Julge hundi rind on rasvane... või siis haavleid täis

Alles väga hiljuti avastasin, et hambapastatuubi võib enne ära visata, kui sealt pasta väljasaamiseks peab hakkama toorest jõudu kasutama. Ma ei tea, kust see mul tulnud on, et just hambapasta tuleb viimse tilgani ära tarvitada - muude asjade tarbimises ma erilist kokkuhoidu ei praktiseeri. Ükspäev siis pigistasin seda viimast tilka välja, kui korraga lõi pea kohal pirn põlema, et... miks ma lihtsalt uut tuubi ei võta???

Inimene ikka õpib kogu elu.

Halloween on ukse ees ja seega käisin omale kostüümi ostmas. Ainult 10 aastat võttiski, et lõpuks omadega ilusti ree peale saaks ja korralikult kaasa mängiks. Osaliselt tuli see välisel sunnil, sest Oscari koolis korraldatakse teemapäev ning öeldi, et oleks vaja, et mõned vanemad vabatahtlikeks appi läheks. Selle jaoks on vaja kriminaaltausta kontroll läbida, laste lähedusse saab ainult puhaste paberitega. Tegin selle ära ja pakkusin end välja.

Ja siis tuli meelde, et aa, siin on ju Halloweeni puhul kõik kostüümis. Õpilased (hommikul on esimese asjana kohe mingi kostüümiüritus, kus kõik klassid korra kokku saavad) ja õpetajad kindlasti ka. Nii et ma ei saa vabatahtlikuna teksades kohale loivata nagu mingi... immigrant :)

Oliver on megapalju rääkima hakanud. Kuu aja pärast saab kaheseks, aga kohati paneb juba täislausetega. Te ei kujuta ette, kui uskumatu kogemus see minu jaoks on! Ja nii sürr, kuidas KÕIK inimesed kogu aeg kiidavad stiilis, "kohe näha, et kodus vanemad tegelevad palju". Oscariga kuulsin omal ajal ainult seda, et "minu laps küll hakkas väga varakult rääkima, aga eks me muidugi tegelesime temaga palju..."

Paradoks on selles, et Oscariga tegelesin vähemalt kaks korda rohkem kui Oliveriga. Nii et kõik on ikka lapses endas kinni, mina olen siin täitsa kõrvaline tegelane.

-

Kooli pean jälle kiitma. Mulle ikka nii väga meeldib! Kõik on hästi mänguline ja aktiivne. Ükspäev viisin Ossu hiljem, sest hommikul oli mingi arstiaeg ja süsteem on selline, et poole päeva pealt saabudes tuleb peauksest minna, kuna sekretär peab üles märkima, millal laps tuleb ning ta vajalikku kohta kohale saatma (sest teised võivad olla muusikaruumis või võimlas või teab, kus).

Sekretär tundis Oscari kohe ära, direktor juhtus mööda kõndima ja teretas nimepidi, fuajees oli suur kauss puuviljadega kõigile võtmiseks. Nii soe tunne tekkis. 

Õpetaja-lapsevanema koosolekud olid ka ära, muuhulgas küsisin, et mida sünnipäevade puhul tehakse, kas võib maiustusi kaasa saata vms? Paluti, et kodust midagi ei saadetaks. Hiljem mõtlesin, et see on tegelikult väga kaval, hoiab olukorda võrdsena.

Ossu klassis on seina peal 12 purki, et oleks hea jälgida, mis kuu parajasti on ja kelle sünnipäev läheneb. Purgis on igale sünnipäevalapsele kõrre otsas kaart. Ja mida rohkemat vaja olekski?! Natuke tähelepanu ja väike meene. Kommi võib ju kodus süüa. Pluss see, et direktor laulab igale õpilasele sünnipäevalaulu, mis on neil ikka väga äge traditsioon seal.

Ja New York'i piletid ostsin lõpuks ära. Sõbrannal tuleb juubel ja ta on juba mitu aastat sundinud mind üle kinnitama, et kindlasti osalen. Lähen kolm päeva varem kohale, et jõuaks natuke turisti mängida, aga ta muidugi meenutas, et jaanuaris on NYC'is koerailm, räme tuul ja lumetormid, stilettodega Times Square'l ringi ei kõpsuta. Samas leidsime, et restorane on ju jalaga segada, Broadway muusikalid etenduvad kolm korda päevas ja üleüldse lendavad ta teised sõbrannad Eestist, Pariisist ja teab kust kohale, nii et seltskonda jagub, enamikku neist pole ma viimased kümme aastat näinud.

Praegu just vaatasin, et olen New York'is käinud kaks korda oktoobris ja ühe veebruaris, ma pean vist tõesti hakkama veidi rohkem tähelepanu pöörama, millal minna, siiani on kõik pildid sellised, et katkematult sajab pussnuge...

Aaaah ja peaaegu unustasin, et järgmisel nädalal algab köögiremont. Laias laastus on kaks võimalust - tulemus meeldib mulle kas väga või... peame maja maha müüma. Vahepealseid variante ma väga ette ei kujuta. Tume köök läheb heledaks, nii et muutus on suur.

Mängisin pikalt selle mõttega, et äkki teen ise (sotsiaalmeedia mõju - renoveerimistööd on ju käkitegu ja kunagi ei lähe kellelegi midagi aia taha (yeah, right)). Aga siis ikka otsustasin võtta hinnapakkumise sellelt, keda soovitasid kõik värvimisfirmad ja paar tuttavat töömeest. Selgub, et terve meie kahe-Tartu-suuruse linna peale ongi täpselt üks inimene, kes kööke renoveerib ja (kui uskuda pildimaterjali ja soovitajaid) seda hästi teeb. Hinnapakkumine oli kaks korda väiksem kui tuttav töömees puusalt pakkus, et võiks olla, nii et töö läheb professionaali kätesse.

Nüüd on selline julge-hundi-rinna stiilis ootusärevus, et mis saab. Hoidke pöialt!

Poomise lugu

Ma polegi veel rääkinud, kuidas ma poolteist kuud järjest Oscarit iga päev ujumiskursusele vedasin. Kursus pidi kestma kaks nädalat, aga kui kõik tunnid läbitud, selgus, et ta ei saa järgmisele tasemele edasi, kuna ei pane veel nägu vabalt vette. Kõike muud teeb. 

Ärritusin, sest kamoon! See on esimene tase KÜMNEST! Mis mõttes ei saa edasi?

Aga Ossule endale väga meeldis ja panin ta uuesti kirja. Teisel korral teatas treener eelviimases tunnis, et järgmisele tasemele saab (kuuest osalenust!) üks. See, kes juba kursust alustades ujuda oskas. Teised peavad veel üht või teist harjutama, kuna esimese taseme lõpuks peab laps nii selili kui kõhuli oskama ujuda ühe meetri. Minu jaoks oli see üllatus, sest mida nad ülejäänud üheksal tasemel õpivad? Kujundujumist ja vigurhüppeid?

Oscar teeb kõike, mida esimesel tasemel vaja, aga nägu vette ei taha endiselt panna. Mina näiteks ka ei taha. Aga ujuda oskan. Ma tahaks, et ta suudaks end pinnal hoida ja oma lõbuks plädistada. Ma ei eeldagi, et ta viieaastaselt professionaalsel tasemel krooli vihuks.

Üks teine ema ütles, et tema vanem laps tegi esimest taset viis korda, enne kui järgmisele edasi sai. Aga halloo - ma olin selleks hetkeks juba kuu aega järjest iga päev Oscarit basseini vedanud ja ma ausalt öeldes ei oodanud, et sama tempo jõuludeni kestaks.

Lapse rõõmu nimel panin ta uuesti kirja. Ja kui viimased kaks korda jäi veel käia ning väike lootuskiir hakkas tekkima, et võib edasi saada... põles bassein maha.

Okei, liialdan. Katusevahetamise käigus läks midagi põlema ja basseiniruum sai nii tugeva suitsu- ja veekahjustuse, et uuesti avavad nad alles järgmisel suvel.

Kuus nädalat igapäevast ujumist, aga oleme endiselt nullis tagasi. Nüüd on ainus võimalus linnabasseini minna, aga seal on lõputu ootejärjekord ja eks näis, mil jala ukse vahele saame.

Ossu joonistusest tahtsin ka rääkida. Ta oli oma kunstiteose köögiletile jätnud ja kui selle hiljem leidsin, tõmbus selg higiseks. Mõtlesin, et püha müristus, miks mu laps poodud inimesi joonistab? Äkki ma pean ta psühholoogi juurde viima? Läksin küsima, et hei, mis siin pildi peal on?

Oscar ütles, et: "Elementaarne, Watson...". Okei, ei öelnud nii, aga pilk ütles, "...siin on köögisaar ja toolid ja lambid ripuvad köögisaare kohal". Vaatasin uuesti ja... tõesti. Ma vist pean ise psühholoogi juurde aja kirja panema. 

Mida teie näete? Lampe või pooduid?

Lõpetasin just kaks väga eriilmelist raamatut. Esiteks prints Harry üllitis "Varumees". Ma olen alati arvanud, et Harry on muhe peoloom, aga nüüd leian, et ta on sita iseloomuga ja kibestunud tüüp. Terve raamat koosneb non-stop hädaldamisest! Kogu aeg tehakse liiga, kõigil teistel on midagi rohkemat, uhkemat, paremat. Katkematu ving.

