Matk mäkke

Ohoo, meil on supermõnus pühapäev! Kalendri kohaselt küll esmaspäev, aga keda huvitab... mul on vaba päev!

Veetsime Triinu ja Mosu seltsis meeleoluka nädala. Kohe tore kellegagi emakeeles rääkida ja kodumaiseid nalju teha.

Ja täna asusid nad jälle teele! Seiklevad paar päeva Seattle'is ja lendavadki Eestisse tagasi. Täitsa tühi tunne on, minu meelest sobis nende madrats me elutoa nurka ideaalselt! Kuigi jah, see igapäevane koogisöömine, mis Triinuga sujuvalt kaasa tuli, poleks pikemas perspektiivis kuigi jätkusuutlik. Isegi kui me muidu maru tervislikud olime...

Eile äratasime endis spordipisiku ja vallutasime terve mäe! Linna külje all asub neid ju lausa kolm, võtsime siis keskmise. Eelnevalt lugesime, et raja läbimiseks on vajalik hea füüsiline vorm ja aega võtab see teekond 1,5 tundi. Kuigi keel oli enamik aega vesti peal, jõudsime tõepoolest pooleteist tunniga tippu. Ilmselgelt pole tegemist sellise rajaga, mida igapäevaseks ajaviiteks viitsiks läbida - 3 kilomeetrit mööda treppe taeva poole trampida on päris higine ettevõtmine. Ergutasime üksteist vastastikku, tegime lolli nalja ja lõpp-kokkuvõttes polnudki nii raske. 

Küll aga jõudsime eht-eestlaslikule järeldusele, et mäe otsas võiks olla saun. Ja võib-olla natuke šašlõkki. Aga polnud. See-eest oli kohvik, kust tellisime kooki ja smuutit, see viimane tundus pärast korralikku rassimist kohe eriti mõnus ja jahutav - Kustav valis vaarika-mustsõstra ja mina mango-passioni oma. Mõni hetk hiljem tõdesime, et järgmine kord tuleb veidi umbusklikum olla ja mitte eeldada, et menüüs ahvatlevana tunduv kaup seda ka tegelikult on - meie kõigi silme all lasti blenderisse hunnik kraanivett, uhati ports jääd otsa ja kallati siirupiga üle. 

Kook oli see-eest täitsa hea, vaade imeilus ja seltskonnast ma üldse ei räägigi! Kustav, vana kunstnik ise, suutis siirupismuutid ja minu kananahas kintsud linnavaate taustal kenaks pildiks voolida, niiet päris kasutuks need keemiajoogid ei osutunud.


Tipus oli kõvasti jahedam kui mäe jalamil, ühest varjulisemast kohast leidsime isegi natuke lund. Pikad püksid ja kampsun oleksid meiesugustele hilpharakatele marjaks ära kulunud.

Lisaks lummavale vaatele oli tipus muudki huvitavat, näiteks jalutasid ringi kaks hiiglaslikku grislikaru ja suvalise teeraja peal tuli vastu tore vunts, endal raisakotkas käe peal kõlkumas. Linnu nimi meile meelde ei jäänud, küll aga saime teada, et ta vahetas paar aastat tagasi sugu.

Oli poiss, aga nüüd on tüdruk. Vot sulle looduse vingerpussi! Angela Aak pole midagi erakordset - kotkad teevad seda kogu aeg. Hästi tore nägi välja, pea täiesti sulevaba, suurte roosade ninaaukudega. Peremees selgitas, et see on kasulik kohastumus - kui arvestada, kuhu ta oma pead söömise käigus topib, on arusaadav, et sulgi oleks hiljem kaunikesti tülikas puhtaks saada.