees iga kord appi lennanud kui jälle labidaga õue ilmun. Noh, et alles sain lapse ja... Tegelikult olen ise ka üllatunud kui kiirelt seekord taastumine käis, ma saan isegi köhida ja aevastada ilma, et valus oleks. 

Oliver on õnneks endiselt väga tore beebi. Vähehaaval on hakanud rohkem ärkvel olema, aga põhjuseta jorisemise kommet tal õnneks üldse ei ole. Ma väga naudin teda, muudkui nuusutan ja kaisutan, tuletan endale meelde, et see on viimane võimalus, sest rohkem lapsi ma kohe kindlasti enam ei taha.

Eks nad tuleb ju ka üles kasvatada, ei ole ainult tegemise rõõm. Ja ma pole üldse selline tüüp, kes viitsiks hommikust õhtuni klotse laduda, vrõmm-vrõmm autodega põristada või rongirööpaid ehitada ühest toast teise. Ja kannatlikkust võiks rohkem olla, aga no nii palju kannatlikkust kui lapsed nõuavad, ei ole vist küll mitte kellelegi. Kui ma õhtuti mõtlen, et kuidas päev läks ja kas ma olin selline ema, kelle laps ma ise tahaks olla, siis... noh, ma vähemalt püüdsin, eksole. Välja küll alati ei tule.

Võta siis kinni, mis see õige arv järglasi oleks? Ainult ühega jääks see probleem, et läheks liigseks ülemõtlemiseks ja ärahellitamiseks. Kaks on kuidagi optimaalne. Kolme olen endale alati ette kujutanud, aga nüüd, päriselt olles ema, mõtlen pigem nii, et kas mul on esimese kahe jaoks liiga palju aega ja energiat, et peaks kolmanda juurde saama? 

Ja selle kõrvalt ju omaenda elu ka. Et jõuaks täiskasvanu olla, mitte ainult lapsevanem. See kõik on natuke keerulisem kui ei ole vanavanemaid ja suurt tugigruppi kuskilt võtta. Näaabrinaisel elavad vanemad kõrvaltänavas ja mõlemad õed paar tänavat eemal - mis nii viga! Neil on selline tõeline Bullerby tüüpi pere, kõigil ühevanused lapsed ja muidu ka omavahel väga lähedased.

Samas tean suuri peresid, kus õed-vennad täiskasvanutena omavahel pea üldse ei suhtle, seega ei käi kvaliteet ja kvantiteet tingimata käsikäes.

Piimalõhnaline beebi on küll väga armas, aga see on ainult teekonna algus. Oscari pealt näen, et elu lastega läheb laias laastus kogu aeg lihtsamaks ja toredamaks. Ühel hetkel hakkavad nad pikemalt magama kui ainult kaks tundi järjest (Oliver praegu), kunagi palju hiljem lausa hommikuni välja. Millalgi hakkavad püree asemel normaalset toitu sööma. Oskavad kõndida. Rääkida. Potil käia. Tavalises voodis magada, ilma, et välja kukuks. On, mida oodata!


Reisida tahaks ka. Sõbranna rääkis kunagi, kuidas nad mehe ja väikese lapsega kauaoodatud puhkusereisil käisid. Ütles, et ära küsi, kuidas oli, sest lastega reisimine on põhimõtteliselt ühelt mänguväljakult teisele. Seda võiks iseenesest kodus ka teha ja palju odavamalt seejuures.

Oscariga jõudsime enne pandeemia algust ikka omajagu ringi rännata, aga pakkimist, ettearvestamist ja mänguväljakuid oli selles kõiges muidugi rohkem kui tahtnud oleks. Ja ühekaupa ujumas käimist, sest keegi pidi ju samal ajal last valvama. 

Sellega läheb ikka palju aastaid, et lastest nauditavad reisikaaslased saaks. Ja et neile ei peaks kärusid, autotoole, mähkmeid ja mida kõike kaasa vedama. Et neile hakkaks enam-vähem samad asjad huvi pakkuma, mis meile endilegi. Et neid saaks Eestisse külla viia ilma pikkade lendude pärast muretsemata (kõige kiirem võimalus Vancouverist Tallinnasse jõuda on 17 tundi, sellele lisandub 10-tunnine ajavahe, millega ma ausalt öeldes ka ilma lasteta reisides olen hädas olnud).