Kogu oma perekonna hekseldab läbi, viskab sisse nii palju musta pesu kui vähegi annab. Jube nadi ikka kui inimesel üldse mitte mingit väärikust ei ole.

Palju oli valetamist ja manipulatsiooni, ajakirjanduses on praeguseks juba nii palju ümber lükatud, et raske on üldse midagi uskuda, mis Kuningliku Kannataja suust kostub.

Williami pulma raames rääkis oma külmakahjustusega peenisest rohkem kui pulmast. Sai kaks rida pulma teemal öeldud ja oli jälle oma viineri juures tagasi. 

Ja teate, kui inimene ikka nii hirmsasti privaatsust tahab, nagu nad provva Meghaniga pidevalt väidavad, siis oleks nad ju võinud siia Vancouveri saarele jäädagi, kuhu nad pandeemia alguses talvituma lendasid. Kuulsustest rääkides elab meil siin näiteks Pamela Anderson, ajab ise igapäevaasju ja keegi ei tülita. Paparatsosid pole ammugi.

Aga jah, ta ei anna vasakule ja paremale intervjuusid, ei tee kuueosalist Netflixi dokumentaali oma perekonna sitaga ülevalamiseks, ei avalda raamatut jne. Lihtsalt elab ja on. Nagu normaalne inimene.

-

Ja sinna otsa juhtusin lugema mehest, kellele elu just parimaid kaarte kätte ei jaganud ja kes 17-aastaselt eluks ajaks vangi pandi ("The Master Plan: My Journey from Life in Prison to a Life of Purpose" Chris Wilson). Vangis otsustas, et kõik - ma ei sure siin. Ja võttis end käsile. Muljetavaldav teekond, mida ei ole võimalik paari lausega kokku võtta. Kui natuke lõppu reeta (noh, pealkirjast tuleb see tegelikult juba välja), anti talle 20 aastat hiljem armu ja lasti tingimustega vabadusse.

Edasi kirjeldab ta väga hästi seda, kui raske on endise vangina üldse kuskile jõuda, aga tahtejõud viis sihile. Ta õppis ja töötas ja surus end sentimeeter haaval edasi, on nüüdseks mitme eduka ettevõtte omanik, on käinud Valges Majas presidendi vastuvõtul, omandas hea hariduse ja räägib vabalt kolme võõrkeelt. Ja mis peamine - on paljude inimeste poolt austatud ja igati väärikas ühiskonna liige.

Harry'l oleks siit üht-teist õppida...

Lõikus

Ütlesin sõbrannale, et äädikakärbse lõks teeb mind nii rõõmsaks. Töötab laitmatult! 

Ma tahaks teada, et miks äädikakärbsed just septembris tekivad? Mitte varem ja mitte hiljem. 11 kuud aastast on kadunud, aga vot septembris ei saa puuvilju üldse välja jätta. Oskab keegi vastata?

Igatahes oli mul köögis umbes 5 tibatillukest kärbest ja vaatamata sellele, et nad nii väikesed on, häirisid mind jubedalt. Panin klaasi põhja laste poolt ära näritud õuna jäänused, tõmbasin toidukile peale ja torkasin kahvliga augud sisse - hommikuks olid kõik kärbsed klaasis ja köögis õhk puhas. Kuidas siis ei tee rõõmsaks?!

Sõbranna naeris, et äädikakärbse lõks? Millest sa räägid? Mina vaatasin hoopis meie viimase magistriaasta esimese septembri pilte ja mõtlesin, et täitsa lõpp kui noored me olime ja kui pikad juuksed sul olid!

Aeg lendab, mis siin salata. Äädikakärbse lõksu üle ma toona oma pead vist palju ei vaevanud. Ja nii pikad/blondid juuksed ongi mul ainult üks kord elus olnud, nende eest hoolitsemine oli tüütu töö. Enam-vähem ilusad nägid nad välja ainult vahetult peale pesemist ja järgmiseks päevaks ei kannatanud enam mingit kriitikat. Pilt on teadagi petlik.

Muide, üle-üle-eelmise teema jätkuks - juuksuris käisin ikka ära ja päris lõuani ei lasknud lõigata nagu ähvardasin, aga palju puudu ka ei jäänud. Nüüd on juuksed tagant normaalsed ja eest peab lihtsalt ootama, et beebijuuksed teistega samasse pikkusesse kasvaksid. Enne juuksurisse minekut tegin pilti, mõtlesin, et raudselt jään kahetsema, et nii lühikeseks lasen teha, aga peab ütlema, et pole üldse paha. 

Hiljuti vaatasin neid pilte, mis olid pärast esimese lapse sündi tehtud ja üritasin aru saada, kui kaua toona läks, et juuksed pähe tagasi kasvaks? Paistab, et läkski miskit üle kahe aasta. Nende piltide peal, kus Ossu juba kahene on, näen täitsa okei välja. Mentaalselt läks ka umbes sel ajal lihtsamaks, sai rohkem magada ja nii.

Ühe teise emaga rääkisin ükspäev ja tema kurtis, et lapsed muutuvad suuremaks saades jube nõudlikuks ja lärmakaks (meil on enam-vähem samavanad lapsed, aga tal kokku kolm). Ütles, et talle meeldis kõige rohkem beebiaeg: see esimene aasta, kus nad veel eest ära ei jookse ja mõnusalt magada nohisevad.

Minu meelest oli esimene aasta just kõige raskem ja sealt edasi on pidevalt lihtsamaks ja huvitavamaks läinud. Võib-olla hakkab teismeliste kõrvalt jälle raskemaks muutuma, aga selleks ajaks on vähemalt kasvatustöö tehtud ja peab ootama, et neil mõistus toimima hakkaks.

Kes teie olete - tiim beebid või tiim suuremad lapsed?

Varase alustamise draamast

Täna oli omapärane hommik. Esiteks ärkas Oliver öösel mitu korda ja tundus nagu hakkaks haigeks jääma, rögises kahtlaselt. Hommikul magas totaalselt sisse. Kodust lahkumiseni oli jäänud napp viis minutit, aga tema toast ei kostnud ühtegi krõpsu. Matt valmistus tööle minema ja ütlesin talle, et püsigu paigal, jätan Oliveri koju magama, viin Ossu kooli ja olen seitsme minuti pärast tagasi.

Tulin tagasi ja Oliver magas ikka veel. Ajaga oli endiselt napp, sest mul oli vaja jalaveene süstima minna (muuseas, soovitan soojalt, mu jalad on praeguseks peaaegu täiesti korras) ja enne seda tuli laps lasteaeda viia. Selleks kõigeks oli aega jäänud 10 minutit. Liiga vähe. Aga vähemalt sai ta natuke lisaund.

Äratasin lapse üles, tundus soojavõitu ja jube viril, mõtlesin, et pekki, ongi haige. Kraadisin - ei olnud. Aga köhis mulle otse näkku ja... Matt ütles, et jäta ta siis täna koju, ma teen esimesed patsiendikõned kodust, saad oma vastuvõtul ära käia ja tagasi tulles võtad üle.

Seega kõik lahenes ja midagi tegemata ei jäänud, laps jäi koju ja kui te arvate, et ta on päeva jooksul kasvõi üht haigusetunnust näidanud, siis te eksite. Aga eks koduseid päevi pole selles vanuses kunagi liiga palju, nii et las olla. Loodetavasti on sellevõrra homme veel tervem ja saab ikka lasteaias ära käia. Lasteaiapäevi on tal nädalas ju ainult kolm.

Muuseas, lugesin Malluka lasteaiadraama kommentaare (ta küsis, et kas on väga imelik laps alles kümnest aeda viia?) ja üllatusin kommenteerijate üksmeelsuse üle. Peaaegu kõik ütlesid, et loomulikult peab laps hommikul vara kohal olema, distsipliin on tähtis, lasteaed on haridusasutus, lapsi tuleb õpetada varakult ärkama, teisi segab kui mõni hiljem tuleb, varajane saabumine õpetab lastele kohusetunnet...

Kuulasin hiljuti üht huvitavat podcast'i, kuidas koolisüsteem treenib tublisid käsutäitjaid ja kastist mitte-välja-mõtlejaid. Pealkiri oli midagi tehasetöötajate teemal. Ma ei leia seda praegu, hiljem otsin.

Minu meelest on ainus aktsepteeritav vastus, et kui vanem peab olema varakult tööl, siis tuleb tal laps varakult lasteaeda viia - siin polegi midagi vastu vaielda. Aga muus osas - mida halba on sellest, kui ei ärata last kukelauluga ega kiirusta hommikul higimull otsa ees?

Argument, et "teisi segab, kui..." - see on elu, tasub harjuma hakata. Mõnda segab naabri koer, teist sõbra vinge auto, kolmandat sõbranna mühakast mees. Kui üldse midagi juba maast madalast harjutada tasub, siis paindlikkust ja kastist välja mõtlemise võimet.

Meil näiteks seda probleemi pole, et lapsed hommikul üles ei saaks. Hiljemalt üheksast õhtul (enamasti varem) magavad mõlemad ja Oscar on kõpsti kell 7 üleval ega lase minulgi suurt kauem põõnata.

