Nüüd võiks teha eelmisele postitusele järje, et "elu kahe käega", aga teate ju isegi, kui mugav on kõiki jäsemeid omada, eriti selliseid, mis on töökorras...
Mäletan selgelt, kuidas lapsena sisimas silmi pööritasin, kui vanemad inimesed mulle sünnipäevaks muuhulgas tervist soovisid. Nüüd, üle neljakümnesena, lõpuks mõistan neid!
-
Eile rääkisin ühe tuttavaga elust ja inimestest. Ta ütles, et elukaaslane ajab teda hulluks (mõlemad on naised). Et tema on korraarmastaja, aga elukaaslane tornaado. Võimatu on mõlemale sobivat keskteed leida. Ja et nii huvitav, kuidas romantiline armastus ei käi tingimata hingesugulusega koos.
Geenidest rääkisime ka. Ta adopteeriti kahenädalasena ja tal on väga tore (adoptiiv)perekond. Kahekümnendate keskpaigas otsis huvi pärast oma bioloogilise ema üles ning sai teada, et ta vanemad on siiani koos ja tal on kolm õde-venda. Kuigi nad üksteise olemasolust selle hetkeni ei teadnud ja äärmiselt erinevates tingimustes üles kasvasid, on neil äravahetamiseni sarnased mannerismid, huvialad, maitsed ja elukutsed.
Geneetika on ikka kreisi! Kreisi!!! Ma vahel mõtlen lapsi kasvatades sellele, et tegelikult ei ole vaja põdeda, kui ma iga jumala hetk ei oska ideaalne ema olla, sest kõik eeldused olid neisse nagunii juba enne sündi sisse kodeeritud.
Lastest rääkides - sõbranna saatis mulle tiktoki video, kus vanemad oma lapsele ootamatult toore muna otsaette katki löövad. Mina leidsin, et on kurb, kuidas lapsi laikide nimel ohvriks tuuakse ja sõbranna ütles, et aga naljakas on ju ka.
Minu meelest näis enamik lapsi olevat segaduses, pettunud või haavunud. Üks asi on sellist nalja omavahel teha, aga teistele vaatamiseks üles riputamine ei tundu minu jaoks kohane. Viimasel ajal märkan üldse üha rohkem, et ma ei talu enam neid videoid, kus laste normaalseid reaktsioone (kus nad näiteks ehmuvad või nutavad) teistele naermiseks netti laetakse.
Kui Matt mulle lambist toore muna näkku lööks ja mu õnnetu/ehmunud reaktsiooni netti laeks, ei oleks see minu jaoks absoluutselt okei. Ma ei teeks oma lastele midagi, mis mu enda jaoks vastuvõetav ei ole. Aga samas ajavad ka mind naerma mõned asjad, mis teistele naljakad pole, nii et maitseasi.
-
Eelmisel nädalal käisin lapse klassikaaslase sünnipäevapeol, kuhu ma üldse minna ei viitsinud. Ja sain endalegi ootamatult uued sõbrad! Teate, kuidas mõne inimesega hakkab lihtsalt esimesest hetkest kohe klappima? Nagu oleks juba sada aastat üksteist tundnud. Vahel veab, noh.
Kusjuures nende noorem laps käib minu nooremaga samas lasteaias, nii et põgusalt oleme varemgi jutustanud, aga täpselt selline paaritunnine üksteise kõrval istumine oligi puudu, et päriselt tuttavaks saada. Küsisin, et kuidas nad sünnipäevalapse vanemaid tunnevad ja selgus, et olid kunagi tänaval rääkima jäänud ja sealtmaalt suhtlema hakanud. Mul on vahel tunne, et ainult kanadalane jääb seisma, et võõra inimese maja ees olevaid Halloweeni kõrvitsaid kiita ja arendab sealt kõrvitsaomanikuga vestluse sinnani, et aastaid hiljem üksteise korraldatud sünnipäevapidudel käia.