Mõtlesime siin, et võib-olla oleme nii vaprad ja reisime sel suvel Eestisse? Viimasest korrast saab juba viis aastat... Aga koroona võiks ausalt öeldes nüüd kodinad kokku pakkida ja astuma hakata. Ja lume võiks kaasa võtta (käisin vahepeal toidupoes ära ja oh jeerum, niipea küll ei taha uuesti sõitma minna - mõni tänav polnud üldse sahka näinudki veel).

Head uut aastat meile kõigile!

28 detsember, 2021

Kuhu asjad kaovad...

Täiskasvanuna on jõuludest minu meelest kaks korda rõõmu - siis kui tulevad ja siis kui lähevad. Selleks korraks õnneks jälle tehtud! Paraku läks kogu möllu sees kaduma Oscari kallis kaisujänes. Otsisime maja maast laeni läbi, vaatasime igasse kappi ja sahtlisse, liigutasime mööblit, kiikasime teleka taha - no ei ole kohta, kust poleks otsinud. Matt'i vanemad ja õde kontrollisid koju jõudes ka oma asjad läbi, samuti pole. Lihtsalt haihtus.

Õhtuse magamamineku päästis ainult see, et kui Oscar kunagi lasteaiaga alustas, ostsin teise täpselt samasuguse jänese juurde, et ei peaks kodust lemmikut iga päev kaasa vedama. Kuna lasteaed on hetkel jõulupuhkusel, juhtus varujänes kodus olema, aga Oscar teab muidugi ilmeksimatult, kumb jänes on kumb ja oli ikkagi õnnetu.


Järgmisel päeval teatas laps, et leidis jänese üles. Ma ei uskunud oma silmi ega kõrvu, sest tõesti-tõesti, kadumaläinud sõber kõlkuski tal rõõmsalt käevangus. Küsisin, et KUSTKOHAST? Ma lihtsalt ei kujutanud ette, et terve maja peale võiks olla kasvõi üks sentimeeter, kuhu ma ei vaadanud. 

Selgus, et jänes oli end peitnud Oscari uue kiirabiauto sees. 

Mispeale meenus Matt'ile, et tema olevat eelmisel päeval jänesega mängivale Ossule soovitanud, et pane jänku autosse... 

...ja siis ise selle unustanud. 


Täpselt jõuluks tuli meil ka lumi maha. Päev varem oli puhas plats, jõuluhommikul hakkas sadama ja jäigi sadama. Ma pole siin kunagi nii palju lund näinud. Ja mitte kunagi varem ei ole ka nii külm olnud. Mõned aastad tagasi oli öösel -8 ja mäletan, et toppisin veel kanamaja tunnelisse patju, et vaesed linnud kringliks ei külmuks, aga nüüd on selline temperatuur päeval! Muidu siin alla nulli ei langegi. 

Aknast vaadates kahtlemata ilus ja hoovis sumpamas oleme ka mõned korrad käinud, aga liiklusesse sellise ilmaga väga ei kisu. Sahkasid ei jagu siin suurt kuskile, tänavad on kinni tuisanud, keegi lumes sõita ei oska, nii et kui just üliväga pole vaja, on mõistlikum kodus istuda. Matt'i kolleeg käis meilt just mingeid asju laenamas ja rääkis, et eile olid neil EMOs ainult avariiohvrid ja kelguõnnetused. Muud hädad vähenevad ekstreemsete ilmadega, sest inimesed püsivad kenasti kodus diivanil ega tee endale viga.

Ahjaa, siin on ju see süsteem, et kui pühad langevad nädalavahetusele, on esmaspäev ja teisipäev kõigil vaba. Nii et meil pole puhkamine veel läbi saanudki.

Õnneks oli ekstreemne lumesadu ette teada ja ostsin külmiku aegsasti toitu täis, ainult piim hakkas vahepeal otsa saama. Aga eile tulid kõrvallinnast eestlastest sõbrad külla (sest eestlane teatavasti juba lund ei karda) ning tõid muuhulgas ka piima, nii et oleme päästetud ja võime rahulikult kodus peidusolemist jätkata. 

Head vana aasta lõppu!