Lasteaeda viisin teda esimesed aastad kümneks, sest meil oli see võimalik. Hommikud on alati rahulikud olnud. Viimasel lasteaia-aastal viisin 9-9:30 vahel, sest mu enda päevad muutusid tegusamaks ja tuli varem peale hakata.

Vanasti imestasin, et miks on USA's nii levinud lastele hommikuks krõbinaid sööta? Nüüd, kus Oscar peab kell 8:40 koolis olema, tean täpselt, et pudrukeetmine võtab omajagu aega, seejärel peab selle jahtumist ootama, midagi sinna peale panema, nii lõigun hommikuti veel maasikaid või õunu. Vahel teeme muna, sellega läheb kiiremini, aga munaga on 50/50 šansud, et nad kas söövad väga isukalt või ei taha üldse. Samas krõbinad - hops kaussi, piim peale ja lastelt mitte üks virisev piuks.

Krõbinatel pole paraku toiteväärtust, seega ma neid ise välja ei käi ja harjumust tekitada ei taha, aga vahel kui Oscar küsib, siis annan. Ja tegelikult isegi mõningase kergendusega, sest see teeb mu hommiku palju lihtsamaks.

-

Ja ma tahaks teada, mida nad seal lasteaias siis nii palehigis juba kella üheksast õpivad, et kui kella pealt kohal ei ole, oledki juba kapitaalselt ilma jäänud? Õppida jõuab terve elu. Siinses lasteaias tehakse asju paindlikult, nii väikeste kui suurte rühmas saab ise valida, et kas teed kunstitööd kaasa või tahad hoopis mängida. Seina peale näitust riputatakse ikka, aga seal on suvalised tööd, näiteks viis lehekollaaži ja viis mingit guaššvärvipilti. Ma arvan, et nad küsivad laste käest, et kes tahab oma tööd seina peale panna. 

Kui ei ole terve rühma plastiliinist dinosauruseid üksteise kõrval reas, ei teki ka võrdlust, kel parem, kel kehvem. Enda lapsepõlvest mäletan, et vahel olin kurb, et mul sama hästi välja ei olnud tulnud, kui mõnel teisel, sest no kunstianne on mul küll täiesti null (mis on veidi irooniline arvestades, et mu isapoolne suguvõsa koosneb pea ainult kunstnikest ja loominguinimestest).

-

Mis kellaks te ise tööle läheks, kui vabalt valida saaks? Enne laste saamist tundus mulle alati, et üheksast on megavara alustada. Nüüd saan küll varakult üles (mitte ülemäära vabatahtlikult), aga ideaalne oleks asjalikuks hakata mitte enne kümmet. Ja mis varajase ärkamisega harjutamisse puutub, siis terve kooliaja pidin kaheksast kohal olema ja ei harjunud sellega vaatamata igapäevasele harjutamisele mitte kunagi ära.

Inimesed on erinevad.

Kuidas mu laps null-klassi läks ja Kanada kooli eripärad

Kõik-kõik on uus septembrikuus. Ma olen sügist juba ammu oodanud, et saaks tenniseid ja kampsuneid kanda, aga mälu on teadagi lühike ja nii oli mul meelest läinud, et sügisega kaasneb ka lõputu nohu-köha-kurguvalu, mis kestab kamba peale umbes maikuuni välja. Nii jäigi üks laps nohuseks ja varsti teine ja lõpuks ma ise ka. Imelikul kombel jääb Matt alati puutumata. Ebaõiglane.

Ja kool algas. Esimene nädal olid poolikud päevad pooliku grupiga. Iga päev harjutati midagi. Esimesel päeval soovitati vanematel kaasa tulla, saime vajalikke vorme täita ja niisama oma võsukesi klassiruumis jälgida. Teisel päeval paluti snäkk kaasa saata, et harjutavad koos söömist. Kolmandal päeval jõuti selleni, et käidi grupiga kooli mänguväljakul. Iga päev tehti mingit joonistamist, raamatu ettelugemist, laulmist, igasugu asju. Lapsele meeldis.

Ahjaa, mingeid koolivahendeid ise ostma ei pidanud. Koolile tuli kanda 50 dollarit (35 eurot) ja nemad hankisid terveks õppeaastaks kõik vajalikud tarvikud. Koju midagi kaasa ei veeta, ainult üks kiletasku käib edasi-tagasi, seegi enamasti tühi.

Teisel nädalal alustati täisajaga ehk 8:40-14:20. Süsteem on selline, et hommikul ootavad vanemad koos oma koolijutsidega ilusti ukse ees (ja sotsialiseeruvad omavahel nagu õiged kanadalased kunagi), punkt kell 8:40 teeb õpetaja ukse lahti ja lapsed lähevad sisse. Algkoolid on siin ühekordsed ja kõik klassiruumid avanevad õue. Kooli sisse muidugi ka, sest võimlas-raamatukogus-tualetis on samuti vaja käia. Aga riided-jalanõud on omas klassiruumis nagis ja snäkid-lõuna süüakse samuti oma klassis üheskoos (moonakott tuleb kodust kaasa panna).

Päeva jooksul on kaks vahetundi - lühike (15min) ja pikk (35min). Mõlemad vahetunnid veedetakse aastaringselt ALATI õues, sadagu või pussnuge. Null-klassid on ühel mänguväljakul, kuhu suuremad ei tohi minna, esimesed klassid teisel mänguväljakul, kuhu suuremad ei tohi minna ja kõik ülejäänud siis igal pool mujal, palliplatsidel jne. Kõige väiksematel on kõige tihedam järelvalve, aga ka suurematele lastele on õues töötajad, kes olukorral silma peal hoiavad.

Ma ei tea, millal nad ükskord koju õppimist hakkavad kaasa saama, lähiaastatel kindlasti mitte. Kodu ja kooli vahet liigub üks klade, mille vahelt olen mõnikord Oscari joonistusi või kirjatöid leidnud ja korra nädalas tuleb raamatukoguraamat, mille nad ise on valinud.

Hindeid ei panda siin muideks enne gümnaasiumi algust üldse! Mis on ehmatav, eksole?! Algklassides ehk mitte nii väga, aga sürr on mõelda, et näiteks 8. klassis hindeid ei saa. Ma olen selle üle nüüd juurelnud ja jõudnud tõdemuseni, et ega ausalt öeldes see hinne nüüd küll midagi rohkemat ei näita kui kirjeldav tagasiside, mida siin antakse. Elame-näeme.

Eripära, millest ma varem teadlik ei olnud, on see, et igal aastal mängitakse klassid ringi ja terve kool toimib täis- ja jagatud klasside süsteemis, mis võimaldab lapsi tasemete järgi eraldada. Näiteks su kolmanda klassi laps käib kas 2/3. klassis, 3. klassis või 3/4. klassis. Kedagi istuma ei jäeta, aga läbi veetakse tasemele vastavalt. Mis on ju jällegi nii loogiline, sest täpselt nagu täiskasvanud ei ole kõik täpselt sama võimekusega, ei ole seda ju ka lapsed. Ja kui igal klassil on sisuliselt kolm taset, leiab igaühe vajadustele midagi.

Minu jaoks on uudne, et algusest lõpuni sama klassiga ei olda, aga samas on hea, et kõik lapsed omavahel tuttavaks saavad ja segunevad. Siis ei teki koolis ka nii väga neid "meie versus nemad" gruppe. Igal aastal oled uuenenud seltskonnas ja kõik kaasõpilased on meie. Muide, ka õpetajad vahetuvad igal aastal! Vist? Igatahes õpetavad null-klasside õpetajad ainult null-klasse, järgmisel aastal saab Ossu juba uue õpetaja.

Erivajadustega lapsed on samuti tavakoolis ja neid jagatakse klasside vahel siis vastavalt sellele, et kes kellega kokku sobib (nt kui ühe eripära on tüütult häälitseda ja teise eripära on tundlikkus helidele, siis neid kahte ei panda samasse klassi kokku). Ja näiteks Oscari klassis on üks ratastoolis tüdruk, mis on laste silmaringi avardamise mõttes ju tore. 

Ahjaa, klass ei ole neil üldse väga suur, ainult 17 last. Ja õpetajal on vähemalt üks abiline iga päev, mõnel päeval olen ka kaht näinud.

Kui tunnid läbi saavad, on jällegi kõik vanemad õues ukse taga ootamas. Punkt kell 14:20 tehakse uks lahti ja õpetaja laseb lapsi ühekaupa välja, iga lapse puhul eraldi kontrollides, et teda on täiskasvanu ootamas. Ja mitte ükskõik-mis-täiskasvanu, vaid enne kooliaasta algust tuli täita vorm, et kes on need inimesed, kes lapsel järel käivad ja mis päeval keegi tuleb. Näiteks Ossut võtab korra nädalas lapsehoidja ja osad lapsed käivad pikapäevarühmas, aga seda teenust pakub jällegi mitu erinevat ettevõtet, nii et õpetaja peab teadma, kellega laps kaasa läheb. 

Kui tundmatu nägu järele ilmub, küsitakse dokumenti näha (lasteaias oli sama süsteem) ja dokumendil olev nimi peab vanema poolt täidetud vormil kirjas olema.

