01 mai, 2014

Ilu nõuab ohvreid

Eile otsustasin end elamisloa jaoks vajalikule keeletestile registreerida. Lähemalt uurima hakates selgus, et ooteaeg on olenevalt asukohast peaaegu kaks kuud! Millal ma küll õpin, et iga taoline asi võtab nii meeletult aega, et tegelikult tuleks end kirja panna kohe kui mõte tuleb, mitte alles siis kui jõuad selgusele, et nüüd olen valmis...

Test on IELTS, maksab 295 dollarit ja tulemused kehtivad kaks aastat. Seal on nii kuulamise, kirjutamise kui rääkimise osa ning igas kategoorias tuleb saavutada vähemalt 6 punkti, vastasel juhul ei loeta testi läbituks. Põhikooli ja keskkooli lõpueksamitest mäletan, et inglise keele kuulamistest oli alati kõige haigem - esiteks räägiti tingimata ülikiiresti, teiseks oli taustaks mingi müra ja kolmandaks kippusid esinejad olema tõsise kõnehäirega. Lisaks mängiti klippe ette inka õpsi tillukesest krapist, millest tulev heli nagunii mingit kriitikat ei kannatanud. Ühesõnaga selline komplekt, et päriselus ei satugi situatsiooni, kus nii raske oleks aru saada.

Et Kustavi saaks minu taotluse külge liita, peame oma kooselu ametlikult ära vormistama. Selleks on vaja võtta passid kaasa, minna notari juurde, maksta 50 dollarit ja täita ankeet. Pärast seda oleme ametlikult vabaabielus! Päris pulmadega tuleb oodata seni, kuni lõpuks Eestisse satume, sest sealseid sõpru-sugulasi oleks keeruline siia toimetada. Aga kuna täpselt sama keeruline oleks siinseid sõpru Eestisse toimetada, mõtlesime, et võime ju seekord korraldada "vabapulmad". Või mis see sõna võiks olla kui vabaabieluga ametlikult algust teed? Oleks jälle põhjust üks ilus kleit juurde osta ja tort küpsetada!

Muideks laupäeval soetasin omale väga fäänsid kingad. Pühapäeval läksime sõpradega sushit sööma ja otse loomulikult oli vaja uued kingad jalga panna. Kodust välja astudes tundsin küll, et võivad vist natuke hõõruma hakata, aga ei viitsinud plaastreid kaasa võtta. Hetk, kus seni elatud elu oleks võinud end mõne tarkuseteraga meenutada, näiteks: kui sulle tundub, et king võib hõõruma hakata, siis ta ka hakkab. Ei ole vaja endale illusioone luua!

Mida kauem kõndisime, seda ebamugavamaks läks ja hiljem avastasin mõlema kanna pealt verise vao. Kui Kustav poleks kõrvalasuvast poest plaastreid toonud, oleksin pidanud paljajalu koju minema. Esimesed kaks päeva oli duši all käimine täielik piin, ma ei tea, kas need haavad ei kavatsenudki kokku kasvada, igatahes oli väga valus kui vesi peale läks. Ja teatavasti on maru keeruline niimoodi duši all käia, et vesi kanna peale ei läheks...

Kolmandal päeval otsustasin plaasterdamise lõpetada ja kuni õhtuni oli kõik tore. Kui aga õhtul sokke jalast ära võtsin, selgus, et haav oli kanga külge kleepunud ja sokke jalast tõmmates tuli tükk nahka ka kaasa... Nüüd pean olude sunnil ainult kontsakingades käima, sest need on ainsad, milles jalg nii palju ettepoole vajub, et kand kinga ei puutugi. Ilu nõuab ohvreid!

2 kommentaari:

  1. Anonüümne2/5/14 10:22

    haha kui iseloomulik pilt! :D

    VastaKustuta
  2. Seda et..... nii muhe ja mõnus blogi. Kohe mitu korda olen saanud kõva häälega naeru mugistada.:)
    Bukmargin su blogi nüüd ära ja jään uusi sissekandeid ootama:)

    VastaKustuta