Uued kanad tahan võtta. Lapsed on piisavalt suured, et neist rõõmu tunda ja kana on hea lihtne lemmikloom - pissitamist ei vaja ja kasulik oskab ka olla. Kui meil mõned aastad tagasi kanad olid, ei söönud ma peaaegu üldse mune, jagasin kõik laiali. Nüüd olen hakanud hommikuti omletti tegema, värsked munad kuluks ära.
Olulisem põhjus on tegelikult see, et kanaaias kasvab umbrohi suviti rinnuni ja näeb kole välja. Matt ei viitsi sealt trimmerdada ja mina ammugi mitte. Pigem võtan kanad, kes aia puhtana hoiavad.
Eelmine kord tibusid võttes oli samuti selles aedikus rohi rinnuni ja toona püüdsin Matti veenda, et ta selle alustuseks maha trimmerdaks - kana ei ole ju lehm! Aga Matt ei viitsinud ja selgus, et kana ON lehm ja isegi need tibud, kes üsna tilludena sinna sisse kolisid, sõid platsi mõne nädalaga nii puhtaks, et muld oli väjas.
-
Ükspäev kirusin, et kõik on blogimise vaikselt maha jätnud. Siis sain aru, et endal jäävad kah juba kuuajased pausid. Näed, ei saa ainult teisi süüdistada...
Aga selleks korraks siis jälle tehtud!
"Kana on lehm" - parim 🤣
VastaKustutaNõustun. Täiesti hea tähelepanek :)
KustutaMa arvasin, et kanad kaovad sinna heinavõpsikusse ära, aga hein kadus nii kiirelt, et ma ausalt öeldes kahtlen, kas lehm isegi suudaks sedavõrd puhta töö teha! Kana on väga efektiivne muruniiduk.
KustutaKas teil rottidega just probleeme polnud eelmiste kanadega et lõpetasid kana pidamise? Või mäletan valesti?
VastaKustutaJaa oli! Ja rotid tulevad kindlasti tagasi, iga kanapidaja räägib seda. Toona oli meil sööginõu väljas ja rottidel vaba juurdepääs, seekord hakkan neile parajat portsu igapäevaselt ette viskama ja kuna nad selle hetkega nahka pistavad, ei jää rottidele ülejääki. Mis omakorda peaks veidi aeglustama rotikoloonia kasvu. Munakanad ongi ajutised ka, eelmised andsin just siis ära kui munatootmine vaikselt aeglustuma hakkas, eks järgmistega teen sama. Ma nii suur kanafänn ei ole, et neid pärast munemise lõpetamist edasi peaks. Ja siis ilmselt võtame kogu selle kanakuudi koos aiaga välja ja asendame millegi muuga, aga mõneks aastaks on väikeste laste kõrvalt kanad kindlasti vahvad.
KustutaTervis ja geneetika on väidetavalt umbes kolmandiku osas korrelatsioonis. teine kolmandik on tervise puhul enda teha ja kolmas lihtsalt puhas juhus - good to be be lucky :P
VastaKustutaHästi ei usu, et geneetika eriti mõjutaks huvialasid, maitseid ja elukutseid, siin ikka keskkonnal ja kasvatusel suurem roll, Eestisse lapsendatud ameeriklane pesapalliga vaevalt tegelema hakkaks. Samas kehaehitus ja kordinatsioon mängivad rolli võimalike hobide puhul, lühike tüüp vaevalt kossu oma lemmikspordiks valib.
Netipostituste jaoks "feilide" tootmine pole minu rida, samas mõned on tõepoolest päris naljakad ja maitsekad. Eelistan siiski selliseid, mis tegelikud, mitte mängitud.
Geneetikavärki on omajagu uuritud erinevates peredes kasvanud kaksikutega. Nende puhul on sama asi välja tulnud, et ükskõik kui kardinaalselt erinevates tingimustes nad kasvanud on, on nad täiskasvanuna väga sarnaste eelistustega.