Aa, mis mulle veel meeldib, on see, et koolid on siin piirkonnajärgsed. Ei ole nii, et ise valid, kus su laps käib. See tähendab, et kõik õpilased elavad mõneminutilise sõidu kaugusel ja paljud käivad koolis üldse jalgsi või rattaga (suurematel ei pea enam vanemad käekõrval olema). Ühtlasi toimuvad kõik klassikaaslaste sünnipäevapeod omas naabruskonnas ja sõpradele külla minna on kiviviske kaugusel. Kogukonnavärk. Mulle meeldib. 

Nii et vähemalt väikeste laste koolisüsteem on (siiamaani) tore, eks näis, kas suuremate laste kõrvalt hakkan tulevikus kurtma, et mis neist niimoodi ilma hinnete ja kodutöödeta saab - väga võimalik. 

Elu näitab!

Kanada on ju statistiliselt maailma kõige haritum riik - kõige rohkem ülikooliharidusega inimesi elanikkonna kohta. Võib-olla tuleb lihtsalt süsteemi usaldada...

Hakkab looma...

Ma ei jõua sügist ära oodata! Üks laps läheb kooli, teine lasteaeda, mul algab uus elu. Otsustasin hakata regulaarselt trennis käima. Kas registreerisin end ära? Loomulikult mitte. Aga uued trennitossud tellisin? Absoluutselt!

Lasteaias pidi Oliver algse plaani kohaselt käima kaks päeva nädalas, aga kui laste graafikuid vaatasin, jäin mõtlema, et võib-olla oleks kolm parem, sest kaks hommikut kulub kohe töö ja muude kohustuste peale ära, endale mingit vaba aega jälle ei jää. Oscar on iga päev kahest vaba, sealt edasi peab teda sõidutama teraapiasse ja akrobaatikasse ja ujumistrenni ja... Täpselt samal ajal tahaks Oliver lõunaund magada (tingimata kodus), mis teeb logistika veidi keeruliseks. 

Keerutasin seda mõtet, et kas kaks või kolm, ei suutnud välja mõelda... ja siis saatis lasteaia juhataja ootamatult meili, et üks lisapäev tuli saadavale, ma ei mäleta, kas sa tahtsid kahte või kolme, seega pakun esimesena sulle. Saatusesõrm. Teeme siis kolm.

Aga kolm päeva tähendab omakorda seda, et mul jääb lisaks kohustustele ka vaba aega ja üleüldse on uskumatult mõnus mõelda, et juuksuri-, arsti- või mis iganes muud kohtumist kirja pannes ei pea ma vaatama nii enda, hoidja kui Matt'i graafikut samaaegselt, vaid võin lihtsalt öelda, et need-ja-need nädalapäevad sobivad. 

Vabadus maitseb uskumatult hästi!

Hambaarsti juures käisin. Väike kild tuli plommist välja ja selle kõrval oli tumedam koht. Mõtlesin, et kes teab, mis kole lugu seal peituda võib, tahtsin, et kohe korda tehtaks. Arst viskas pilgu peale ja küsis esimese asjana, et kui vaprana ma end täna tunnen... ja enne kui jätkata jõudis, mõtlesin juba, et appi, NII halvad uudised või?

Ma vihkan hambaarsti juures käimist. Sellepärast käingi vähemalt korra aastas, et jumala eest midagi katki ei oleks.

Aga siis ta jätkas, et see osa, mille lahti peab puurima, on üsna väike ja (väga) valus tõenäoliselt ei ole, nii et võime ilma tuimestuseta proovida, kui end piisavalt vaprana tunnen.

Ütlesin, et tänan, ei. Ma kasvasin üles Nõukogude Liidus ja tuimestus ei olnud isegi mingi variant üldse. Nii et paluks mulle nii palju tuimestust, et ülehomseni midagi ei tunneks.

15 minutit hiljem oli kõik tehtud. Ja vaatamata sellele, et ma tõesti mitte midagi ei tundnud, olin kogu see veerandtund täiesti krambis. Hambaarstihirm ei lähe vist mitte kunagi üle.

-

Sõbrannadega tuli juttu juustest. Ühel neist ei ole lapsi ja tema jaoks oli üllatus, et pärast beebi sündi juuksed välja kukuvad. Ja tagasi täispikkusesse kasvavad aeglaselt, sest pihta hakkavad nullist. Kaevasin kuskilt sügavustest kaks pilti välja, et illustreerida - esimene on tehtud umbes siis kui Oliver hakkas aastaseks saama (ehk näo ees oli selleks ajaks alles jäänud viis karva, õnneks paistis uusi juurde tulemas) ja teine on tehtud millalgi enne suve (ehk veidi üle poole aasta hiljem) ja sealt on näha selge piir, kuhu uued juuksed praeguseks on pikkusega jõudnud. Rets, noh. 

Mul on kopp nii ees, et panin juba juuksuriaja, et... ma ei tea... lasta lõuani lõigata?

Karamellpruunike

Eks ole huvitav, kuidas iga generatsiooni arvates on järeltulev põlv hukka läinud, aga maailm keerleb sellegipoolest edasi...

Kevadel tuleb kinodesse Lumivalgukese filmi uusversioon. Lumivalguke on sedapuhku latiino. Pruuni nahaga lumivalguke... Samamoodi nagu Väike Merineitsi on uusversioonis tumedanahaline (sest merepõhjas on teadagi nii tugev päikesekiirgus, et nahal on kõvasti pigmenti vaja). Või nagu uus Rapuntsel on kiilaspäine. Kõik on pea peale pööratud.

Seitset pöialpoissi ka enam ei ole. Sest kõik peab poliitiliselt korrektne olema. Rangelt on esindatud iga rass, pikkus, kaal ja vanus. Üks "pöialpoistest" on otse loomulikult naine. 

Mitte ükski pöialpoistest ei ole ratastoolis või puuduva jäsemega, aga küll me järgmises versioonis jõuame ka selleni.

Uue Lumivalgukese osatäitja annab paremale ja vasakule intervjuusid, tehes algset versiooni nii maha kui vähegi võimalik. Ajad olevat muutunud. Naine ei otsivat armastust ja loomulikult ei olevat tal tarvis meest. Väikesed tüdrukud unistavat sellest, et karjääriredelil tippu jõuda ja edukad olla. Girlpower!

Mina pole ehk õige inimene kommenteerima, sest mina tahtsingi just printsi valgel hobusel, perekonda ja lapsi. Kodu ja armastust.

Karjäär oli plaan B. 

Ja kahtlemata on igati okei ainult karjääri tahta, iseendale elada ja lapsi nuhtluseks pidada (sest olgem ausad, vahelduva eduga nad seda ka edukalt on). Aga miks mitte teha täitsa oma film, täitsa uue stsenaariumiga? Tehagi Karamellpruunike Lumivalgukese asemel. 

Minu jaoks on kummaline, et võetakse kellegi teise looming, aga muudetakse tundmatuseni, samal ajal originaalautori poolt kuulsaks tehtud nimel ja kuulsusel purjetades.

Sama hästi võiks Mona Lisale vuntsid maalida ja teatada, et naised kui sellised on arhailised ja iganenud, Mona Lisa on nüüd trans-mees - kirjutame ajaloo ümber. Kahtlemata saaks kõvasti rohkem meediakajastust kui omaenda originaalne teos maalida ja püüda see kuidagi Louvre'i seinale saada. Ja loota, et keegi seda vaatama läheb...

Ühel me naabritest diagnoositi dementsus. Kuna ta elab üksi, sõpru pole ja kahe olemasoleva vennaga suhted sisuliselt puuduvad, ei olnud ka kedagi, kes õigel ajal märgata jõudnuks, et allalanguse protsessi rohtudega aeglustada saaks.

Mingil hetkel hakkas ta erinevate asjadega hätta jääma ning kõigis kahtlusi äratama, üks aktivistist naaber vedas ta arsti juurde ja uuringute tulemusel selguski kurb tõsiasi, et iseseisva eluga ta enam pikalt hakkama ei saa, kuigi eluaastaid on ilmselt kuni 20 veel ees.

Vennad pühkisid kiirelt käed puhtaks, neil omalgi pered ja tegemised, nemad teda enda juurde ei võta. Kuidagi leiti hooldekodus koht ja lähipäevil ootab ees kolimine. Naabruskonna jaoks on see paraku kergendus, sest nüüd ei pea me enam muretsema, et keegi me kodud kogemata põlema paneks. Aga kogu see protsess on olnud ka kurb ja silmiavav.

Kui eelnevatel aastatel on ta mulle paaril korral kerge üleolekuga maininud, et tema küll lapsi ei tahtnud ja on tänu sellele saanud (erinevalt minust!) elu ja und nautida, siis viimastel kuudel räägib hoopis sellest, kuidas mul on perekonnaga vedanud. Et küll on nägus abikaasa (see on viimastel päevadel juba nii tihe kommentaar, et ma enam ei tea, kas olla meelitatud või muutuda murelikuks, hahaa) ja kui armsad lapsed ning kui hästi ikka sellega läks, et mu lapsed nii väga mu nägusa abikaasa moodi on (ega oleks tõesti loodusõnnetus, kui need kaks minu nägu oleksid juhtunud tulema).