17 detsember, 2021

Detsembriloba

Ma olin sel aastal nii tubli, et ostsin ja pakkisin kõik jõulukingid juba oktoobris ära. Ainult Matti perele oli veel midagi vaja. Mõtlesin selle kohustuse ta enda kaela jätta, aga tema teatas, et tal pole aimugi, mida neile osta, sest rahapuudust vanematel pole, see-eest ebavajalikku träni on terve maja otsast lõpuni täis. Nii muidugi ka ei saa, et midagi ei kingi. Ma natuke igatsen seda Eesti kommet, et täiskasvanud suudavad kokku leppida, et omavahel kinke ei vahetata või et kingituseks sobib ka midagi söödavat-tarbitavat. Või et kingitus võib täitsa vabalt midagi väikest olla. Või et on täitsa okei teha üks kingitus, ei pea terve hunnik olema. Või et võiks üksteiselt küsida, mis rõõmu teeks?

Ma olen selles mõttes veits Grinch, et minu meelest võiks kingivärgi puhtalt laste teemaks jätta. Ja kui ikka tuleb mingi kohutavalt hea mõte, mida kellelegi kinkida, siis jumala eest - kingitagu! Kui rabavat ideed ei ole, siis vastastikku mingi suvalise asjadehunniku vahetamisel pole nagu mõtet. Lastel on uuest nännist vähemalt iga kord siiralt rõõmu.


Muidu mulle siinne jõuluvärk sobib. See, et pidulik õhtusöök toimub 24nda õhtul ja kingid avatakse alles 25nda hommikul. Nii pole kummagi osaga kiirustamist. Ja et salme ei pea õppima. Ma kellegi blogist just lugesin, et Eestis on ikka õige värk - peab kingi nimel vaeva nägema, mitte niisama nänni saama. Mõnes mõttes õige, aga samas olen Kanadas elamise jooksul ka selle ära õppinud, et vaeva nähakse elus ju tõesti pea kõigega ja tegelikult on okei kui mõni rõõm ongi puhas rõõm ning seda ilma vaevakomponendita. Noh, Halloween näiteks. Ei pea miskit etlema ja inimestele trepikotta teri laiali pilduma. Saab lihtsalt kommi. Jõulud niisamuti.

Siin ei ole õnneks ka mingit õpetajatele-kasvatajatele ühist rahakogumist. Iga pere otsustab ise, kas tahab kingituse teha või mitte (enamasti kingitakse magusat või Starbucks'i kinkekaarte, ütles kohalik eestlasest lasteaiaõpetaja). Kooliga mul veel kogemust pole, aga lasteaias on mitmed õpetajad lastele ka omalt poolt jõuluks pisikesed pakid teinud ja näiteks sünnipäevaks on Oscar samuti neilt midagi väikest saanud. Kõik käib rangelt vabatahtlikkuse alusel.

Töökohad näiteks ei tee oma alluvate lastele pakke ega pidu. Lapsed on puhtalt eralõbu, mis tööellu ei puutu.

-

Meil on kujunenud toredaks jõulutraditsiooniks, et Matti lapsepõlvesõbra ema teeb kõigile poistele detsembris piparkoogimajad, mida nad siis üheskoos kommide ja šokolaadiga kaunistada saavad. Oscaril kulus suurem aur söömise peale ja kaunistamise osas mängisin mina veidi suuremat rolli, aga tore ikkagi! Minu lapsepõlvekodus piparkooke ei kaunistatud, nii et nüüd saan vaikselt glasuurimisrõõmu järele teha.


Ja veel natuke kohalikest kommetest - kui kellelgi sünnib laps, on kombeks värsketele vanematele süüa viia. Lihtsalt tuuaksegi söök koju kätte, soovitakse õnne ja minnakse ise kohe ära, sissekutsumist ootamata. Eelmisel korral oli sellest ikka kohe praktilist kasu ka, sest esimesed nädalad olime me mõlemad üsna väsinud oma mittemagava beebi kõrvalt, seekord on lihtsalt tore (seekordne beebi muud ei teegi kui ainult magab).

Ükspäev olid naabrid mati peale lasanje ja muffinid jätnud, isegi kella ei lasknud (sest viiskas kanadalane ei hakka ometi värsket ema segama), vaid saatsid sõnumi, et vaata ukse taha. Õudselt armas.

Ja katsikute kommet siin üldse pole. Lähemad sugulased saadavad beebile postiga väikese paki, aga külla ei suru end keegi (kui just ise ei kutsu). Keset koroonaaega kuidagi eriti meeldiv kui titenäitamise kohustust ei ole. Küll hiljem jõuavad kõik temaga kohtuda ka.


