24 tundi

Lõpetasin just 56 tundi kestnud vahetuse! Homme lähen veel 24-ks tööle ehk sel nädalal tuleb kokku 80 tundi. Aga need on ka esimesed ja viimased ööpäevased vahetused, mida tegema nõustusin, järgmisest nädalast algab jälle normaalne graafik.

Esimene tööpäev osutus väga toredaks, pidin lapsega Day Camp'i kaasa minema, seal selgus, et on Grouse Mountain'i päev ehk sain eelmises postituses kirjeldatud mäe otsa uuesti minna. Õnneks ei tulnud seekord matkata (sest kes viitsib poolel rajal väsivaid autiste seljas tassida), kasutasime hoopis tõstukit. Korraldus oli superluks, kõik asjad tehti välja, isegi lõunasöök oli kohapeale organiseeritud.

Puuraidurite show, mis eelmine kord nägemata jäi, vaatasime kenasti ära, see oli päris hull - algas toredasti, kaks hiigelkõrget palki olid püsti, raidurid näitasid, kuidas spetsiaalsete jalanõude ja köiejupi abil üles ronida ja tegid muud nalja. Edasi tuli mängu kolmas mees, kes ronis üles, istus palgi serval (see oli ikka hiiglama kõrge), viskas ükshaaval oma saapad ja muu varustuse alla, keksis ühe jala peal ja tegi selliseid liigutusi, nagu hakkaks alla pudenema. Kõik publiku seas olnud lapsed nutsid, palusid kõva häälega, et ära kuku! Lõpuks pani omale köie ümber ja viskus ootamatult mööda trossi alla, rahvas karjus õudusest... Selline vahva lasteetendus siis!

Lisaks muule sõitsime teise tõstukiga mäe kõrgeimasse tippu, kus eelmine kord käimata jäi, sest liiga külm oli (seekord polnud jällegi üldse külm). See oli hästi vinge! Esiteks nägi kõrgemalt palju kaugemale, linn paistis nagu peopesalt, teiseks võis veidi edasi kõndida ja põhjapoole jäävad mägesid imetleda.

Õhtuks olime lapsega täiesti kutud, tegime süüa, panime riided pessu ja juba kümne paiku rabas uni meid jalust. Selle vahetuse öid ma kartsin, sest kõnealusel poisil on tihtipeale kombeks kahest-kolmest ärgata ja üles jäädagi. Kui oleks nii juhtunud, jäänuks minugi uni üsna lühikeseks.

Kell seitse läks mul uni ära, aga maja oli täiesti vaikne. Laps ärkas alles tund aega hiljem. Jeeeee!

Järgmisel päeval oli samuti Day Camp, seekord viidi meid lõbustusparki. Minu autist osutus selliseks adrenaliinijüngriks, et ei jätnud ühtki sõitu vahele. Selle päeva õhtuks olin mina täiesti pruuniks kõrbenud ja laps nii oimetu, et langes koju jõudes kohe voodisse. Tõotas tulla järjekordne suurepärane öö. Ja tuligi! Seega minu suurim hirm, et nende vahetuste ajal unepuuduses vaevlen, ei läinudki täide.