Nali naljaks, aga tegelikult on kurb. Dementsuse (või muude hullude diagnooside) eest ei ole meist keegi kaitstud. Ja olla sellises seisus täiesti ihuüksi ning tuleviku ees hirmul, on kole. Eile sõitsin just koju, kui ta jälle tänaval jalutas. Viisaka kanadalasena olin kohustatud akna alla laskma ning tere ütlema ja ei saanud sealt enam tükk aega liikuma. Ta rääkis, kuidas ta elas täpselt nii nagu tahtis. Ei ohverdanud oma vabadust. Reisis igale poole. Aga nüüd ei ole tal midagi. Kardab tulevikku ja nutab palju. Ta ei tea, kes ta kassi saaks endale võtta. Tal ei olegi siin maailmas kedagi peale kassi - kuidas sa jätad sõbra maha?

Kiidab, et vähemalt on tal jumal. Iga päev palvetab, et kõigevägevam ta enda juurde kutsuks. 

Kurb noh. Aga selles valguses olen veelgi rohkem õppinud hindama, et mul on inimesed, kes mind armastavad. See on ikka oluline küll.

Karamellpruunike on veel noor ja ilus, koledaid haiguseid ei pea kartma. Aga vanaduspõlv võib meil kõigil veidi teisiti välja kukkuda kui unistanud oleme. 

Pärast unetut ööd ja kaht tassi kohvi

...sest üks laps ärkas ühe ja teine kolm korda. Juba ammu pole nii tegusaid öid olnud.

-

Vahel mõtlen, et täitsa lõpp, kui palju (elu)targemaks ma aastatega saanud olen. Mida vanemaks, seda lihtsam selles mõttes on, et palju vähem ämbreid tuleb läbi kolistada. Ja nii kahju, et kõike juba lapsepõlves koolis õppida ei saa, vaid peab kõik omal nahal läbi proovima.

Kool, kui teema sellele juba läks, võiks ausalt öeldes üldse praktilisem olla. Ühest küljest arvan, et laps võiks suurema osa olulisi asju üldse kodust kaasa saada, aga reaalsus on see, et kodusid on ikka väga erinevaid. Aga koolis käivad jällegi kõik. 

Maailmapäästmise peale mõtlesin ka ükspäev. Olude sunnil põhimõtteliselt. Nimelt ostsime mõned aastad tagasi peene külmiku ja selle jäämasin on rohkem katki kui terve olnud. Iga jumala kord kui jälle töötamast lakkab, vannume. Mõnikord aitab kui natuke logistada, et uuesti toimima hakkaks, aga viimane kord ei toiminud miski ja elasime aasta aega ilma jääta nagu loomad. Lõpuks võttis Matt asja käsile, tellis tehniku kohale (õigemini helistas ja e-mailis korduvalt mitmesse kohta ja lubati ühendust võtta, aga keegi ei võtnud ja mingi viiendal katsel siis keegi ikka tuli). Tehnik võttis kõik tükkideks, pani kokku tagasi, masin hakkas tööle. Mis viga oli - keegi ei tea.

Matt ütles, et külmikul oli aastane limiteeritud (!) garantii (ma ei küsinud, mis limiidid seal kehtisid), aga see sai juba mõni aeg tagasi läbi. Mina (nõukaaegse lapsena, kelle vanaema kasutab siiamaani kodumasinaid, mis ta kunagi noorusajal ostis) ütlesin, et tegelikult võiks ju tootjatelt nõuda, et toode ei anna pärast AASTAST kasutamist otsi. Me võitleme prügi vastu mingite absurdsete vahenditega, aga samas viime hiiglaslikke kodumasinaid iga mõne aasta tagant prügimäele, justkui see olekski normaalne. Nõudke tootjatelt esimese kümne aasta jooksul kõige tasuta parandamist/asendamist ja võib kogu maailm rahus plastikust kõrsi edasi kasutada paberplönnide asemel.

Ükspäev käisin Ossuga kahekesi Vancouveris ilutulestikushow´d vaatamas. Sõbrad tulid ka kohe hea meelega urust välja ja tore oli. Oscar on juba nii suur ja asjalik, et temaga on lihtne ringi liikuda. Ja niimoodi päris kahekesi pole me veel kuskil käinudki, tavaliselt kujuneb ikka nii, et Matt võtab suurema ja mina jään väiksemaga koju.

Sel nädalal lähevad Matt ja naabrimees suuremate lastega kämpima, meie naabrinaisega jääme väiksematega koju. Naabrid käisid eelmisel suvel koos mõlema lapsega ja tunnistasid, et polnud suurem asi puhkus katkematult oma pesamuna lõkkesse hüppamast takistada. Ma ei tea, miks väikelastel mingit ellujäämisinstinkti ei ole?

Naabrinaise õde ütles, et aga kuulge, ma tulen õhtul mõneks tunniks väikseid poisse vaatama, minge te kahekesi sööma! Eriti normaalne. Lähmegi siis. Ma ikka naeran, et mu palvetele on vastatud ja mind pooleldi nende perre adopteeritud. Näiteks kui me Eestis olime, niitis naabrinaise isa meil muru ära.

Matt ikka vahel räägib, et võiks sinna või tänna ägedamasse/suuremasse linna kolida, aga mina olen esimest korda pärast Vancouverist siia kolimist selles punktis, kus ma ei taha enam kuhugi minna. Megakaua võtab aega, et omale võrgustik ehitada. Et oleks sobiv juuksur ja tore hambaarst ja teaks mingite torumeeste-ehitusmeeste kontakte; lapsehoidjast ja sõpradest rääkimata.

Mis veel. Aa, herilaste pesa leidsin! Õigemini - Oliver leidis. Seisis terrassi trepi all kasvava hortensia ees ja muudkui nokkis seal midagi. Tihtipeale kisub ta niimoodi lilledelt õisi ära, seega hõikasin muudkui eemalt, et "ei tohi". Ja siis ta võttis jälle käe ära. Aga natukesehaaval ikka nokkis. Mõtlesin, et suva, see ju suur põõsas, pole hullu kui natuke rüüstab.

Hiljem läksin põõsast mööda ja selle ees oli maas tükk herilasepesast. Hakkasin uurima, et kust paganama kohast see küll tuli ja nii ma nad avastasingi! Saate aru, Oliver nokkis tüki pesast vaikselt lahti, ilma, et nõelata saaks. Herilased (või vaablased/vapsikud, ma ei mäleta enam, kuidas neid eriti suuri nimetati) vaatasid vist, et ju on korraline hooldustöö või miskit ning andsid talle armu. Mul tuleb siiani kananahk ihule, mõeldes, kui halvasti see nokkimistöö lõppeda oleks võinud...

Öösel ujutas Matt pesa mürgiga üle ja nüüd on meil terrassil kohe palju vähem suminat.

Ja lastele tellisin õue mängumaja. Oscari lasteaia hoovis on täpselt samasugune ja Oliver ei saa sellest kuidagi küllalt. Iga päev kui Ossule järele lähme, jookseb majakesse mängima. 

Tahtsin kasutatult osta, aga neid müüakse ainult eriti vanade ja pleekinutena ning küsitakse maru palju raha. Siis sattusin sooduspakkumise peale ja sain sama summa eest hoopis uhiuue. Vedas. Maja jõudis kohale, aga mõistsin, et õues on veel järgmised kaks kuud 30 kraadi kuuma ja palju me seal lauspäikese käes ikka mängime. Aga Oliveri toas oli tühja ruumi, lõime siis maja hoopis sinna püsti. Nüüd on meil maja majas. Lastele hirrrmsasti meeldib. Ja kui vaimustus millalgi lahtub, saab selle ju õue viia.

Positiivsed üllatused ja väikesed kultuurišokid Eesti reisilt

Me jõudsime keset ööd koju, olles 24h järjest üleval olnud. Järgmisel päeval mõtlesin, et magan koos Oliveriga lõunaund, Matt läks Ossuga linna peale asju ajama. Enne kahte jäin magama... ja ärkasin õhtul kaheksast. Matt oli vahepeal mitu korda helistanud ja lisaks sõnumi saatnud, et kas ma olen surnud? Oliveri pidin üles äratama, ta polnud seda nägugi, et niipea jalad alla võtaks.

Nii et kõik on pea peal. Eestisse minnes oli ka. Endal mitte nii väga, aga pooleteistaastane on teisele poole maakera reisimiseks ikka liiga pisike. Esimene nädal ärkas iga öö ja passis kolm tundi üleval. Alguses võtsin rahulikult, tegin omale suitsuvorstiga võileiba ja olin tšill, aga üsna varsti väsitas see ikkagi ära, sest päevad olid sisukad ja pooliku unega on natuke raske eluga sammu pidada.

Siit moraal, et ei tasu nii kaugele ainult kaheks nädalaks minna. Me püüdsime muidugi viimast võtta - minu ema tuli meie juurde Tallinnasse ja Matt'i õde, kes elab Šotimaal, lendas samuti ühega oma lastest seltsiks. Selle kõrvalt andsime parima, et turisti mängida, sõprade ja sugulastega kohtuda ning ilma lasteta kokteilil käia. 

Mitte millegi jaoks ei jäänud piisavalt aega, aga kõik sai justkui tehtud.