No ja beebipilt ju ikka ka! Arutasime just ühe teise titemammaga, et eks need vastsündinud ole ikka ainult oma ema silmade jaoks nunnud. Teiste jaoks on titt nagu titt ikka, selline natuke krimpsus ja lopergune. Aga väga kena neist kaasa kiita, et ossa raks, küll ikka on armas :D

Selle jaoks ju sõbrad ongi!

09 detsember, 2021

Elu kahe lapsega

Ma kadestan neid, kes räägivad, et läksid sünnitusmajast koju raseduseelses kaalus, sest mina olen mõlemal korral haiglast välja saanud täpselt üks kilo kergemana kui sinna minnes. Esimese rasedusega võtsin juurde 10, teisega 13 kilo. Aga tegelikult ei saa kurta, sest praegu on beebi nädalane ja kokku on kadunud juba kuus kilo - esimest korda üle poole aasta läheb dressipluusi lukk eest kinni! 

Oscariga jäin haiglasse kolmeks ööks, seekord kauplesin end juba järgmise päeva õhtuks koju. Taastusime hästi, ühtegi küsimust mul teise lapsega enam ei tekkinud ja haiglatoit oli endiselt absoluutselt kohutav. 


Oscar veetis meie äraoleku aja lapsehoidjaga ja nägi piltide põhjal nii õnnelik välja, et ma kartsin, et äkki on ta lausa pettunud kui me koju tagasi ilmume. Tegelikult oli tal ikka hea meel ja beebi tekitas kõvasti elevust. Pärast esimesi patsutamisi palus ta venna enda tuppa põrandale panna ja tassis talle autosid ette, ühtlasi oleks beebile äärepealt korvitäie puust klotse peale valanud, sest eks ikka rabistad veits kui üleöö suureks vennaks saad.

Beebi on end vähemalt selle esimese nädala absoluutselt eeskujulikult ülal pidanud. Konkreetselt ongi selline laps, kes ainult sööb ja magab! Ma arvasin, et sellised esinevad ainult muinasjuttudes... Et elu liiga magusaks ei läheks, on ta aegajalt siiski ka pool ööd järjest ärkvel, aga vähemalt ei nuta. Lihtsalt tahab süüa ja siis luksub ja siis jälle süüa ja vahepeal saab mähe mustaks ja siis on uuesti kõht tühi ja... Päeval ainult magab.

Mul endal on kuidagi miljon korda kergem kui esimesel korral. Seekord olid huvitaval kombel kõik imelikud asjad juba raseduse ajal ära, mis eelmine kord alles pärast lapse sündi algasid. Näiteks öine higistamine, mis lõppes üleni veeloigus ärkamisega. Praegu ma üldse ei higista! Ja see tunne, et hormoonid on aju täiesti sassi keeranud - praegu tunnen ma end täiesti iseendana. Mis nii viga lapsi saada!


Eelmisel korral käis suur tants ümber piima, mida mul piisavalt ei olnud. Kõik spetsialistid rõhutasid, kuidas rinnapiim on parim ja küll tuleb, sest loodus on niimoodi ette näinud. Sööda beebit võimalikult tihedalt, pumpa, tee seda ja toda. Isegi mingi retseptiravimi peal olin mõnda aega, mis pidi piima teket soodustama. Tulemus? Kogu see protsess oli valulik, lõppes veriste lõhede ja pidevate ummistustega, paremaks läks alles pärast kaht esimest kuud. Ahjaa, piima muidugi sellest kõigest juurde ei tulnud, nii et kogu aeg sai laps asendust lisaks. Rinnapiima jätkus üle üheksa kuu, aga koguseliselt sellest üksi talle piisanud ei oleks.