KustutaMinu meelest on mõnes uuringus lausa välja tulnud - ainult et nüüd ei suuda ma neid uuringuid enam leida kuidagi - et identsed kaksikud, kes kasvavad üles koos, on omavahel erinevamad, kui identsed kaksikud, kes mingil põhjusel lahus kasvavad. Seda põhjusel, et inimene tahab eristuda.
KustutaJaa, see geneetika... ilus ema, ilusad lapsed ;)
VastaKustutaAga mitte üksnes kanadalane, vaid ka ühendriiklane "jääb seisma, et võõra inimese maja ees olevaid Halloweeni kõrvitsaid kiita ja arendab sealt kõrvitsaomanikuga vestluse sinnani, et aastaid hiljem üksteise korraldatud sünnipäevapidudel käia."
Oh sa meelitaja! :)
KustutaJaa, ameeriklased on ka head suhtlejad, seda kahtlemata.
Need muna näkku tüüpi naljad on absoluutselt idiootlikud. Mingite imbetsillide välja mõeldud, et haa haa , jõle naljakas. Labasus kuubis, ma ütlen.
VastaKustuta"Ja et nii huvitav, kuidas romantiline armastus ei käi tingimata hingesugulusega koos."
VastaKustutaEi käi igakord jah. Minu esimeses abielus käis, kuniks "keegi kolmas ilmund on me vahele". Abielu sai otsa, armastus sai otsa, hingesugulus mingil määral jäi alles. Aastate lõikes väga harva kohtudes suutsime ikka veel üksteise mõtteid lugeda, tema minu kapseldumist tabada, mina tema emotsioone ja flirdivõnkeid tajuda.
Teise abikaasaga me hingesugulased ei ole, mitte sinnapoolegi. Aga ometi on armastus, mitte selline leekiv küll, pigem nagu läbi kümnete aastate kestev soe suveõhtu või nagu kass päikeselaigus lesimas.
Abikaasal on Aspergeri sündroom ja kehv geneetiline pagas kaasa antud, nii et võis juba eos arvata, et probleemkohti jagub, samas näen, et tegu on ikka paraja müüdimurdjaga. Ja mul pole ammu enam roosasid prille ees. On asju, millest temaga rääkida ei saa, samas pole asja, mida ta oma pere heaks ei teeks ning ta võtab seda tõsiselt. Nii et mul on tegelikult väga hea meel, et mu elus pole enam seda leekivat armastust ja hingesugulust. Olen seda kogenud, oli tore et see oli, aga kahjutunnet selle lõppemise pärast küll ei tunne.
Mulle jäi see mõte eelkõige sellepärast kõrvu, et mu enda parim sõbranna on naissoost ja mu kaaslane on alati meessoost olnud. Ehk nad ei konkureeri mingis mõttes üksteisega. Aga see naine on suhtes naisega (ja on alati ainult naistega olnud suhtes) ning rääkis oma parimast sõbrannast, kes on ta täielik hingesugulane, aga kellega pole jällegi romantilist tõmmet, vaid ongi ainult hingesugulus.
KustutaMa jäin mõtlema, et kas ma oma parima sõbrannaga näiteks abielus olla ja koos elada suudaksin? Ja kas ma kujutan ette, et mul mõne mehega saaks olla selline ülitugev klapp nagu mul sõbrannaga on? Ning jõudsin tõdemuseni, et ei, kumbki täidab ikka oma funktsiooni ja teist asendada siiski ei saaks.
Sõbranna, ükskõik kui hea, ei sobiks elukaaslaseks ja mees, ükskõik kui lähedane, ei sobiks hingesugulaseks.
Aga lesbisuhtes justkui saaks kaks ühes esineda, mulle tundub? Teoreetiliselt vähemalt.
miks lesbisuhtes? kas heterosuhtes ei saaks olla hingesugulane mees ja abikaasa ka mees, ja need kaks sealjuures erinevad inimesed? (disclamer: mul on nii)
KustutaMuidugi saab heterosuhtes ka! Aga mulle tundub, et samasoolises suhtes oleks see isegi lihtsam. Lõpuks muidugi oleneb kõik inimesest...
Kustuta