Praegu mõtlen, et täitsa lõpp, kuidas mul on sõpradega vedanud. Kümme aastat eemal olnuna on neid, kes mind endiselt ootavad, rohkem kui külastada jõudsin. Vahepealne aeg pole mitte midagi muutnud. Astud uksest sisse ja kõik on täpselt nii nagu varem, jutt läheb endisest kohast edasi.

Vot sõpru ja Selverit igatsengi kõige rohkem. Eesti toidupoed on ULME! Kanadas on kõik selline... tavaline. Eestis on üks gurmee teise otsa. Ma käisin iga päev poes. 

Üksikute jäätiste valik on silmipimestav! Kanadas müüakse kõike suht hulgi. Inimesed ei osta üksikut jäätist, vaid terve suure lähkri, et sügavkülma visata. Üksikult saab ainult paari megatehismaitsega jäätist. 

Kõik söögikohad olid samuti puhas gurmee. Kanadas saab okeilt süüa, aga kõik on jällegi selline... tavaline. Oo, toon teile näite! Et lastele Tallinn-Tartu maantee lühemaks teha, peatusime Tikupoisis. USA's elav sõbranna ütles muljeid kuuldes, et "meil saab sellistest kohtadest kilesse pakitud muffini, mis säilib veel järgmised 20 aastat". Tikupoisis oli esiteks (lapsevanem räägib siin, eksole) mänguväljak, siis veel täispuhutav batuut ning sees, saate aru, restoranis SEES, liivakast.

Söök oli nii üle mõistuse hea, et isegi mu lapsed sõid!

Kui Matt omal ajal mainis, et käin riides nagu eurooplane, ei saanud ma aru, mis Kanadas teistmoodi on? Seekord olin juba ise nii palju välismaalane, et kohe jäi silma, kuidas kõik eesti naised on kleitides (kanada omad kannavad enamasti pükse). Ja kui ilusad need kleidid on! 

Meeste puhul märkasin, et hästi oluline on, et kaubamärk oleks suurelt rinnale kirjutatud. Kanadas ei näe sellist asja üldse. 

Jalutasin veidi Viru keskuses ringi ja imestasin, et kes seal ostmas jaksab käia? Kõik oli nii peen, nii peen. Eesti keskmise palgaga võrreldes ikka lausa udupeen. Tallinnas jalutasime ka Bentley esindusest mööda ja Matt räägib siiamaani, et pole võimalik ja kes neid seal ostab? Autod olid tänavatel üldse kõik sellised, et... vau. Iga teine masin oli Porche Cayenne, see on hetkel vist mingi eriline staatusenäitaja (või oli lihtsalt kuskil suur allahindlus?)

Sõita on Eestis omajagu keeruline, pooled märgid on salakeeles. Ma siis tõlkisin Mattile. Näiteks see punase ja sinisega parkimise ja peatumise keeld. Kuidas välismaalane peaks teadma? Või siis parema käe reegel... sellel pole alati isegi mitte märki! Ainult rist asfaldil. Sõbranna mainis, et jajaa, hea, et te talvel ei tulnud, siis on rist lume all, aga reegel kehtib sellest olenemata.

Kanadas on parema käe reegli asemel 4-way stop ehk kõik peavad peatuma ja kes esimesena peatub, sel on õigus esimesena minna ning järgmine peatuja läheb järgmisena. Kuidagi selgem, mu meelest.

Mitme foori kõrval oli STOPP märk. Matt läks täitsa närvi, et misasja? Mul on roheline tuli, aga pean ikkagi peatuma? Kuskilt ajusopi sügavusest otsisin välja, et ei, see vist kehtib ainult öösiti, kui foor ei tööta. Aga segadusttekitav tõesti.

Kanadas on ka kiiruspiirangud selgemad. Ei tilgutata jupikaupa nagu Eestis, et on 90-70-50-80-90-70. Oleks siis mingi pika maa peale jagunenud, aga tihtipeale on kahe kilomeetri peale neli erinevat kiirust. Ja milleks üldse 40 või 80? On neil siis tõesti nii suur vahe 50 ja 90-ga?

Piirangu lõppemise märgid häirisid ka. Kanadas on lihtsalt uue piirangu märk, et teaks, mis kiirusega sõita. Mitte, et miski-sai-läbi. Okei, sai läbi, aga nüüd mis? Keegi ei ütle.

Liiklus oli mega-agressiivne. Vanasti oli ka, ma olin lihtsalt vahepeal ära unustanud. Kõik peavad kõigist mööda minema, pidevalt on keegi tagumikus kinni nagu puuk. Möödumine ei tähenda absoluutselt seda, et kiiremini sõidetaks. Lihtsalt on vaja mööda minna. 

Mul oli ikka kõva nostalgia. Nii palju asju on vahepeal meelest ära läinud.

Igal pool olid elektritõuksid. Lahe! Kiivreid muidugi Eestis keegi ei kanna, Matt naeris, et arstiabi on ju tasuta! 

Ja vene keel IGAL POOL. Osad teenindajaid ei saanud eesti keelega üldse hakkamagi, Tallinnas eriti, aga Tartus ka. Nii väga tahaks, et venelasele vene keeles vastamine ühel hetkel ära lõpeks. Hea küll, et praegu on Eestis ka palju ukrainlasi, aga vene keelega oli probleem juba ennegi.

Suitsetatakse Eestis maru palju. Kanadas pole see avalikes kohtades mitte kusagil lubatud, nii et ma ei tea, kui palju siin suitsumehi üldse on. Sigarette saab ainult toidupoe infoletist ja kuskil vitriinis neid näha ei olegi. Peab teadma, mis marki tahad ja siis müüja leti alt annab.

Jootraha jätmise osas olin terve esimese nädala absoluutses segaduses. Kanadas on nii, et kaardiga makstes tuleb esimese asjana ekraanile valik, et kas 15%, 18%, 20%, 25% või muu. Ja "muu" all saab siis valida ka null. Teenindajatele jäetakse siin alati jootraha - ka juuksuris, taksos, üldse igasugu kohtades. 

Viimasel ajal on asi täitsa üle mõistuse läinud, sest ka letiteeninduse ja iga kohvitopsi eest küsitakse tippi, rääkimata sellest, kui restoranist kaasa ostad. Pooled annavadki, pooled mitte. Mis liig, see liig - jootraha on ju ikka lauateeninduse eest?! 

Eestis oli lootusetu - me sularaha üldse alguses välja ei võtnud, sest igal pool saab kaardiga maksta. Aga kuidas sa siis jotsi jätad? Ei jätnudki - ei saanud ju! Lõpuks küsisin ühelt eesti sõbralt ja selgus, et kaardiga makstes saab teenindajale öelda, et ta masinasse tipi lisaks, siis saab kaardiga ka jätta.

Kuidas, kirevase päralt, turist selle peale tulema peaks?

Väga paljudes söögikohtades oli lastele mängunurk ja see on üks asi, mida Kanadas üldse ei näe. Ma ei teagi, miks. Kui keegi mängunurgaga resto teeks, käiks ma seal kogu aeg. Õudselt meeldiv oleks niimoodi süüa, et ei peaks selle kõrvalt katkematult laste lõbustamisega tegelema. 

Ja liivakastid igal pool. Mul on sellised lapsed, kes väga armastavad liiva. Kodus on meil liivakast olemas, mitmete sõprade juures ka, aga avalikel mänguväljakutel ei näe neid kunagi. Ma ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et meil on pool aastast vihmaperiood ja siis vettiks need liigselt läbi? 

Kultuurilistest erinevustest veel nii palju, et Kanadas öeldakse kõikidele tere ja suheldakse vabalt. Eestis on selles osas teised lood ja kui mulle sõbranna trepikojas üks naine rõõmsalt "tere" ütles, jõudsin juba mõelda, et näe kui tore, on ikka siin kah asjad julgemaks muutunud, aga ta juba jõudis punastades vabandada, et "ta arvas, et ma olen keegi teine". Vot sulle siis.

Mis veel on teisiti, on see, et eestlased pidutsevad konkreetselt hommikuni välja. Kanadas pannakse kõik kohad hiljemalt kahest kinni, ka ööklubid ja burksiputkad, sest kaheni üleval olla on ju isegi palju. Me ööbisime nii Tallinnas kui Tartus vanalinnas ja no see öine purjus inimeste kraaklemine oli ikka veits tüütu. Tartus oli vastasmajas ööklubi ja parim pirn oli see kui keegi kell neli öösel kaubikuga näitsikuid peole tooma tuli ja mingitest megakõlaritest (vist oli terve kaubik kõlli täis ehitatud) täistuuridel SEEEITSE VAAAALGET KIVIST INGLIIIIIT, SEITSE TUMMMMMMA ILUDUUST lärmama pani. Konkreetselt üle linna! Ja siis vahetas ühe megahalva loo teise ning kolmanda ja neljanda vastu. Mingi 10 minutit kestis see kõik, näitsikud olid hästi leilis, sest vaata, ikka vägev, kui on selline kuum mees, kes vastu hommikut kõik inimesed üles suudab ajada.