Seekord ütlesin iga küsimuse peale, mis toitmist puudutas, et kõik on hästi, mul juba teine laps, ma ei vaja abi. Pumpa pole veel kapist välja võtnud ja kui olemine hellaks hakkas minema, hoidsin rahumeeli toitmistel pikemaid vahesid (ja söötsin asendajaga), et lihtsalt iseennast säästa. Tulemus? Piim tuli päev varem kui eelmisel korral ja seekord on seda märgatavalt rohkem. Küll mitte piisavalt ja asendajat anname endiselt juurde, aga see on täiesti okei. Ma pole vähemalt ise piinlema pidanud ja erinevalt Oscarist, kes esimestel kuudel väga vaevaliselt kaalu juurde kogus ja sellega pideval jälgimisel oli ("sest rinnapiim on parim ja asendaja palju kehvem ja ärge seda liiga palju andke ja..."), on tema vend lisa saanud täpselt nii palju kui sisse mahub, mis tähendab seda, et beebil on kõht täis, hea olla ja kaal kasvab. Mis omakorda tähendab, et ta magab rohkem, nutab vähem (no ei nutagi!) ja vanematel on närvid kenasti korras.

See "loodus ise teab" on suurim muinasjutt üldse! Kui loodus ikka nii kenasti teaks, ei sünniks ükski beebi enneaegsena ega jääks inimesed kunagi haigeks. Vahel loodus küll püüab, aga paneb mööda. Ja siis tuleb valikutest võtta paremuselt teine või kolmas, selle asemel, et viimase piirini looduse peale lootma jääda.


Aaaah ja nimi! Nime oli kohutavalt raske leida. Ma lappasin terve raseduse aja erinevaid nimeraamatuid, aga ükski variant ei tundunud piisavalt hea. Ja kui mõni sobis, ei meeldinud jällegi Mattile. Ma olin juba mures, et jääbki ilma nimeta! Aga kui olime lõputult üksteise suunas erinevaid variante tulistanud, hakkas Oliver korraga ülejäänutest parem tunduma ja nii ta Oliveriks saigi. Kusjuures see nimi oli ju algusest peale kuskil ühe variandina justkui olemas (eelkõige tänu sellele, et Oscariga nii sarnane), aga... ei tundunud ikka päris see. Ja nüüd jällegi tundub, et kes muu ta üldse olla saakski kui mitte Oliver?!!

Pealegi ei ole nüüd vaja lasteaiariiete sees initsiaale muutma hakata, hah! Väikesed võidud.

06 detsember, 2021

Teine keiser

Meil väga vedas, et keegi ei jäänud enne opipäeva haigeks, sest vastasel korral oleksin ma ikka veel rase! Ja ma pean tunnistama, et keisrist taastumine on olnud oluliselt kergem kui raseduse viimane kuu.

Seekord oli lõpp kuidagi eriti ebamugav. Igasugu füüsilised vaevused, mida miski muu kui lapse sünd ei saanud leevendada ning sellest tulenev stress ja pinge - selline lõksus olemise tunne. Lisaks suurenenud emotsionaalsus, mis esimese raseduse puhul alles pärast Oscari sündi välja lõi. Kõik asjad läksid kõvasti rohkem korda kui asi seda väärt oli ja iga vähegi ilusam hetk ajas nutma. Minusuguse paduratsionaalse inimese jaoks on väga imelik end sellisest seisundist leida.

Arutasime siis kirurgiga olukorda, sest ta oli mulle seekord keisriks kaks erinevat kuupäeva andnud. Igal kirurgil on omad opisaali päevad ja kuidagi mängis niimoodi välja, et üks kuupäev oli justkui nõks liiga varane ja teine nõks liiga hiline. Vahel panevad nad patsiente üksteise päevadele ka, aga see sõltub jälle sellest, kas vaba "auk" klapib kirurgi ülejäänud graafikuga (nt Oscari võttis ta välja kellegi teise päeval, mind pandi lihtsalt ülejäänud patsientide ette).

Seekord ei klappinud ükski vahepealne aeg, seega jäid ainult need, mis esialgu paika sai pandud. Mõlemaks kuupäevaks oli laps kenasti ammu ajaline, aga selge see, et mida kauem teda sees hoida, seda turvalisem. Peamine oht oli, et tal võib varem välja tulles kopsus veidi vedelikku olla ja peab esimeseks elupäevaks intensiivi minema. Samas on mitmel mu sõbrannal seda juhtunud isegi üle tähtaja läinud loomulike sünnituste puhul. Kaugema kuupäeva probleem oli selles, et eeldas poolteist nädalat pikemat ootamist, mis minu seekordse täbara kohanemisvõime juures valgusaastate kaugusel tundus. 

Jäi siis esimene. Minu jaoks rõõmusõnumina, kirurgi jaoks natuke raske südamega.