Oo, ja need varahommikused kiirendusvõistlused, kus tuleb pool rehvi triibuna asfaldile jätta. Küll auto, küll tsikliga. Ma võin mürki võtta, et need on needsamad tüübid, kel päevasel ajal on suurelt rinnale GUESS või BOSS kirjutatud.

Tartu oli muidu täitsa tühi (või siis käivadki inimesed öösel peol, aga päeval linnas ei jaluta). Ja pool raekoja platsi oli remondis, kõrged aiad püsti. Omapärane ajastus - peab seda purskkaevu siis just keset juulikuud renoveerima? See on ju enam-vähem number üks vaatamisväärsus seal? Seda enam, et mingit tegevust ehitusplatsil ei toimunudki, ma käisin nädal aega iga päev mööda ja kogu aeg oli vaikus. Ehitusmehed tahavad vist kah juulis puhata, aga linnavalitsusele tuli see justkui üllatusena...

Oscar tegi esimene nädal aega kõik asjad meiega meelsasti kaasa, aga teisel nädalal väsis korraga täitsa ära ja nuttis hommikuti, et tema ei taha kuhugi minna, tahaks lihtsalt olla. Ma ise tundsin üsna samamoodi, sest maru intensiivne kava oli. Hommikul võtsime tunnikese, et rahulikult kohvikusse jalutada ja keha kinnitada, aga sealt edasi oli vaja kahes või kolmes kohas külas käia ning igale poole tuli omajagu sõita ka. Kohale jõudes tuli muidugi nii lastele kui endale elu sisse, sest kõikidel sõpradel on mingid eriti idüllilised kodud, igatepidi süllevõtmist taluvate kohevate kasside ja liivakastidega. 

Ükspäev imestasin, et kuidas mu lastel üldse isu pole, nad ei söönud terve päeva jooksul vist mitte midagi. Aga hiljem vaatasin piltide pealt, et see hiiglaslik purk maasikamoosi, mis meie saabudes täis oli ja kust otse lusikaga maiustada lubati, oli õhtuks tühi. Poisid elasid päev otsa maasikamoosist. Kui see ei ole tõeline puhkus, siis mis üldse on?!

Matt'ile tehti korralik leilisaun koos värske kasevihaga. Tema on suur fänn, mina mitte nii väga. Kui me kanada sõpradele kogu vihtlemise asja seletada üritasime, sai omajagu nalja, sest kui ise proovinud ei ole, kõlab see tõesti veidi omapäraselt.

Ja kõikides aedades olid mururobotid. Eesti elab ikka tulevikus. Me oleme siin nalja teinud, et peaks mururoboti ostma, sest meil on päris suur aed, aga Kanadas ei ole need veel üldse populaarsed, seega tundus natuke ulmeline mõte. Noh, et kas on ikka hea ja kallis ju ka. Aga Eestis oli nagu aamen kirikus, et kui on muru, on ka robot. Ja kõik kiitsid, et hea asi!

Toidupoed olid samuti nagu tulevikust oma ostupultide ja kõigega. Kaubamajas olid lastele istumiseks kärud - nii mugav! Aga puuviljade-köögiviljade kaalumise võimalust iseteeninduses polnud, mis on jällegi üllatav. Kanadas pole pulte, aga iseteeninduses saab kõik asjad maksmise käigus ise ära kaaluda.

Kokkuvõttes oli hästi tore ja ma olen siiani äärest ääreni häid emotsioone täis, kuigi normaalset unerütmi igatsen küll väga. Eks varsti tuleb. Ja selline tunne on, et pooled jutud jäid rääkimata ning pooled sõbrad nägemata. Aga järgmine kord siis. Või tulge siia!

Erinevad eelistused

Imestan siin juba mitmendat päeva, et inimesed on valmis maksma veerand MILJONIT, et lasta end kambakesi väikesesse metallkapslisse lukustada ning laskuda neli kilomeetrit mere põhja Titanicut vaatama. Mitte, et seal pilkases pimeduses midagi näha oleks, aga vähemalt saaks linnukese kirja.

Kui mulle sama palju peale makstaks, ma ikka ei läheks. Kui kümme korda rohkem peale makstaks, siis ka ei läheks. Väga vähe asju siin maailmas tunduvad hirmsamad kui olla lukustatud kapslisse sügaval mere põhjas.

Ühest küljest muidugi kahju, et nad seal hukka said, aga teisalt on sellega natuke nagu suitsetajal tekkinud kopsuvähiga, et jama lugu, aga... otseselt nagu üllatuda ka ei saa. 

Erakordselt rikas olemine teeb vist natuke segaseks. Enam ei tea, mida kõike endale lubada, sest limiite pole. Üks neist allveelaevaturistidest käis ju kosmoses ka ära. Mõtlesin selle peale eile kui ostsin turult suure kotitäie värskeid herneid ja mõistsin neid süües, et vähe on neid asju, millest ma sama palju vaimustuks kui magusatest hernestest. Odavam kah, kui Titanicu juurde sukelduda.

Me käisime just väikesel perepuhkusel Kelownas. Kanada mõistes lähedal - 2 tundi praamiga ja 4,5 tundi autosõitu otsa.

Targemaks saime. Oliver on algusest peale väga hea magaja olnud. Läheb meelsasti voodisse, mingit kussutamist ega kõrval passimist ei vaja... aga seda kõike ainult kodus. Ta keeldub kategooriliselt kuskil mujal kui oma voodis magamast. Nuttis täiesti hüsteeriliselt ja kõik õhtud pidin tal tundide kaupa kõrval pikutama, kuniks kustus.

Seepeale planeerisime kohe heaga oma Eesti reisi ümber, võtame majutuse ainult Tallinnasse ja Tartusse, siis on lapsel mingigi stabiilsus ja "kodutunne".

Tagasi jõudes ostsin eriti suure kohvri, sest nendesse, mis meil juba olemas on, nelja inimese kraam vist hästi ei mahuks. Matt tegi suured silmad ja küsis, et kas me võtame äraantava pagasi ka?

Mina omakorda imestasin, et kuidas sa perega teisele poole maakera käsipagasiga reisid? Eesti ilm on selline, et ükskord sain mai alguses külas käies kahe nädala jooksul kõik aastaajad ära proovida - oli kuum suvi ja külm talv, vihma ja tormi ja päikesepaistet. 

Juulis on selles osas natuke lihtsam, et päris talvejopet pole vaja kaasa tassida. Vist.

Käisin ükspäev perearsti juures. Assistent tahtis mu esimese hooga sellest ruumist läbi viia, kus lapsi ja rasedaid kaalutakse, aga hakkas siis naerma ja ütles, et oih, õige jah, siia pole meil ju asja. 

Istusin kabinetis arsti oodates (siin on nii, et arst töötab mitmes ruumis - patsient juhatatakse sisse ja seal sa siis passid, kuniks arst eelmise patsiendiga lõpetab ning sinu juurde tuleb; kui sinuga valmis saab, astub välja ja kohe järgmisesse ruumi, kus uus patsient ootamas - efektiivne, noh). Ühesõnaga mõtlesin seda, et beebide, laste ja rasedate kaalul hoitakse silma peal, sest ei ole tervislik mingist vahemikust üles- või allapoole minna. Aga ülejäänud inimestel pole ju ka tervislik?!

Tegelikult võiks ju kõiki patsiente regulaarselt kaaluda ja selle asemel, et ülekaalust tekkivaid haiguseid ravida, seda hoopis ennetada?

Ükspäev oli uudistes lugu, kuidas üks 200+ kilone naine algatas petitsiooni, et lennufirma peaks suurematele inimestele tasuta lisatooli võimaldama. Muidu olevat diskrimineerimine.

Ja siin ma just vaatan pagasinõudeid, et kui äraantav kohver on üle 23 kilo, maksad iga kilo eest kuhjaga lisaks. Aga sadu kilosid ülekaalus olev inimene peaks tasuta lisaistme saama?

Ma oma 12-kilosele lapsele ostsin täissumma eest lennukisse koha, sest ei kujuta ette, et teda 10 tundi süles hoida... Muidu võiks tasuta lennata, sest on alla kahe aasta vana.

Kes viimasel ajal Tallinna Loomaaeda on juhtunud? Kas väikestel lastel on seal midagi põnevat vaadata või on lihtsalt üks lõputu jalutamine ja paar kitse silmapiiril?

Kus me praeguseks oleme?

Praegu, kaks aastat peale diagnoosi saamist, läheb Oscaril oluliselt paremini kui me iial oodata oskasime. Ta on muidugi ka intensiivselt kõikvõimalikes teraapiates käinud ja kõvasti abi saanud. Kõneteraapiat tegime enne diagnoosi saamist oma raha eest, edasi on kõik autismifondi sisse mahtunud ja kui kohe ei olnud õigeid teraapiaid saadaval, ütlesin, et andku teada kui ükskõik, mis muu valikusse tuleb ja võtsin kõik pakutava vastu, et ootejärjekorras passimise ajal väärtuslikku aega ei raiskaks. Kui tund aega järjest keegi su lapsega üks-ühele tegeleb, ei ole ausalt öeldes nii suurt vahet, on see tegelus-, kõne- või kunstiteraapia, kasu lõikab ta sellest nagunii palju.