Ma lihtsalt ei saa üle kui meeldiv on siinne meditsiinipersonal. Nagu ka eelmine kord, oli mul algusest lõpuni tunne nagu oleksin pigem spaas - ainult see vulisev taustamuusika oli puudu. Iga väiksemgi liigutus seletati rahulikult lahti, vahele visati nalja, seljasüsti tegemise ajaks kaeti mind soojenduskapist toodud tekkidega, sest opisaal on teatavasti jahe. 

Kuna Matt kõiki neid arste tunneb, aasiti teda lõputult, et kas ikka viskab pildi taskusse või mitte (ei visanud, hahaa). Anestesioloog oli hästi muhe, rääkis kogu ootamise aja meile oma viimase Euroopa reisi muljeid. 

Aga muus osas oli täiesti teistmoodi kogemus kui esimesel korral. Toona ei tundnud ma absoluutselt midagi. Isegi mitte seda tuimestavat süsti, mis enne seljasüsti tegemist tehakse. Sealt edasi oli rinnust altpoolt täielik vaikus, nad ütlesid küll, et nüüd peaksid tundma survet ja nüüd lükkab keegi täie jõuga sulle ülakõhule - mul oli endiselt täiesti null!

Normaalne on tegelikult see, et valu ei tunne, aga liigutusi, lükkamist, survet jne peaks tundma. Seekord sain siis selle tavalise kogemuse, kus tundsingi, aga imelikult kombel ei olnud see üldse ebameeldiv. Äkki antakse mingit rohtu, mis olemise toredaks teeb? Ma ei tea!

Aga asja juurde - peamine mure oli, et äkki on laps veel liiga väike ja võib-olla on endiselt vedelik kopsus. Jõuti siis lõpuks lapseni ja saate aru, laps ei mahu välja! Kõik pinnad lõigati veidi pikemalt lahti ja ikka ei saadud teda välja. Lõpuks võeti vaakum appi (sellega otseselt ei tõmmata, lihtsalt annab parema haarde muidu nii libedale beebile). Lõpuks oli pea väljas ja ta hakkas kohe täiest kõrist röökima, kuigi keha polnud veel sündinud. Kõik naersid, et no kopsude pärast me siin nüüd küll muretsema ei pea.

Oscari väikevend sündis täpselt nädal aega varem kui Ossu ja oli temast seejuures raskem! 3865g ja 53 cm. Pea ümbermõõt 38 cm. Täpselt tähtajal (ehk kaks nädalat hiljem) sündinud beebidel on see number keskmiseks peaümbermõõduks ühe kuu vanuselt!

Hiljem ütles arst, et minu puhul läks hästi, et keisri valisin, sest see laps poleks nädalaid hiljem sündima hakates elu sees minu seest loomulikul teel välja mahtunud. 

Aga siin ta nüüd on ja et korraga liiga pikaks ei läheks, muljetan järgmine kord edasi.

26 november, 2021

Õõõõhh

Keegi küsis eelmise postituse all, et kuidas teil seal nii pehmed reeglid on, et lasteaia töötajad isegi maske ei kanna? Mõtlesin, et kirjutan sellest natuke pikemalt.

Kanada koosneb provintsidest ja iga provints teeb omad reeglid. Seega räägin 5 miljonilise elanikkonnaga British Columbiast, kus mina elan. 

Maskid on avalikes siseruumides olnud kohustuslikud pandeemia algusest saadik ilma igasuguste eranditeta, mis on minu meelest selle reegli järgimise hästi lihtsaks teinud. Muud piirangud on samuti üsna samadena püsinud, üht-teist vahepeal muudetakse, aga mingit suurt edasi-tagasi pendeldamist nagu Eestis, ei ole siin toimunud. Ongi lihtsalt see uus nõmedavõitu reaalsus ja inimesed on selle paratamatult omaks võtnud.

Mis nüüd puutub lasteaedadesse, siis lasteaiateenus on siin 100% eraäri. Koolides on maskid kohustuslikud nii õpilastele kui õpetajatele, aga lasteaiaealistel maskikohustust ei ole (ka mitte väljaspool lasteaeda). Mingid reeglid antakse provintsi poolt ette, nt et milliste haigustunnustega võib last viia, et vanemad ei ole sisse lubatud jne, aga maski kandmine sõltub sellest, kas lasteaia omanik seda nõuab või mitte.

Omanikud pigem ei nõua, sest kuigi lasteaed on vanemate jaoks väga kallis, siis töötajad seal jällegi mingeid imepalkasid ei teeni. Aga töö väikeste lastega pole just igaühele ja ilmselt nad ei taha töötajaid ülemäära survestada, sest kust sa ikka uue ja parema leiad?

Vanemana ma tegelikult ei tahagi, et kasvatajad maske kannaks, nii väikestele lastele on ju näoilmed, suu liikumine jne väga olulised. Lasteaiad on siin kõik pisikesed, sellised keskmise kodu mõõtu (noh, küll keskmise Kanada kodu mõõtu siis). Ma ei teagi, palju Oscari rühmas lapsi käib, vist 12 (kõik ei ole ju iga päev kohal). Nii et hästi personaalne lähenemine ja palju väiksemad ruumid kui me Eestis oleme harjunud, kogu see kamp päev otsa lähestikku koos. Ma ei tea kui palju see mask seal üldse päästakski. Kui õpetaja on otsustanud köhivana tööle tulla, siis ma muidugi tahaks, et ta päev otsa korralikus N95 maskis oleks, kuniks testitulemus käes, aga noh...

Ei saa mainimata jätta ka uute juhtumite arvu, mis on meie provintsis jäänud viimastel kuudel 400-500 vahele. Kui võtta arvesse populatsiooni, siis pea viis korda väiksema rahvaarvuga Eestis võiks see tähendada kuskil 100 uut juhtumit päevas. Aga Eestis lähenes see number alles väga hiljuti 2000-le ja piirangud on laias laastus üsna sarnased nagu meil.

Nii et lõppkokkuvõttes ongi nii, et eks püütakse viiruse levikut tõkestada, aga eks ta paratamatult ikka levib ja seda vahel ebasobivas kohas ja ebasobival ajal (nagu näiteks hetkel minu jaoks - kuigi ptüi-ptüi-ptüi me oleme endiselt terved, aga oht pole veel möödas).

Eile käisin uuesti oma kirurgiga kohtumas ja lõplikku keisriaega kokku leppimas. Kurtsin, et sorri, aga ma olen rase olemises täiesti lootusetu. Tahaks lihtsalt kogu-faking-aeg vinguda. Vingungi. Mingi rõõm peab inimesel ju olema!

Igatepidi on ebamugav ja kohati valus, hingata ei saa, magada ei saa, pissima peab iga viie minuti tagant, nüüd on lisandunud käte ja jalgade paistetus ja öine higistamine (no ikka nii, et kui ma ärkan, et vetsu minna, VOOLAB higi suurte piiskadena mööda keha alla, hommikuks on voodi läbimärg, kaasa arvatud padi - saate aru, padi!!!). Lõhkenud veenidest ma üldse ei räägigi. Energiat on null, iga väiksemgi asi võtab hingeldama. Viimastel nädalatel olen ka tavapärasest palju emotsionaalsemaks muutunud. Eelmise rasedusega tuli hormoonidemöll alles pärast lapse sündi, mitte mitu nädalat enne seda. Ma ei tunne end vaimselt ega füüsiliselt iseendana. Väga häiriv ja tüütu.

Arst muigas ja ütles, et tead, usu või ära usu, aga peaaegu kõik rasedad räägivad mulle täpselt sama juttu. Iseasi kui avalikult nad seda muidu tunnistavad, aga rasedus ongi kehale suureks koormuseks ja midagi ülemäära mugavat selles ei ole. Pigem tulevad need ootused suurele särale ja õnnetundele ühiskonna poolt, sest lapse saamine on teadagi rõõmus sündmus (kuigi noh, vähemalt esimesel aastal ka väga töömahukas ja unevaene, millest jällegi pole justkui viisakas rääkida).

Igatahes on mul nüüd vähemalt kindel kuupäev olemas ja pean lihtsalt palvetama, et ei juhtuks enne seda haigeks jääma. Elupõlise ateistina sellest ilmselgelt suuremat kasu ei ole, aga uppuja haarab ju ka õlekõrrest. Fakt on see, et lõpp on nii lähedal, et ühel hetkel peab see laps nii või teisiti välja tulema, aga noh, ma ise muidugi eelistaks, et mida varem, seda parem. Eks näis.