Pooleteistaastasena alustas Oscar lasteaias käimist, esimesed paar aastat kaks päeva nädalas ja hiljem neli (viies päev jäi teraapiatele). Lasteaed on äärmiselt palju kasuks tulnud nii kõne kui kõikvõimalike (sotsiaalsete) oskuste arendamisel, sest lapsed õpivad paljusid asju teistelt lastelt, võimelgu täiskasvanud seal kõrval, palju tahavad.

Pool aastat tagasi juhtus ta natuke suuremate sõpradega koos Minecraft'i mängima ja Matt'il hakkas kahju, et ta üldse matsu ei jaganud ja õieti kaasa mängida ei osanud, kuigi huvi oli suur. Nii tuli Minecraft ka meie ellu. Esimesel paaril päeval näitas Matt talle ette, kuidas asjad käivad, aga mõni nädal hiljem pidi juba tunnistama, et Oscar on oma oskustega temast juba ees. See fantaasiamaailm ja kujutlusvõime, mida lasteaed koos terapeutidega kiidab ning mida me klotside ja muu abil kodus oleme näinud, sai selles mängus ilma igasuguste piirideta lahti hargneda. 

Igaks juhuks mainin, et tal on lapsesõbralik versioon, kus saabki ainult ehitada, pole mingeid kolle ega vägivalda.

Kui Ossu mulle esimest korda oma Minecrafti maailma näitas ja läbi erinevate ehitiste ning aedade juhtis, jooksid mul mööda selga külmajudinad. See nägi välja nagu oleks saanud esimest korda tema salajasse ajusse piiluda. Ta ehitab uskumatu detailsusega ja väga tõepäraselt. Kui ta reaalses elus on pigem sirgjooneline, siis tema Minecrafti maailm oli väga komplitseeritud, läbimõeldud ja mitmetahuline. Ma ise ei oskaks isegi täiskasvanuna selliseid asju luua. 

Kõne areng sai hoo sisse umbes neljaselt ja nüüd, viiesena, küsib ta esimest korda küsimusi ja vastab igati adekvaatselt meie omadele.

Ka muus osas on palju lihtsam, aga see kõik on tulnud läbi raskuste. Üks mu sõbranna, kel on sama vana autistlik tütar, ütles, et vahel inimesed ütlevad, et "näe, ta osutab ju sõrmega küll" (seda oskust paljud autistid ei suudagi välja arendada) ja nad arvavad, et ta lihtsalt osutabki, teadmata, et selle taga on kuudepikkune sammhaaval õppimine, et pane käsi rusikasse, nüüd aja nimetissõrm sirgeks, pluss kogu see kontekst sinna juurde, et millal ja miks ta sellist žesti üldse kasutama peaks. Samas kui tavalised lapsed lihtsalt osutavad sõrmega vasakule ja paremale juba beebieast saadik ilma, et seda neile keegi ette oleks näidanud.

Kui palju energiat ja vaeva ma oma lapse kasvatamisse nende viie aasta jooksul olen pannud, ei olnud esimesed neli aastat ÜLDSE näha ja te ei kujuta ette, kui frustreeriv see kohati oli. Alles nüüd hakkab natuke pinna alt piiluma, aga siiamaani oleks võinud teda jälgides vabalt pakkuda, et laps on pool-metsik ja vabakasvatusega, mis siis, et ema kodune ja peaks ju olema aega tegeleda... Tema käitumine oleneb palju ka sellest, kui ülestimuleeritud või väsinud ta parajasti on. Hommikuti, puhanud ja värskena, ei erine ta hetkel oma eakaaslastest suurt millegi poolest. Aga vahel on hoopis teised lood...

Aastake tagasi olime teises linnas väljasõidul ja Matt'i sõbrad tulid Airbnb-sse meile oma toona pooleteistaastase pojaga külla. Meil oli selja taga pikk ja elamusterohke päev ning Oscar oli üleväsinud, sellest tulenevalt jooksis mööda tuba ringiratast, teeseldes, et on tuletõrjeauto (väga tavaline asi, mida ta on päris pisikesest saadik teinud) ning kõik sireenid ja vilkurid olid muidugi kah töös (vilkureid teeb ta silmadega - pilgutab kiiresti üht ja teist vaheldumisi). Katkematu viiu-viiu segas vestlemist ja panin multika mängima. Multikad on talle alati rahustavalt mõjunud, erinevalt tavalastest, keda need enamasti stimuleerivad.

Matt'i sõbra laps on absoluutselt teisest puust. Ma pole kunagi varem nii ekstreemselt rahulikku mudilast kohanudki. Kõik need kaks tundi istus kukupailt isa süles ning sõi ära iga ette antud brokkoli ja lõhe. Kui multikas mängima hakkas ja vaikus saabus, ütles Matt sõbrale, et tal on nii eeskujulik laps ning sõber vastas selles stiilis, et "nojah, meie pole talle kunagi multikaid näidanud". Siis kohe pehmendas, et "ei-ei, mitte, et multikad halvad oleks, see on täiesti okei, et teie laps vaatab".

Ta ei teadnud (siiani ei tea), et Oscari käitumine on mõjutatud milleski muust kui sitast kasvatusest ja aegajalt nähtud multikatest. Ta ei tea, et kohati olid multikad need, mis mind kuskilt alla hüppamast takistasid, sest kannatlikkust on selle lapsega kohati kümme korda rohkem vaja läinud kui kellelgi seda olla saaks. Mulle endale on see kogemus väga heaks õppetunniks olnud, ma olen kah suur kritiseerija muidu. Selles mõttes mõistan teisi.

Lapsed on väga erinevad. Kui minu omad oleksid vastupidises järjekorras sündinud, oleksin ilmselt kiitnud, et Oliver kordab iga mu sõna nagu väike papagoi "sellepärast, et ma temaga palju räägin" ning haarab kõike lennult "sellepärast, et ma temaga palju tegelenud olen". Samas tegin ma seda kõike Oscariga ilmselt rohkemgi, sest toona oli mul rohkem aega, vähem lapsi ja vähem töiseid ülesandeid. Alati ei ole panus ja tulemus ausas tasakaalus.

Aastaid tagasi, kui Ossu veel peaaegu üldse ei rääkinud, mainis sõbranna (mingis täiesti teises kontekstis muidugi), et nad koguvad lapsele raha, et tulevikus mõnda mainekasse välismaa ülikooli minna. Mäletan, kuidas see mind tookord haavas, sest ma ei teadnud, kas minu laps kunagi üldse iseseisvaks elukski valmis on, rääkimata Oxfordi astumisest. Ketrasin seda mõtet paar päeva ja siis sain korraga aru, et... eks me kõik vaatame oma pisikesi mudilasi, arvates, et nad on kõige ilusamad, targemad ja osavamad. See ongi emade ülesanne. Kas neist lõpuks ka kõik see saab, millest me unistame, on juba hoopis teine küsimus.

Elon Musk'i (kes on samuti autismispektrumil) intervjuusid vaadates mõtlen vahel, et ka tema ema võis omal ajal päris mures olla. Ja nüüd on ta maailma kõige rikkam mees, kelle erakordsele ajule terve maailm kaasa elab. Kõik on võimalik. 

Üks tuttav rääkis lohutuseks, et tead, minu tütar õppis küll väga varakult rääkima ja lugema, aga tal on nii kõrge ärevusetase, et see segab hakkama saamist juba algklassides. Igaühel on midagi! Tahtsin selle teiste erivajadusega laste vanematele siia lohutuseks panna. Nii õige, mu meelest.

Lõpetuseks tahtsin öelda, et varane sekkumine on kõige alus. Kui sa näed lapsel eripärasid, ära jää ootama, et äkki lähevad need iseenesest üle. Mida vanemaks ta saab, seda vähem kasu on teraapiatest ja kõigest muust. 

Mul on üks kohalik sõbranna, kelle peatselt kolmene poeg ei kasuta peaaegu ühtegi sõna ja kelle näoilme on eranditult alati neutraalne, tee nii head nalja kui tahad. Sõbranna ise on tegelikult natuke mures, aga ütleb, et näe, küsisin hoidja käest ja tema ütles, et pole poisil midagi viga! Mees ütleb ka, et küll tuleb see kõne! Ta teab Oscari lugu ja iga mõne aja tagant küsib jälle üle, et "aga kas tal oli ka nii, et..." Ja ma olen korduvalt öelnud, et tead, pane ta uuringute-teraapiate järjekorda. See kõik võtab vähemalt aasta, et kord sinuni jõuaks. Kui laps selle aja peale ammu täislausetega räägib ja sul mingeid muresid pole, saad ju alati ära öelda...

Ärge lohutage teisi, et küll läheb paremaks. Iga vanem loodab, et ta reageerib üle. Et tegelikult on kõik hästi. "Ja meil on suguvõsas üks mees, kes hakkas alles viieaastaselt rääkima, aga nüüd on tippadvokaat". Oma lapse aitamine ei ole nõrkus. 

Igatahes läheb Ossul hästi ja tulevikus loodetavasti üha paremini. Enam ei muretse ma sellepärast, kuidas ta elus hakkama saab. Tal on mitmeid väga tugevaid külgi ja meil vanematena tahe ning võimalused teda kõiges toetada. 

Aga väga õpetlikud viis aastat on need küll olnud. Poisid on mul vahvad!